Ilusal kevadpühal otsustasin võtta 2 aaret, kuhu Ruth ei tahaks ronida, üks oli pealegi uus ja veel leidmata.

Punasoo laugas on sama raba teises otsas, kus Mutionu pidu asub. Autoga sai päris lähedale, ca 1,4km peale. Edasi läks mööda metsasihti mis kraavi ja purdega rabaks üle läks. Soojas kraavivees oli suur hulk konni kudema tulnud. Konnad

Jalutuskäik oli üsna lühike, alla kilomeetri sinna ja tagasi. Kõige raskem osa oli ujumiskummi täis puhumine. See tehtud, võiski ennast jahutama minna. Ega väga külm ei olnudki, tegemist oli aga mõlemil pool kaldale saamisega. Põhja ju laukal ei ole kuhu jalga toetada. Mingit imeharjutusi tehes see siiski õnnestus. Karbiks oli taskulambi kest mis rippus oksa küljes. Rätikut ei taibanud kaasa võtta ja nii ma siis seal porgandpaljana tuulekese käes päevitasin. Mõtlesin, et mida teha kui korraga järgmised otsijad välja ilmuvad. Aga kuivaks sain ja kõndisin tagasi auto juurde, nautides esimesi pisut soojemat päeva.

Karjase on ammu meeles mõlkunud aga ei julenud minna, sest teiste logid olid hirmuäratavad. Kes võitles parmude, kes veega, kes ristirästi langenud puudega. Täna otsustasin ikka vaatama minna seda sulase majakohta sooserval. Praegu on ku looduses liikumiseks parim aeg – putukaid pole nõgeseid pole, lund pole, lehti pole mis vaadet piiravad.
Ja ega algus raske polnudki, piki sihti, siis tuli keerata tuulemurru peale. Siin oli ragistamist küll. Tuulemurru puud olid kõll koristatud aga kahe aasta tagune võsa langetus oli kõik sinnapaika jäänud ja tuli üle kaigaste turnida, mõnel pool ka pool kummikut vee sees.
Kuna üks otsija oli läinud jooksutrenni tehes ja tema trajektoor oli netis näha, arutasin, et ta ju ei saa joosta siin risu vahel põlvini vees ja see sulane pidi ka ju oma maja juurde pääsema mingitki teed või rada pidi, mitte kuskil jõelammil pokude vahel koperdades. Metsa veerest leidsingi kõrgema koha kus täitsa kobe tee sees. Tagasi tulingi juba seda mööda ja turnima polnudki vaja minna.
Aare ise oli padrunikastis kase ja kuuse all. Sõin seal kaasavõetud võileivad ära mis maitsesid nagu oleks söönud põdrapraadi koos ahjukartulitega! Põtru ja karusi õnneks ei kohanud kuigi nende tegutsemisjälgi oli kõikjal. Mõnus matk oli ca 6,7km.