Taas Viljandis võtsime õe kaasa ja proovisime mõne aarde leida. Spordiplatsi oli esimeseks. Nullist aiaposti sees mikrost saime suuna ja meetrid. See viis meid “Kremli” maja juures olevale veevärgi künkale. Seal oli aga aed ümber ja tobe oli nagu sinna ronida. Ühe külje juurest leidsin suure aiaaugu ja läksin käed taskus vaatama kas arvatavas lõpus ka midagi paistab. Kohe pistis maja ees olev laps kisendama, et see on keelatud ala ja seal ei tohi olla ja see on kaitse all jne. Eks ole lapsi keelatud seal mängida kaevude vahel. Mina küll mängisin seal poistega indiaanlasi. Taandusin ja liigatasime aarde “nõmedate” alla.

Totter tohter tundus huvitav aare lossimägede serval. Nullist leidsime puidust aiaposti vaevu maa sees seismas. Sinna oli naelu löödud ja vist pidi sahtel lahti käima. Abivahend pidi seal samas olema. Seda ei leidnud ja loobusime.

Elektripakett oleme juba ammu alustanud, siis saime järgmise punkti koordinaadid kaubanduskeskusesse ja loobusime. Nüüd, leidnuna, arvame, et äkki olid ikka õiged koordinaadid ja nüüd on irokas lahendust muutnud. Igatahes närisime kavalusest läbi ja saime lõpus jällegi imetleda iroka osavust. Konteiner oli valge posti sees mille ülemine ots oli nii ilusti otsast saetud et jälg oli pea märkamatu.
 

Kirjude katuste logis kirjutasin põhilise ära.

Leelotajat oleme juba 2 korda otsinud. Nüüd ütles Vika ette, me poleks ise rohkem viitsinud vist kah otsida. Ilus aare iseenesest aga lõpu koordinaat väga mööda.

Peale kursavenna juubelit Greete motellis

otsisime üles ka  Sillapea ja Barclay aarded. Sild oli nagu sild ikka, Barclay oli huvitavam, sai teksti lugeda tahvlitel ja nautida korras parki.
  

Koduteel jõudsime Kolga-Jaani kiriku juurde kui kutsuti pühapäevasele teenistusele või palvusele vms. Saime kirikusse sisse ja kellalööja-kirikuvaht jutustas meile ajaloost ja asjadest. Mina olin neid jutte juba kuulnud ja pärisin ikka selle altari kohta mis nurgas seisab ja mis partorgi eest lõkkesse sattumise eest päästeti. Nimelt on sellel sinimustvalge värvilahendus.
  

Eelmisel päeval käisin otsimas Veltsi mõis aaret. Oli lihtne otsimine aga pikemalt tiirutasin ja vaatasin siin hooneid. Ruthiga tagasitulekul rannikult näitasin talle kah ja oli veelgi huvitavam maakivide kasutamisest erinevatel hoonetel.

Täna põrutasime kohe Võsu poole teele. Kuna Viru Õlu olin lõpuks lahendanud, logisime selle ja tahtsime ka Valgusfoori logiraamatule ligi saada, ei õnnestunud, liiga palju rahvast liikus ringi. Tagasiteel oli ilm juba nii jube, et kedagi väljas ei liikunud ja saime logida. Topsi saime väikse kruvikeeraja abiga pesast kätte, näppudega poleks küll saanud seal küüsi taha.
Edasi Laevapõhja allikas aarde juurde. Ilus mets tervitas meid, mulle tundus kuidagi väga tuttav. Leidsime ka veel viimaseid kukeseeni.

Järgmine peatus Pardikannu aare. Otsisime tükk aega kui otsustasin Marile helistada. Ka juhendamise peale ei leidnud ja tegime sealt vehkat, sest Mari sõnul ei ole ka hea aare. Las ta siis olla seal edasi.

Enne Käsmu poole keeramist tahtsime üle vaadata Elektriku aarde, et mida see endast kujutab. Seal käib aga Käsmu-Võsu kergliiklustee ehitus ja elktripost, mis aaret hoidis, on teele ette jäänud ja likvideeritud. Õnneks olid ehitajad karbi ühe märgi tagaküljele pannud.

Ja olimegi Käsmus, et merd vaadata ja piiluda, kas Kuradisaarele saab? Rannas oli tugev tuul ja lained möllasid ja arvasime, et vist täna ei saa kuhugi. Õnneks viitsisime ikka lähemalt vaadata ja tuligi välja, et vesi on kõik Läänemerset minema puhutud ja sai kuiva jalaga saarele. Tuul oli seal juba väga vali ja hoidsime saare vasaku külje poole, et natukenegi tuulevarju saada. Põhjatipu juures polnud enam midagi kaitsvat ja tormituul murdis nii taimi kui meid.
Väga äge oli niisugust merd vaadata kus lained kividele viskudes tilgapilveks plahvatavad ja õhku haihtuvad. Aare oli ilusti maskeeritud roosipõõsa sees peidus.
 

https://www.youtube.com/watch?v=cRTT_bWg5U4&feature=youtu.be

Juba aastaid on mind painanud teeäärne silt -> tuvitorn 1km. Ruth ütleb et ega seal midagi erilist pole. Täna keerasin teelt alla ja leidsin suurepärase ehitise. See vääriks aaret! Aga kes teeks? Mulle jääb kaugeks hooldamas käia, või peita nii kavalalt ja hästi, et hooldust ei vajaks.

Peale hommikueinet vaatasime aknast välja ja mõtlesime, et mida täna teha. Kohustuslikke asju polnud ja panin ette, et sõidama ida poole uusi aardeid avastama. 5 minuti idee, printisin aardekirjeldused välja ja tuld!

Ruth oli Selisoo matkarajal käinud, mina mitte aga sinna me ei läinud, et ka mujale jõuaks. Siia tuleme veel tagasi. Matkaraja alguses oli mõnus istumise koht katusega kus saab lõket teha. Aare oli truubi serva all.

Mäetaguse tammik jäi meil leidmata. Esimeses punktis saime küll juhendi, sealt pildilt leitud maastikuala tahvel aga meile ei aaret ega järgmise punkti koordinaate ei paljastanud.

Kalinal olen mitu korda käinud. Aitasin siin kohalikel plaanitava matkaraja trassi gepsuga üles mõõta, et see RMK ja ka projektitaotluse jaoks nähtavaks teha. Sel ajal tutvusin ka vana sepa pojapojaga, kes näitas vana sepakivi kus too oli oma sepistatud kivipeitleid proovinud. Kohe tekkis ka tookord aardepeitmise mõte aga sain ennast tagasi hoida, sest kodust kaugel ja head ideed ka ei paistnud kivi eksponeerimiseks. Kalina kurisuga sain kah tookord juba tuttavaks.

K-J Sompa aaret ei leidnud esimesest punktist otsida ja sõitsime niisama ringi ja vaatasime arhitektuuri.

K-J 70: Vanalinn on väga mõnusasti valitud kohtadega aare. Esiteks peatusime Pavandu õigeusu kiriku ees. Paistis väga heas korras ja aknast vaatas meid ka pearüüga naine. Tegime petteks pilte ja leidsime ka kohe numbrid järgmisesse kohta, mis olid plekitahvlil müüri küljes.

Edasi juhatati Siidisuka linnaossa. Siin oli ilus park kujundatud vabadussõja sambaga. Enam paelus meid mõlemat tänava poolt palistavad paarismajad. Majaelanike õued ja uksed on teise paarismaja poole, maja aga koos järgmise paarismaja omanikuga kahepeale. Ka sisehoovi kujundus oli sarnane kõikidel paarismajadel, seal oli vist garaazi või kuurialused. Majanurkade esiplaanil on paekivist nikerdused.
Järgmise punkti infot sai ikka otsida.oli pingilaua vahel.
 

Nüüd Käva Saksa sõjavangide laagri ohvrite matmispaigale. Kuidagi imelik oli sinna minna. Tee pealt ühtki silti ei näita, mingi auklik teekene lõpeb võsa ääres, taamal seisavad mingi hoovi taga mustad 3 seeria bemarid. Edasi tuleb minna jala 80 meetrit rohtunud rada pudelikildude seltsis kui avanebki kalmistu. Arvatavasti Saksa riigi abil korda tehtud ja sambad ja kivid paigaldatud. Sarnase kujundusega saksa kalmistuid olen ennegi näinud ja nägime veel tänagi.
Sammastel aastaarve vaadates nägime, et surnud olid enamus noored mehed 21-26 aastased, kes olid siin vangilaagris elu jätnud. Venelane orjas vange 1950 aastani kui laager suleti. Nõukogude Liit ja peale seda K-Järve sovjetlik linnavalitsus ei kavatsenudki toda kalmistut tähistada ega viidastada. Kuni tänaseni pole linnavalitsus seda teinud. Aga pole ka imestada, minu kogemus K-J linnavalitsusega on viinud arusaamiseni, et see on riik riigis ja eesmärk on eksisteerida enese ja endaga seotud ettevõtete huvides. Igatahes meie seal Tallinna maamõõtjatena tööd teha ei saanud. Lihtsalt suleti kõik uksed ja kaartide arhiivid.
Nüüd on linnapea trellide taga aga ma ei usu,et niipea siin midagi muutub. Sildid kalmistule võiks siiski tulla.

Lõpu poole liikudes saime näha tohutut algkooli hoonet. Tõeliselt suur rajatis. Aare oli selle taga oleva ujumisbasseini äärses puudereas. Basseini äärne oli niidetud ja arvatavasti on see suvel hea päevitamise ja supluse koht.

K-J 70: Sotsi on selline mõnus jalutamise aare, ei soovita autoga minna. Algus oli selle jubeda linnavalitsuse juures kus meid maamõõduäri ajal sisuliselt välja peksti.

K-J 70: Kukruse oli aare mille eesmärgiks leidsime olevat vaid ühe vana tänavasildi tutvustamist. Tobe oli seal ringi sõita ja iga maja piiluda. Ei soovita. Ka lõpp on mõttetu. Ainuke emotsioon oli eurosõlmedes siia alla keerutades sooritada 480 kraadi teljepööre. Nõmedus ruudus. See  on ju meie raha mis sellise nõmeduse ehitamisega on pihta pandud.

Kohtla-Järvel ei leidnud ühtegi söögikohta ja kell oli juba kolme peal ja kere heledus punase peal. Õnneks olime teadlikud, et Jõhvi on Eesti linn ja söögikohtasid palju. Istusimegi hotelli Wironia all olevasse pubisse “Piraat” ja tellisime kõige odavamad road. Mitte hinna pärast vaid neid just tahtsimegi. Mina sain imehea veisepihvi(küsiti ka veel kas well done või verine) ja Ruth kanafileerinna grilli ja see kõik 14€. Serveeriti puitlaudadel olevatel tulistel metallplaatidel mis ei lasknud jahtuda. SOOVITAN!
Punase väljaku juurde tulime juba täis kõhuga. Traat paistis käsipuust välja, ei tea kas pidigi olema või seespool. Pilte ei teinud. Jõhvist on meil juba aparaat pilte täis.

Koduteel mõtlesime, kas läheme ka Smolnitsa aaret vaatama või otsemat teed kodu poole. Valisime otsema ja ehk rohkem emotsioone toova trassi. Seda ka saime. Läksime Kuremaa kloostrisse head aurat tundma. Miskipärast on siin künkal kõrgeima kabeli juures ürgses pargis istudes jube hea tunne. Nagu vastik jookseks tasakesi välja ja õnne kerge heeliumipall istutaks ennast sinu sisse ja teeb kõik kergemaks.
Aare oli kah siin Linnukünka.

Tudulinna jõudes oli juba päris hämar ja plaanisin logirulli vahetada või lisada aga oli keegi juba suure hulga rulli pannud, Nautisime siis vaateid.
 

http://www.sibulatee.ee/sundmus/sibulatee-puhvetite-paev/

See oli meie selle päeva eesmärk ja põhjus. Mõtlesime, et oleme kavalad ja lähem hiljem kui suur mass on juba ära käinud. See oli viga, sellest siis hiljem.

Alustasime päevaga kui keerasime Rakvere-Mustvee maanteelt ära Võtikvere peale, kus olime juba ennemgi käinud, sest pruun silt juhatas raamatuküla juurde. Täna oli vaja ka aaret Võtikvere raamatuküla otsida. Avastasime juurde uusi paiku ja maastikke. Siin on olnud vist ilus mõis ilusa pargiga. Säilinud on mõned tiigid ja suurte pärnade(vist) alleed. Sürr koht igatahes. Ühe katusealuse all olid ka raamatud kaasavõtmiseks saadaval, et tule too oma raamat ja võta mõni kaasa. Aare oli puutüve sisse tehtud “päkapikumajas” , see on vast juba ammu sinna tehtud mingi sündmuse raames ja nüüd peitja kasutas selle ära. Kahjuks uks ja selle hinged on juba aegunud ja vaevalt geopeiturite tegevusele vastu peavad. Eks näeb, mõnus koht on kokkuvõttes!

Mustvees on 5 eri usundi kirikut ja nüüd tahtsime need kõik üle vaadata, et kas ehk on mõni lahe aardepeitmise viis võimalik. Peatee ääres oligi kohe EELK Lutheri koguduse kirik.

Siit keerasime Hispaania hukkunud lenduri tänavale:
http://ekspress.delfi.ee/kuum/inazio-agirregoikoa-tanav-mustvee?id=69030813
https://et.wikipedia.org/wiki/Inazio_Agirregoikoa.
Aardepeidiku jaoks kohta ei leidnud, tuleb seda ideed edasi arendada.

Parkisime rahvamaja ja linnapargi ette, et otsida üles üks põnev vaatamisväärsus – orduaegne piirikivi, mis asub kultuurikeskuse pargis. Arvatakse, et see kivi tähistas piiri Liivi ordu ja Tartu piiskopkonna maade vahel pärast mandri-eestlaste alistamist 1224. aastal saksa ristisõdijate poolt. Kivi leiti Mustvee jõe parempoolse kalda lähedalt ja tõmmati kaldale 1910. aastal.

Edasi jalutasime õigeusu kiriku juurde kus käis palvus ja ei tahtnud ilma peakatteta seal väga palju piiluda.

Teel Betaania koguduse palvemajani möödusime ka koolimajast kus oli eri aegadel juurdeehitusi tehtud. Koguduse majal olid huvitavad vitraažid.

Üks väga ilus ja arvatavasti ka rahastatud kirik on Püha Kolmainsuse Ainuusu kirik. Korras ja värvitud ja ilusa aia  piiretega.

Veidi maad edasi on Kalevipoja lingukivi mis on merest natuke eemale siia sikutatud eramaja omaniku meelehärmiks arvatavasti.

Teel vanausuliste kiriku juurde tegime põike sadamakaile ja uue silla alla ja paadisildade juurde. Vanausulite kiriku juures riisusid habemega mehed lehti ja panid kottidesse. Nad tegid seda kuidagi erilise rahuliku rõõmuga, et lust oli vaadata ja samas petteks pilte teha.

Nüüd oli Mustvee ekskursioon läbi ja aardepeitmiseks esimesed ideed kogutud. Edasi sibulafestivalile ehk sibulatee kohvikute päevale. Oleme käinud päris mitmeid kordi nii sibulaid ostmas kui sibularestoranis söömas kui lihtsalt mööda seda kitsast tänavat sõitmas.
Täna tahtsime olla kavalad, et laseme suure rahva mööda ja tuleme hiljem, Mustvees aega parajaks tehes. Sellega panime mööda nii meie kui korraldajad, sest sellist rahvaste liikumist ja möllu pole siin vist nähtud. Autosi oli nagu Põlva laulupeol juba sadu meetreid enne küla tee ääres parkimas.
Aimu, mis toimub, saime juba Koosal, esimese kohviku juures kus kõik oli juba otsas, müüjad väsinud aga õnnelikud. Õnneks leidsid nad veel viimased pannkoogid ja tõid veel pool purki mingit imemaitsvat moosi sinna juurde.
Varnjas tahtsime värsket suitsukala maitsta või sibulapirukat aga rahvaste hordid olid sama näljaste nägudega nagu meie. Korraldajad ilmselgelt ei oodanud sellist külastajate arvu. Tegime ruttu ümberarvutuse ja kimasime Kolkjasse Kostja sibulatallu ekskursioonile, et kuidas sibulat kasvatatakse. Kahjuks jõudis sinna ka samal ajal lätlaste õigeusuliste buss ja läks lahti eriekskursioon esmalt õigeusuliste kohta ja siis vast sibulate kohta. Esimest teadsime isegi ja teist ei suutnud ära oodata ja läksime tühja kõhtu lohutama Alatskivile sest sibulateelt peale pannkookide midagi ei saanud.
Alatskivi söögikohad olid püsti inimesi täis, õnneks oli kaupluses veel saia ja pasteeti ja saime söönuks. Kõhud täis, läksime hoopis Alatskivi lossi taha matkarajale ja ei kahetse, väga ilus rada ja ka linnamäe nägime ära.

Matkarajalt tagasi, ei olnud näljaste hordid veel Alatskivilt lahkunud ja tegime siis tiiru surnuaial. Ilus koht.

Mõnus päev oli kokkuvõtteks, ka tagasiteel tiirutasime ringi veel.

Olen sel aastal palju seenel käinud ja hulgaliselt uusi seeni avastanud ehk näinud olen ennegi aga määrata ei osanud. Nüüdseks olen palju raamatuid tudeerinud ja läksime Sagadisse seeni vaatama ja ehk saab kinnitust teadmistele.
Loomulikult panime plaanile ka geopeituse punktid.
Hommikupäikeses, veel kastepiiskade kuivamata rohus otsisime lahendust Kirjarahva tammik aardele. Vist jalutasime kogu pargi läbi. Mõlemil teatririided seljas ja jalas matkajalatsid. Seepärast peidab Ruth kleidi alla roosasi botaseid. Tegelt ju sobis hästi. Ja peamine on pohhui nägu, ole kuis tahes riides, kui tunned ennast hästi, ei huvita teiste arvamus üldse. Sama käiguga leidsime ka traktori aarde. Jõumasin.

Seenenäitusele sõites pidasime kinni lollus ruudus viaduktide kogumikus, kus teede-ehitajad said oma taskuid isuga täita magusa tellimusega. Ei tea kedagi kes teaks kedagi, kellel oleks olnud probleeme Rakvere poolt Tallinna poole keeramisega. Ähh, aitab poliitikast.
Sõlmed liikluses oli seal värske aare. Mina panin nutikas koordinaate paika, silmanurgast ikka loogilisi kohti kobades kui Ruth juba peidiku leidis. Siis oli hetk nõutust, et mis edasi kui Ruth samamoodi avaja leidis. Ei ole minu päev täna.

Valgusfoori olime juba mitu korda otsinud. Täna oli lahendus teada ja läksime logima aga konteiner ei tahtnud kuidagi postist välja tulla, ei liigatanudki üldse. Esimesel leidmisel oli kohe näpu vahel aga ei saanud logida.
Peale seenenäitust sõitsime kohe Karepa aarde juurde. Siin oligi hea nüüd plaane teha, kaarte uurida. Leid oli kiire, sest aaret varjav “oks” ei mahtunud pesasse. Andsin peitjale teada.

Järgmiseks Parimate kaklus. See oli aare mida ootasin. Ajalehtede arhiivist olin ajalugu pajatavad kirjutised üles otsinud ja asusime otsima. Esimese punktis oli pulk mille sees oli aardekirjeldus järgmisele punktile. Edasi läks huvitavaks ja loovaks. Sellest räägiks teiste peituritega lõkke ääres. Kas vahel oli liig lihtne või olid ka tüngad, ei saanud aru.

Ilusad vaated:

Laekusime eile veits enne kella viit, et broneeringut ei tühistataks. Ega me ei viitsinud ka rohkem rännakuid täna ette võtta ja asusime spamõnusi nautima. Meile väga meeldisid siinsed saunad – aurusaun, soolasaun, 70 ja 90 kraadi soome saun. ei käinud infrapuna ja mingis relax saunas. Õhtusööki paketis polnud, võtsime siis ise all baaris. Väga kehv oli. Nagu oleks püütud pingutada aga maitset kas üldse polnud või oli lausa halb.

Hommikul paistis päike, tegime bufees kiire eine ja Läänemaad avastama. Kohe oligi Suur kiva aare tee peal ees. Esimese punkti ja selles oleva mõistatuse leidsime kohe ja ka lahendusest saime kohe aru. Numbrite kirjutamisel aga ei hakanud lahenduse silindrit iga kord keerama vaid panime loogika järgi. Hiljem looduses selgus, et oligi vale. Tuli uuesti algusesse tulla ja numbrid üle kontrollida. Saime lõpu sinna kust olin meetri kauguselt mööda jalutanud ja nii ilmselget asja ei märganud. Nimelt oli linnu pesakast aarde peidukaks.

Veidi eemal juba Märja supluse aare. Oli ka mälestuskivi jõekäärus ja ilus peidukas puuõõnsuses.

Natuke sõitu ja järgmine aare KPS (Kertu ja Peteri Saladus). Peatusin kohas kust paistis infotahvel. Liikusin sinnapoole kui Ruth hüüdis, et paks rästik on just seal kust ma metsa astusin ja tema ei tule kohe mitte. Rästiku saba isegi nägin, panime kummikud jalga ja jalutasime ürgmetsa all ikka aardeni ära.
 

Lipukese Nullist leidsime lipumasti asemel Aleksandri samba. Kujutasime ette kuidas siin kunagi kõik täies hiilguses välja nägi. Tahvlil olev pilt oli abiks kui me mõtetes need majad sealt maha võtsime, puud kõrvale lükkasime ja mereranna karjamaaks ja heinamaaks muutsime. Ilus pilt avanes meile mõtetes.
Aardest ei avanenud esialgu mitte midagi, nagu kaks tuiasammast seisime seal Aleksandri samba varjus. Sundisime oma aju geokogemust kasutama, et peab ju mingi lahendus kuskilt paistma. Korraga puutus näpp midagi tuttavat infotahvli postis ja siis läks lihtsaks, kritseldus oli mulle tuttav ja tõlkisin selle kohe ära. Rullis olid meremeeste lipukestega esitatud tähed ja numbrid. Lõpp paistis loogilisse kohta. See oli sadamas. Sinna suundusime hiljem.  Loogilises kohas sadamas ainuvõimalikus peidikus suure sõukruvi keskel logirull ennast peitiski. Väga mõnus välimõistatus, meie kiidame!
 

Pullapää aare oli Lipukese juurest randa minnes. Väga ilus koht puhkekohaga.

Ungru koolikoht Ilmselgest raskusastmetele ja veel ilmselgemast kohast vaatluse teel aarde jälgi ei tuvastanud, ehk siis liiklusmärgi posti seest. Vaatasime siis teisi kohti kuni algsesse kohta tagasi tulime. Nüüd oli aare miskipärast kohe näha. Kes selle sinna vahepeal tagasi pani?
  

Vahepeal vaatasime Ungru mõisat.

Karvase logiraamatu Mis mõnus sild. Mulle sellised teederajatised meeldivad. Viivad mõtted kohe aastasadade taha, et kuidas siis elu käis ja kes siit üle sõitis ja mida ta vedas ja kust ta tuli.
Tulime Ungru lossi poolt ja jäime sillale seisma. Aaret pidi tiba otsima kuid avaldas kiirelt ennast puukännu kõrvalt geokujha alt. Kui lõpetasin kummikute vahetamise sandaalide vastu ja Ruth kammimise, märkasime seenelisest vanameest kes ootas, et tee vabaks saab ja saaks üle silla minna. Pilk oli küll selline, et noored, võtke tuba! Meie vaid lehvitasime.

Nüüd suund Haapsalu peale ja seal leidsime Puujalaga puusliku, Raudteefoori, Vasikaholmi, Westmeri. Ei leidnud veduripööraja aaret sest liig palju oli polte mida lugeda ja raadiomasti aaret mida ei saa normaalselt teiste aia juurest otsida. mädanegu seal. lihtsam oleks ju lasta võtta numbrid tahvlitelt ja karp peita mujale.
   

Jahta oli seepärast huvitav aare, et sai vaatetorni ronida ja kaunist panoraami nautida. Ka aare oli kavalalt elektrikarpi installeeritud raadioühenduste karbi kõrval.

Järgnesid Aibolands GP, Kuursaali, Iloni aarded.

Kuni jõudsime Pahaga tamm aarde juurde.
See aare on olnud meie playlistis alates 2013 aasta 30. juunist kui tulime Läänemaalt geojaanilt. Tookord avastasin nullis teepervelt üles tõmmatud valge posti, mis sundis sellest irokale teada andma. Proovisin veel mingeid teooriaid aretada aga sinna see jäi, ainult sääred said nõgesevanni. Irokas vastas, et post oli jah aardega seotud.
Aasta hiljem varusime tublisti aega ja meenutasime mida me iroka aaretest teame. Olime kogenud igasugu vigureid ja krutskeid ja ka arvukaid tüngasi. Ei läinud ka nüüd õnneks.
Tänaseks valmistusime korralikult. Aklimatiseeruma tulime juba eelmisel õhtul, võtsime igasugu vanne, auru- soola- soome- ja aroomisaunu. Treeninguks valisime Läänemaa parimad aarded, keha kinnitasime Aafrikas ja auto tankisime kõige kallimas tanklas.
Vist kandis kõik eelnev vilja, sest nullis nägime isegi kahte selget vihjet aarde leidmiseks. Nüüd läks tegutsemiseks. Jaotasime oma jõud kaheks – mina üht versiooni kontrollima, Ruth teist. Varsti Ruth kutsuski enda juurde, et vaata seda. Jess, siit vist midagi paistab või siiski mitte? Kontrollisime kõiki teisi võimalusi, tulemuseks null mõtet. Igatahes jännis me olime. Tulime esialgse idee juurde tagasi. Vaatasime teineteisele otsa ja ütlesime, et logisi veel lugema ei hakka, no mis see nii ulmelist olla saab. Kümnekonna minuti pärast, kui olin püüdnud tulutult järgmist konteinerit õngitseda, et äkki seal ikka on veel mõni, kukkus kera käest ja veeres kaugele. Nööri tagasi kerides tuligi mõte, et aga miks seda nööri nii palju siin peal on?. No ja nüüd oli lahendus käes. Kiitsime peitjat kohe kõvasti.
Meie oleme rahul – ilma vihjeteta, ilma logide lugemata leida see iroka aare. Kuigi ma kahtlustan, kas ta mitte esimest punkti pole kergemaks teinud?

Teel kodu poole Raudteerööpad mäletavad…, Kadunud hiilgus- Maidla, Illusioon 2, Batjuška 7, NKT 219, NKT 218
      

Väga mõnusad kaks päeva olid looduses ja mullisaunas.

Sellist läänemaa retke plaanisime juba ammu, nüüd sai lõpuks teoks. Startisime juba hommikul, et saaks teel olevaid aardeid otsida. Esimesed jäid teele Järvamaal ja nagu nüüd vaatan, enamus [nuffi] omad.

Koeru Konsumis tankisime kottidesse traditsioonilised matkaroad: lihasaiakesed kondiitriletist, salatikauss lihaletist ja ploomimahl Ruthile ja tomatimahl mulle.
Koerus polnud kunagi keeranud mõisa juurde, sest oli kole koht, hiljem pidevalt remondis aga täna uhkeldavalt päikese käes säravana otse teele paistmas. Vaatasime seal ringi, seal on alumisel korrusel muusikakool ja ülemisel põhikool. Piilusime saali poole kah aga ei julenud edasi minna, seal valmistuti 1. septembriks ja kõik oli nii puhas ja pidanuks viisakalt sokkide väel seal olema vist. Kindel otsus – siia tuleme järgmine kord kui on unustatud mõisakoolide päevad.

Paidesse sisse sõites teadsin mõistatusaarde Hääletaja asukohta, vihjepilt oli välja trükitud aga see meid suurt ei aidanud. Prinditud olid ka aardekirjeldused aga kes neid siis enne loeb kui juba pool tundi on ringi tuiatud ja teooriaid aretatud. Kollasime ringi ka reklaamtahvlite vahel furgooni peal, et see oleks nagu kodu. Lõpuks tõin autost kirjelduse ja siis jooksis kõik kiiresti paika. Tuleb kirjeldust lugeda! Seal kõik ju peenelt kirjas, et päkapikk armastab rohelist ja jõuluteemaline aare. Paistab, et nuffi on terane peitja (hiljem veendusime selles korduvalt)

Ringteelt läksime ka Templirüütlite jälg aarde juurde. Ja oligi uskumatu taies seal tehtud. Lootsin küll ajaloolist asja aga seal oli külamees uhke kiviristi valmis valanud betooniga ja kividega kaunistanud. Aaret otsisime ikka kah. Risti ei hakanud poleerima ja uurisime ümbritsevaid puid. Midagi. Lootust kaotades asusin kiviristi tähelepanelikumalt vaatama ja seal see oligi – ilusa maskeeringu taga.

Matkajatena, nagu me olime, ei peljanud ära ka looduses olevaid multiaardeid. Nii läksime aaret “Tõusuallikas” avastama. Jõudsime ilusat ürgmetsa pidi allikani ja sealt leidsime väikse otsimise peale ka järgmised koordinaadid, mis näitasid 850m edasi. Olime kavalad ja läksime auto juurde tagasi, et sõita ümber metsa järgmise punkti juurde aga jõudsime tupikusse. Nii jäi see aare meil täna pooleli. Pole kahju nii ilusasse metsa tagasi tulla jalutama.

Tupikust tagasi sõites avastasime uue aarde tee pealt. Otse ees oli aarde Südamete Sild  null. No ei ole ju siin lukke. Kohe tuli aga mõistus koju ja kaardi pealt ajasime kokku jõgede sängid ja olimegi juba kahe jõe ristumiskohas.
Ehh, kus siin sai ringi turnida ja roomata. mitte midagi. Ruth vaatas seni lukkude graveeringuid, ei olnud neis vihjet. Siis vaatasin minagi ja avastasin, et ühel lukul polegi nimesi ja lisaks on lukk vana vene-aegne nn. laolukk kuhu sisse saab panna paberi, et laojuhataja näeks, et vahepeal pole keegi lattu sisenenud. Üsna pea sain aru, et see lukk ongi õige ja varsti saime luku lahti ja logitud.
Kaval on see nuffi, tõdesime jällegi ja saime aru, et tema aarded pole ükski “karp põõsas” vaid midagi enamat.

Paides käisime veel kultuurikeskuse juures aaret otsimas vist kolmandat korda. ei leidnud. Läksime siis logisime 1774 aarde mille olin paar aastat tagasi leidnud aga siis oli kinni jäätunud.

Teel Türile oli üks kindel pärjatud aare Raudemetsa mänd . Nuffi kavalustest olime juba aimu saanud ja võtsime väga tagasihoidlikult siin kõike. GP logis on kõik kirjas.

Türile sisenedes olime juba aimu saanud, et nuffi peidukad on kõik ise stiili, väga ägedad ja rasked leida.
Nii lähenesime peale Kadri tares manustatud kohutavaid praade seedides Murumoori Residents aardele. Mina sukeldusin loomulikult lihtsama lahenduse poole, sasides elupuu suuri oksi. Kuni Ruth mainis, et on vist aarde leidnud. Ai kui andekas see oli. Nuffi on nüüd tipp-peitjate rivis kindlalt meie jaoks.

Jäi veel aega otsida Minu Aljoša aaret. Kaua, kaua otsisime siin stiilset aaret. Ei leidnud. Logisi ei tahtnud kohe kindlasti veel lugema hakata. Õhtul nuffi kirjutas postkasti ja julgustas ikka otsima, et kuhu see aljoša ikka läheb kuni me ei leia korduvalt!

Matkalt tagasi, tegin kohe tiirud oma seenemetsades.

Varsti tegin sugulastega ühe aarderetke mööda minu aardeid. Olid minu käest sellest hobist eelmine suvi teada saanud ja nüüd tasapisi üksikuid kohti otsinud. Nüüdseks on aga hamba nii verele saanud, et teevad retkeid loodusesse. Tegime siis ühe pärastlõuna Muuga ümbruses väikse õppetoa moodi kulgemise.
Tasuks oli värskelt Peipsi kaldalt suitsutatud kala, veel soe.

Tallinna linna tahtsime jälle tagasi minna, seekord Lennusadamasse, mere äärde, Paksu margareetasse, teletorni, botaanikaaeda, Pirita kloostrisse.
Henri viiski meid Kalamaja kalmistupargi serva ja keeras ise Noblesserisse oma töökohta koodi kirjutama.
Ilus park oli ja kohe üle tee jõudsime lennusadamasse. Kole ümbrus on sinna saabudes. Lagunevad nõukaaegsed garaazid, mingid müürid, tühermaad. Ei tea kas väljamaalastel seotakse silmad bussis kinni kuni lennusadama parklasse jõuavad? Viva Edgar!

Ostsime piletid koos Paksumargareete külastusõigusega ja lälsime kõigepealt Suurt Tõllu vaatama. Mina olin seal põgusalt käinud, täna lugesime ikka kõik tekstid läbi ja arutlesime elu-olu teemadel laeval.
Lennusadamas sees kahjuks ühtegi erinäitust või temaatilist ülespanekut polnud nagu minu eelmisel käigul kui oli teaduskeskuse põnev väljapanek “Vesi” või midagi selle nimelist, Oli suurel hulgal käelisi tegevusi veekeeriste, lainete ja muu uurimiseks.
Aga piletiraha küsiti täie rauaga sellegipoolest. Meistrimehed ehitasid järgmist näituse osa – Viikingite aeg. Selle nägime hiljem Paksus Margareetas siiski ära.
Põnev oli sellegipoolest, eriti vahva allveelaeva sees ringi vaatamine. Saime lõpetuseks kohvikus ka hea kruusi kohvi nautides ülevalt alla vaadates selle teema kokku võtta.

Edasi jalgsi läbi Patarei ala piki b-promenaadi sadama poole. Oli vaatamist küll. Sadama alal proovisin ka üht aaret vaadata aga see paistis lolli teostusega olema ja jätsime üldse aarded rahule, me ju puhkame ja proovime kultuuri ja arhitektuuri nautida. Sadama kandis ühes söögikohas saime kalli raha eest ühed ligased lasanjed ja lasksime sealt jalga. Sõõrumaa kuningriiki.

Rottermani kvartalisse tahtsime ammu tulla. Nüüd see sündis ja jäimegi ammuli sui ringi käima siin. Okei, kinnisvara-arendus, aga niivõrd stiilselt on iga üksik hoone, iga üksik detail ruumis planeeritud ja paika pandud, et lausa lust on seda vaadata ja nautida.

Selle pärastlõuna fotod on kuskile netiavarustesse kadunud, ei leia ühtki enam. Küll saab sinna tagasi minna kunagi.

Järgmist päeva alustasime teletorni külastamisega. Juba ammu plaanisime siia tulla. Täna võimalus avanes kuigi veidi sombusel päeval. Aegna nägi veel ära. Uudistamist oli ülevalt aknast välja vaadates küll ja veel. Sees olev ekspositsioon oli jama, pidi Eesti riiki tutvustama. Isegi kohvi ei saanud korrus kõrgemal, seal toimus mingi firma üritus. Vaatasime veel hulljulgeid, kes olid turvavarustusega giidi saatel väljas ääre peal koogutamas. Ennem nägime kuidas nad all pidid lepingu vormistama selle tegevuse jaoks. Esimesel korrusel oli suur suveniiripood ja väljas suvaline, kalli hinnaga õlle ja võileivakohvik. Eesti inimesele polnud teletorni külastades suurt mõeldud. Ainus normaalne asi oli, et kui üleval akna all liikuda, siis olid õigel suunal sildid väljas, et mida näed – Naissaart või laululava.

Loogiline jätk oli botaanikaaia külastamine. Siin saaks sobiva ilma korral terve päeva veeta. Ega meilgi ilmaga kehva polnud, hea jalutusilm. Veetsime tükk aega väljas ja hiljem ka sees uudistades. Lõpuks võtsime kohvikus ka supid mis maitsesid täitsa head.

Teletorni ja botaanikaaia aardeid ei otsinudki sest maastiku raskus oli mittesobiv. Suundusime Pirita kloostri poole ja sellel teel leidsime 2 aaret. Esimene oli MMM 3: Pingviinid selle lahenduse peale ma poleks ise tulnud. Tallinna omad vast said kiiremini mõistatuse jälile sest ette oli joonistatud Metsakalmistu kaart. Ja tõesti, nii nagu pildil, ongi teedevõrgustik niimoodi, et erinevate värvidega toonitatult võib pingviinide pildi sinna joonistada.

Teine aare Pirita jõgi jäi meie jalutusteele botaanikaaiast kloostri juurde. Küll on seal palju radu nii jooksjatele, kõndijatele ja maastikujalgratturitele.

Kloostri esisel tänaval oli üks Viljandi pagarikoda kust ostsime hea maitsva värskelt küpsetatud leiva kaasa.

Mul on igavesti hea meel, et Piret ja Krista mind sellele matkale kampa kutsusid. Eesmärk oli 5 päevaga matkata jalgratastega Perakülast Läänemaal Aegviitu. RMK leht annab pikkuseks 188km. Meie läbisime koos aarete otsimisega 248km.

Juba enne matka algust peatusaime aarde Puuna sild juures.
Oravad olid loomulikult valmis kõiki kõrgusi vallutama, mina olin see alalhoidlikum pool ja hoidsin ronimisvahendeid kinni.

Matk algas Nõva puhkepaiga aardega. Seda juba üks kord Ruthiga siin olles, otsisin. Miskipärast ei leidnud.

Veskijõgi aare andis ennast tänu Annile ruttu kätte.

Järgmine peatus Keibu luited oli paras pähkel. Piret oli juba kaks esimest punkti läbi käinud ja nii me kolmanda punkti asukohta nuputama hakkasimegi. Minu eestvedamisel suutsime lõpu koordinaadid ikkagi valesti tuvastada ja tuiasime regelt ilusa valgesamblase metsa all kuniks mõistus koju tuli. Ei ole veel viitsinud vaadata aga kahtlen kas peitja loogika minu omaga ühtis. Lõpus oi magnetiga konteiner metalli all. Leidis Piret just sealt kust ma olin juba vaadanud.

Minul ja Kristal oli leidmata Lepaauk. Multiaare kus tuli leida esimesest punktist teise koordinaadid ja teiselt poolt elektriposti ka aarde avamise kood. Koodi me loomulikult ei hakanudki vaatama ja sõitsime rõõmsalt lõppu. Sealt leidsime puu otsast pesakasti lukuga suletud aardega. Lukukood oligi vaja olnud võtta nullist. Helistasime Piretile kes meile koodi ütles.

Siiani olid ilusad kõvad kruusa või metsateed. Keibu lahe äärsetes kohtades oli ka Naissaare sarnaseid liiva- ja samblaväljasi. Joogivesi kahanes kuumal päeval ratast lükates jõudsalt.

Keibu puhkekohas olime Ruthiga juba esimest punkti tulutult otsinud. Täna tõmbas Piret lauatüki koordinaatidega hetkega õigest kohast välja. Teises punktis läks meil otsimisega väga kaua. Kolmekesi näppisime kõikvõimalikud kohad läbi kuni Krista hakkas logisi lugema.Kaks neist mainisid taskulampi päise päeva ajal. siis enam kaua ei läinud kui leidsime infotahvlikese seest posti tagant lõpu asukoha kirjelduse.

Ristinina poolsaar oma rannaga on väga ilus koht. Kiviklibune mereäär on lai ja mitmeastmeline

Ööbima jõudsime Vihterpalu lõkkekohta. Siin oli ilus katusealune, puhas bio-käimla ja puud lõkketegemiseks. Kaua ei jorutanud õhtul, saabusime suht hilja kella 11-ks. Sõime kõhud täis ja pugesime telki. Hommikul tulid RMK mehed platsi üle vaatama ja puid juurde tooma. Rääkisid, et käivad esmaspäeviti ja reedeti.

_______________________________________

2. päeval rataste selga istudes ei kaevanud keegi “terava” sadula üle. Teel Padise poole peatasid meid suured mustikapuhmad ja tegime musid punaseks. Padisel otsisime üles bussijaama aarde ja NKT esimese punkti. Kõrval on ka RMK puhkekoht Padise linnamäel.

Rummu mäel oli Piretil käimata ja nii me seal kahekesi turnisime. Ilusad vaated jätkuvalt.

Peale Rummut saime kaela esimese vihmavalingu, õnneks kestis see paarkümmend minutit vaid. Sai läbi just siis kui pidime rattad upitama läbi tee kaevatud kraavist üle.

Vasalemma väikemõisa juures tegime peatuse ja püüdsime silla alt aaret tulutult otsida. Aeg pressis aga peale, et kuskil lõuna ära teha ja vuhisesime jällegi vihmasabina all Vasalemma vallavalitsuse hoonet otsides aleviku vahel. Jäime hiljaks tühised 2 tundi, vallamaja söögikoht pandi kell 3 kinni. Töötavad siin nagu TPL. Saime vallavalitsuse koridoris Saku lätte aparaadist oma kuus joogipudelit täis lasta, et mitte joogi- ja söögiveehätta jääda enne õhtut, kraanivesi seal ei kõlbavat üldse juua. Küsisime kas kuskil veel süüa saab, ei saavat, küsisime poodide kohta, üks olevat. Sinna läksimegi ja saime nostalgialaksu. Minul oli tunne nagu Poola tanklas aastal 1993. Väljamaa kaupa juba on aga väga üheülbalist ja kõike paremat tuleb leti tagant küsida. Meie ees oli pereema kes oli tulnud oma poetiirule. Küsis siis et üks piim, üks hapukoor, pakk viinereid. Kuskil lõi lambi põlema et kuidas müüja teab, missugust sorti ta neid tahab, vaatasin siis selle pilguga ringi ja tuligi välja, et oligi neid esmatarbekaupu ainult ühe tootja omasi. Tase! Selle mälestuse trumpas üle ainult Paldiski kaubamaja aastal 1997 oma kaubavalikuga ja kammide ja haaknõeltega klaasvitriini all.

Ainus katusealune koht oli raudteejaama platvorm ja sinna ennast sisse seadsimegi. Tegelt oli hea mugav siin toimetada. Oli tuulevarju priimustele ja vihmavarju meile ja lauapinda sööginõudele. Ilm läks ka ilusaks ja saime Vasalemma aardeid veelgi otsida. Vihma me õnneks rohkem matka jooksul ei saanudki.

Õhtuks jõudsime ilusti Ohtu puhkekohta. Seal oli üks jalgsimatkaja juba ennast ööbima seadnud. Hommikul sai temaga ka vähe juttu tehtud.

3. päev algas Keila poole sõitmisega. Varsti olimegi päral ja otsisime kohe ühe söögikoha varaseks lõunaks ja nutikate akude laadimiseks. Praed sees, vaatasime veel Ordulinnuse aarde üle ja keerasime põldude ja külavaheteede vahele. Oli selline lihtsalt sõtkumine, vaadata suht midagi polnud, mõned aarded leidsime. Õhtu eel jõudsime Kiili alla ja tudeerisime Palangu NPM aaret aga see oleks palju aega võtnud ja nõuab niikuinii spetsiaalset siia tulemist et korralikult sellega tutvuda. Paekna bussipeatuses lasime vihmahoogu mööda kui tuli jalgrattal vanaproua mööda. Hõikasin, et näe, meil ei ole ilmaga vedanud, kui ta kohe ümber pööras ja vestlema kukkus. Tuli välja et on selle sama NPM ringreisi punktide hooldaja ja järelvaataja ja tuli just ringi pealt. Saime huvitavat vestlust pikalt veeretatud näiteks et seal on ilusad metsad astangu peal, mis on arvatavad vana mere kaldad.

Ööbisime Kiilis Pireti meheõe juures. Hea oli saunavett selga lasta ja pehmel asemel magada.

4. päev algas Saarte raba poole liikumisega. Ilus ilm ja head rattad, nii me rabateele suunduva metsatee alguses olimegi. Panime kummikud jalga, et eesolevat raskemat teelõiku läbida. Minu kartused olid Pireti juttudele toetudes ikka väga suured kui nad dziibega poolde usteni ulatuva mudaga siin võitlesid. Ka esimesel päeval kohatud jalgratturi porised kotid ei tõotanud head. Täna osutus kõik köki-mökiks. Natuke tuli käekõrval ratast lükata ja oligi kogu raskus. Lahe. Tegelt oli lahe ette kujutada kuidas siin erinevatel aastaaegadel teed läbitakse.
Meie tegime ka kõrvalepõike Saarte raba RMK puhkekohta koos onniga. Väga viks ja viisakas koht. Täna polnud putukaid tüütamas ja ainult aimasime kui jube võib siin faunarünnakut tõrjuda olla.

Kuni jõudsime Viikingite külla. See koht oli mõnus elamus. Kõik oli väga stiilne ja söögid imemaitsvad. Vaatasime veidi ringi ja otsisime ka aarde üles. Uudistamist on siin aga veelgi ja kindlasti tuleb siia perega tagasi tulla. Juba roogade pärast.

Kõhud head paremat täis, läksime ühele jalgratturitele mõeldud ümbersõidule. Jalgsimatkajate tee läks otse läbi tundmatu metsa. Etteruttavalt saab öelda et kuna nägin selle raja metsa minemist ja sealt välja tulemist, siis rattaga seal midagi pokupõõsaste vahel teha poleks olnud. Poolel teel tahtsin leida aarde Minarett, mille mõistatuse olin juba avaldudes lahendanud kuna olin ise seal otsas käinud. Veel oli teel Kiviloo küla ja Kiviloo lahingu aarded.

Õhtuks jõudsime Alavere lõkkekohta. Polnud üldse suurem koht puhkamiseks aga katusealune ja bio-kemmerg olid olemas. Puid ei olnud ja neid pidi metsa alt otsima. Piret tegi endale vägeva ööbimiskoha ku pani telgi katusealuse lauale. Seda tingis asjaolu, et tasast pinnast üldse ei olnud. Mingi teedeehituse sasipundar ümberringi. Mina ja Krista ikka kaks kohta leidsime. Huvitav, et pilte siit ei teinud.

5. päev tuli ootamatult lühike, ei olnud kaardilt aru saada – kas kraavi kõrval on siht või tee, et kas saab sõita või peab lükkama. Õnneks sai sõita ja lõunaks olime Aegviidus. Meid tervitasid juba kaugelt ilusad metsad. Lõunasööki läksime tegema aga juba Nelijärvele kus on teada-tuntud head söögid.

Minule meeldis selline tiba pikem matk väga! Kui oleks puhkust ja samasugust head seltskonda kogu aeg võtta, ma muud ei teekski. Tänan, Anni, Krista ja Piret!

Kasutasime juhust ja vaatasime siin ringi, sattusime ka ühe giidigrupiga koos asju vaatama. Valvelauas aga ei tahetud meile 3.5€ perepiletit müüa vaid pidime 8€ perepileti ostma. Kuna meil polevat mõisakoolide mängu vihikut ja ei saa registreerida. Loll jutt oli. Nüüd teame, et ta oleks meile selle vihiku pidanud andma kui me oleme selle mõisa oma mängu alguspunktiks valinud.

Olimegi plaaninud ammu tulla Tallinna, et vaatame rahulikult vanalinnas ringi. Meie mälestused jäävadki 30+ aastate taha sellest kohast.
Need lapsepõlve mälestused ongi ju nii peakolus sees ja püsivad muutumatunetena. Suures osas nii oligi, mõni detail oli ainult mälus teise koha leidnud.

Teel Tallinna tegime peatuse Jõelähtmel. Seal kiriku juures on ilus aare Jõelähtme kirik. Vaatasime ka kirikuaias ringi kus leidsin ilusa käsitöölise ja peegliga kemmergu. Seni, kuni väike aardeke sinna maha jätta, saab meesterahvas seitlit sättida ja naisterahvas soengut kohendada.

Meie Tallinna vanalinna matk oli ilus – vaatasime arhitektuuri, meenutasime aegu, põikasime kõikidesse kohtadesse sisse ja tundsime ennast jube vabalt. Kirikutesse läksime sisse ja maksime ka mingi raha, kohvikutesse aga raha ei jätnud, olid liig üleküsitud hindadega.  Tahtsime Kiek in de Kök-i minna aga seal olid ekskursiooni kohad juba täis. Eks kunagi hiljem. Tegime siis tiiru piki linnamüüri turistikaid ja neitsitornis maksime raha kah, et veel rohkem ülevalt kõike näha. Meile meeldis selline rahulik jalutamine ja vanalinna arhitektuuri jälgimine.
Ka aardeid otsisime. Vähe, sest vaatasime ainult turistikaid, ei viitsinud mingeid mõistatusi või multisi ette võtta. Me ju PUHKAME.

Üks vanalinna aare mille leidsime, oli Toomkiriku. Juba vaateplatvormile minnes tuvastasime arvatava koha. Mugusi suurt ei olnud ja platvormilt naastes tahtsime kohe aarde juurde minna. Seal aga askeldasid kivimüüri kallal selgelt turistid-peiturid. Ei hakanud neid segama vaid eksitasime neid lähedaloleva kaevu sisse vaadates rõõmuhõiskeid tehes. Eks nad juba ennem nägid, et meil nutikad pihus, midagi otsime ja ehk nüüd leidsimegi.

  
Seni kuni neiud kaevuäärel kõlkusid, oli meil tops pihus ja logisime. Saabusid ka neiud ja tegime tutvust. Olid kahekesi Hollandist puhkust veetmas. Andsime ka neile logida ja tagasi peites soovisime teineteistele edu geopeituses.

Nüüd laskusime raekoja platsi poole Vana Toomase aarde juurde. Olin seda 2 korda juba otsinud aga tänane lihtne leid kinnitas tookordset ilmselget kogenematust.

Juba Jüris tagasi olles ei viitsinud kuhugi minna, sest Ülemiste keskuse India restoranis söödud SUUREPÄRANE eine oli veel nahavoltide vahel. Nautisime siis veel jalka EM Prantsuse ja veel kellegi mängu. Hommikul läksime liikvele ja tegime imeilusa matka Jüri tagamaadel. Sest aare Jüri terviserajad ootas leidmist.

Ilus päike paistis, kutsusime ämma-äia ka kaasa ja läksime Kunda jõe vett vaatama. Tuli välja, et teised polnud Kundast suurt midagi näinudki. Tegime siis väikese ekskursi seikluspargi juurde, sadamasse, hüdrojaama tammile, kalalifti juurde, Kronkskaldale vaatega Toolse linnusele, luhale ja sadamale. Näitasime ka Põdra baari, kus kiirelt head süüa saab.

Esimene aare, mida otsima läksime, oli Planeet Kadril. Parkimiskoha leidsime koha ja jalutasime noole suunas. Aimatav aare hakkas juba kaugelt paistma. Kahjuks jääb aarde taust mulle hämaraks ja seepärast ei oska seisukohta võtta. Teostus on muidugi väga hea.

Kõrrepõld oli täitsa jääs ja otsustasin sinna tagurdada, et ümber pöörata. Tee pealmine kiht oli aga lödi ja ratas läks pöördesse ja kattis auto korraliku poritükimustriga. Ei hakanud seal puhastust ette võtma, sest järgmiseks suundusime Kunda sild aarde juurde. Ja sealt peaks ju ikka vett saama. Lahendasime aarde mõistatuse ja avastasime, et tuleb silla alla ronida, mida näitas ka maastiku raskusaste. Ronisin ka silla alla ja veendusin, et redelita sillatalade juurde ei saa. Lasin siis värskapudeli vett täis ja sain esiklaasi puhtaks.

Samas vaatasime juba silla juurest alanud uudishimu, et kuidas siin need kanalid kulgesid ja avastasime kunagise suure tööstuse – veski, piiritusevabriku, viljahoidla ja palju muudki. Siit ära sõites tabas mind aga mälupilt: ma polnud kunagi lähenenud Kunda mõisale põhja poolt ja kõik tundus uus ja huvitav. Nüüd, ära sõites, tundsin ära kunagise maamõõdistamise objekti – Kunda mõisa koos pargiga. Mõõditasime eraisikule kes selle ostis. Kahjuks on kogu ala tükeldatud kümnete maaomanike vahel.

Kunda silla juures aaret ei saanud püüdma minna ja läksime püüdma Kunda-Aru karjääri aaret. Kohapeal keelasid naispere liikmed nii minul kui äial eeldatavalt tugeva jää peale liikumise ja meelitasid meid moosipirukaga õhtusöögi juures.

Nägime online-meedias ilusaid pilte Valaste joa juurest ja hetkega sündis otsus päikselisel päeval Valaste joale sõita ja vaadata ka ühtlasi uusi aardeid Ida-Virus.

Enne jäi tee peale Kohtla-Järve oma kahe uue aardega. Jällegi tuleb nentida, et ilma geopeituseta ei oleks siia maha keeranud ja jäänud ilma paljustki huvitavast. Esimeseks kohaks oli Linnapargi aare. Peitja soovitas kultuurikeskuse parklat aga sõitsime lähemale, tehes tiiru linnapargile peale. Tõepoolest, juba sõites nägime. et on tekitatud promenaad valgustitega linna keskusest linnaparki, mis koosneb suurest tiigist, saarest sellel ja pargiteedest. Täitsa ilus komplekt tundus isegi nüüd, lumega. Suvel kindlasti veel mõnusam. Aare oli saarel pingirida ümbritseva seljatoe all.

Seal samas lähedal oli ka Vagonett’i aare. Lihtne leid ja logi kirjas. Põlevkivi esmaleidude kohta on erinevaid teateid palju, üks artikkel siin... Mingi hetk tahtis üks vald ära märkida esimese põlevkivi leiukoha aga see on vist jäänud unarusse. Ehk ka selle pärast, et legende on nii palju.

Valaste poole sõites möödusime linnavalitsusest ja see tuli tuttav ette. Nüüd meenus 20a tagune tööots kui pidime miskit tööstuse kinnistut mõõdistama K-Järvel. Selleks oli meil vaja linna kohaliku geodeetilise võrgu punktide andmeid (GPS ja L-EST olid veel tundmatud mõisted), linna aluskaarte ja piirinaabrite kinnistutel tehtud mõõdistusi. See info oli kõik linnavalitsuse seinte taga. Aga sinna me sisse ei saanudki. Kolasime nagu lollid piki koridore ja ametnike tähelepanu püüdes. Kuni avastasime uksel sildi “K-Järve maamõõdubüroo”. Kergendusega sisenesime sinna, et ehk kolleegid aitavad midagi mõista. Tuli aga välja, et nemad ongi ainsad kuningad, kes selle linna territooriumil mõõdavad. Peale sellest uksest väljumist ei osanud enam miskit teha. Mitte üldse ei usu, et k-järvekatel miskit muutunud oleks.
Väga kurb oli vaadata paneel- ja korruselamute seisukorda. Me ei leidnud mitte ühtegi hoonet, mida oleks kasvõi otsaseinast soojustatud ja katust renoveeritud. Majad olid viimase värvikihi endale saanud vast brežnevi ajal.
Põhjuse tagasitulemiseks annab aga selle linna stalinistlik arhitektuur. Seda tahaks veidi pikemalt imetleda.

Valaste joale jõudes oli ees juba suur rahvahulk, tuli juurde ja lahkuti, kõik tegid pilte. Nii ka meie.

Valastelt mitte kaugel oli dimhesse Lemmik koht Toila rannas. Ega me sinna läheneda ei osanud, peatusime aleviku plaani kõrval ja avastasime matkaraja mis läheb aarde juurest mööda ja algus oli meie auto parkimise lähedal, ehk Toila termide parklas.
Siia sõites ma silmanurgast märkasin seda uuret pankrannikult alla tormamas ja pidasin seda jõesängiks. Tuli välja, et see ongi rada Toilast alla randa. Kunagi oleks huvitav uurida miks ja millal see rajati, sest looduse poolt see tehtud pole.
Meie retk oli lahe, pikitud pingelisega -et mitte öelda kriitiline, sest jäime seisma ühe jääriba ees järsul kallakul. Ruth pani üle, hoides kinni puude okstest. Mis mulgi siis üle jäi.

Ilusast ilmast sattusime 5minutiks lumepilve aga see ei seganud Kapten Hugo Jürgenson aarde otsinguid. Kõik jäljed – no miks siin üldse jälgi tehakse – viisid jummala valesse suunda. Tiirutasid vales suunas olevate kuuskede ümber. Õige kuuse juures olid siiski ka ühed jäljed.

Õnneks oli tihe lumepilv pisike (kuigi seal sees olles tundus, et kogu maailm on nüüd hommikuni üks suur keerlev lumetuisk) ja Jõhvi jõudsime juba päikese all. Tiirutasime Jõhvi kalmistu ümber ja otsisime mõistatusaarde Kas tunned…? II (A08) aarde pildil olevat risti. Olime seda ka Lüganuse kalmistul otsinud, sest olin eelnevalt allikaid uurides leidnud 2 surnuaeda kus see rist võiks olla – Lüganuse ja Jõhvi. Vist on siiski veel üks loodearmeelastele pandud rist kuskil.
Torn Jõhvis oli uus aare GP lehele toodud. Kahjuks on aarde asukohaks valitud murenev ja lagunev veski sein. Seda ei tahtnud kätega üldse puutuda, seepärast vaatasime silmadega seni kuni ainuvõimalik koht silma jäi.

Täitsa… aarde nulli juba kodus vaadates oli mul teada, mis objektist jutt käib. On mulle kohalikud juba eelnevalt seletanud mida teha taheti ja mis kõik untsu läks. Nullis saime edasised koordinaadid kiirelt kätte aga lõpu kohta fotolt vaadates ei tahtnud seda kuidagi uskuda, sest see pidi veel rohkem hullem olema. Mälupiltides oli seal lihtsalt ilus pargi nurk. Sõitsime ikkagi kohale ja seal oli Seaküla Simsoni kiviskulptuur persest. Seal ei saanud ju peidukat olla ja kahtlustasin tünga. Tegin siis pilte ja juurdlesin asja üle. Otsustasin ka skulptuuri alla pugeda, et äkki on järgmise punkti koordinaadid kuskile kirjutatud. Teise põlvililaskumise tulemusel paljastuski siiski aare ise – nahkvutlaris nanokonteiner ühes praos. Jess! Ikkagi oli siin.

Oli aeg kodu poole liikuma hakata ja ilusti jäi tee peale  Karu Jaak aare. Kodus olin nulli vaadanud nii google kaardilt, maa-ameti kaardilt ja google street viewiga. Kõik andsid 3 erinevat vaadet. Eelnevatest aastatest mäletasin, et kunagi oli spa ees üks karu kuju. Sõitsimegi autaga sinna ja asusime uurima ümbrust. Üsna pea leidsime ühe jääkaru ja siis 2 tavalist karu kuju. Seega oli jääkaru suunanäitaja ja kuna oli kuskilt meelde jäänud, et Aaviksoo karu pandi jääkeldrisse vaatamiseks välja, tuli see kelder üles otsida. Ega seal pargis palju valikuid ei olnud ja geokogemus tõi ka karbi kohe välja.

Koduteel saime Tudulinna risti kandis veel vaasitäie pajuurbadega oksi. Ilus punkt päevale ja kodus oli juba saun valmis – uhh – mõnus.

Kui nii kaugele tulla, on mõtet võtta 3 päeva pakett. Pärnus saab siis ka 5 korda rootsi lauast kvaliteetset toitu nautida.
Linna sisse sõites tegime pissipausi ja vaatasime Playstation kännu all aarde üle. Oli omal kohal.

Juhtumisi oli sel päeval ka filmi “Klassikokkutulek” esilinastus ja broneerisime piletid juba varakult ära. Polnudki jube ammu üldse kinos käinud ja see apollo kino oli meie silmis juba tase ülespoole. võtsime tagumise rea topeltkohtadega piletid mis tähendas, et said olla kallimaga diivanil kõrvuti, topsikuhoidjad käetoes ja naabrini nii palju ruumi, et pane või koer sinna lamama. Kinos käidud, külastasime samas suuri kaubanduskeskusi raha kulutamise eesmärgil. Ega nad meilt suurt ei saanud. Lahendasime siis Fabergé mõistatuse väljas kõledas tuules ära (teadsime, et tunni pärast oleme soojas türgi saunas) aga lõpus me midagi ei leidnud. Natuke tobe koht tundus kah.

Hotelli poole sõites vaatasime ka Enne Eurot aarde üle ja logisime. Pärast lugesime ka aarde tekkeloost.

Nüüd läksime möllisime end hotelli sisse ja nautisime veekeskuse kõiki mõnusi.

Teisel päeval oli tegu, et mõnuvannide, rootsi laua ja linnas aarete otsimise vahele mingi seos luua. Tulemus on siin:
Peale hommikusööki läksime sõitma. Ilm ei olnud kuigi hea aga meid ei seganud karvavõrdki. Papiniidu linnutorn on kohe suurte majade juurest mere äärde mineva raja ääres. Ilus koht. Aga just selle pärast vist on siin kaagid põletamas käinud. Aarde leidmisega läks tiba aega, sest kõik loogilised kohad tuli ju üle vaadata, ja neid oli siin palju. Mina tegin põhjalikku röntgenit kui Ruth kutsus – tule siia ja logi ära.

 
Kesklinnas jällegi tagasi piilusime ka Kesklinna II aarde manu ja saime üllatavalt kiiresti logi kirja. Vana aare oli tõesti hoovide vahel peidus.

Peale lõunasööki
Raeküla linnutorn oli linnast juba niivõrra kaugel, et kaagid seda põletama ega rüüstama ei tulnud. Aardeleid oli sarnane eelmisega.

Veel kaks aaret saime jalutades üles leida. Esimeseks Unustamatu aare. Vana nutikaga ei leidnud, pildus mind mööda metsaalust ringi. Täna oli kiire leid pisikesest puuõõnsusest.

Teine, Raja aare tahtis natuke jalutamist. Ilus rada oli mere äärses metsaservas.

Nädalavahetused on küll kõik kinni aga ema sünnipäevaks pidi lihtsalt augu leidma. Ja kuna kaunis lähedalt sugulane Külli sättis ennast samal päeval Viljandisse, tegime õe ja Ruthiga talle geopeituse algkursuse.

Miks – aga sellepärast, et ta sattus sellest vaimustusse siis kui ma eelmisel suvel neil Jõgeval külas käisin. Nüüd oli võimalus see mäng koos seletustega ja aasta aarete tutvustamisega kätte näidata.

Alustasime aarete Leelotaja ja VB vahepunktidest info kogumisega ja sõitsime järve juurde kunstmurustadioni äärde. Seal pidi olema Ranna pst. aare mis oli eelmine kord arvatavasti kadunud. Täna kiire leid ja Küllil nähtud 1.0 1.0 aare.

Edasi järve taha kus tahtsin näidata Laidoneri sünnikohas olevat aaret.

Väga mõnus käsitöö oli tehtud logiraamatu tegemiseks. Nimelt logiraamat oligi ise konteiner ja peidetud(asetatud magnetiga) infotahvli peale. GK-l on silma selliste asjade jaoks.

Minul oli leidmata Sukakuduja aare. Siin olin käinud juba ja vaadanud mida teha tuleb. Täna olid vardad kaasas ja saigi nendega konteinerit piki toru üles nihutada. Peitja SUUREKS kiituseks tuleb ütelda, et nihutamiseks ei piisanud vardaga topsi üles nihutamisest vaid pidi seda natukese hooga tegema et ulatuks järgmise vardani. See kõik aga lõigi mulje nagu oleks kudunud. Ema tuli silme ette kui kampsunit kudus.
See aga polnud veel kõik. Peitjal oli ka üllatusi varuks. Nagu sellel peitjal kombeks on. Esiteks tuli välja tops kirjaga – proovi veel, siis – kas kudumine juba selge? ja siis kolmas tops oli õige konteiner. Kui oleks esimese konteineri ajal vardad lahti lasknud, pidanuks otsast alustama.. Väga lahe ja stiilne asi. GP kvaliteedimärk.

Tahtsin veel näidata aasta aaret 2008. Seal nullis oli suvaline mänd millel allpool kuivand oksatüügas. Mugule nähtamatu aga geopeiturile liig sile ja saetud otsaga. No seda tuligi tõmmata ja 10m eemal tuli trossist tõmmates luuk lahti kus aardekarp sees oli. Me Vioricaga kaifisime seda mõni aasta tagasi täiega ja lasime nüüd Küllil ja Ruthil sama teha.

Hobuse aaret ikka veel ei leidnud männimäelt, sest hobune oli ilma põhukatteta ja arvatavasti ka ilma aardeta.

JÄRGNEB…

Ei ole see talv geopeituseks või üldse rändamiseks meile sobiv olnud. Ilusaid kutseid oleme ära ütelnud. Kahjuks. Oleme optimistlikud ja loodame varsti jälle looduses ringi kolada.

Õekese sünnipäevale minnes vaatasime muidugi üle, mis meile teele võiks jääda. Ega suurt midagi oodata ei ole, sest sõidame siin tihedasti ja kõik kohad juba läbi käidud. Loomulikult mitte kõik, on ka neid kohti kus pole ise kunagi käinud ja aardeidki pole.

Täna tahtsin lõpuks üles leida GK aarde Taskulambi 2. Ruth võttis kummikudki kaasa, et ei peaks peokingi määrima. Selle aardega on olnud igavene jama. 1. ja 2. korda käisime Ruthiga 2014 aastal ja püüdsime midagi mõistatada ja esimesest punktist koordinaate kätte saada. või vihjet või mis iganes. ei teadnud ju mida peaks otsima või uurima. Ei saanud sel aastal midagi edasiaitavat vihjet sealt kätte.

Mingil matkal tuli see aare Piretiga jutuks ja liiga kogemata küsisin vist liiga palju ja tuli esimese punkti saladus välja. Läksin siis maikuus aaret avastama ja juba aarde poole teel olles leidsin kamuflaazi tükke mis olid aardekonteinerit maskeerinud. Aare oligi oma pesast kadunud. Teavitasin peitjat, kes taastas esimese punkti juunikuus. Läksin siis kohe suvilasse teel olles sealt läbi ja ei leidnud jällegi midagi. Teavitasin uuesti peitjat ja hiljem selgus, et esimene punkt oli oma kohalt kadunud ja vedeles lõpu lähedal. Peitja taastas esimese punkti septembris.

Täna läksime koos Ruthiga juba viiendat korda nulli ja vastu vaatas uuesti tühi peidik. No ei vea selle aardega kuidagi. Kahju on sellest aardest ja GK-st. Eks ta vaatab, mida sellega nüüd teeb.

Meie liikusime Viljandi poole ja läksime järve äärde, lootes leida 1.0 1.0 aarde Ranna pst. Sõitsin meelega mööda väikseid tänavaid, et meenutada vanu kohti ja vaadata kas miskit muutunud on. Järve juures staadioni taga tundus mulle, et Hubert Pärnakivi kuju oli ennem teises kohas, teisel pool teed. Aga pead ei või anda, mälu mängib nii pika aja peale vingerpusse. Aaret ei leidnud. Ei tahtnud vana puu sisse sügavalt kaevuda. Kui seal on, siis las olla. Meie saime sügist nautida ja see oli ilus.

Enne grillipeole minekut tahtsime veel iroka aarde Poiss kalaga tutvuda. Tutvumiseks see jäigi. Aarde kirjeldus on lühike. Aga kui lühike? Kas peab lugema ka kahte esimest lauset või kõiki? Miks on need 3 punkti seal tekstis?

Leidsime kalaga poisi nägu vaatamas infofotode poole kus on ka veetorn kahel fotol. Kas sealt tuleb 10cm lugeda? Ei tea. Sealt mõõtes jäävad mitmed hooned turuplatsi ümbruses kahtlusaluseks. Aga edasi? Kõndisime seal pikalt ringi ja aretasime teooriaid. Segasin veel auru arutelusse sellega, et kirjeldasin ka teisi purskkaeve Viljandis ja poistekujulisi kujusi. See viis juhtme nii kokku, et läksime lõpuks õekese juurde grillile.

Tundub väärt aare olema. Mida irokalt muud oodata ongi. meil elektripakett siiani lahendamata.