Laekusime eile veits enne kella viit, et broneeringut ei tühistataks. Ega me ei viitsinud ka rohkem rännakuid täna ette võtta ja asusime spamõnusi nautima. Meile väga meeldisid siinsed saunad – aurusaun, soolasaun, 70 ja 90 kraadi soome saun. ei käinud infrapuna ja mingis relax saunas. Õhtusööki paketis polnud, võtsime siis ise all baaris. Väga kehv oli. Nagu oleks püütud pingutada aga maitset kas üldse polnud või oli lausa halb.
Hommikul paistis päike, tegime bufees kiire eine ja Läänemaad avastama. Kohe oligi Suur kiva aare tee peal ees. Esimese punkti ja selles oleva mõistatuse leidsime kohe ja ka lahendusest saime kohe aru. Numbrite kirjutamisel aga ei hakanud lahenduse silindrit iga kord keerama vaid panime loogika järgi. Hiljem looduses selgus, et oligi vale. Tuli uuesti algusesse tulla ja numbrid üle kontrollida. Saime lõpu sinna kust olin meetri kauguselt mööda jalutanud ja nii ilmselget asja ei märganud. Nimelt oli linnu pesakast aarde peidukaks.
Veidi eemal juba Märja supluse aare. Oli ka mälestuskivi jõekäärus ja ilus peidukas puuõõnsuses.
Natuke sõitu ja järgmine aare KPS (Kertu ja Peteri Saladus). Peatusin kohas kust paistis infotahvel. Liikusin sinnapoole kui Ruth hüüdis, et paks rästik on just seal kust ma metsa astusin ja tema ei tule kohe mitte. Rästiku saba isegi nägin, panime kummikud jalga ja jalutasime ürgmetsa all ikka aardeni ära.
Lipukese Nullist leidsime lipumasti asemel Aleksandri samba. Kujutasime ette kuidas siin kunagi kõik täies hiilguses välja nägi. Tahvlil olev pilt oli abiks kui me mõtetes need majad sealt maha võtsime, puud kõrvale lükkasime ja mereranna karjamaaks ja heinamaaks muutsime. Ilus pilt avanes meile mõtetes.
Aardest ei avanenud esialgu mitte midagi, nagu kaks tuiasammast seisime seal Aleksandri samba varjus. Sundisime oma aju geokogemust kasutama, et peab ju mingi lahendus kuskilt paistma. Korraga puutus näpp midagi tuttavat infotahvli postis ja siis läks lihtsaks, kritseldus oli mulle tuttav ja tõlkisin selle kohe ära. Rullis olid meremeeste lipukestega esitatud tähed ja numbrid. Lõpp paistis loogilisse kohta. See oli sadamas. Sinna suundusime hiljem. Loogilises kohas sadamas ainuvõimalikus peidikus suure sõukruvi keskel logirull ennast peitiski. Väga mõnus välimõistatus, meie kiidame!
Pullapää aare oli Lipukese juurest randa minnes. Väga ilus koht puhkekohaga.
Ungru koolikoht Ilmselgest raskusastmetele ja veel ilmselgemast kohast vaatluse teel aarde jälgi ei tuvastanud, ehk siis liiklusmärgi posti seest. Vaatasime siis teisi kohti kuni algsesse kohta tagasi tulime. Nüüd oli aare miskipärast kohe näha. Kes selle sinna vahepeal tagasi pani?
Vahepeal vaatasime Ungru mõisat.
Karvase logiraamatu Mis mõnus sild. Mulle sellised teederajatised meeldivad. Viivad mõtted kohe aastasadade taha, et kuidas siis elu käis ja kes siit üle sõitis ja mida ta vedas ja kust ta tuli.
Tulime Ungru lossi poolt ja jäime sillale seisma. Aaret pidi tiba otsima kuid avaldas kiirelt ennast puukännu kõrvalt geokujha alt. Kui lõpetasin kummikute vahetamise sandaalide vastu ja Ruth kammimise, märkasime seenelisest vanameest kes ootas, et tee vabaks saab ja saaks üle silla minna. Pilk oli küll selline, et noored, võtke tuba! Meie vaid lehvitasime.
Nüüd suund Haapsalu peale ja seal leidsime Puujalaga puusliku, Raudteefoori, Vasikaholmi, Westmeri. Ei leidnud veduripööraja aaret sest liig palju oli polte mida lugeda ja raadiomasti aaret mida ei saa normaalselt teiste aia juurest otsida. mädanegu seal. lihtsam oleks ju lasta võtta numbrid tahvlitelt ja karp peita mujale.
Jahta oli seepärast huvitav aare, et sai vaatetorni ronida ja kaunist panoraami nautida. Ka aare oli kavalalt elektrikarpi installeeritud raadioühenduste karbi kõrval.
Järgnesid Aibolands GP, Kuursaali, Iloni aarded.
Kuni jõudsime Pahaga tamm aarde juurde.
See aare on olnud meie playlistis alates 2013 aasta 30. juunist kui tulime Läänemaalt geojaanilt. Tookord avastasin nullis teepervelt üles tõmmatud valge posti, mis sundis sellest irokale teada andma. Proovisin veel mingeid teooriaid aretada aga sinna see jäi, ainult sääred said nõgesevanni. Irokas vastas, et post oli jah aardega seotud.
Aasta hiljem varusime tublisti aega ja meenutasime mida me iroka aaretest teame. Olime kogenud igasugu vigureid ja krutskeid ja ka arvukaid tüngasi. Ei läinud ka nüüd õnneks.
Tänaseks valmistusime korralikult. Aklimatiseeruma tulime juba eelmisel õhtul, võtsime igasugu vanne, auru- soola- soome- ja aroomisaunu. Treeninguks valisime Läänemaa parimad aarded, keha kinnitasime Aafrikas ja auto tankisime kõige kallimas tanklas.
Vist kandis kõik eelnev vilja, sest nullis nägime isegi kahte selget vihjet aarde leidmiseks. Nüüd läks tegutsemiseks. Jaotasime oma jõud kaheks – mina üht versiooni kontrollima, Ruth teist. Varsti Ruth kutsuski enda juurde, et vaata seda. Jess, siit vist midagi paistab või siiski mitte? Kontrollisime kõiki teisi võimalusi, tulemuseks null mõtet. Igatahes jännis me olime. Tulime esialgse idee juurde tagasi. Vaatasime teineteisele otsa ja ütlesime, et logisi veel lugema ei hakka, no mis see nii ulmelist olla saab. Kümnekonna minuti pärast, kui olin püüdnud tulutult järgmist konteinerit õngitseda, et äkki seal ikka on veel mõni, kukkus kera käest ja veeres kaugele. Nööri tagasi kerides tuligi mõte, et aga miks seda nööri nii palju siin peal on?. No ja nüüd oli lahendus käes. Kiitsime peitjat kohe kõvasti.
Meie oleme rahul – ilma vihjeteta, ilma logide lugemata leida see iroka aare. Kuigi ma kahtlustan, kas ta mitte esimest punkti pole kergemaks teinud?
Teel kodu poole Raudteerööpad mäletavad…, Kadunud hiilgus- Maidla, Illusioon 2, Batjuška 7, NKT 219, NKT 218
Väga mõnusad kaks päeva olid looduses ja mullisaunas.