Olen sel aastal palju seenel käinud ja hulgaliselt uusi seeni avastanud ehk näinud olen ennegi aga määrata ei osanud. Nüüdseks olen palju raamatuid tudeerinud ja läksime Sagadisse seeni vaatama ja ehk saab kinnitust teadmistele.
Loomulikult panime plaanile ka geopeituse punktid.
Hommikupäikeses, veel kastepiiskade kuivamata rohus otsisime lahendust Kirjarahva tammik aardele. Vist jalutasime kogu pargi läbi. Mõlemil teatririided seljas ja jalas matkajalatsid. Seepärast peidab Ruth kleidi alla roosasi botaseid. Tegelt ju sobis hästi. Ja peamine on pohhui nägu, ole kuis tahes riides, kui tunned ennast hästi, ei huvita teiste arvamus üldse. Sama käiguga leidsime ka traktori aarde. Jõumasin.
Seenenäitusele sõites pidasime kinni lollus ruudus viaduktide kogumikus, kus teede-ehitajad said oma taskuid isuga täita magusa tellimusega. Ei tea kedagi kes teaks kedagi, kellel oleks olnud probleeme Rakvere poolt Tallinna poole keeramisega. Ähh, aitab poliitikast.
Sõlmed liikluses oli seal värske aare. Mina panin nutikas koordinaate paika, silmanurgast ikka loogilisi kohti kobades kui Ruth juba peidiku leidis. Siis oli hetk nõutust, et mis edasi kui Ruth samamoodi avaja leidis. Ei ole minu päev täna.
Valgusfoori olime juba mitu korda otsinud. Täna oli lahendus teada ja läksime logima aga konteiner ei tahtnud kuidagi postist välja tulla, ei liigatanudki üldse. Esimesel leidmisel oli kohe näpu vahel aga ei saanud logida.
Peale seenenäitust sõitsime kohe Karepa aarde juurde. Siin oligi hea nüüd plaane teha, kaarte uurida. Leid oli kiire, sest aaret varjav “oks” ei mahtunud pesasse. Andsin peitjale teada.
Järgmiseks Parimate kaklus. See oli aare mida ootasin. Ajalehtede arhiivist olin ajalugu pajatavad kirjutised üles otsinud ja asusime otsima. Esimese punktis oli pulk mille sees oli aardekirjeldus järgmisele punktile. Edasi läks huvitavaks ja loovaks. Sellest räägiks teiste peituritega lõkke ääres. Kas vahel oli liig lihtne või olid ka tüngad, ei saanud aru.
Ilusad vaated:
