Sellist läänemaa retke plaanisime juba ammu, nüüd sai lõpuks teoks. Startisime juba hommikul, et saaks teel olevaid aardeid otsida. Esimesed jäid teele Järvamaal ja nagu nüüd vaatan, enamus [nuffi] omad.
Koeru Konsumis tankisime kottidesse traditsioonilised matkaroad: lihasaiakesed kondiitriletist, salatikauss lihaletist ja ploomimahl Ruthile ja tomatimahl mulle.
Koerus polnud kunagi keeranud mõisa juurde, sest oli kole koht, hiljem pidevalt remondis aga täna uhkeldavalt päikese käes säravana otse teele paistmas. Vaatasime seal ringi, seal on alumisel korrusel muusikakool ja ülemisel põhikool. Piilusime saali poole kah aga ei julenud edasi minna, seal valmistuti 1. septembriks ja kõik oli nii puhas ja pidanuks viisakalt sokkide väel seal olema vist. Kindel otsus – siia tuleme järgmine kord kui on unustatud mõisakoolide päevad.
Paidesse sisse sõites teadsin mõistatusaarde Hääletaja asukohta, vihjepilt oli välja trükitud aga see meid suurt ei aidanud. Prinditud olid ka aardekirjeldused aga kes neid siis enne loeb kui juba pool tundi on ringi tuiatud ja teooriaid aretatud. Kollasime ringi ka reklaamtahvlite vahel furgooni peal, et see oleks nagu kodu. Lõpuks tõin autost kirjelduse ja siis jooksis kõik kiiresti paika. Tuleb kirjeldust lugeda! Seal kõik ju peenelt kirjas, et päkapikk armastab rohelist ja jõuluteemaline aare. Paistab, et nuffi on terane peitja (hiljem veendusime selles korduvalt)
Ringteelt läksime ka Templirüütlite jälg aarde juurde. Ja oligi uskumatu taies seal tehtud. Lootsin küll ajaloolist asja aga seal oli külamees uhke kiviristi valmis valanud betooniga ja kividega kaunistanud. Aaret otsisime ikka kah. Risti ei hakanud poleerima ja uurisime ümbritsevaid puid. Midagi. Lootust kaotades asusin kiviristi tähelepanelikumalt vaatama ja seal see oligi – ilusa maskeeringu taga.
Matkajatena, nagu me olime, ei peljanud ära ka looduses olevaid multiaardeid. Nii läksime aaret “Tõusuallikas” avastama. Jõudsime ilusat ürgmetsa pidi allikani ja sealt leidsime väikse otsimise peale ka järgmised koordinaadid, mis näitasid 850m edasi. Olime kavalad ja läksime auto juurde tagasi, et sõita ümber metsa järgmise punkti juurde aga jõudsime tupikusse. Nii jäi see aare meil täna pooleli. Pole kahju nii ilusasse metsa tagasi tulla jalutama.
Tupikust tagasi sõites avastasime uue aarde tee pealt. Otse ees oli aarde Südamete Sild null. No ei ole ju siin lukke. Kohe tuli aga mõistus koju ja kaardi pealt ajasime kokku jõgede sängid ja olimegi juba kahe jõe ristumiskohas.
Ehh, kus siin sai ringi turnida ja roomata. mitte midagi. Ruth vaatas seni lukkude graveeringuid, ei olnud neis vihjet. Siis vaatasin minagi ja avastasin, et ühel lukul polegi nimesi ja lisaks on lukk vana vene-aegne nn. laolukk kuhu sisse saab panna paberi, et laojuhataja näeks, et vahepeal pole keegi lattu sisenenud. Üsna pea sain aru, et see lukk ongi õige ja varsti saime luku lahti ja logitud.
Kaval on see nuffi, tõdesime jällegi ja saime aru, et tema aarded pole ükski “karp põõsas” vaid midagi enamat.
Paides käisime veel kultuurikeskuse juures aaret otsimas vist kolmandat korda. ei leidnud. Läksime siis logisime 1774 aarde mille olin paar aastat tagasi leidnud aga siis oli kinni jäätunud.
Teel Türile oli üks kindel pärjatud aare Raudemetsa mänd . Nuffi kavalustest olime juba aimu saanud ja võtsime väga tagasihoidlikult siin kõike. GP logis on kõik kirjas.
Türile sisenedes olime juba aimu saanud, et nuffi peidukad on kõik ise stiili, väga ägedad ja rasked leida.
Nii lähenesime peale Kadri tares manustatud kohutavaid praade seedides Murumoori Residents aardele. Mina sukeldusin loomulikult lihtsama lahenduse poole, sasides elupuu suuri oksi. Kuni Ruth mainis, et on vist aarde leidnud. Ai kui andekas see oli. Nuffi on nüüd tipp-peitjate rivis kindlalt meie jaoks.
Jäi veel aega otsida Minu Aljoša aaret. Kaua, kaua otsisime siin stiilset aaret. Ei leidnud. Logisi ei tahtnud kohe kindlasti veel lugema hakata. Õhtul nuffi kirjutas postkasti ja julgustas ikka otsima, et kuhu see aljoša ikka läheb kuni me ei leia korduvalt!
