Peale hommikueinet vaatasime aknast välja ja mõtlesime, et mida täna teha. Kohustuslikke asju polnud ja panin ette, et sõidama ida poole uusi aardeid avastama. 5 minuti idee, printisin aardekirjeldused välja ja tuld!

Ruth oli Selisoo matkarajal käinud, mina mitte aga sinna me ei läinud, et ka mujale jõuaks. Siia tuleme veel tagasi. Matkaraja alguses oli mõnus istumise koht katusega kus saab lõket teha. Aare oli truubi serva all.

Mäetaguse tammik jäi meil leidmata. Esimeses punktis saime küll juhendi, sealt pildilt leitud maastikuala tahvel aga meile ei aaret ega järgmise punkti koordinaate ei paljastanud.

Kalinal olen mitu korda käinud. Aitasin siin kohalikel plaanitava matkaraja trassi gepsuga üles mõõta, et see RMK ja ka projektitaotluse jaoks nähtavaks teha. Sel ajal tutvusin ka vana sepa pojapojaga, kes näitas vana sepakivi kus too oli oma sepistatud kivipeitleid proovinud. Kohe tekkis ka tookord aardepeitmise mõte aga sain ennast tagasi hoida, sest kodust kaugel ja head ideed ka ei paistnud kivi eksponeerimiseks. Kalina kurisuga sain kah tookord juba tuttavaks.

K-J Sompa aaret ei leidnud esimesest punktist otsida ja sõitsime niisama ringi ja vaatasime arhitektuuri.

K-J 70: Vanalinn on väga mõnusasti valitud kohtadega aare. Esiteks peatusime Pavandu õigeusu kiriku ees. Paistis väga heas korras ja aknast vaatas meid ka pearüüga naine. Tegime petteks pilte ja leidsime ka kohe numbrid järgmisesse kohta, mis olid plekitahvlil müüri küljes.

Edasi juhatati Siidisuka linnaossa. Siin oli ilus park kujundatud vabadussõja sambaga. Enam paelus meid mõlemat tänava poolt palistavad paarismajad. Majaelanike õued ja uksed on teise paarismaja poole, maja aga koos järgmise paarismaja omanikuga kahepeale. Ka sisehoovi kujundus oli sarnane kõikidel paarismajadel, seal oli vist garaazi või kuurialused. Majanurkade esiplaanil on paekivist nikerdused.
Järgmise punkti infot sai ikka otsida.oli pingilaua vahel.
 

Nüüd Käva Saksa sõjavangide laagri ohvrite matmispaigale. Kuidagi imelik oli sinna minna. Tee pealt ühtki silti ei näita, mingi auklik teekene lõpeb võsa ääres, taamal seisavad mingi hoovi taga mustad 3 seeria bemarid. Edasi tuleb minna jala 80 meetrit rohtunud rada pudelikildude seltsis kui avanebki kalmistu. Arvatavasti Saksa riigi abil korda tehtud ja sambad ja kivid paigaldatud. Sarnase kujundusega saksa kalmistuid olen ennegi näinud ja nägime veel tänagi.
Sammastel aastaarve vaadates nägime, et surnud olid enamus noored mehed 21-26 aastased, kes olid siin vangilaagris elu jätnud. Venelane orjas vange 1950 aastani kui laager suleti. Nõukogude Liit ja peale seda K-Järve sovjetlik linnavalitsus ei kavatsenudki toda kalmistut tähistada ega viidastada. Kuni tänaseni pole linnavalitsus seda teinud. Aga pole ka imestada, minu kogemus K-J linnavalitsusega on viinud arusaamiseni, et see on riik riigis ja eesmärk on eksisteerida enese ja endaga seotud ettevõtete huvides. Igatahes meie seal Tallinna maamõõtjatena tööd teha ei saanud. Lihtsalt suleti kõik uksed ja kaartide arhiivid.
Nüüd on linnapea trellide taga aga ma ei usu,et niipea siin midagi muutub. Sildid kalmistule võiks siiski tulla.

Lõpu poole liikudes saime näha tohutut algkooli hoonet. Tõeliselt suur rajatis. Aare oli selle taga oleva ujumisbasseini äärses puudereas. Basseini äärne oli niidetud ja arvatavasti on see suvel hea päevitamise ja supluse koht.

K-J 70: Sotsi on selline mõnus jalutamise aare, ei soovita autoga minna. Algus oli selle jubeda linnavalitsuse juures kus meid maamõõduäri ajal sisuliselt välja peksti.

K-J 70: Kukruse oli aare mille eesmärgiks leidsime olevat vaid ühe vana tänavasildi tutvustamist. Tobe oli seal ringi sõita ja iga maja piiluda. Ei soovita. Ka lõpp on mõttetu. Ainuke emotsioon oli eurosõlmedes siia alla keerutades sooritada 480 kraadi teljepööre. Nõmedus ruudus. See  on ju meie raha mis sellise nõmeduse ehitamisega on pihta pandud.

Kohtla-Järvel ei leidnud ühtegi söögikohta ja kell oli juba kolme peal ja kere heledus punase peal. Õnneks olime teadlikud, et Jõhvi on Eesti linn ja söögikohtasid palju. Istusimegi hotelli Wironia all olevasse pubisse “Piraat” ja tellisime kõige odavamad road. Mitte hinna pärast vaid neid just tahtsimegi. Mina sain imehea veisepihvi(küsiti ka veel kas well done või verine) ja Ruth kanafileerinna grilli ja see kõik 14€. Serveeriti puitlaudadel olevatel tulistel metallplaatidel mis ei lasknud jahtuda. SOOVITAN!
Punase väljaku juurde tulime juba täis kõhuga. Traat paistis käsipuust välja, ei tea kas pidigi olema või seespool. Pilte ei teinud. Jõhvist on meil juba aparaat pilte täis.

Koduteel mõtlesime, kas läheme ka Smolnitsa aaret vaatama või otsemat teed kodu poole. Valisime otsema ja ehk rohkem emotsioone toova trassi. Seda ka saime. Läksime Kuremaa kloostrisse head aurat tundma. Miskipärast on siin künkal kõrgeima kabeli juures ürgses pargis istudes jube hea tunne. Nagu vastik jookseks tasakesi välja ja õnne kerge heeliumipall istutaks ennast sinu sisse ja teeb kõik kergemaks.
Aare oli kah siin Linnukünka.

Tudulinna jõudes oli juba päris hämar ja plaanisin logirulli vahetada või lisada aga oli keegi juba suure hulga rulli pannud, Nautisime siis vaateid.