Matkalt tagasi, tegin kohe tiirud oma seenemetsades.

Varsti tegin sugulastega ühe aarderetke mööda minu aardeid. Olid minu käest sellest hobist eelmine suvi teada saanud ja nüüd tasapisi üksikuid kohti otsinud. Nüüdseks on aga hamba nii verele saanud, et teevad retkeid loodusesse. Tegime siis ühe pärastlõuna Muuga ümbruses väikse õppetoa moodi kulgemise.
Tasuks oli värskelt Peipsi kaldalt suitsutatud kala, veel soe.

Tallinna linna tahtsime jälle tagasi minna, seekord Lennusadamasse, mere äärde, Paksu margareetasse, teletorni, botaanikaaeda, Pirita kloostrisse.
Henri viiski meid Kalamaja kalmistupargi serva ja keeras ise Noblesserisse oma töökohta koodi kirjutama.
Ilus park oli ja kohe üle tee jõudsime lennusadamasse. Kole ümbrus on sinna saabudes. Lagunevad nõukaaegsed garaazid, mingid müürid, tühermaad. Ei tea kas väljamaalastel seotakse silmad bussis kinni kuni lennusadama parklasse jõuavad? Viva Edgar!

Ostsime piletid koos Paksumargareete külastusõigusega ja lälsime kõigepealt Suurt Tõllu vaatama. Mina olin seal põgusalt käinud, täna lugesime ikka kõik tekstid läbi ja arutlesime elu-olu teemadel laeval.
Lennusadamas sees kahjuks ühtegi erinäitust või temaatilist ülespanekut polnud nagu minu eelmisel käigul kui oli teaduskeskuse põnev väljapanek “Vesi” või midagi selle nimelist, Oli suurel hulgal käelisi tegevusi veekeeriste, lainete ja muu uurimiseks.
Aga piletiraha küsiti täie rauaga sellegipoolest. Meistrimehed ehitasid järgmist näituse osa – Viikingite aeg. Selle nägime hiljem Paksus Margareetas siiski ära.
Põnev oli sellegipoolest, eriti vahva allveelaeva sees ringi vaatamine. Saime lõpetuseks kohvikus ka hea kruusi kohvi nautides ülevalt alla vaadates selle teema kokku võtta.

Edasi jalgsi läbi Patarei ala piki b-promenaadi sadama poole. Oli vaatamist küll. Sadama alal proovisin ka üht aaret vaadata aga see paistis lolli teostusega olema ja jätsime üldse aarded rahule, me ju puhkame ja proovime kultuuri ja arhitektuuri nautida. Sadama kandis ühes söögikohas saime kalli raha eest ühed ligased lasanjed ja lasksime sealt jalga. Sõõrumaa kuningriiki.

Rottermani kvartalisse tahtsime ammu tulla. Nüüd see sündis ja jäimegi ammuli sui ringi käima siin. Okei, kinnisvara-arendus, aga niivõrd stiilselt on iga üksik hoone, iga üksik detail ruumis planeeritud ja paika pandud, et lausa lust on seda vaadata ja nautida.

Selle pärastlõuna fotod on kuskile netiavarustesse kadunud, ei leia ühtki enam. Küll saab sinna tagasi minna kunagi.

Järgmist päeva alustasime teletorni külastamisega. Juba ammu plaanisime siia tulla. Täna võimalus avanes kuigi veidi sombusel päeval. Aegna nägi veel ära. Uudistamist oli ülevalt aknast välja vaadates küll ja veel. Sees olev ekspositsioon oli jama, pidi Eesti riiki tutvustama. Isegi kohvi ei saanud korrus kõrgemal, seal toimus mingi firma üritus. Vaatasime veel hulljulgeid, kes olid turvavarustusega giidi saatel väljas ääre peal koogutamas. Ennem nägime kuidas nad all pidid lepingu vormistama selle tegevuse jaoks. Esimesel korrusel oli suur suveniiripood ja väljas suvaline, kalli hinnaga õlle ja võileivakohvik. Eesti inimesele polnud teletorni külastades suurt mõeldud. Ainus normaalne asi oli, et kui üleval akna all liikuda, siis olid õigel suunal sildid väljas, et mida näed – Naissaart või laululava.

Loogiline jätk oli botaanikaaia külastamine. Siin saaks sobiva ilma korral terve päeva veeta. Ega meilgi ilmaga kehva polnud, hea jalutusilm. Veetsime tükk aega väljas ja hiljem ka sees uudistades. Lõpuks võtsime kohvikus ka supid mis maitsesid täitsa head.

Teletorni ja botaanikaaia aardeid ei otsinudki sest maastiku raskus oli mittesobiv. Suundusime Pirita kloostri poole ja sellel teel leidsime 2 aaret. Esimene oli MMM 3: Pingviinid selle lahenduse peale ma poleks ise tulnud. Tallinna omad vast said kiiremini mõistatuse jälile sest ette oli joonistatud Metsakalmistu kaart. Ja tõesti, nii nagu pildil, ongi teedevõrgustik niimoodi, et erinevate värvidega toonitatult võib pingviinide pildi sinna joonistada.

Teine aare Pirita jõgi jäi meie jalutusteele botaanikaaiast kloostri juurde. Küll on seal palju radu nii jooksjatele, kõndijatele ja maastikujalgratturitele.

Kloostri esisel tänaval oli üks Viljandi pagarikoda kust ostsime hea maitsva värskelt küpsetatud leiva kaasa.