Idee sellist aaret peita oli kohe gp algusaegadel. Toppas igasugu põhjustel. Kui 2a tagasi Valgevenes ühes külapoes kurge müügil nägin. ostsin selle kohe ära, teades, et ka konna saan kuskilt ja siis on aarde tegemiseks atribuudid olemas.
Tänaseks olid rattakottidest kõik matka-asjad veel välja võtmata ja nii saigi kodustele öeldud. et mul nüüd minek. Vajalikud tarvikud kottidesse ja matk võis alata.

Juba korra olin seigelnud Tudu raba lääneservast väljas liivadüünides ja mõtlesin, et siia oleks hea üks loodusaare teha. See selleks, selle koha valisin matkabaasiks kust oma rännakuid alata. Jätsin ratta maha ja viisin vajalikud lauamaterjalid ja loomakujud rabaserva ootama.
Siis sõitsin ringiga Tudu matkaonni juurde viivale teele, et kui saaks seal ööbida, teeks sealt aarde paigaldamise retke. Minust möödus aga mitu autotäit rahvast ilmse eesmärgiga matkaonnis jämmida.

Sõitsin siis tagasi düünidele ja tegin laagriplatsi üles. Ilus koht, soovitan.

Hommikul asusin raba peale aardele ilusat kohta otsima.

Jätsin ratta rabaserva, ladusin seljakoti karpe, kruve ja tarvikuid täis, lisaks akudrelli ja suundusin laukajärvede poole.

Lõunaks olin välja selekteerinud temaatilise koha ja kuhu on ka ilus aardeotsijaid kutsuda. Ilusad veesilmad siin, männid ja kanarbik kasvamas.

Mitmeid kordi käisin vahepunktide mööda ja passitasin aaret. Kui mõõtmised korras, paigaldasin kure soomänni tüvele ja konna jaoks ehitasin kivi moodi asjanduse rabajärve servale, et teda ei saaks sealt välja tõmmata.

Nüüd jäi veel üle aardekonteiner paika panna. Leidsin, et silikoonipudel puuoks küljes on parin variant. Olin aga konksu kuhugi juba kaotanud ja tuli sabapidi oksa külge panna. See tuleb järgmine kord ära muuta, sest ega see purk nii veekindel ei ole.
Rahulolevana läksin rattani tagasi ja sõitsin ümber raba Tudu järve matkaonni.

Seal ujutas üks näitsik oma 4-kuust koerakutsikat. Rääkis, et tutvustab talle niimoodi Lääne-Viru erinevaid järvi ja ujumiskohti.
Olingi täna siin õnneks üksinda ja sain rahulikult ringi vaadata. Kodus tegin juba ette valmis mutionu aardele uue maskeeringu, sest pvc plaati räsitakse ikka kõikse aeg. Tegin veel erineva läbimõõduga “jalad” millega kinnitub seina sisse ja need veel metallist takkapihta. Nüüd saab ainult ühes asendis tagasi panna ja ei saa valesti jõuga suruda.

Kevadel paigaldatud veeohutuse püstak seisis ilusti püsti, päästerõnga nöör oli ainult pilla-palla.

Peale õhtusööki oli veel hea kaunist loodust nautida.

Hommik oli pilvine aga ei sadanud. Võtsin suuna Seljamäe rajale, et Karulaane jenka punktid üle vaadata ja lihtsalt üks ilus rahulik matkake teha. Lõunatasingi raja keskel puhkekohas.

Pühapäeval oli kavas osaleda väiksemat sorti sugulaste kokkutulekul kui tähistasime Jõgeva naiste sünnipäevi ja ühtlasi Kalevi 60. sünniaastapäeva. Käisimegi Põltsamaa kalmistul ja hiljem veetsime mõnusalt aega Põltsamaal Carl Schmidti Majas. Hea koht hea toiduga.

Hommikul startisin juba varakult, sest tahtsin ühtlasi üle vaadata kohad mille kohta olin juba netist lugenud. Vaatasin asju ka juba mõttega, et kas oleks võimalik ka mõni aare nendel teemadel peita.

Esimeseks keerasin Võisikul teelt alla Kundrussaare kalmistule. Möödusin tiigist, mille põhja rajatud malelaual mängiti Eesti esimene malepartii elavate malenditega. Olime seda teeotsa juba Krista ja Piretiga Parika rabast tulles otsinud aga keerasin tookord valest kohast suure tee pealt alla, otse pruuni sildi juurest. Õige teeots oli 50m Kolga-Jaani poole. Kundrussaarel on ilusti renoveeritud kabel. Sinna ega kalmistule aaret polnud kuhugi peita ja otsustasin Põltsamaale tagasi sõites üle vaadata Võisiku hooldekodus surnute matmispaiga. See oleks loogiline koht minu “Keisri hull” aarde lõpp-puntile. Aardekirjelduses on kogu pikem jutt olemas.

Põltsamaa õigeusu surnuaia üks osa ongi Võisiku hooldekodu “hullude” hoolealuste matmispaik. Ja see siin sobis ilusti väikse aardekarbi peitmiseks. Nukker oli vaadata hauakivide ridu, millede juurde polnud keegi ei lilli istutanud ega küünlaid toonud. Kas need õnnetud vaimupuudega inimesed unustati juba hooldekodusse saates ja seda enam peale surma?

Tagasi Põltsamaal, keerasin Pikale tänavale Saksa surnuaiale. Seal olid küll ilusad hauatähised aga kalmistu oli kurvas seisukorras koos lagunenud kabeliga.

Kindel soov oli ka vaadata Melliku vabadussamba kuju “Mees mõõga ja kilbiga”, mille esmaversiooni juurde Tudulinnas on mul aare juba peidetud. Tahtsin ka siia aaret peita aga pikk otsimine ei andnud ühtki lootustandvat kohta kuhu üldse on võimalik peidukat teha. Ei lähedal ega kaugemal. Jäigi ootele see idee. Nüüd parkisin kesklinna ja jalutasin http://poltsamaaturism.ee/ trükitud materjal peos. Leidsingi ilusaid ja huvitavaid kohti keset parke ja jõe äärt jalutades.

Eriti huvitas üles leida maja kus õmmeldi Eesti esimene sini-must-valge mis hiljem oligi see lipp mis Otepääl pühitseti. Leidsin maja hõlpsasti üles koos seal ees oleva infotahvliga. Peidukohti polnud kuskil ja aarde teemat kah veel mitte. Jäi samuti ootele. Lossipargis läksin rahvasuus nimetatud Gagarini alleele, mitte selle kosmonaudi nime järgi vaid Põltsamaa mõisa viimaseks omanikuks enne 1919. aasta võõrandamist oli vürst Nikolai Gagarin. See on parki läbiv keskne allee. Ka sinna polnud aaret kuhugi peita. Allee ääres on K.A. Hermanni büst. Ka selle jätsin meelde võimalike seoste loomiseks ja läksin suguvõsaga kohtuma.

Õhtuks olid aardeideed niipalju kuklas tuksunud, et hakkas mingi nägemus looma. Pubist lahkudes läksin uuesti Hermanni kuju juurde ja avastasin tiba eemal väikse tiigi sillakesega ja selle all paistis täitsa normaalne peidukas. Tegin autos karbi koos kõige vajalikuga valmis ja peitsin silla alla ära. Nimeks sai “Sinine ja must ja valge”.

Kihelkonnakool asub vahva nimega kohas – Kördiööbiku park. Peitsin ka sinna ühe lihtsa aarde.

Linna pealt helistasid Külli ja Vika ja uurisid kas olen veel Põltsamaal. Kohtusime vabadussamba juures ja otsisime ideid aarde jaoks. Käisime läbi jõe kaldad, roosisaare, kalatrepid ja sillakesed. Ei leidnud midagi. Läksimegi lahku igaüks oma koju. Käisin veel selverist läbi ja turgatas meelde, et on veel II maailmasõja matmispaik. Sealt leidsingi sobiliku peidupaiga ja saingi temaatilise, küll risti vastupidise vabadussõjale, lõpu aardele. Nimeks sai Kaksikvend.

Tegin selle aarde tervitamaks mängijat [sylli] tema sünnipäeval.

Karulaane jenka teemalist aaret olin plaaninud juba oma 2 aastat. Igasugu mõtteid ja ideid jooksis läbi. Nii laagerduski see idee kuni Krista utsitas, et kas tahan Piretile sünnipäevaks aaret teha.

Aega oli küll vaevalt nädal jäänud aga võtsin nüüd asja tõsiselt käsile. Kõik kodus mõeldud lahendused ja ideed jäidki ideedeks kui olin matkaraja esimest korda läbinud. Õnneks tekkis selle jooksul hulk uusi ja vist paremaidki.

Teisel päeval olin ette valmistanud konteinereid, plekiribasi, nööri, magneteid, tornnumbreid ja mida kõike veel. Seljakott oli paksult seljas. Hakkasingi siis vastassuunas minema ja raja multipunkte üles panema. Idee oli selles, et tuleb matkarada käia läbi punktist punkti. Järgmise asukoha saad  leitud punktist. Lisaks olid veel infotahvlitele tehtud märked mida tuli lugeda. Mõnel pool ühtisid infotahvli ja multipunktid.

Esimese punkti peab arvutama, kui kuulad laulu, siis mitmes loom on järjekorra numrbina.

jänesorav° hunt0,oravilvessiil’
karumutt° siilsiil,ilvesmuttjänes’

KARULAANE JENKA

          Muusika L. Veevo, sõnad H. Tõnson

Paksus karulaanes, metsakurus suures, kõrge kuuse all.
Õhtul läheb lahti ja ei anna mahti lõbus mäng ja trall…
Kuuse taevast vaatab, silmi lahti paotab küllap arvab vist,
et on tantsu nimeks, mida paneb imeks, rock’n roll või twist.

:,: Kriimsilm, karuott ja rebane,  siilipoiss ja jänes karvane,
hüppavad üheskoos  üksmeelses tantsuhoos karulaane jenkat. :,:

Mutt see puhub pilli, ninal uued prillid, nooti hästi teab.
Trummi lööjaks ilves, nägu tähtsalt pilves, rütmi paika seab.
Kontrabass on põdral, viiul tema sõbral – tuttkõrv oraval.
Kõik on väga rahul, ükski pole pahur kõrge kuuse all.

:,: Kriimsilm, karuott ja rebane … :,:

Esimeses punktis ongi infotahvel, mille taha on kirjutatud ILVES – K

Nii jõuame looduskaitse sildi juurde, mille sees on väike konteiner

Järelikult järgmises punktis on kuskil magnetiga tegemist

tee peal olid see elukas

ja magnetiga oli teisel pildil näha olev puukoore tükk oksa küljes. see kooretükk juhatas rabakõrgendikule suure männi otsa.

matkates mööda laudteed oosi kõrgema kohani tulid vastu põdraallikad

ja sealsamas puhkekoht, kust ühel minu külastuse päeval ärkasid matkajad, lõbusad sellid.

algul tahtsin puulõhkumide tera taha koordinaadid lüüa aga see materjal osutus liiga kõvaks, et selgelt kirja lüüa

HUNT  – K oli järgmine punkt

Hunt juhatas ilusti kuuse juurde

kuuse küljes oli konteiner, milles juhend, et järgmises punktis tuleb lisaks otsida üht kivi millel kirjad peal.

nüüd on matkaga jõutud alguspunkti ja saab kaasa laulda nii nagu loomad laulsid oma tahvlite peal. ehk kokku peab tulema “P katuseall”. Vägagi selge, et seal kuhu auto jätsid on katusalune ja sealt tuleb edasi otsida.

Nii ongi, sealt pilti veel pole aga natuke roomamist ja siis tuleb lõpupilt:

Suur tänu Piretile väga huvitava sündmuse eest! Saaks äkki selle kõiki sõnavõtte järgi vaadata? Väga huvitav oli ja väga hirmutav, et kas inimestest sõidavad ärimehed poliitikute abiga üle nagu tankiga?

Tegin 3 uut aaret. Neist kirjutan siis, kui need on avaldatud ja blogi lugejad aarded leidnud.

Ka sündmusaardest kirjutan siis ühe hooga.

Juba ammu oli plaanis teha aare Tudulinna ilusasse väiksesse surnuaeda, kus on Vabadussõja ausammas. Huvitaval kombel on Eestis teine täpselt samasugune kuju Põltsamaal.

http://www.virumaa.ee/2002/03/ve-mellik-voldemar-skulptor/

Võtsin täna kaasa erinevaid konteinereid ja läksime otsima kohta, kuhu karp peita. Ainukeseks kohaks saime kuuserivis oleva puu, kus allpool tihedad oksad. Teipisin traadi topsi külge ja riputasin konksuga oksa külge.

Ei ole veel aaret avaldanud, mul oli hoopis teine kontseptsioon, aga see ei olnud lõpuni hea ja jäi nüüd see aare ja üks tuleb veel siia.

Ühel heal päeval ringi sõites nägin suunaviita, mis juhatas Järvamaa kõrgeima tipu juurde. Seda vaatama minnes avastasin sealt vene sõjaväerajatise ja kohe tekkis mõte sinna aare panna. Kolasin seal ringi ja leidsin betoonivalu seest valamise ajal jäänud laudise jälje ja sealt paistvad metallsõrestiku. Nüüd oligi selge, et tuleb otsida mõni vana lauajupp, sinna sisse uuristada pesa logiraamatu jaoks ja magnetid panna. Aarde nimeks sai Tõrevere mägi

Veel ringi sõites nägin silma nurgast metsa all tahvlit. Pidasin kinni ja avastasin Vajangu põhikooli õpperaja. Väga huvitav asi, siia tuleb kindlasti tagasi tulla kõiki neid kohti avastama. Üsna suurel alal on see kõik, läheb puhta vee teemapargini välja.

Aavere mõis . olin siin viimati enne põlengut. siis oli mõis veel suht viisakas, nüüd on laed ja katus sisse kukkunud. aga põnev vaadata ikkagi. ilusad maakivist hooned on veel vaatamiseks

Teel koju läksin veel Kadrinast läbi, et kontrollida üht ideed i-nagu isamaa aarde suhtes. käisin laululaval ja uurisin seal, kas võiks aaret peita see lava aga midagi ei leidnud.

Selle aarde “Taevatee” tegemine oli väga kaua plaanis. Mitte just konkreetselt siia kohta aga idee oli olemas. Panna infotahvlile tuulteroos ja mõõtkava, aga vahetada ära ida- ja läänesuund ning meetrid mõõtkavas. Nüüd leidsingi Roela oosi juures sellise tahvli kuhu saaks sellise “lisandi” panna.

Lisaks oli Roelas väga hea vana linnuse teema, et otsijatel põnevam oleks. Tegingi kleepeka ja panin infotahvlile.

Aardekirjelduses kirjutasin, et peab liikuma põhja suunas 175m ja siis ida suunas 80m. Kui nii minna, siis satud kõige järsemale nõlvale oosis ja liigud valele poole vastu teist oosi sama järsu kaldega. Kui aga vaadata minu lisatud kleepsu, saab aru, et tegu on vimkaga ja ida ja lääne suund on vahetatud, samuti 175 ja 275m. Õiges kohas on võrkpalliplats, kus lõpu koordinaadid. Kui alguses mõistatuse läbi närid. on see aare väga ilus jalutuskäik oosi tipus, mis ongi nagu taevatee.

Tänaseid aardeid peita on plaanis olnud oi kui ammu! Nüüd on ettevalmistused tehtud ja kõik kraam rattale laotud. Sõitsin tuttavat teed mööda Pastile (Muugast 6km) ja pöörasin Kõrve  poole. Kõrve ristil tegin joogipausi ja imestasin sääskede puudumise üle. Muidu on siinkandis sääski ja parme parves.

Esimese aarde Mastimänd panin jämeda männi juurde. Vanarahvas teab rääkida. et mändi taheti osta Laekvere tuuliku emapuuks, mastipuuks (tuuliku peavõlliks) aga metsaomanik Bahhmann ei müünud. Tänaseks on mänd väga jämedaks kasvanud. Mõõtsin puu ümbermõõdu rinna kõrguselt ja sain tulemuse, mis on Eestis 13-14 kohal. Et koht on niikuinii jube kaugel, siis panin siia lihtsalt topsi kuuseoksa külge rippuma. Nauditagu puud ja ei pea aardeotsimisega pingutama. Lõikasin pildi endast männi pildi peale, et oleks näha puu suurus. Vist sai ehk liiga suureks jäetud minu pilt, sest vaja on vähemalt 3 inimest, et puust ümberringi kinni võtta.
 

Teine punkt oli koht, kuhu talumehed olid mõisniku eest peitnud kartulit. Seda veidi kõrgemat liivast kohta nimetati Kartuli künkaks. Augud on siiamaani näha. Nägin aarde tegemisega hulga vaeva. Puurisin mahalangenud puutüvesse avause kuhu panin konteineri. Selle ette aga kinnitasin naelte otsa kaseseene. Kes natukenegi loodust tunneb, teab, et käsn ei kasva okaspuul ja mitte kuivand puul, ka mitte elaval puul, vaid sureval puul. See on selge vihje.
    

Matka eesmärk oli aga ees. Luusaarel polnud 8 aastat käinud, viimati tütre Gretega. Nüüd oli valmis meisterdatud peidukas vaja paika panna. Kirjutasin siin lehel, kuidas tõin konte tapamajast ja lasin kanadel neid nokkida ja siis keetsin nad puhtaks. Eile võtsin puuri, traati, ketti ja kruve ja meisterdasin väikse kontidest kujukese.

Rahvajuttude põhjal olnud Luusaarel ühe muistse sõja ajal paos seitsme kihelkonna rahvas. (Ilmselt on siin liialdatud). Rabasaartele varjuti eriti 1703. aastal, kui vene sõjasalgad rüüstasid, põletasid ja tapsid peaaegu kogu kihelkonnas. Arvatavasti põgenikud siiski tabati, sest saarelt on leitud inimluid, ehteid jt. esemeid. (siit ka nimi Luusaar). 1958. aastal rabakraave kaevates avastati vana pelgupaiga lähedalt samblakihi alt saarele viiv pakktee. Äi rääkis, et teab selle pakktee asukohta. Lähemegi marja-ajal seda kohta vaatama.

NII rasket matka rabas-soos pole ma veel teinud. Juba algus oli jube. Muidu metsarajal kulgenud tee oli sellesuvise vihmade vee all. Peale kilomeetrist ettevaatliku sammumist viskas selle rihma maha, mis käseb sind kuivana hoida. Olin juba niigi põlvini vesine ja nii sumpasingi künka poole. Edenes jõudsalt ega hullu polnud ja vesi oli kah tegelt soe. Enne rabasaart on üks vana kraavikoht, seal on ikka olnud purde moodi asi (kaks männitüügast kõrvuti), täna aga seda ei märganud ja otsisin mättaseid kohti koha kraavi peal. Eks vajusin loomulikult sisse kah aga 2 tunnise rahmeldamise peale oligi hea jahutus.
 

Künkale jõudes oli vaade kurb – enne 2001 aasta tormi oli siin ilus hõre männimets, siin sai puhata ja loodust nautida. Torm paiskas aga selle kõik pikali, kännud püsti, võsa sealt vahelt kasvamas. Lausa kole. Aga eks 40 a pärast on seal jällegi ilus koht. Ühe kännujuurika taha aardekarbi peitsingi. Et poleks vaja kändusid mööda tuuslata, tegin kontidest väikse kuju kännu külge. Kui selline matk tehtud, peabki lihtsam leida olema.
 

Tagasi minnes leidsin ka purdekoha üles. Ega seal suurt alles ei olnud, aga moraalseks toeks ikka. Kõvale maale tagasi jõudes sain aru, miks see peidupaik hea oli. Ega vabatahtlikult sinna ei lähe. Lähevad aga: 1. Marjulised  2. “Kiiksuga” matkajad  3. Geopeiturid

Mõne päeva pärast peitsin aarde Roela ja Rahkla vahel olevasse “meteoriidikraatrisse”. Jutumärkides seepärast, et seda kohta ei ole veel teaduslikult uuritud. Tekst ajalehest:

Roela metsamehele ja mesinikule Tõnis Taalile torkas Roela-Rahkla tee lähedal metsas harvendusraiet tehes silma kummaline kaarekujuline madal voore, mis ei sarnanenud mandrijää kujundatud pinnavormiga ning tundus pommilehtri jaoks liialt suur.
Leiu üle mõtiskledes meenus Taalile Orguse külas asuv Simuna meteoriidikraater, mille kolmekümnendate aastate lõpus tekitas taevast alla sadanud umbes ämbrisuurune metallikamakas, kirjutas Virumaa Teataja.
Vanarahvas teadnud rääkida, et üks parajalt suur tükk olevat alla kukkunud ka kusagile Roela ja Rahkla vahelisele alale, kuid täpsemat ei teatud sellest kohast, nagu ka meteoriidi suurusest, midagi.
Taalil tekkis küsimus, kas ta pole leidnud äkki midagi olulist. Oli ju kaarja kujuga vall oluliselt suurem kui Simuna auk. Siit jõudis teave huvitava leiu kohta nii teadlaste kui ka alternatiivsete teadusharude viljelejateni ning ühel päeval tuli Roela lähedale kokku hulk mitmesuguseid asjamehi. Ühed mõõtsid, teised tagusid vaiu maasse.
Üks kohalviibijaist oli Heino Sakkeus, kes hobikorras on keskendunud ringikujuliste objektide uurimisele. Sakkeus rääkis, et tegemist on tõepoolest kummalise moodustisega. Kuigi lähedalt kulgeva elektriliini rajamisega seoses on osa objektist buldooseritega laiali lükatud, on oluline osa vallist siiski selgelt näha.
Tähelepanuväärne on Sakkeuse arvates tõsiasi, et maaalal, mis jääb ringi sisse, ei kasva kanarbik, kuigi see igal pool ümbruses lopsakalt vohab. «Tegemist on anomaalse nähtusega, mis igal juhul vajab põhjalikumat uurimist,» nentis Sakkeus. Asjaarmastaja rääkis, et objektil registreeriti väga tugev energiasammas. Energia pidi pärit olema kas maa seest või kosmosest. Väidetavalt piisab mõnetunnisest kohalolekust, et ammutada endasse uut jõudu. Mis moodustisega tegu on, ei osanud Sakkeus esialgu veel täpsemalt öelda, sest uuringud on pooleli. Samuti pole teada, millal võib asjasse selgust saada, sest Sakkeuse sõnul ei toeta Eesti riik omaalgatuslikke uurimistöid ja sponsorite leidmine ei ole just lihtne.

Virumaa Teataja/Postimees

Ja tõepoolest on suur osa kraatrivallist säilinud. Ilus ümmargune ring, läbimõõduga ca 70m. Otsisin seal hea koha peiduka tegemiseks. Üks sammeldanud suur känd, selle peale põiki tõin kuivanud kuusepalgikese. Sinna sisse lõikasin pesa, kuhu konteiner paigutada. Palgi keerasin pesa allapoole, et näha ei oleks. Ja vaadates oligi, et pesa ei näinud, tuli katsuda käega. Aarde nimeks sai Taali kraater.

2. juulil aga käisid täitsa algajad peiturid seda otsimas ja keerasid selle maastiku seal täitsa segi. Sammal katkuti puude juurtelt ja kändudelt maha, kaevati kännualuseid, aardekänd tõmmati maast välja ja palgike visati eemale. Metsaalune oli ära tallatud nagu Kauksi rannas. Ka selle tegevuse peale nad karpi ei leidnud ja helistasid mulle, et oleme siin kambakesi tükk aega otsinud ja ei leia. Ma lahkelt juhatasin siis telefoni teel. Ei olnud mul siis veel aimu, mis geokuritegu seal on tehtud. 9. juulil tuli logiteade lehele  mitteleidmise kohta ja rüüstamise kohta. Kimasin kohe kohale ja lausa kahju oli vaadata, kuidas kraatri serv oli läbi hekseldatud. Need nolgid polnud küll lugenud midagi selle kohta, et ka järgmine otsija peab eest leidma samasuguse paiga nagu enne sind.
Igatahes käisin 11. juulil seal korrastamas ja panin palgikese teise kännu peale, sest eelmine koht oli täitsa jube. Pildid panen kah uuest kohast kui järgmine kord sinna lähen.

Pikalt plaanitud oli panna Kukelinna aare Avinurme taha Maetsma raba saarele. Kord läksin juba talvel aga kummikud unustasin koju ja nii oli mõttetu. Täna, kui kuiva jalaga tagasi sain soosaarelt, mõtlen, et kui oleks õiget rada teadnud, oleks vast ka talvel saabastega saanud.

Selle koha legend ise juba kutsus sinna minema. Pelgupaigale kohaselt läks tee väga vaevaliselt. Korduvalt tuli ette nii lodu kui laukakohti, et pidi suure kaarega ümbert minema. Valisin selle tee fotolt, et puid rohkem, peaks kuivem olema.

Saarele jõudes otsisin pikalt, kuhu tops panna. Lõpuks leidsin männi kõveriku oksa kuhu peale aare aasaga kinnitada. Kui legend peaks ka veidi tõsi olema, siis see saareke on ikka väga väike.

Tagasi läksin üle lageda raba ja sain täitsa kuiva jalaga. On juba tekkinud kogemus, et kui on lilla tooniga kõva vartega taimed, siis nemad kannavad inimese välja ja lasevad kõndida.

Pilte ei teinud kuna kogu matka salvestas seikluskaamera, millest saab pilte välja võtta. Video on vaadatav siin: http://youtu.be/5tlMWHBSbTM

Tänaseks oli lumi ja jää lahkunud ja sai aarde tagasi panna. Tegin lõpust pildi, et aastate pärast võrrelda kummuli kase muutumist. Karpi lisasin ka mõned üllatusmuna seest mänguasju.

On plaanis uus aare teha Luusaare rabakünkale. Selleks tõin konte terve joru ja viskasin kanade ette, et nokkige paljaks. Nokkisidki aga mitte kõike, tuli ikka keeta 5h ja survepesuriga üle. Plaan on nendest midagi konteineri ümber kokku nikerdada.

Tänu Hannes Palangu utsitamisele panin kaks aaret. Ühe neist Peresaare koolimaja juurde.
  

Tähtis on vaadata linke:

histrodamus
maaleht
postimees

ja filme:

http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-aja-lood-uusasundused
https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/1111/videoklipid

Koolimaja ise laguneb kiire hooga peale 7-8 aastatagust katusepõlengut. Alles on veel kahhelpõrand esimesel korrusel, näha on tänapäevased kommunikatsioonilahendused – keskküte, vesi, kanalisatsioon. See oli esimene Eestis tol ajal maakool kus nii uhke maja oli.
  

Tegin väikse mõistatuse. Kirjeldus on sissesõidutee juures kuuse küljes topsis. Peab vaatama koolimaja ette sel aastal paigaldatud pingi pealt Voldemari ametinimetuses olevat tähte “H” mitmes see on. On 8. täht. Teine küsimus on, et mida kinkis president Päts kui tuli asundusküla vaatama kõigile kooliõpilastele. Õige on sussid, variandid olid veel aabits ja sulepea.

Kuna Peressaares on veel palju vaatamisväärset, peitsin ka teise aarde. Tuleb üles otsida A- vangide käimla koht, B- Saksa sõdurite sauna koht, C- Vartseni talu saun, D- Raudteerajatis. Sinna panin tellised, millele on värvitud suurelt number. Kui kõik käes, on lõpu koordinaat teada. Lõpp om endise Punasoo silla kohal kus nüüd on truup. Truubi laes ongi karp magnetiga tee telje koha peal.
    

Sõitsin eile jalgrattaga ringi ja põikasin ka aarde lõpust läbi. Ilusti oli välja sulanud. Vaatasin ka karbi sisse – see oli kuiv ja korras. Ilusti talve seal tüve ja puukoore all üle elanud. Oleks ju võinud talveks tuppa tuua aga jäi toomata ja siis jätsingi ta niiskuskindlust “testima”. Lugesin ka jäetud logisi. Joonase oma jättis küsimuse õhku, et mida ta mõtles. Kui kunagi kohtume, eks küsin.
 

Nullpunktile laadisin aku ja kruvisin kohale. Leidsin kõrvalt ka kobedama puu selle jaoks.

Nüüd siis tehtud! Peitsin Tudu järve äärde Mutionu pidu aarde.

Loomad:

I  jänes         59 09,808  26 46,566
I  kaaren      59 09,718  26 46,517
O  vares       59 09,650  26 46,332
N  orav         59 09,710  26 46,181
E  siil             59 09,757 26 46,112
N  harakas   59 09,851 26 46,002
S  rebane     59 09,810 26 46,037
N  kull           59 09,904 26 45,996
S  karu          59 09,929  26 46,002
A  põder      59 10,005  26 46,131  vahetult enne ujumissilda

Onni kruvisin mutionu pühadepidu laulu sõnad.

Ja onni seina puurisin ja peitliga haamerdasin 0,6L augu konteineri jaoks, mille katsin pvc peale liimitud suitsetamisvastase kleepsuga.