Ilus päike paistis, kutsusime ämma-äia ka kaasa ja läksime Kunda jõe vett vaatama. Tuli välja, et teised polnud Kundast suurt midagi näinudki. Tegime siis väikese ekskursi seikluspargi juurde, sadamasse, hüdrojaama tammile, kalalifti juurde, Kronkskaldale vaatega Toolse linnusele, luhale ja sadamale. Näitasime ka Põdra baari, kus kiirelt head süüa saab.

Esimene aare, mida otsima läksime, oli Planeet Kadril. Parkimiskoha leidsime koha ja jalutasime noole suunas. Aimatav aare hakkas juba kaugelt paistma. Kahjuks jääb aarde taust mulle hämaraks ja seepärast ei oska seisukohta võtta. Teostus on muidugi väga hea.

Kõrrepõld oli täitsa jääs ja otsustasin sinna tagurdada, et ümber pöörata. Tee pealmine kiht oli aga lödi ja ratas läks pöördesse ja kattis auto korraliku poritükimustriga. Ei hakanud seal puhastust ette võtma, sest järgmiseks suundusime Kunda sild aarde juurde. Ja sealt peaks ju ikka vett saama. Lahendasime aarde mõistatuse ja avastasime, et tuleb silla alla ronida, mida näitas ka maastiku raskusaste. Ronisin ka silla alla ja veendusin, et redelita sillatalade juurde ei saa. Lasin siis värskapudeli vett täis ja sain esiklaasi puhtaks.

Samas vaatasime juba silla juurest alanud uudishimu, et kuidas siin need kanalid kulgesid ja avastasime kunagise suure tööstuse – veski, piiritusevabriku, viljahoidla ja palju muudki. Siit ära sõites tabas mind aga mälupilt: ma polnud kunagi lähenenud Kunda mõisale põhja poolt ja kõik tundus uus ja huvitav. Nüüd, ära sõites, tundsin ära kunagise maamõõdistamise objekti – Kunda mõisa koos pargiga. Mõõditasime eraisikule kes selle ostis. Kahjuks on kogu ala tükeldatud kümnete maaomanike vahel.

Kunda silla juures aaret ei saanud püüdma minna ja läksime püüdma Kunda-Aru karjääri aaret. Kohapeal keelasid naispere liikmed nii minul kui äial eeldatavalt tugeva jää peale liikumise ja meelitasid meid moosipirukaga õhtusöögi juures.