Sõites GK aarde poole, võtsin Rakkest peale Krista ja Pireti, tõsiusksed geopeiturid, sest  ülempeitur Mart pidi minema Tartu motomessile töö asjus. Paras talle.

Tänane eesmärk oli geokrahvi Retk ümber Parika järve aarde juurde. Mingil põhjusel tahtis ta seda aaret sulgeda ja kutsus kõiki aarde viimasele retkele. Minu kirjeldus lehel:

Mulle selline asi meeldib – peitja teavitab viisakalt, et näete, see aare on nüüd sellises seisus, et taastada pole enam mõtet. Palun tulge ja korraldame väärikale korralikud “matused”.
Saabusime viisakalt õigel ajal, et mitte lähimaid leinajaid mitte häirida. Avaldasime kaastunnet aarde peitjale, kes seisis üksinda kirikutorni ukse ees ja suunas meid kadunukese mälestust tähistava esimese ausamba juurde. Siis jagas peitja meile kätte laululehed, aga hoiatusega, et neid ei tohi lahti teha ja laulma hakata enne viimast ausammast teel sargani. Et kõiki leinajaid hommikuni mitte enda teenendada lasta, kattis peitja seal samas peielaua, värskelt just eile kätte saadud saagiga, ja sellega oli ametlik talitus peetud.

Pärast seda suundusid leinajad kadunukese eluteed tähistavale rajale. Pidime kogema kõike mida too nooruses kena, nüüd elutöö teinuna, elult vastu võttis. Küll piitsutasid teda kuuskede okkalised oksad, eksitasid teelt kõrvale magusad pohlad ja jõhvikad, takistasid põhjatud kraavid ja salakaval toomingavõsa.
Kui olime jõudnud kadunukese peamisele teelahkmele – kas liikuda piki juba mindud teed, samasuguste kannatuste rajal, või võtta ette päikesest sillerdav silmapiir rohelise metsaga taamal kutsumas. Me ei tea mida kadunuke siin otsustas. Enamus meist tormas otse sillerdava tuleviku poole, kuklas tuksumas lootus, et siis olen ma ju teistest kaks, mis, kolm korda rikkam. Siiski pidid pooled meist loobuma algkapitali vähesuse (ehk räätsade) tõttu ja jätkasid oma kindlat, järeleproovitud rada.
8 vaprat leinajat lootsid siiski ratsa rikkaks saada ja sumasid tundmatusse. Igaühel oma motiiv. Kellel ennast proovile panna, kellel adrenaliinipuudus, kellel seiklusjanu. Niisama udumudu ajajaid siin polnud. Mingil hetkel tekkis iseenesest teerajaja, kes kõik kahtlased kohad läbi käis, et viimased saaksid laisalt natuke kõvemal pinnal, kui laukasoo, järele lohiseda. Kuna olin ise viimane leinaja, ei näinud kes see tubli noormees oli aga kahtlustan – et see, kes oli kuiv ainult rinnataskust ülespoolepoole peale kõrkjamöllust väljumist veelahkme taga.
Nii me seisime – kuivemad siinpool ja juba saatusele käegalöönud märjad mehed sealpool. Meid lahutas tühine pikem hoogne samm. Linnatänaval lihtne, siin lootusetu. Tudisesime viimase soomätta peal ja otsisime pidet hüppeks – ikka veel sillerdava tuleviku poole. Osa heitis seljast riided ja seljakoti, pangakaardid ja fotokad. Kõik see visati üle piiri kapitalistlikku maailma ja suunisega saata Šveitsi panka. Üks meie pool olev räätsamees leidis platvormi helgesse tulevikku, mätta siinpool sood ja mätta sealpool vahet. See vahe oli kinnikasvamata järve osa, mitte oja, sügavus 10+ meetrit. Lahe meie vahel oli ainult 80cm. Räätsadega, ainsal mättal kõikudes oli ainuvõimalik lahendus siit edasi saada, teostada hüpe. Suusahüpe. Kui mõni osaleja on nõus avaldama fotokaadreid neist “hüpetest” saaks kogu rahvas naerda.
Igatahes olime nüüd imelises tulevikus kui kohtasime vanalt elutöörajalt tulevaid leinajaid. Tuli välja, et olime ikkagi samas ajastus ja ikka sama kadunukese matustel. Aga mida oodata oligi? Ootasime ilusat ilma – anti, lahedat matka – anti, suurepäraseid kaaslasi – anti.
Mina ütlen, et tempel mällu kogu eluks! Tänud, GK!

Enne Parika raba juurde jõudmist läksime veel Põltsamaale Ants Paju rajatud parki Künnimehe kuju juurde, kus leidsime lihtsa vaevaga aarde. Muidugi sellepärast, et olin siin juba otsinud aga mugude pärast ei saanud välja võtta.
Teine, juba minul otsitud aare Egopeitus. Esimesel korral ei taibanud toigast abivahendina tarvitada ja trepi ehitamiseks ei viitsinud eemalt pakke kohale tassida. Täna sai teibaga aardekirstu nii alla võetud kui tagasi pandud.

Euroopa muinsuskaitse päevade raames olid avatud mitmed tööstuspärandi objektid, sealhulgas Narva kreenholm. Saime osa huvitavast ekskursioonist. Pildid siit… Kreenholm: Past and Present

Pärast läksime veel uut promenaadi vaatama, samuti bastioneid, mille taastamine on veel pooleli. Jõepoolne osa on vaid valmis, pimeaed kah veel poolik.

Otsisime ka Bastionide aaret aga ei leidnud, suht kehvas kohas oli lõpu arvatav asukoht.

Kolledži kohvikus saime väga maitsvad päevapraed.

Tagasiteel sõitsime Sompa kaevanduse peahoone juurest läbi kuna ka siin oli täna ekskursioon olnud. Ilma giidita ei osanud midagi peale tuhamägede ja kunagise ilusa hoone vaadata.

Pikalt planeeritud reis sai keset septembrit lõpuks teoks. Meid oli kümme ja rattaid kümme. Õnneks oli Mart valmis rattad oma kärusse võtma ja Tallinna viima. Tund enne laeva väljumist olimegi linnahalli kõrval parklas. Mardil olid rattad juba maas. Enne laev “Vesta” väljumist oli aega üles otsida Kultuurikatla aare. Oli lihtne leid telliseseinas. Aarde algus oli korstna juures kus oli kunagi filmitud film Stalker.

Sõit laeval oli mõnus, ilm vaikne ja soe. Saarel sättisime rattad korda, leidsime veel enne sõitma hakkamist Aegna sadama aarde.

Võrreldes Naissaare retkega oli Aegna oma puhas puhkus, on ju saargi tüki väiksem. Vaadata oli aga siingi. Teele jäi lihtne Ulfsö aare kuuse oksa küljes.

Esimene tõsisem kaitserajatis oli Aegna patarei.

Järgmine Aegna uus õhutõrjepatarei.

Teel nägin ka vana sauna hoonet, kus olin 1995 Saksamaalt puhkusel olles saunas käinud.

Rannakaitsepatarei nr 2 siin olime Henriga juba õiges kohas kui tundus, et kõrval olev koht on tõenäolisem. Tuulasime seal pikalt ringi kui aare tuli ikka esimesest kohast välja.

Metsa all oli veel Mäekivi

Veel üks militaarobjekt Rannakaitse keskkomandopunkt. siin pidi Henri ronima teisele korrusele. et karp kätte saada. Seal oli ka välja kaevatud iidne kivilabürint.

Rändrahnude surnuaial tegime lõunapausi, seal oli neid suuri rahne tõesti palju laiali pillutud.

Aegna Vaimu juures olid jällegi kivid ja mälestusplaat kahele granaadiplahvatuses hukkunud sõdurile.

Aegna meremärk oli üpris roostetanud ja habras endisaegne meremärk. mina sinna küll ei tihkaks ronida

Lemmiku nina oli viimane aare sel saarel. Kena vaikne koht ilusa vaatega.

Oli hea seltskond, mõnus matkake, ilus ilm ja hea tuju! Mida veel tahta.

Mandril tagasi, läksime veel otsima aaret Linnahall. Kõik ütlesin juba seal logis ära. Väga ebameeldiv koht, siia ei peaks küll selle nimega aaret peitma.

Mul on maja värvimine käsil. Selleks tuli vana värv nii palju kui võimalik maha uhada ja uus peale kanda. Kõrgemate kohtade puhastamiseks-värvimiseks rentisin tellingud. Kuna nende rendihind oli 15€ päev, siis lorutada ei tahtnud. Ei hakka peensustesse laskuma – logistiliselt paika panna puhastamist, kuivamist, esimese kihi värvimist, tellingute edasi tagasi tõstmist, teise kihi värvimist, räästa värvimist, kolmanda kihi värvimist, sellega seoses üles-alla ronimist – oli lihtne, vaevaline oli seda kõike füüsiliselt ellu viia.
8 päevaga sain selle osa, mis nõuab tellinguid, puhastatud-värvitud.

Tänaseks on majal esimene ring värvi peal ja tahtsin välja kompressori mürast ja kuna suvila muru tahtis niitmist siis sinna läksingi. Tartust ostsin veel ühe ämbri värvi, et enne suvilat otsida üles TK Püha Martini.  Oleme siit mööda sõitnud aga millegipärast peatust mitte teinud.
  
Vaatan, et oleme Rannu kiriku juures käinud eelnevalt aga ei minu ega Ruthi mälestused sellisest kirikust ei meenu. Vast oli mõni muu naabruses olev kirik. Igatahes tegin aardeotsinguks vajalikud vaatlused ja sain kohe lõpp-aarde asukoha. Loogiline koht.

Nautisime võib-olla viimaseid päevi sooje päikselisi ilmu ja tegime tiiru Võsu ja Käsmu piirkonnas.

Alustasime Raivo tehtud aardega Kõrve, mille asukoht on juba kiitust saanud. Kiidame meiegi. See metsade vahel asuv endine metsniku koht on suurepärane võimalus mürast eemal telk püsti panna. Ka suuremale hulgale inimestele. Seal on täiesti töötav saun oosiserva sees. Puud tuleb kaasa võtta, ei tasu loota RMK puuriidale. On ka katusega istealus, kaev, vist mitte joodava veega aga sauna jaoks hädavajalik.
 

Kõrvelt väljusime põhja suunas, kust tuleks ka tulevikus sinna suunduda, et madalapõhjasi autosi säästa. Täna ei olnud minul küll probleeme Esku poolt läheneda aga lugejatele soovitus.

Teine eesmärk oli täna Võsu vahel jalutada ja selleks andis aare Võsu kolmekordselt võimalusi. Aarde leidmiseks tuli otsida üles Võsu tutvustamiseks püsti pandud infotahvlid (väga hea idee, nii võiks ka mujal olla), see ei olnud raske kui natuke juba Võsu ajalugu tunda.
  
Nüüd sai kätte vahepunkti koordinaadid, mis olidki meile meeldivalt auto juures tagasi. Sealt sai uued juhised. Enamus olid mõistetavad ja pidime lihtsalt üle vaatama, kooliga seotud punkt pillutas meid aga mööda Võsu ringi. Nägimegi rohkem, kuhu poleks sattunud. Kui olime mõistatuse lahti kangutanud, arvutasime lõpu koordinaadid. Läkski täppi. Väga vahva aare Võsut tutvustamast! Ei saa öelda. kus lõpp oli aga tegime seal mõnusa jalutuskäigu veel lisaks.
    

Mitu tundi kadus siin Võsul. Meie oleme rahul, saime paljut näha, mida muidu poleks näinud. Võtsime poest vett ja jäätist. Seda nautides parkisime Käsmu põhjapoolsemasse parklasse, et minna otsima Käsmu punker aaret. Otsisin nagu ikka kõigepealt kõige raskemad kohad läbi, kui aare ise kõige loogilisemast kohast lõpuks välja tuli.

Tagasiteel sai selgeks, et Ruthile on vaja oma matkaratast. Rakveres käisime paar kohta läbi kuni leidsime hinna ja kvaliteedi kompromissi:

Ees ootas tore nädalavahetus esimese päevaga Elva kandis ja teisel päeval Otepää ümbruses. Panin autosse kõik grilli asjad ja gaasipliidi asjad ja nõud-kolad. Ainuke, mida ei võtnud, oli telk, sest lootsime eelneva kogemuse põhjal ja hommikul netti uurides saada kas hostelisse või kodumajutusse. Ette rutates ütlen. et normaalsel nädalavahetusel olekski see õnnestunud, aga täna mitte. Oleks pidanud telgi autosse viskama, sest ilusaid telkimiskohti oli hulgi.

Tartus näitasin Ruthile muuseumi ehitust Raadi lennuvälja servas. Täna võeti kraanaga koormustesti raskusi maha. Kirjutasin sellest koormuse testist suvealguse blogis. Teine põhjus siiakanti oli tulla üks vägev aare Safecracker. Olin äiaga seda juba kord otsinud tema eelmises asukohas, mis osutus kehvaks liigse kõrvalise huvi tõttu. Vist oli tegevus nähtav autoremontijatele aia taga. Veetsime pikalt aega seifi lahtimuukimisega. Tol  korral ei saanudki hakkama.
Suvilasse niitma minnes otsisin aaret teist korda. Aare viidi uude kohta, kindlasti paremini varjatud kohta. Ei leidnud nüüd isegi seda seifi ja koodi sisestamise klahvistikku. Midagi väga kavalat oli peitja juurde mõelnud. Olin täiesti nõutu.

Kes tahab ise otsima minna, ärgu seda lõiku lugegu ja neid pilte vaadaku. Soovitan ise otsima minna! Täna. 1. augustil, peale Ruthile rahva muuseumi näitamist olin kolmandat korda siin. Tekkis sama tunne, kui kuu tagasi – midagi asjalikku ei näe. Maastik on 1.5 ja katusele seega ronima ei pea. Aaret aga mitte kusagil. Peale pikka nuputamist tekkis idee, et aare võib olla seina sees mõne tellise taga. Niimoodi silitasin kahes boksis seinad läbi kuni täpselt sellise lahenduseni jõudsingi. Peitja oli kõvasti vaeva näinud ja seinast tellised välja koukinud, need õhukeseks saaginud ja luugi peale kleepinud. Seinas oligi seif, mille jaoks kombinatsiooni polnud antud. See tuli välja mõelda – nii oli vast aarde idee. Pull oli aga selles, et kui juba hakkas roheliste tuledega mingi jada jooksma, oli see järgmisel korral ikka vigane. Lõpuks oli lahendus ülilihtne – seif tuli lihtsalt magnetite pealt maha tõsta ja tagaseinast karbile ligipääs saada. Ülivinge aare!

Et Elvani jõuda, oli teel mitu aaret ja vahvat kohta ees. Olime küll Kambjast läbi sõitnud aga peatust polnud varem teinud. Kambjast teadsin varemalt ainult seda, et internetilehtede algusaegadel (ainult html kujul) oli Kamja vallal ja koolil väga ilus koduleht millest ma püüdsin oma lehtedel eeskuju võtta. Kirik paistis kaugele ja sinna kohe läksimegi. Ilus suur kirik. Täpselt nii nagu siin kirjas on, on väljast erinevad ajajärgud jälgitavad. Eemal on ilus kool, siinsamas kaks mälestuskivi. Rahvakooli mälestuskooli ees on tulealtar.

Siit liikusimegi Ignatsi Jaagu esimese kooli kohale pandud mälestuskivi juurde. Maastik oli juba mõnus kuppeljas kruusateedega.

Mõnusad maastikud jätkusid liikumisel Pangodi järve äärde. Atlases oli sinnakanti märgitud mitmeid telkimiskohti, ühe juurde nüüd jõudsimegi. Autost väljudes jooksis naaberauto juurde tüdrukutirts ja hüüdis, et tulge, seal on palju kukeseeni. Jätsime naaberauto meeskonna ja läksime logisime lihtsa aarde. Koht on aga väga ilus peatuspaik matkajale Pangodi järve ääres. Telkimiskohti on sadu, üks puhkekoha laud lõkkepüstakuga.

Luke mõisa juures oli ilus parkimisplats ja reklaam Köstrimaja kohvikule. Köstrimaja ja jõe astanguid taastamist vajavaid töid rahastas PRIA. Ilus töö. Mõisal on ehitatud katus ja alustatud akende ehitamisega. Kõige ilusam ja meeldejäävam on aga Luke mõisa park. Väga ilus koht, ilusad puud, kujud, teerajad.

Unipiha mõis oli väga omapärane koht. Mõis paistis tookord ammu vaene olevat ja vastavalt sellele oli ka kivihooneid säilinud vähe. Park oli ainus, mis muljet avaldas. Õnneks oli aare pargis ja saime pargiteed mööda mindud. Aarde mõistatus oli väga hea! Pidi ikka tähelepanelikult kogu teksti läbi lugema. Meile meeldis see koht, väike küll aga ka väiksel mõisnikul võib ilus väike park olla.
 

Nõo kirik on kaugele kõrguv kirik, mille juurest algas samanimeline aare Nõo kirik. Väga vahva, et siia alla keerasime. Leidsime eest korrastatud ja niidetud asulasüdame poe ja kirikuga. Käisime esmalt poes, et õhtuni vastu pidada. Esmalt läksimegi kirikusse, uksed olid lahti ja nägime ilusa arhitektuuriga võlvlage ja kuidagi hubast kirikut seestpoolt.
Väljas hakkasin aarde nulli otsima kirikuaiast seestpoolt aga üsna pea sai selgeks, et see on väljas infotahvli küljes. Õige pea leidsimegi koordinaadid lõpu juurde. Et mul oli nüüd uus nutikas selle asemel, millega pärast Naissart lubasin lutsu visata, lasin sellel lõppu teed juhatada. Nojah, kohale saime, google abiga veits ringi tehes. Oligi huvitavam. Lõpus oli ilus õigeusklike kirikuke. Siia poleks küll sattunud. Aarde idee oligi nüüd täitunud, et tutvustada kahte kohta korraga!

Nüüd edasi Elva poole kui teele jäi Tõravere observatooriumi silt. Polnud me kunagi seda märganud ja kiirelt pidurit ja olimegi teadusetempli ees. Siin oli mitu ekskursioonibussi ees. Lootsime, et ehk tehakse ekskursioone siin aga saime ukselt kiire kinnituse, et ekskursioonid ettetellimisel ja täna kõik täis looduskaitseseltsi rahvaga. Vaatasime siis ise seal ringi. Hulka uuemaid ja vanemaid täheuurimisehooneid nägime.

Tähetarkade juurest pöörasime kohe Vapramäe looduskeskuse poole kust algas loodusrada. Ka aarde leidmiseks tuli siia raja algusse tulla. Tunda oli, et oleme Haanja kõrgustikule juba lähedal. Üles ja alla sai mõnuga astuda. Tee peal nägime ammust laulupeo ja jaanitule platsi. Kallakud olid selleks hea koha vorminud.

Punahiinlaste haua leidsime kähku, aardega läks veits aega. Väga mõnus jalutuskäik 45min oli.

Nüüd oli vaja juba öömaja paika panna, et see kindel oleks ja saaks õhtuseid aardeid otsida. Helistasime mis me helistasime, kõik hostelid ja hotellid olid kinni. Sõitsime mõned ka läbi – tulemus sama – kohti pole. Sõitsime siis kõige suurema koha juurde – Elva lasketiiru. Siin olen veetnud mõne talve orienteerumise laagris. Äge oli! Tänaseks on siin kohti mitu korda rohkem aga meid tabas ebaõnn. Retseptsioonis saime teada, et kogu ala on broneeritud looduskaitse seltsi ja muude looduskaitsjate suvepäevade tarvis. Kohti ei ole ja ei tule. Seepärast me ei saanudki ühtki voodikohta kuskilt, ja need Tõravere ekskursioonid olid kah nende omad. Ilge ebaõnn.

Suurim ebaõnn nii ilusa ilma puhul oli see, et meil polnud esimest korda elus telki kaasas, et oleme lahedalt hostelis kuskil ja mõnuleme. Esimene vaba tuba oli Tartus. Nii jäi meie reis pooleli ja sõitsime koju tagasi. Oleks ka saanud autos taga ilusti magada aga kuna ootused olid “pehmet” nädalalõppu teha, lükkasime selle reisu edaspidiseks. Kodus tegime lohutuseks maximast võetud liha grilli peal.

Peale Naissaart jäime Jürisse ööbima, et osa võtta Kadrioru pargi 297. sünnipäevast. Ühtegi normaalset aaret ma sealkandis netist ei leidnud, nii jäi rohkem aega jalutamiseks ja looduse nautimiseks. Parkisime KuMu tasuta parklasse ja laskusimegi Kadrioru parki.

Rahvast oli päris palju liikvel, enamus venelased, kohtasime ka mitmeid sakslaste gruppe. Tegime ringi Rooside aed – Katariina palee – Jaapani aed – presidendi loss aiaga. Meie meeli paitas enim Jaapani aed, kuhu tulevad veel varjualused ja mõtlemise kohad. Presidendi aia muster oli väga ilusalt hoolitsetud. Väga ilus ja rahulik pargijalutuskäik oli. Ja nagu lubasin, viskasin vana nutikaga lutsu ja võtsin Ülemiste keskusest parima Sony tootevalikust. Seepärast võib mõni pilt olla amatöörlik alguses kui nutikat ei tunne, aga mis peamine, gps töötab jube hästi.

https://youtu.be/Gh7T2NM9yMA

pahatahtlikkus-voi-arusaamatus viis laeva valesse sadamasse

____________________________________________________

Palmse lähedal grillimas panime paika, et läheme Naissaarele aardeid otsima ja puhkama. Ratastega, kuuekesi. Mart tegi orgunnimisel suure töö ära ja suhtles pikalt „kapteniga”, kes tegi laevasõite Naissaarele ja organiseeris meile majutuse „lux majades”. Ega see lux nii üle hinnatud ei olegi, sest saarele elektrikaablit ei lähe. Seega sai dušši all ja WC-s käia (mis oli tegelt ülim luksus seal saarel) ja telefone laadida ainult siis kui generaator töötas. Kogu pakett oli 50€ inimene, kus oli siis laevasõit, saarele sisenemise maks, jalgratta üleveo maks ja ööbimine hommikusöögiga.
Linnahalli lähedalt Kalasadama kailt algas meie laevasõit. Arvasime, et läheme „Moonikaga” aga kuna reisjaid oli vaid 12, pandi meid „Elina” peale. See töristas ca 80min sõita saarele. Tallinnast väljudes vaatasime linna torne, Toompead, Patarei vanglat, Lennusadamat, Kopli poolsaart ja palju muud, ka kormorane, kes on juba ka siin lahes kanda kinnitanud. Algul istusime üleval laevalael aga tuul puges naha vahele ja läksime alla kajutisse kust lahtise ukse vahelt oli ikkagi ilus vaade merele ja lainetele.
„Kapteni” orgunn oli selline, et meile anti meie hommikusöögi kastid kaasa, saarel saime need siiski anda vastu tulnud Zil-i auto kasti. Oli kast kuivainete ja pagaritoodete ja aedviljadega ja külmutuskast kus oli hommikul võtta piim jms.

 
Viisime oma suuremad kotid ööbimismajakesse ja läkski lahti reis ümber saare. Suures osas olid siin teed rattale täitsa head, kohati oli lehtmetsa vahel mudaseid kohti ja rannikul mändide vahel lahtist liiva. Tagumikku „paitasid” ka rajad mis kulgesid raudtee tammi peal. Suurem eesmärk oli läbi teha lätlaste tehtud multiaare Nargö 19 punktiga, mis algas sadamast ja kulges ümber saare, külastades kõiki huvitavaid kohti. Seal vahel otsisime üles ka need 6 tavalist aaret saare peal, mis jäid meil multiteekonna lähedusse.
Tere/ Head aega Naissaar oli kõige esimene tavaline aare. Valge tuletornikese juures sadama abajas. Oli magnetiga ilusti ukse juures peidus.

Teine suts oli Terra Feminiarum, juba ammu peidetud aga kuna lätlased seda sel aastal ei leidnud, panid kergekäeliselt uue topsi. Peitja arvas nüüd, et karp peaks ikka alles olema. Edasi multiaarde esimese punkti juurde kui tee tõkestas kukeseenteväli. Punktis oli raudtee sillake kraavi kohal. Üldse pidime otsima igas punktis musta värviga tehtud koode, mille järgi saime arvutada järgmise punkti asukoha.

Eesti Vabariigi rannapatarei nr. 5 oli 200m pikkune maa-alune patarei laskedzottidega. See oli säilinud nii nagu oli, isegi laskemoona riiulid olid sees alles. Videol on see koht, kus pikalt astun pikki liini (alates 3.35 min). See oli ka multiaarde teine punkt.

Sealt saime arvutada järgmise punkti. Nüüd olime juba aru saanud, et multiaare teebki saarele tiiru peale. Veel jäi teele Virbi aare. Oli kivi taga seina sees peidus.

Jõudsime saare põhjatippu kus oli hoiatus, et endine nõuka objekt on nüüd eramaal ja binokliga vaadates saab koodi lugeda. Aga seal tehti just sel suvel suuri puhke ja grilliplatse, ja kood jäi nüüd vist nende ehituste varju. Pikalt kibelesime seal rannal Piretiga nii binokliga kui fotokaga piiludes aga ühtki musta värviga tähte ega numbrit ei näinud. Piret hakkas ikka utsitama, et käime ära, kedagi ju näha pole. Ma ikka veits põdesin. Kui aga ambaale majast välja ei tormanud, sai objekti lähemalt uuritud. Meie koodi ei leidnud.

 
Ja see oli takistuseks, et kuhu edasi liikuda ja lõppaarde asukoha jaoks oli see kood tähtis. Niipalju kui levi oli, saime ikka ühe geopeituri kätte, kes ütles, et see kood oli kevadel seal olemas. Nii saime oma retke jätkata. Ja liikusime radaritorni ja majaka juurde.

Jätkusid Peeter Esimese aegsed kaitserajatiste objektid – kas tervemad või õhku lastud. Imetleda sai tolleaegsete ehitajate kätetööd. Liiv ja kivikesed olid toodud rannast ja tsemendiga valatud hiigelpaksu seinte ja lagedega rajatised. Silmaga mõõtsin ühe valu paksuseks 4-5m. Neid toetasid 30cm jämedusega I talad. Paljud rajatised olid õhku lastud. Ei kujutagi ette, kui suur pidi olema lõhkelaeng, et sellist massi laiali pillutada?

Hommikul sõime rikkalikku hommikusööki. Pudrule valasime eilse õhtu praetud kukeseened

Sõitsime piki raudteed. Kaardil on joonistatud tavaliselt ainult raudtee põhja tehasest läbi sadama lõunasse ja kaarega miiniladudeni. Tegelikult on saar t raudteesi täis nagu ämblikuvõrk. Iga rajatiseni, iga mingi objektini viib raudtee haru. Ja see kõik on õnneks alles, Jumal tänatud, et seda pole vanarauda viidud. Kohati on küll juba sambla all ja kõdunemas, aga on alles! See võikski nii jääda ja peamised trassid võiks sõidukõlbulikuks teha. Praegu sõidab vagunike põhjast lõunasse ja miiniplatvormide juurde. Kuskil lehel nägin ka käsidrežiinide üürimise võimalust. Kohapeal ei näinud. aga oleks ju igavest vahva, kui kogu raudtee võrgustik oleks sellisel tasemel, et saaks käsidrežiiniga sõita. Vägev!

Multiaarde ühe punkti juures sattusime imelike põndakute väljale männimetsa all. Kandilisi, 4x5m kivist laotud meetrisi “klotse” oli metsa alla palju laotud. Ei osanud neist midagi arvata. Probleem oli selles, et siin, ühe neist juures pidi olema kood. Tundus võimatu ülesandega kui juhuslikult mulle kood silma jäi. Lugesin nüüd kodus, et see ei olnudki midagi üleloomulikku. Plaanis oli ehitada veel üks rannapatarei ja selleks varuti ehitusmaterjali. See toodi kohale ja ladustati sellistesse kuubikutesse. Tsaari aeg sai aga otsa ja patarei jäi ehitamata. Nii on õnneks tänapäevani need sambla all kivikuubikud säilinud.

Tegime diili, et ühed lähevad nüüd võtma üht punkti põhja poolt ka mina Ruthi ja Anniga nii palju ei sõida ja otsime ühe järgmistest objektidest üles. Kuna too oli 200m metsarisu sees, läksin üksinda ja jätsin tüdrukud metsmaasikaid sööma.

Teise päeva lõpuks olime kõik mõistatused lahendanud ja võisime uhkelt lõppu “purjetada”

Meie maja lähedal oli ka Naissaare muuseum.

Viimased limonaadid enne mandrile sõitu.

Väga mõnus reis ja matk ja sõit ja seltskond ja kõik kokku oli!

Nädal tagasi tehtud Läänemaa-Harjumaa tuur jäi painama ja alustasime täna uut tretti. Vaatamata jäi ju Keila-Joa ja Paldiski.
Sauelt keerasime alla mere poole ja kohe oligi esimene aare Püha kultusekivi. Harjumaal on nii palju geopeitureid, et ega aaret otsima ei peagi (eriti uusi), sest topsini viib ka niitmata heinamaad või võsa mööda ilus sissetallatud rada. Nii ka siin. Keegi ei olnud läinud vaatama kultusekivi vaid joonelt kadaka juurde, mille sees tops rippus. Uudne kogemus minu jaoks.

Natuke edasi oli Vääna-Posti kõrtsihoone. Ilus aare vana tee ääres mis tänaseni kasutuses. Mulle meeldis.
 

Vääna mõisas on kool ja mõisa remonditakse praegu. Parkisime auto talli juurde ja suundusime parki. Suured tööd käivad, ka sillutis renoveeritakse. Kui vaid seda hinnata osatakse mis siin kõik valmis saab. Aga küllap osatakse. Mõisakoole meenutavad vilistlased alati heal toonil. Aare Virtuaalne oli pargis puu õõnsuses väga laheda teostusega. Sisse piiludes oli näha üht pulka, millele oli kirjutatud “geokepike” Ok seal õõnsuses oli ruumi ja sodi küll, mida surkida. Proovisin isegi mõned korrad pulgaga tööd teha. Tundus siiski tüngana. Ja nii oligi. Kui sirutasin käe puu sisemusse, oli aardetops võrgu ses rippumas minu pihus.

Vääna taga oli kohe aare Veebikaamera. Ei tahakski siin rohkem rääkida, vaid et käige ise ära saage tuju lõbusaks.

Tõlinõmme aare pidi tutvustama maastikukaitse ala. Esimese punkti karpi otsisin ilmatu aja, sest nutikas peksis segast ja kuidagi ei leidnud, Ühel hetkel vaatas karp põõsast vastu. Seal sees oli puidust käsitöökarp, mida ei olnud võimalik avada. Näha oli, et oli nuge sinna vahele topitud. Sai pikalt mõistatatud aga karp avanes imeväel. Saime lõpu koordinaadid aga tuleme neid võtma teine kord. Pilte siia praegu ei pane.

Kiitust on kogunud ka Ridaelamu aare aga siin jätsin selle selleks korraks kui on hea valgusallikas kaasas. Meenus aeg, kui 10a poisikesena olin siin koos vanematega kaasas matkajate üle-eestilesel võistlusel Naagel. Ega ma suurt mäleta mida nemad tegema pidid aga mulle meeldis hirmsasti astangu peal köitega kiikuda.

Juba rannikul olles läksime Vääna-Jõesuu randa, et leida kiirelt Hamleti aare. Ühes lahesopis oli adru hakanud jube vastikult käärima, et mattis hinge. Kuidas siin küll inimesed oma rannamajades elavad?

Auto juures ootas meid veel Asukohata e. tagurpidi aare. Geps viis suure tahvli juurde ja eeldasin, et siin peab aare olema. Üle poole tunni silitasime kõiki kohti ja mõtlesime, mida me valesti teeme. Täna vaatan maa-ameti kaardilt, et olime ikkagi vales kohas. Kahju, palju soovitusi oli selle aarde juures.

Ööbisime meremõisa lõkkeplatsi ääres. Ilus koht ja ilus õhtu.

Vastu hommikut hakkas sadama. Mitte tugevalt aga tungivalt. Proovisime aardeid otsida Lohusalu neemelt. Esiteks Lohutaja, teiseks Suvelaagri.

No ei olnud see ilusa suvepuhkuse moodi. Ülevalt tuli vett ja jalad said põlvini märjaks. Jätsime kogu geotuuri pooleli ja jälgisime ilmateenistuse lehte. Midagi head ei paistnud. No oli taevas üks valgem laiguke. Otsustasime siis sõita Paldiskisse, et süüa normaalses kohas ja vaadata, kas linna-aardeid ehk on. Teine variant oleks koju tagasi sõita.

Kõikjal oli reklaame tavernile “Peetri troll”. Kuna aga krunt oli niitmata ja räämas, teenendaja igavles suitsu tehes ukse peal, ei riskinud sinna minna. Võib-olla on hea koht, ei saanudki teada. Otsisime netist söögikohti ja ainult 4 neid siin ongi. Valisime Pakri Teemaja. Õigesti tegime, sest supp oli väga hea ja ka praad minu maitse järgi.  Väljudes hakkas juba päikest piiluma ja kui olime nostalgialaksu kaubamajast kätte saanud, oli ilus päike ja soe väljas.

Esimene pruun silt juhatas Peetri kindluse juurde. Ei olnud aga ühtki viita rohkem, ei ühtki infotahvlit, ainult mõned rajad paekivikarjääri meenutavas kohas heina sees. Uitasime seal ringi, midagi nagu oleks inimtekkelist olnud aga aru ei saanud täpselt. Mingi lomp oli ja sulises miskit. Nüüd maa-ameti reljeefikaarti vaadates on kohe selge mida nägema oleks pidanud. Selleks ei ole linn aga varvast kah mitte liigutanud. Seal oleks pidanud olema ka Peetri aare. Kallast mööda jalutades tuli Kuupaiste aare vastu. Tiba ikka otsisin kah, Siit oleks ka kohe Uuga paekaldale saanud jalutada.

Peatusime ka Uuga paekaldal. Siin oli juba stend tehtud ja ilus trepp astangult alla.

Enne tuletorni oli aare BrokRogain I. Möödusime Pärnasalu kivikülvist, geps tiirutas mis hirmus aga varsti leidsime aarde.

Tuletorni pilet oli “kõigest” 5€ nägu. Aga vaated sealt ülevalt tasusid selle kuhjaga. Ja tuletorni enda uudistamine samuti. Üles viis 270 trepiastet. Alla tulles oli üks millegipärast ära võetud, sest siis lugesin kokku 269. Üleval oli kamber elioni suuri kappe ja igast aparatuuri täis. Väljast oli aga ainult 4 antenni näha.

Edasi plaanisin sõita piki paekallast järgmiste aareteni aga see tee osutus nii jubedaks, et vast ainult [marlai] suudab sellest rõõmu tunda. Kes teab, see teab. Liikusime siis poolsaare keskosast läbi Leetse aarde ja ranna poole. Tee peal meenutasin kuidas ma siin kunagi talumaid välja mõõtsin. Nüüd on talude asemel tuulikud. Leetse aardeni, ja teeni pankranniku all viis aga järsk ja kivimürakatega tee mida mina läbida ei söendanud. Jääb järgmiseks korraks see Leetse rand oma telkimiskohaga.
Pöörasime otsa ümber, tuumajaamast mööda otse suurele maanteele välja, kus ääres teadsin olema Ingeri tee aarde. Rada viis otse sildiga posti juurde kust ülevalt katsudes tundsin kohe, et midagi on toru sees. Tõmbasin välja, juba 30cm oli tulnud. Mõtlesin, et päris suur konteiner, tõstsin edasi, ei lõpe ega lõpe. Juba kiskus naljakaks. Kutsusin Ruthi ka vaatama, et tule vaata mis vingerpussi siin tehakse. Sikutasin siis lõpuks 2 meetrise plastist veetoru välja. Vägev värk! Sellega nali ei lõppenud. Torust tuli välja suur hulk mikrokonteinereid. Saime kohe aru, et ühes nendes peab logiraamat olema. Pidimegi enamuse neist lahti keerama, sest loksutades oli kõigis midagi sees. Kas kivike, või hambatikud. Lahe aare!

Keila-Joa poole sõites jäi veel paar aaret ette. Külastasime Klooga vangilaagrites hukkunud juutidele püstitatud mälestuskivi. Seal oli paras memoriaal mõneteistkümne kohaga, kus olid ka pildid ja tekst üleval. Lõppes kõik vangilaagris. Sinna me ei läinud, sest tahtsime Keila-Joal pikemalt ringi vaadata.

Kohe oli ka Treppoja aare. Ilus koht, turistid pildistasid igast kandist. Aarde kuuse juurika all.

Keila-Joal käisin esimest korda kui olin Tabasalus pioneerilaagris. Pladistasime joa kohal vees ringi. Ei kujuta täna ette, kuidas kasvataja seda lubas? Pargis polnud kunagi käinud ja ajaloost lugesin nüüd esimest korda. Alustasime Kuni surm meid lahutab aardega. Selleks tuli üles leida Piia ja Peetri pandud lukk. Vald lasi silla peale pandud lukud maha võtta ja tegi sinna kõrvale spetsiaalselt kaks südant kuhu siis noorpaarid saavad lukke kinnitada. Hea idee. See silla külge panek ongi jube komme. Nüüd on sild ilus ja puhas. Seda õiget lukku sai ikka otsida kuigi lukke on veel vähe sinna jõutud panna. Saime lõpu koordinaadid kätte, kuna näitasid kaugemale, võtsime ette Volgi aarde. Jalutasime pargis kuni oli vaja metsa alla keerata. Olime aga valel pool mäekest. Mäe küljest jooksid välja allikad ja muda oli sussi servani. Tegime siis väikse ringi ja ülalt poolt oli lihtne leid puu sees. Pargis jõe kallastel tegid armunud või kihlatud vms fotosessioone palgatud fotograafidega. Väga tobedaid ja võltse poose kästi neil sisse võtta. Jätab külmaks see idast sisse tulnud kultuur.
Keila juga aarde null oli kah otse joa juures. Asusime seda nüüd lahendama. Leidsime aga ainult poole ülesandest. Teise poole jaoks oli vaja pargit leida põtradega sils. Kuna olime üsna pika ringi juba teinud ja mitmeid sildu näinud, põtru aga ei meenunud, otsustasime lükata järgmise korrani, sest suure pargi merepoolne osa jäi nagunii käimata.
Proovisime  Piia-Peetri aardele nüüd autoga läheneda. Kolmest suunast olid eratee ja täitsa eraõuede sildid ja tupikud vastas, siis loobusime ka sellest aardest. Ainuke võimalus on jala ja pargist läheneda.

Õhtuks oli eesmärk minna külla uuele geopeiturile Kristale. Ka Mart ja Piret olid tulemas. Seadsin siis oma teekonna nii, et jääks ka üks raskem retk tee peale, kuna Ruth kaasa ei tulnud. Selleks oli Katku talu. Enamus peitureid oli seal juba peale avaldamist selle aasta märtsikuus lumega käinud ja kõiksugu suundadest lähenenud.
Mina võtsin maa-ameti reljeefikaardi ette ja nägin kohe, et sinna viib ilus kõrge oos. Seda mööda tahtsingi nüüd minna. Jätsin auto teeristi ja tõusin oosile. Tippu mööda kulges rada, vaevalt inimese oma, sest läks tihtipeale läbi ka mahakukkunud puude alt, aga ka mitte madalamate kui 60cm. Nii sai ilma vaevata piki harja kulgeda, sääski, kärbseid, parme nii pimedas ja külma metsa all polnud – väga hea astumine kuni lagendikuni, kus talukohas aare ennast peitis. Lugu, mille kirjutasin geopeituse lehel, ei hakka siin üle kirjutama, saab sealt lugeda. Auto juures, päikese käes tagasi, olid kärbsed platsis. See aasta on aga ses suhtes väga hea, ei tüüta nad kedagi.

Enne Katkut käisin ära ka Mõtlemiskivi aarde juures ja Ubja koolimaja aarde juures.

Katkult tulles jõudsin Mõndavere koolimaja juurde, Küll siin oli metsmaasikaid. Istu maha ja naudi!  Läsna rahvamaja vangid aarde asukoha olin pärandkultuuri kaardilt tuvastanud aga aare jäi leidmata.

Palmses, Krista väravas, panin tema aardesse kaks rändurit. Kristal oli juba grillituli üleval. Peagi olid ka Mart ja Piret kohal ja mõnus õhtu möödus niimoodi ruttu.

Meie sportlik ja haruldaselt hea peaga poeg võttis IT Collegi lõpetamise järel vastu otsuse sõjaväes ära käia, saab kaelast ära. Siis on hea magistrit edasi teha. Õnnetuseks sai 11 kuu kutsumise lainesse. Ei tahagi meenutada, et ise pidin 38 kuud tiblasid teenima. Käisime täna siis noorsõdurit vaatamas.
Kohe vaatasin oma pilguga üle kogu maastiku. Nimelt olin hetkel, kui Eesti kaitsevägi selle ala oma haldusse sai, kogu territooriumist täpsed kaardid mõõdistanud, ehk geoaluse teinud. Selle kaardistamise tegemisega olime tubli nädal ametis.
Meenutusi tollest ajast:
Suu läks kõrvuni lennurajapuhastajate kasarmu lähedal olevas peldikus. Põrandas oli venelik piklik auk aga augu peal puidust, pehme istmevooderdusega tool. Toolile oli sisse lõigatud ümmargune auk, nahk õmmeldud tooli augu servade külge ja junnide saatmine võis nüüd käia pehmel “toolil” istudes.
Mõõdistasime igasugu objekte, lennukiangaare, radasi, asfaldiplatse, mida iganes. Ühel hetkel olime mõõtmistega ühe aia sees, samuti lennukiangaare meenutavate küngaste juures. Olime mõõdistanud mingi 10 minutit kui kuskilt ilmus välja tunnimees. Sõna otseses mõttes oli tema üllatus meie seal olemisest 10x suurem tema tavapärasest patrullist. Ta valvas laskemoona ja lõhkeaine ladusi. Püss oli seljas ja ta tõesti oli valmis mind laskma. Saime teada, et olime oma vaiksel kombel mõõtmiste käigus sisenenud tõesti rangelt keelatud alale. Kui tema oli ringkäigul, olin mina samal ajal väravast sisenenud ja künka otsas mõõdistamas.

See oli aga nii range ala, et seal ei pidanud võõrast nähes hoiatama, et “seis”, või “seis, kes tuleb”, või “seis, lasen”. Seal oli korraldus kohe, ilma hoiatamata lasta. Noor ajateenija oli aga ise nii ähmis minu sinnailmumise peale, käed värisesid ja ta ei saanud püssigi seljast. Tal oli kindlasti väga pabinas, et mida nüüd teha. Mingi diversant ma välja ei paistnud ja mis sa teodoliidiga meest ikka tulistad. Helistas siis ülemusele, kes ei teadnud meie seal olekust samuti midagi. Tuli välja, et see ülemus, kes meid hommikul territooriumile lasi, oli peale lõunat tulnud ametivennale unustanud öelda, et maamõõtjad ringi käivad ja mõõtmisi teevad.

Esimene sugulaste külaskäik oli väga vaevaline. Järjekorrad pikad, info ei liikunud. Meie ootasime 1.5h enne kui Henri tuli. Ok, siin rohkem sellest ei räägi.

Tagasi sõites viisin Ruthi ja tema vanemad (suured geopeituse fännid) ka mõnest aardest mööda. Enne Porkunisse jõudmist möödusime Tuuleluua aardest. See puu hakkab vist kuivama. Poolest saadik üleval poole olid ainult rohelised oksad. Kahju.

Porkuni järve ääres olid nad aastakümneid tagasi käinud, jällegi mida meenutada. Üle järve paistis mõis aga seal oleme küll ja küll käinud ja paemuuseumis kah. Aare Porkuni oligi kuusepuu oksa küljes. Võtsime, algul tõreda, aga siis leebuva sadamakõrtsmiku juures kuumad kohvid ja suundusime raketibaaside poole.

Kadila raketibaas siin olid kõik kunagi käinud, näinud igasugu asju, millest saaks raamatu kirjutada. Siin blogis pole aega. Mina olin kunagi küll oma seeneotsimistega siia jõudnud aga suurt saaki ei saanud. Marju oleks saanud aga neid ma ei korja.
Üks aare oli siia pandud. Läksime mälu peale, et väike ja maastik pole suur. Otsisime oma pool tundi. Mina tulin juba autosse kui taat veel ringi tuustis. Nüüd kodus nägin. et oli multiaare ja nullis konteinerit polnudki. Uhh! Arvan nüüd isegi aimavat, kus nullis seal koordinaadid siis olid.

Edasi sõites tutvustasin seenemetsi, kui peatusime Martini aarde juures, Ka siin sai aega viita. Aarde leidsin kiirelt, sest kasvaval puul käsnaseent ei kasva, ainult sureval puul. Rääkisin veel teistele, kuidas ma isegi neid kahte ülejäänud punkrit otsisin tiba põhja poolt. Ja mööda karu rada astusin.

  
Hea päev oli!

Et õhtuks Paliverre, tädipoja sünnipäevale jõuda, alustasime varakult sõitu ja olime juba lõunaks Rummus. Siin oli mitu aaret otsida. Kindlasti tahtsime näha Rummu aaret. Videosi Rummu asula Murru vangla paemurrust järgi jäänud Rummu järvest oleme küll näinud, samuti teiste otsijate pilte. Täna oli hea võimalus siin ära käia.
Täna oli väga õige päev siin olla, sest vihma sadas ja ujujaid ja kära polnud. Lähenesime matkatee müüriaugu juurest ja tuvastasime, et nii ekstremistid me pole, et otse üles astuda. Nii tegime ilusa ringi ja nägime seetõttu ka rohkem pilte mida mällu salvestada.
Üleval oli kole märg lehestik, mis minu matkapüksid märjaks tegid, Ruthi omalt veeresid aga kõik piisad maha. Tagantjärele kahetsesin nüüd seda 32€ mis ma oma pükse ostes kokku hoidsin.
See selleks. Vaated on siin ilusad, mäe mustrid väga ilusad ja tipulaele kasvav kase- ja astelpaju puistu mõnus vaadata. Laskusime teist külge pidi.

Järgmiseks eesmärgiks oli Padise klooster. Teadsime juba ette, et siin läheb palju aega. Nii ka oli. Väga huvitav oli kloostris ringi kolada ja arutleda, mis ajastul üks või teine osa oli ehitatud ja kus mis hooneosad olid. Kus oli siseõu ja palju inimesi siin võis olla. Üks trepp viis ka üles müüri servale. Aga selleks tuli minna nn “pööningule” võlvkaarte peale, et müüri servale saada. Ei tahtnud niiviisi sealt minna ja mis sealt rohkemat olekski näinud? Siin oli ka aare aga seda oleks pidanud treppide alt numbreid otsima ja ei tahtnud täna seal märjaga ringi roomata.

Seal samas oli  Padise bussijaam, mida olin juba kord Janega otsinud. Ei leidnud toona, ei leidnud ka nüüd. Õnneks tuli sünnipäevaliselt kõne, et kus te passite, kõik soe söök juba valmis. Nii katkestasime selle aarde ja kihutasime Palivere poole.

Järgmine päev algas Pimesiku aardega. Null oli immutustehase taga tiigi ääres. Vihjele vastava koha leidsime ruttu. Seal oli kotikeses kera nööri ja kõik. Nööril sisse sõlmitud sõlmed. Need olid aga nii korrapäraselt, et oli kohe aru saada, et on koordinaatide numbrid. Lugesime need üle ja siis jäin ma nõutuks, sest E koordinaadil algasid minutid numbriga 9. See ei saa võimalik olla kuna suurim number võib olla 5. Hakkasin juba raketti leiutama kui Ruth näitas väljatrükitud aardekirjeldusel koordinaate kraadivormingus. Vaat siis – Ruth, kes alles hakkab midagi taipama, mis asi on koordinaat, paneb kohe asjad õigesti paika. Ehk ongi see väike võhiklikkus hea, on otsingutel juures pilk hoopis teisest vaatenurgast.
Lõpu koordinaadid käes, vurasime metsateed pidi lõpu juurde. Seal oli kunagi olnud päris suur puhkemaja. Ei saanud aru, kelle poolt tehtud. Poisikestele oleks vast üle jõu käinud, asutusele vast liiga lihtne. Igatahes see on varsti täiesti maatasa vajunud. Aare ise oli mõnusalt auto õhufiltrit hoidvasse plastmasskarpi peidetud. Ja logiraamat oli see filter ise. Iga volt oli logiraamatu lehekülg. Vahva.

Siinkandis oli veel 3 aaret. Keedika linnamägi juures keerutas nutikas hirmsasti ringi ja tuiasime kaugel eemal juurikaid katsudes, kuna vihje oli juurika all vms. Ühel hetkel nägi Ruth geokuhja ja oligi karp käes. Siit olime ju alguses üle astunud, nii valest näitas nutikas tookord meile teed.

Parunite aarde juurde viis ilus georada, et otsima ei pidanud. Huvitav legend oli siin.

Linnamäe traktor -i juurde oli tehtud müügipunkt kus siis igaüks võis oma kaupa müüa. Väga tore idee ja lahendus. Parajasti müüsid tüdrukutirtsud seal maasikaid. Need olid oma mängude ja jutuvadinaga aga nii ametis, et meid nad tähele ei pannud kui olid aru saanud, et me maasikaid ei osta. Päris kaua tiirutasime ja katsusime kõiksugu kohti, enne kui topsik pihku jäi.

Proovisime järgmiseks otsida Salajõe aaret. Esimeses punktis midagi ei leidnud, Tükk aega otsisin.

Siis tuli paduvihm peale ja läksime sealt minema Tuksi poole kus tahtsin Ruthile näidata Rooslepa kirikut ja surnuaeda. Tuli mõte vaadata ka Dirhami sadamat, ei kahetse seda sissepõiget. Nägime kuidas sadama töö toimib, paadid, purjekat läksid ja saabusid, soome keel oli põhiline aga ka eest aluseid oli. Tegime siin ka lõunasöögi. Paras kirves oli, muidugi mitte soomlastele. Maitse pidi olema hea aga kokk vusserdas ära. Hindeks 3.

Veel sõitsime mööda Uuejõe puhkekohast, kust aaret ei leidnud. Olin ka varem siin otsimas käinud aga mõlemal korral oli märg ilm ja ei tahtnud seal roomata. Puhkekoht oli ise ilus, puud olemas ja ka telki sai panna. Ka mere poole minnes oli normaalne rand ja telkimiskoht. Tulevikuks sai kõrva taha pandud.

Üks aare oli veel Nõva puhkealal. Ka siin oli ilm veel märg ja aaret ei leidnud aga siia tasub tagasi tulla. Ilus loodus, RMK metsakeskus, ajalugu tahvlitel, seened, järved jne.

Keibu rand RMK alana oli väga ilus koht telkimiseks. Jätsime selle tulevikuks meelde. Multiaarde esimest punkti aga ei leidnudki. Siiagi pole kahju tagasi tulla. Peipsi ranna asemel saaks siin puhata küll.

Keibus läks ilm ilusaks ja oleks vabalt saanud sinna telkima jääda, et järgmisel päeval jälle uusi paiku avastada aga miski kutsus kodu poole ja nii me virumaa poole veeresime. Peatusime tagasiteel  Risti kirik ja Harju-Risti aarete juures. Üks oli tops teadetetahvli all ja teine liiklusmärgi sees torus.
Huvitavaks leiuks oli kirikuaias surnult sündinud laste memoriaal. Väga ilus ja liigutav koht on tehtud.

Puuna sild oli veel aare enne Ristit. Vaatasime raskusastmed üle ja täna ei hakanud punnimagi. Sellega meie väike Läänemaa tuur lõppes.

Krista ja Piret kutsusid mind kaasa Laukasoo laugas aaret otsima ja mõnusat pisikest rabamatka tegema. Loomulikult olin mina rõõmuga valmis sellel sündmusel osalemas. Pireti sain peale Rakveres ja juba kohtusime Krista ja Anniga Palmse taga. Vaatan nüüd kaardilt, et kas nad tulid jala Ilumäelt läbi Muike Palmse risti 5km? Seda tahaks küll küsida!
Ühel hetkel olid ka Raul ja Märt kohal ja sõitsime Lehtmetsa talu juurde (seal oli räägitud, et võime autod sinna parkida). Perenaine juhatas teeotsa kätte ja rivi läks liikvele. Esmalt nägime eurotoetusega tehtud kiviaeda, siis metsas nõukaaegset puidust metssea püünist. Üsna palju oli sellest veel järel.
Siis vaheldus loodus lodumetsast rabametsani ja laukajärveni. Väga ilus matkake oli. Lõpus saab teha ilusaid looduspilte ja ujuda.

Pärast käisime ka ühe kunstniku aias, tegi igast stiile aga mulle meeldisid rododendroni peenrad! Tõsiselt.

Ei tahtnud veel ilusat päeva lõpetada ja sõitsime Nõmmeveskile.

Kärestiku aaret olen juba 2x otsimas käinud. Viisin teised kohta, kus arvasin eelmistel kordadel aarde olevat aga ei julenud seal järsakul nii hulljulgelt turnida. Krista võttis minu üllatuseks kärmelt aarde puuõõnsusest välja. Nautisime siis veel jõe kohinat, kevadel on siin suurveega muidugi tõeline vetemöll.

Teine küün Teised läksid oma teed aga mul oli leidmata see aare. Ise olin vanu kaarte uurides leidnud teise küüni teispoolt jõge aga Krista andis vihje, et ei pea teispoole jõge minema. Paras ronimine oli seal luha peal. Liikusin sealt üsna varsti kõrgema kalda peale. Kui tundus, et kaugus eelmisest küünist peaks juba paras olema, proovisin luhale astuda aga olin kohe põlvini mudas, sain hiljem aru et sinna voolasid ka allikaveed mäeküljelt sisse. Tegin siis väikse ringi ümber mahakukkunud kuuse ja leidsingi teise küüni ja kohe ka aarde. Täitsa põnev oli.

Tahtsime lihtsalt ennast tuulutada ja sõitsime Avinurme – Tudulinna – Rannapungerja – Lohusuu – Mustvee.

Tudulinna läksime seepärast, et mul oli plaan sinna üks aare teha, sellest artiklis: Minu aarded. Rannapungerjal käisime tuletorni juures ja avastasime, et nii sinna kui üldse Peipsi põhjakaldale on tekkinud hulk karavanide puhkekohti ja terveid puhkemajasi. Tubli värk!

Värske kala ja eriti suitsukala müügikohti on kümneid ja kümneid. Vaevalt see kõik värske Peispsist püütud suitsukala on, pigem külmutatud Poola latikas. Lohusuus oli värske aare moblamastide putka küljes. Aarde nimi “Lohusuu 3 in 1” on täitsa õige, sest ühe masti otsa olid pandud kõigi kolme moblaoperaatori antennid ja all kolm putkat. EMT putka küljes oligi kaval elektrikute karbike magnetiga. Henri leidis hoobilt, mina oleks põlvili mööda seinaääri roomanud nagu paljud eelmised olid teinud, nagu tallatud rohu põhjal võis oletada.

Mustvees tahtsime vaadata, kaugele on jõutud silla, sadama ja promenaadi ehitamisega. Palju oli jõutud teha ja ilus oli juba. Tänavakivide paigaldaja ütles, et 2. juulil on silla avamine. Promenaad koos pika paadisillaga on juba valmis, samuti sadama kai ja sadama hoone.

Rahvajooksu orgunn oli kõik valmis ja tegime väikse tuuri ilusal päeval. Linna ei tahtnud trügida, seal meeste tantsupidu ja rahvast palju.  Tahaks küll tantsu näha aga vaatame homme telekast. Mulle meeste tantsud meeldivad väga, väga hästi ja vaimukalt tehtud. Pöörasime siis linnast mööda Sõmerule Jõe aarde juurde. Sõmerul olen käinud üks kord, kui jätsin auto vallamaja ette parklasse ja mind võeti peale Narvas toimuvale sündmusele sõitmiseks.
Tänavatepildi olin meelde jätnud aarde juurde sõitmiseks aga ikkagi keerasin tiba varem alla Tiigi tänavale. Juba mõtlesin, et äkki ikka oligi Tiigi tänav, mitte Jõe, olid ka tiigid tänava otsas. Võtsin nutika välja ja too käskis mööda Oja tänavat sõita Jõe tänava poole. Jube vesiseks läks juba selle aarde poole minemine. Aardega läks ruttu, imestasime jõekese väga kiire voolu üle.

Viru-Nigulas näitasin Ruthile Maarja kabelit. Sealt lahkus just üks auto, mis sõitis imeaeglaselt, justkui vaadates, kas me ka seal peatume. Pidama ta ei jäänud. Logis oli tänase kuupäevaga kirjas I-Viru mees dimhesse. Mõtlesime kabeli vanusest ja sündmustest, mida kabel näinud on.
Edasi Märdi pandud Massa aarde poole. No neid märke hakkas juba varsti vastu tulema, uurisime neid ja lõpuks leidsime lõpus, Vasta mõisa juures, suure sildi GC sildiga. Mina oleks abivahendit vist otsima hakanud, kui Ruth kohe seda märkas. Lõpus nautisime aia ilu ja mõisahoonet. Nulli kohe tungida ei saanud, sest paistis, et kooli sööklas tulevad matuse peied. Siiski leidsime küllalt vaba aega, et oma otsingut teostada.
Nii eriilmelises keskkonnas on peidukate otsimine jube raske. Kui aga üha enam hakkasime toetuma abivahendile ja aardekarbi suurusele, tuli leid lihtsalt välja.
Eks Märt on ise seal mõisas oma poiss, et saab sellise pingi sinna üles panna. Väga hea puutöö on tehtud, kõrvaline silm ei märka midagi.
      

Kunda Kronkskallas aarde tekstis olen vist juba kõik kirja pannud.
  

Toolse Linnamägi on selline koht, millest ei teadnudki. Atlases olen küll seda arheoloogia sümbolit näinud aga kuna tee pealt pole kunagi ühtki viita suunanud, siis ei ole siia varem sisse keeranud. Jätsime auto soovitatud kohta ja jalutasime aardeni. Teelt keerasime aga liig vara ära ja saime tunda nii vanema aja kui uuema aja kindlustuse nõlvad ja kraavid. Üles ja alla, üles ja alla. Tore aare, et seda kohta näidata. Kahjuks maaomanik arvatavasti linnamäe kohta huvi ei tunne, usun, et ta on vastavad sildidki maha kiskunud, et keegi ei teaks siia tulla. Kurja koera sildid olid juba poole mäe peal vastas. Aare ise murdunud puu peal murru rägastikus. Teel Haljala poole oli üks vana sammastega hoone, mille viimased päevad on kahjuks kätte jõudnud.
 

Eurovisiooni aarde mõistatuse lahendasin kodus eelnevalt ära ja üks loogiline koht jäigi maa-ameti fotolt silma. Seal, puuharude vahel tops oligi.

Teine Haljala aare Valgusfoori jäi meie silmade eest täna peitu. Valgusfoori leidsime ilusti kiriku juurest aga nõutud 30m kaugusel läänes midagi sellist kohta, kuhu aaret peita, ei olnud. Kui, siis lambiposti sisse aga siis tuleks seal kaane mutter lahti keerata aga ei usu seda.

Viimane uskumatu lugu, kui karu öösel äia aia taga käis ja mörises, oli 12 aastat tagasi, see on nüüdseks ajalugu.
Täna, Ruth vaatas telekast uudiseid ja silmanurgast märkas midagi imelikku. Jube suur koer oleks justkui mööda jalutanud. Karu! oli vastus selge. Hõikas mulle garaazi alla, et karu on akna all. Rabasin nutika laua pealt, et pilti teha. Karu aga oli juba 50m eemale kõrgema heina sisse läinud. Sealt ilusat pilti ei jõudnud teha. Nägin teda grilliplatsil ennast sügavat ja siis ta läks.

Oli asja viljandimaale, niitsin suvilas muru ja tegin õhtuhämaruses ka esimese grilli. Varavalgel startisin aardeid avastama, loodusretkele. Olin punkte palju ette valmistanud, ei arvanud, et tuleb mõnus raske matk päeva peale.

Alustasin geokrahvi Taskulambi2 aardega, mille juures olime Ruthiga juba 2 korda käinud ja mõistatanud, mida üldse ette võtta. Ühtki ideed ei tekkinud. Nüüd oli aga sylli poolt üks vihje olemas ja läksin aarde manu. Mingi 50m enne aaret olid aga tee peal maas aardekonteinerit katnud kamuflaazi tükid. Aimasin halba. Ja nii oligi, nullis oli kõik kadunud, ainult vundament oli alles. Helistasin peitjale ja kirjeldasin olukorda.

Järgmine eesmärk – Parika raba aarded. Kõik emotsioonid on GP lehel:
Parika Väikejärve ja Parika Pühajärve. Seal on kõik minu emotsionaalne matka tekst.

ja lisaks pilte:

Minul oli puhkuse viimane päev ja Ruthil lühike tööpäev ja minul hulk aardeid ja teekondi Võrumaal ette valmistatud. Mõeldud-tehtud, reede pealelõunal vurasime juba lõunasse. Kuna Pärniku-Ulvi ja Igavere-Vedu lõigud on üles freesitud ja tee remont täies hoos, tuleb läbi Jõgeva Tartu poole sõita. Ega vahet pole tegelikult.

Esimene peatus – Äksi motelli söögikoht. Otse loomulikult saime siin jällegi imehead rooga maitsta ja seda 4€ eest! Seekord oli see Milaano šnitsel. Peale kõhutäit oli kohe kiire jalasirutus Ta sündis tuhat aastat tagasi aarde juures. Leiva teemaline, aga ainus seos oli liiklusmärgiga.

Tartu Lõunakeskusest mõned söögid joogid õhtuks ja hommikuks varutud, olime juba meile jubedalt meeldiva Postitee otsas, kus on ka kõige kihvtim Eesti muuseum – Maanteemuuseum. Käisime seal juba siis kui uut muuseumi polnud ja oli üks punatellistest hoone oma näitustega. Mind ei saanud ühegi jõuga nendest laiadest õhukestest sahtlitest eemale, kus nad hoidsid vanu kaarte ja kõiksugu fotosi. Ma võisin seal tunde veeta, trotsides teiste soovi juba edasi sõita.
Veel praegugi ajab tunded kihevile minu jaoks üks parimaid Eesti suveetendusi, ja seda Maanteemuuseumi õuel – “Augustikuu teemaja” Marko Matverega peaosas. Japse mängisid kohaliku rahvateatri näitlejad. Pildid siit…

See selleks, olime aarde Postitee juurde jõudnud. Vaatasime, et kirjeldus jube lihtne ja enam-vähem kiirelt saime ka vajalikud numbrid kokku. No hobusepead paistsid juba autosse ära, neid oli postide otsas 4, fotod olid ilusad selged veel, hoolimata päikesepleekimisest. Numbrid gepsu, aga sealt paistis vaid kaardilt sõna “Porijõgi” See on aga just Tartu Emajõe käärudes tehtud aare ja kahtlesin tõsiselt arvutuste õigsuses. Kaarti veidi vähendades tuli välja, et ka siit voolab Porijõgi läbi ja aarde lõpp-punkt 900m kaugusel. Kuigi paistis võsas olevat, sõitsime lähemale, et kes teab, ehk on mingil ajal RMK sinna midagi ehitanud. No ei olnud üldse õige koht.
Nüüd tuli hakata viga otsima. Ainus kus üldse sai viga olla, oli ühel pildil oleva hirve sarve harude arv. Katsetasin siis erinevate harude arvuga aga see liigutas lõppu väga vähe. Tuli ikka uuesti algusesse minna. Ja mida nüüd nägime! Hobusepäid ei olnudki postide otsast vaja lugeda, vaid tahvlilt, nagu kirjelduses seisis. Ja ühe hirve foto ajasime teisega segamini. Nii oli meil kaks suurt viga sees. Tegime uued arvutused ja saime lõpu 30m eemale Postitee alguse sildi juurde. Vot sellised kõlupead olime täna õhtul. Vitsa vaja anda sellise üle jala tegemise eest.

Varsti olime juba maantee-äärsete uute aarete juures. Auto ohver oli algusega väikses parklas varjualusega, kust me aga nullist algust ei leidnudki. Kahju. Läksime siis matkarajale, millelt lootsime suunduda Tipu aare juurde. See Tali Tiidu omal ajal peidetud. Matkarada oli vägev, viis üles ja alla ja nii järsult mõnes kohas, et tuli köie abi kasutada. Vägev, see haanjamaa! Ühel hetkel nägime ka Tipu aarde juures olevat torni aga mõistsime, et olime juba õigest teeotsast mööda tulnud ja tagasi mööda köisi ei viitsinud enam minna. Otse üle raiesmiku ja suure oru oli kah mõtetu teema. Jääb järgmiseks korraks. Aga ilusad vaated ja mõnus lühike, aga raske, matkarajake.

Põlvast sõitsime läbi, sest sealsed aarded ei äratanud isu. Paljud olid ka mõistatused. Seal saime veel enne kümmet poodi ja mõtlesime ööbimise peale. Olin ette valmistanud ööbimised tublisti lõuna pool – Missost Rõugeni. Sinna oleks veel tubli 45min sõitu. Võtsin siis neti lahti ja otsisin Võrust ööbimist. Kohe esimene koht vastas, et 24€ eest kahele täitsa vabalt tuba olemas. Võrru jõudes ei leidnud Hermese majutust esimese hetkega üles ja peatusin Helina majutuse juures, et äkki ajasin nime segamini. Sealt tuli mees välja ja juhatas meid üle tänava, aga pakkus ka, et võime nende juures 30€ eest ööbida. Otsustasime siiski juba ette helistatud Hermese juurest läbi käia. Tuli välja, et mingi nõukaaegne teenindusmaja sarnane hoone, kus majutuse trepikoja kõrval 24h lokaal avatud ja tümps käib. Reede õhtu, 24h baar otse akna all ja meie auto kõrval – no, thanks. Olime kiirelt Helini juures tagasi ja saime mõnusa vaikse toa koos elutoa, neti, dušši ja köögiga. Vägev! Segas ainult aken Võru ainsa peatänava poole. Tundus, et autode vool ei lõppenud hetkekski. Teistes tubades oli vast parem. Aga 30€ eest, pluss köögis tee ja kohv jm asjad. Sobis! Vaata: Helini Apartement

Hommikul kiirelt söök ja riidesse ja teele, nagu alati, mida veel passida!
Võrus oli eelmine kord leidmata jäänud Plehkupannud krokodilli. Nüüd, hommikuvõimlemise asemel, oli hea natuke ringi kõndida. Veidi aja pärast märkasimegi anomaaliat looduses. Nii kaugele me eelmine kord otsingutega ei jõudnud. Ilus koht siiski järve ääres, ka grilli teha.

Läksin veel ka Kirepi aarde juurest läbi, mida eelmine kord ei tahtnud jubeda võsa tõttu otsida. Nüüd oli võsa veel tihedam ja hommikumärjem kah. Jääb minust igavesti leidmata.

Nüüd sõit Haanja poole, kus ootasid kõrged mäed. Sinna on tekkinud hulga “Eesti kaheksatuhandelisi”, ehk Eesti kõrgeimaid tippe, mille juurde on nüüd peidetud aare.

Ega eestlane ei mäletagi, mitu korda ta Suure Munamäe tippu roninud on. Nii ka meiegi. Täna siis geopeituse tõttu. Autost väljudes tehti ka parkla kohvik lahti ja tegime kiired hommikukohvid. Peale võtsime sooje “Eesti Pagari” sügavkülmast üles aetud saiakesi. Välimus oli hea, aga muu kohta kõlbaks lihtsalt “plönn” öelda. Kahju, et nii tiheda turistidevoolu kohas sellist värki kohtab.
Aga nüüd reipalt mäkke, kus tuli Alar Siku Everesti ronimise tähistamiseks pandud kivil arve lugeda. Aarde leidsime kiiresti, kahjuks unustasin ühe ränduri autosse, mille tingimus oli, et rändab ainult multiaardes. Tuleb järgmist multikat oodata.

Üleval, torni juures, on aga “kohvik 318”. Torni juures olid grupid soomest, norrast ja lätist.

Neid “kaheksatuhandesi” ette valmistades, valisin välja need, kuhu mingigi rada läheb, et viisakamate riiete ja jalanõudega matkata. Vällamäe kaks aaret sobisid selleks hästi.
Mida teha hommikuvõimlemise asemel? Loomulikult mäkke ronida!  Ja see Vällamägi oli ikka mägi, mida vallutada – jalamilt Eesti kõige kõrgem mägi, ehk ainus koht Eestis, kus saab 84m otse üles ronida. Kõikse parem on seda teha, kui jätta auto parklasse
57 43 50     27 03 35
ja sealt läheb ilus matkarada kõige järsema nõlvani Vällamäel ja tuleb tiiruga auto kuurde tagasi. Uskuge, sealt tõusmine on elamus! Isegi köied olid abiks seatud. Libedamal ajal polekski teist võimalust üles või alla saada.
     
Aare Vällamäe oli pehkinud puunoti külje all ammokastis, teine aare 2.Vällämägi – Eestimaa kaheksatuhandelised oli lihtne karp raja ääres.
 

Otse Suure Munamäe parkla vastas on 17.Luku mägi – Eestimaa kaheksatuhandelised aare. Väike jalutus ja tipus olimegi. Nõukogude võitlejaid mälestav monument oli suurte kuuskede sisse kasvanud, justkui ei tahaks ennast teistele näidata. Aare oli pisut eemal suure kuuse all kivide vahel. Sealt avanes ilus vaade päikse ja pilvede piiril olevale vastasnõlvale kus eri puhkemisjärgus lehtedega puistu oma väga erinevaid värve näitas. Nutikaga seda kõike ei jäädvusta aga aimu saab.
  

Edasi veel lõunasse. Rogosi mõis oli üks võimalikke ööbimispaiku, enne, kui Võru kasuks otsustasime. Täna oli siia mõisa ümber ja parki oodata roheliste rattaretke lõunasööki. selleks tehti aktiivselt ettevalmistusi. Oli aega enne seda piisavalt ringi vaadata. Rogosi peahoone on ruudukujuline suletud hooviga hoonete kompleks. Täna on siin külakeskus, raamatukogu, lasteaed ja vast veel midagi, mille silte ei näinud. Täitsa huvitav koht, ja ilmselt suure perspektiiviga kogu aktiivne elu siia ruutu tuua. Ruumi on siin kõigele.
   

Aga aardega Katariina I hästi ei läinud. Tuvastasime piirkonna, seal istusid noored ja ära ei plaaninudki minna. Olime siis usinad jalutajad seal ümber ja piidlesime peidukavariante. Mõni idee oli aga need kohad olid tühjad. Kui noored läinud, vaatasime ka kõik vaatamata kohad üle. Ju on liig kaval peidukas meie jaoks. Kõik see oli laululava ümber.

Oli ka aeg endalgi võileivamaterjal välja võtta, et aega võtta edasise teekonna planeerimiseks. Aitab lõunasuunast ja sõitsime nüüd kagu-ida suunas. Jõudsime Kirikumäele. Ei saanudki aru, kuidas me Põnni aarde maha magasime, mille Tali Tiit kunagi pani ilusa järve äärde. Ajan süü suurele väljaprinditud paberite hulgale, mida kogu aeg tuli koos atlasega lapata. Tuleb teekonna planeerimisel mingi parem moodus välja mõelda.
Igatahes olime nüüd Kirikumäe aarde juures. Valmistusime ilusaks multiaarde matkaks ümber Kirikumäe järve, aga nullist näitas lõppu lähedal olevale Kirikumäele. Väike jalasirutus ja aare käes. Olid ilusad vaated. Juba edasi sõites arutasime, et mida me siia nüüd siis tulime, aaret skoorima või loodust nautima? Saime kohe oma tuimusest aru – oleks ju pidanud ümber järve ikka tiiru tegema. Selle tõdemusega olime aga juba Vastseliina jõudnud.
   

Vastseliina linnus seal olime varemgi käinud. Nüüd on aga tee äärde pikka hoonesse tehtud asjalik muuseum ja ka müüre natuke kohendatud. Maksime pileti 2×4€ ja tehti imekiire väike ekskursioon, sest sommide buss oli kohe tulemas. Olgu. Täna õhtul on aga ka muuseumiöö ja köögi poolt juba kandusid hõrgutavad lõhnad seal pakutavast. Ööseks aga ei olnud võimalust ühegi muuseumi poolt pakutavast osa võtta, ja läksime otsisime aarde linnuseõuel üles. Lihtne leid. Aardekarbi kõrval oli ka ränduri zetooniga pehme loomake. Kirjutasin selle numbri üles. Nüüd vaatan, et airike567 on TB kaasa võtnud GC lehel.

Obinitsa poole, aga Härma müüri jätame täna vahele. Viimati siin telgis magades olid kõikidel pahad kogemused, ei saanud keegi õieti magada ja ebameeldiv oli kõik asi. Peab olema negatiivse energiaga koht. Obinitsa kirik, Taarka ja Setu muuseum on palju positiivsemad.
Juudatarõ aarde algus on kiriku vihmapleki all, kus lõpu koordinaadid. Kõrval on hoolitsetud surnuaed ja teispool kirikut sootskate mälestuskivid.
  

Lõpp näitas jõe lähedale puude vahele. Kahtlane oli aga kohale jõudes oli selge, et see on õige koht. Liivakivipaljandist on aastatuhanded kujundanud üsna aimatava kannikate profiili. Enne selle äratundmist istusin pikalt nõlva peal, kuna ei olnud vihjet lugenud. Paljandi orvas ei ole gps-levi ja peidukad olin kõik läbi käinud. Vihjet lugedes oli karp pihus. Geniaalne! Aimatava liivakivi kannikate vahel on õõnsus, kuhu karp poetada.

Ohvitseride kasiino poole sõites nägime, et oli hulga uusi teid ehitatud seoses Koidula piiripunkti arendamisega. Kaarti ja lähiaardeid uurides seisime ühe ristmiku lähedal. Piusa koopa aarde jätsime vahele, koopas oleme käinud aga aarde kontseptsioon käsib minna koopasse sisse, see aga ei ole võimalik, sest seal kukkus suur osa laest sisse. Maapinnalt on alla käikudesse vaba vaade.
Niiviisi aru pidades jäi teispool ristmikku seisma tolli väikebuss ja jäi justkui meid passima, et mida me siin teeme, äkki ootame piiriületajaid vms kahtlast plaanime. Ei jäänud neid kiusama ja veeresime kasiino juurde.
Väga lahe tutvustavate siltidega rajake on sinna tehtud. Saab ilusa ettekujutuse eesti-aegsest sõjaväe elust ja sealsest kohast.
  

Aare oli aga märg, mõne milliliitri vett valasin nänni ja juhendi vahelt välja. See on üllatav, sest tänase kuupäevaga oli juba logi ees. Gripp logiraamatu ümber oli sulgemata, õnneks logiraamat oli veel märgumata, kuid tuulutamist vajas. Ei saa sellistest inimestest aru.

Võtsime suuna tagasi Põlva poole, Jaaniussikese aarde juurest läbi minnes. Ei oodanud selliste metsade vahel nii ilusat järve koos kõikide elamute ja RMK tarekesega! Jäimegi kõigepealt ühe eramaja juures seisma, et kas see ongi RMK metsamaja? Mõtlesime, et Kõverjärve ääres metsamaja ongi ainult aga siin oli juba kaks eramaja ja pärast teisel kaldal paistis veel kolmas.
Väga ilus koht, kuhu tuleb pikemalt tagasi tulla. Siin on grillimise jaoks eraldi varjualune koos suitsuahjuga, ujumissild ja tore maja saunaga.
Imelik tundus, et päikeselisel laupäeva õhtul siin kedagi ei olnud. Majast paistvad esemed viitasid aga, et siin keegi just oli ja peab tagasi tulema. Laual oli joodud Mummi šampus ja maasikate rohelised lehekesed, sauna koridoris ülikond riidepuul valge särgiga.
Nii oligi, auto poole minnes saabus paarike toidumoonaga. Aardega läks lihtsalt. Oli kuuri räästa sees. Muidu ei ulatunud kui tõstsin Ruthi üles, et kätte saada ja tagasi panna.
 

Viimaseks aardeks jäi Võhandu jõe kaldal olev Süvahavva aare. Võhandul olen kaks süstamatka teinud veneaegsete presentsüstadega. Ehh, küll oli siis kõik ilus ja kõik matkad olid lõbusad ja põnevad. Esimese matka orgunnis meile EPA-s programmeerimise aluseid või midagi seesugust andev Peep Moorlat. Väga mõnus mees, kellega tegime veel mitmeid matku.
Kasutasin otsimisel ja kirjelduse lugemisel GC lehte ja seal tuli otsida vihjepiltide järgi. Need olid kindlalt suure kallaku peal jõe poole langemas. No ei olnud seal selliseid kohti. Null aga viis hoopis tee lähedale üsna tasasele pinnale. Nii ma seal ringi tuustisin kuni lõpuks suht juhuslikult nägin “geokuhja” kahest kõrvuti asetsevast oksast. Seal aare oligi.
 

Väga mõnus retk sai nüüd otsa ja õhtuks koju ja sauna!