Sõites GK aarde poole, võtsin Rakkest peale Krista ja Pireti, tõsiusksed geopeiturid, sest ülempeitur Mart pidi minema Tartu motomessile töö asjus. Paras talle.
Tänane eesmärk oli geokrahvi Retk ümber Parika järve aarde juurde. Mingil põhjusel tahtis ta seda aaret sulgeda ja kutsus kõiki aarde viimasele retkele. Minu kirjeldus lehel:
Mulle selline asi meeldib – peitja teavitab viisakalt, et näete, see aare on nüüd sellises seisus, et taastada pole enam mõtet. Palun tulge ja korraldame väärikale korralikud “matused”.
Saabusime viisakalt õigel ajal, et mitte lähimaid leinajaid mitte häirida. Avaldasime kaastunnet aarde peitjale, kes seisis üksinda kirikutorni ukse ees ja suunas meid kadunukese mälestust tähistava esimese ausamba juurde. Siis jagas peitja meile kätte laululehed, aga hoiatusega, et neid ei tohi lahti teha ja laulma hakata enne viimast ausammast teel sargani. Et kõiki leinajaid hommikuni mitte enda teenendada lasta, kattis peitja seal samas peielaua, värskelt just eile kätte saadud saagiga, ja sellega oli ametlik talitus peetud.
Pärast seda suundusid leinajad kadunukese eluteed tähistavale rajale. Pidime kogema kõike mida too nooruses kena, nüüd elutöö teinuna, elult vastu võttis. Küll piitsutasid teda kuuskede okkalised oksad, eksitasid teelt kõrvale magusad pohlad ja jõhvikad, takistasid põhjatud kraavid ja salakaval toomingavõsa.
Kui olime jõudnud kadunukese peamisele teelahkmele – kas liikuda piki juba mindud teed, samasuguste kannatuste rajal, või võtta ette päikesest sillerdav silmapiir rohelise metsaga taamal kutsumas. Me ei tea mida kadunuke siin otsustas. Enamus meist tormas otse sillerdava tuleviku poole, kuklas tuksumas lootus, et siis olen ma ju teistest kaks, mis, kolm korda rikkam. Siiski pidid pooled meist loobuma algkapitali vähesuse (ehk räätsade) tõttu ja jätkasid oma kindlat, järeleproovitud rada.
8 vaprat leinajat lootsid siiski ratsa rikkaks saada ja sumasid tundmatusse. Igaühel oma motiiv. Kellel ennast proovile panna, kellel adrenaliinipuudus, kellel seiklusjanu. Niisama udumudu ajajaid siin polnud. Mingil hetkel tekkis iseenesest teerajaja, kes kõik kahtlased kohad läbi käis, et viimased saaksid laisalt natuke kõvemal pinnal, kui laukasoo, järele lohiseda. Kuna olin ise viimane leinaja, ei näinud kes see tubli noormees oli aga kahtlustan – et see, kes oli kuiv ainult rinnataskust ülespoolepoole peale kõrkjamöllust väljumist veelahkme taga.
Nii me seisime – kuivemad siinpool ja juba saatusele käegalöönud märjad mehed sealpool. Meid lahutas tühine pikem hoogne samm. Linnatänaval lihtne, siin lootusetu. Tudisesime viimase soomätta peal ja otsisime pidet hüppeks – ikka veel sillerdava tuleviku poole. Osa heitis seljast riided ja seljakoti, pangakaardid ja fotokad. Kõik see visati üle piiri kapitalistlikku maailma ja suunisega saata Šveitsi panka. Üks meie pool olev räätsamees leidis platvormi helgesse tulevikku, mätta siinpool sood ja mätta sealpool vahet. See vahe oli kinnikasvamata järve osa, mitte oja, sügavus 10+ meetrit. Lahe meie vahel oli ainult 80cm. Räätsadega, ainsal mättal kõikudes oli ainuvõimalik lahendus siit edasi saada, teostada hüpe. Suusahüpe. Kui mõni osaleja on nõus avaldama fotokaadreid neist “hüpetest” saaks kogu rahvas naerda.
Igatahes olime nüüd imelises tulevikus kui kohtasime vanalt elutöörajalt tulevaid leinajaid. Tuli välja, et olime ikkagi samas ajastus ja ikka sama kadunukese matustel. Aga mida oodata oligi? Ootasime ilusat ilma – anti, lahedat matka – anti, suurepäraseid kaaslasi – anti.
Mina ütlen, et tempel mällu kogu eluks! Tänud, GK!
Enne Parika raba juurde jõudmist läksime veel Põltsamaale Ants Paju rajatud parki Künnimehe kuju juurde, kus leidsime lihtsa vaevaga aarde. Muidugi sellepärast, et olin siin juba otsinud aga mugude pärast ei saanud välja võtta.
Teine, juba minul otsitud aare Egopeitus. Esimesel korral ei taibanud toigast abivahendina tarvitada ja trepi ehitamiseks ei viitsinud eemalt pakke kohale tassida. Täna sai teibaga aardekirstu nii alla võetud kui tagasi pandud.
