Minul oli puhkuse viimane päev ja Ruthil lühike tööpäev ja minul hulk aardeid ja teekondi Võrumaal ette valmistatud. Mõeldud-tehtud, reede pealelõunal vurasime juba lõunasse. Kuna Pärniku-Ulvi ja Igavere-Vedu lõigud on üles freesitud ja tee remont täies hoos, tuleb läbi Jõgeva Tartu poole sõita. Ega vahet pole tegelikult.

Esimene peatus – Äksi motelli söögikoht. Otse loomulikult saime siin jällegi imehead rooga maitsta ja seda 4€ eest! Seekord oli see Milaano šnitsel. Peale kõhutäit oli kohe kiire jalasirutus Ta sündis tuhat aastat tagasi aarde juures. Leiva teemaline, aga ainus seos oli liiklusmärgiga.

 

Tartu Lõunakeskusest mõned söögid joogid õhtuks ja hommikuks varutud, olime juba meile jubedalt meeldiva Postitee otsas, kus on ka kõige kihvtim Eesti muuseum – Maanteemuuseum. Käisime seal juba siis kui uut muuseumi polnud ja oli üks punatellistest hoone oma näitustega. Mind ei saanud ühegi jõuga nendest laiadest õhukestest sahtlitest eemale, kus nad hoidsid vanu kaarte ja kõiksugu fotosi. Ma võisin seal tunde veeta, trotsides teiste soovi juba edasi sõita.
Veel praegugi ajab tunded kihevile minu jaoks üks parimaid Eesti suveetendusi, ja seda Maanteemuuseumi õuel – “Augustikuu teemaja” Marko Matverega peaosas. Japse mängisid kohaliku rahvateatri näitlejad. Pildid siit…

See selleks, olime aarde Postitee juurde jõudnud. Vaatasime, et kirjeldus jube lihtne ja enam-vähem kiirelt saime ka vajalikud numbrid kokku. No hobusepead paistsid juba autosse ära, neid oli postide otsas 4, fotod olid ilusad selged veel, hoolimata päikesepleekimisest. Numbrid gepsu, aga sealt paistis vaid kaardilt sõna “Porijõgi” See on aga just Tartu Emajõe käärudes tehtud aare ja kahtlesin tõsiselt arvutuste õigsuses. Kaarti veidi vähendades tuli välja, et ka siit voolab Porijõgi läbi ja aarde lõpp-punkt 900m kaugusel. Kuigi paistis võsas olevat, sõitsime lähemale, et kes teab, ehk on mingil ajal RMK sinna midagi ehitanud. No ei olnud üldse õige koht.
Nüüd tuli hakata viga otsima. Ainus kus üldse sai viga olla, oli ühel pildil oleva hirve sarve harude arv. Katsetasin siis erinevate harude arvuga aga see liigutas lõppu väga vähe. Tuli ikka uuesti algusesse minna. Ja mida nüüd nägime! Hobusepäid ei olnudki postide otsast vaja lugeda, vaid tahvlilt, nagu kirjelduses seisis. Ja ühe hirve foto ajasime teisega segamini. Nii oli meil kaks suurt viga sees. Tegime uued arvutused ja saime lõpu 30m eemale Postitee alguse sildi juurde. Vot sellised kõlupead olime täna õhtul. Vitsa vaja anda sellise üle jala tegemise eest.

Varsti olime juba maantee-äärsete uute aarete juures. Auto ohver oli algusega väikses parklas varjualusega, kust me aga nullist algust ei leidnudki. Kahju. Läksime siis matkarajale, millelt lootsime suunduda Tipu aare juurde. See Tali Tiidu omal ajal peidetud. Matkarada oli vägev, viis üles ja alla ja nii järsult mõnes kohas, et tuli köie abi kasutada. Vägev, see haanjamaa! Ühel hetkel nägime ka Tipu aarde juures olevat torni aga mõistsime, et olime juba õigest teeotsast mööda tulnud ja tagasi mööda köisi ei viitsinud enam minna. Otse üle raiesmiku ja suure oru oli kah mõtetu teema. Jääb järgmiseks korraks. Aga ilusad vaated ja mõnus lühike, aga raske, matkarajake.

  

Põlvast sõitsime läbi, sest sealsed aarded ei äratanud isu. Paljud olid ka mõistatused. Seal saime veel enne kümmet poodi ja mõtlesime ööbimise peale. Olin ette valmistanud ööbimised tublisti lõuna pool – Missost Rõugeni. Sinna oleks veel tubli 45min sõitu. Võtsin siis neti lahti ja otsisin Võrust ööbimist. Kohe esimene koht vastas, et 24€ eest kahele täitsa vabalt tuba olemas. Võrru jõudes ei leidnud Hermese majutust esimese hetkega üles ja peatusin Helina majutuse juures, et äkki ajasin nime segamini. Sealt tuli mees välja ja juhatas meid üle tänava, aga pakkus ka, et võime nende juures 30€ eest ööbida. Otsustasime siiski juba ette helistatud Hermese juurest läbi käia. Tuli välja, et mingi nõukaaegne teenindusmaja sarnane hoone, kus majutuse trepikoja kõrval 24h lokaal avatud ja tümps käib. Reede õhtu, 24h baar otse akna all ja meie auto kõrval – no, thanks. Olime kiirelt Helini juures tagasi ja saime mõnusa vaikse toa koos elutoa, neti, dušši ja köögiga. Vägev! Segas ainult aken Võru ainsa peatänava poole. Tundus, et autode vool ei lõppenud hetkekski. Teistes tubades oli vast parem. Aga 30€ eest, pluss köögis tee ja kohv jm asjad. Sobis! Vaata: Helini Apartement

Hommikul kiirelt söök ja riidesse ja teele, nagu alati, mida veel passida!
Võrus oli eelmine kord leidmata jäänud Plehkupannud krokodilli. Nüüd, hommikuvõimlemise asemel, oli hea natuke ringi kõndida. Veidi aja pärast märkasimegi anomaaliat looduses. Nii kaugele me eelmine kord otsingutega ei jõudnud. Ilus koht siiski järve ääres, ka grilli teha.

Läksin veel ka Kirepi aarde juurest läbi, mida eelmine kord ei tahtnud jubeda võsa tõttu otsida. Nüüd oli võsa veel tihedam ja hommikumärjem kah. Jääb minust igavesti leidmata.

Nüüd sõit Haanja poole, kus ootasid kõrged mäed. Sinna on tekkinud hulga “Eesti kaheksatuhandelisi”, ehk Eesti kõrgeimaid tippe, mille juurde on nüüd peidetud aare.

Ega eestlane ei mäletagi, mitu korda ta Suure Munamäe tippu roninud on. Nii ka meiegi. Täna siis geopeituse tõttu. Autost väljudes tehti ka parkla kohvik lahti ja tegime kiired hommikukohvid. Peale võtsime sooje “Eesti Pagari” sügavkülmast üles aetud saiakesi. Välimus oli hea, aga muu kohta kõlbaks lihtsalt “plönn” öelda. Kahju, et nii tiheda turistidevoolu kohas sellist värki kohtab.
Aga nüüd reipalt mäkke, kus tuli Alar Siku Everesti ronimise tähistamiseks pandud kivil arve lugeda. Aarde leidsime kiiresti, kahjuks unustasin ühe ränduri autosse, mille tingimus oli, et rändab ainult multiaardes. Tuleb järgmist multikat oodata.

   

Üleval, torni juures, on aga “kohvik 318”. Torni juures olid grupid soomest, norrast ja lätist.

Neid “kaheksatuhandesi” ette valmistades, valisin välja need, kuhu mingigi rada läheb, et viisakamate riiete ja jalanõudega matkata. Vällamäe kaks aaret sobisid selleks hästi.
Mida teha hommikuvõimlemise asemel? Loomulikult mäkke ronida!  Ja see Vällamägi oli ikka mägi, mida vallutada – jalamilt Eesti kõige kõrgem mägi, ehk ainus koht Eestis, kus saab 84m otse üles ronida. Kõikse parem on seda teha, kui jätta auto parklasse
57 43 50     27 03 35
ja sealt läheb ilus matkarada kõige järsema nõlvani Vällamäel ja tuleb tiiruga auto kuurde tagasi. Uskuge, sealt tõusmine on elamus! Isegi köied olid abiks seatud. Libedamal ajal polekski teist võimalust üles või alla saada.
     
Aare Vällamäe oli pehkinud puunoti külje all ammokastis, teine aare 2.Vällämägi – Eestimaa kaheksatuhandelised oli lihtne karp raja ääres.
 

Otse Suure Munamäe parkla vastas on 17.Luku mägi – Eestimaa kaheksatuhandelised aare. Väike jalutus ja tipus olimegi. Nõukogude võitlejaid mälestav monument oli suurte kuuskede sisse kasvanud, justkui ei tahaks ennast teistele näidata. Aare oli pisut eemal suure kuuse all kivide vahel. Sealt avanes ilus vaade päikse ja pilvede piiril olevale vastasnõlvale kus eri puhkemisjärgus lehtedega puistu oma väga erinevaid värve näitas. Nutikaga seda kõike ei jäädvusta aga aimu saab.
  

Edasi veel lõunasse. Rogosi mõis oli üks võimalikke ööbimispaiku, enne, kui Võru kasuks otsustasime. Täna oli siia mõisa ümber ja parki oodata roheliste rattaretke lõunasööki. selleks tehti aktiivselt ettevalmistusi. Oli aega enne seda piisavalt ringi vaadata. Rogosi peahoone on ruudukujuline suletud hooviga hoonete kompleks. Täna on siin külakeskus, raamatukogu, lasteaed ja vast veel midagi, mille silte ei näinud. Täitsa huvitav koht, ja ilmselt suure perspektiiviga kogu aktiivne elu siia ruutu tuua. Ruumi on siin kõigele.
   

Aga aardega Katariina I hästi ei läinud. Tuvastasime piirkonna, seal istusid noored ja ära ei plaaninudki minna. Olime siis usinad jalutajad seal ümber ja piidlesime peidukavariante. Mõni idee oli aga need kohad olid tühjad. Kui noored läinud, vaatasime ka kõik vaatamata kohad üle. Ju on liig kaval peidukas meie jaoks. Kõik see oli laululava ümber.

 

Oli ka aeg endalgi võileivamaterjal välja võtta, et aega võtta edasise teekonna planeerimiseks. Aitab lõunasuunast ja sõitsime nüüd kagu-ida suunas. Jõudsime Kirikumäele. Ei saanudki aru, kuidas me Põnni aarde maha magasime, mille Tali Tiit kunagi pani ilusa järve äärde. Ajan süü suurele väljaprinditud paberite hulgale, mida kogu aeg tuli koos atlasega lapata. Tuleb teekonna planeerimisel mingi parem moodus välja mõelda.
Igatahes olime nüüd Kirikumäe aarde juures. Valmistusime ilusaks multiaarde matkaks ümber Kirikumäe järve, aga nullist näitas lõppu lähedal olevale Kirikumäele. Väike jalasirutus ja aare käes. Olid ilusad vaated. Juba edasi sõites arutasime, et mida me siia nüüd siis tulime, aaret skoorima või loodust nautima? Saime kohe oma tuimusest aru – oleks ju pidanud ümber järve ikka tiiru tegema. Selle tõdemusega olime aga juba Vastseliina jõudnud.
   

Vastseliina linnus seal olime varemgi käinud. Nüüd on aga tee äärde pikka hoonesse tehtud asjalik muuseum ja ka müüre natuke kohendatud. Maksime pileti 2×4€ ja tehti imekiire väike ekskursioon, sest sommide buss oli kohe tulemas. Olgu. Täna õhtul on aga ka muuseumiöö ja köögi poolt juba kandusid hõrgutavad lõhnad seal pakutavast. Ööseks aga ei olnud võimalust ühegi muuseumi poolt pakutavast osa võtta, ja läksime otsisime aarde linnuseõuel üles. Lihtne leid. Aardekarbi kõrval oli ka ränduri zetooniga pehme loomake. Kirjutasin selle numbri üles. Nüüd vaatan, et airike567 on TB kaasa võtnud GC lehel.

Obinitsa poole, aga Härma müüri jätame täna vahele. Viimati siin telgis magades olid kõikidel pahad kogemused, ei saanud keegi õieti magada ja ebameeldiv oli kõik asi. Peab olema negatiivse energiaga koht. Obinitsa kirik, Taarka ja Setu muuseum on palju positiivsemad.
Juudatarõ aarde algus on kiriku vihmapleki all, kus lõpu koordinaadid. Kõrval on hoolitsetud surnuaed ja teispool kirikut sootskate mälestuskivid.
  

Lõpp näitas jõe lähedale puude vahele. Kahtlane oli aga kohale jõudes oli selge, et see on õige koht. Liivakivipaljandist on aastatuhanded kujundanud üsna aimatava kannikate profiili. Enne selle äratundmist istusin pikalt nõlva peal, kuna ei olnud vihjet lugenud. Paljandi orvas ei ole gps-levi ja peidukad olin kõik läbi käinud. Vihjet lugedes oli karp pihus. Geniaalne! Aimatava liivakivi kannikate vahel on õõnsus, kuhu karp poetada.

 

Ohvitseride kasiino poole sõites nägime, et oli hulga uusi teid ehitatud seoses Koidula piiripunkti arendamisega. Kaarti ja lähiaardeid uurides seisime ühe ristmiku lähedal. Piusa koopa aarde jätsime vahele, koopas oleme käinud aga aarde kontseptsioon käsib minna koopasse sisse, see aga ei ole võimalik, sest seal kukkus suur osa laest sisse. Maapinnalt on alla käikudesse vaba vaade.
Niiviisi aru pidades jäi teispool ristmikku seisma tolli väikebuss ja jäi justkui meid passima, et mida me siin teeme, äkki ootame piiriületajaid vms kahtlast plaanime. Ei jäänud neid kiusama ja veeresime kasiino juurde.
Väga lahe tutvustavate siltidega rajake on sinna tehtud. Saab ilusa ettekujutuse eesti-aegsest sõjaväe elust ja sealsest kohast.
  

Aare oli aga märg, mõne milliliitri vett valasin nänni ja juhendi vahelt välja. See on üllatav, sest tänase kuupäevaga oli juba logi ees. Gripp logiraamatu ümber oli sulgemata, õnneks logiraamat oli veel märgumata, kuid tuulutamist vajas. Ei saa sellistest inimestest aru.

Võtsime suuna tagasi Põlva poole, Jaaniussikese aarde juurest läbi minnes. Ei oodanud selliste metsade vahel nii ilusat järve koos kõikide elamute ja RMK tarekesega! Jäimegi kõigepealt ühe eramaja juures seisma, et kas see ongi RMK metsamaja? Mõtlesime, et Kõverjärve ääres metsamaja ongi ainult aga siin oli juba kaks eramaja ja pärast teisel kaldal paistis veel kolmas.
Väga ilus koht, kuhu tuleb pikemalt tagasi tulla. Siin on grillimise jaoks eraldi varjualune koos suitsuahjuga, ujumissild ja tore maja saunaga.
Imelik tundus, et päikeselisel laupäeva õhtul siin kedagi ei olnud. Majast paistvad esemed viitasid aga, et siin keegi just oli ja peab tagasi tulema. Laual oli joodud Mummi šampus ja maasikate rohelised lehekesed, sauna koridoris ülikond riidepuul valge särgiga.
Nii oligi, auto poole minnes saabus paarike toidumoonaga. Aardega läks lihtsalt. Oli kuuri räästa sees. Muidu ei ulatunud kui tõstsin Ruthi üles, et kätte saada ja tagasi panna.
 

Viimaseks aardeks jäi Võhandu jõe kaldal olev Süvahavva aare. Võhandul olen kaks süstamatka teinud veneaegsete presentsüstadega. Ehh, küll oli siis kõik ilus ja kõik matkad olid lõbusad ja põnevad. Esimese matka orgunnis meile EPA-s programmeerimise aluseid või midagi seesugust andev Peep Moorlat. Väga mõnus mees, kellega tegime veel mitmeid matku.
Kasutasin otsimisel ja kirjelduse lugemisel GC lehte ja seal tuli otsida vihjepiltide järgi. Need olid kindlalt suure kallaku peal jõe poole langemas. No ei olnud seal selliseid kohti. Null aga viis hoopis tee lähedale üsna tasasele pinnale. Nii ma seal ringi tuustisin kuni lõpuks suht juhuslikult nägin “geokuhja” kahest kõrvuti asetsevast oksast. Seal aare oligi.
 

Väga mõnus retk sai nüüd otsa ja õhtuks koju ja sauna!