Nädal tagasi tehtud Läänemaa-Harjumaa tuur jäi painama ja alustasime täna uut tretti. Vaatamata jäi ju Keila-Joa ja Paldiski.
Sauelt keerasime alla mere poole ja kohe oligi esimene aare Püha kultusekivi. Harjumaal on nii palju geopeitureid, et ega aaret otsima ei peagi (eriti uusi), sest topsini viib ka niitmata heinamaad või võsa mööda ilus sissetallatud rada. Nii ka siin. Keegi ei olnud läinud vaatama kultusekivi vaid joonelt kadaka juurde, mille sees tops rippus. Uudne kogemus minu jaoks.

Natuke edasi oli Vääna-Posti kõrtsihoone. Ilus aare vana tee ääres mis tänaseni kasutuses. Mulle meeldis.
 

Vääna mõisas on kool ja mõisa remonditakse praegu. Parkisime auto talli juurde ja suundusime parki. Suured tööd käivad, ka sillutis renoveeritakse. Kui vaid seda hinnata osatakse mis siin kõik valmis saab. Aga küllap osatakse. Mõisakoole meenutavad vilistlased alati heal toonil. Aare Virtuaalne oli pargis puu õõnsuses väga laheda teostusega. Sisse piiludes oli näha üht pulka, millele oli kirjutatud “geokepike” Ok seal õõnsuses oli ruumi ja sodi küll, mida surkida. Proovisin isegi mõned korrad pulgaga tööd teha. Tundus siiski tüngana. Ja nii oligi. Kui sirutasin käe puu sisemusse, oli aardetops võrgu ses rippumas minu pihus.

   

Vääna taga oli kohe aare Veebikaamera. Ei tahakski siin rohkem rääkida, vaid et käige ise ära saage tuju lõbusaks.

Tõlinõmme aare pidi tutvustama maastikukaitse ala. Esimese punkti karpi otsisin ilmatu aja, sest nutikas peksis segast ja kuidagi ei leidnud, Ühel hetkel vaatas karp põõsast vastu. Seal sees oli puidust käsitöökarp, mida ei olnud võimalik avada. Näha oli, et oli nuge sinna vahele topitud. Sai pikalt mõistatatud aga karp avanes imeväel. Saime lõpu koordinaadid aga tuleme neid võtma teine kord. Pilte siia praegu ei pane.

Kiitust on kogunud ka Ridaelamu aare aga siin jätsin selle selleks korraks kui on hea valgusallikas kaasas. Meenus aeg, kui 10a poisikesena olin siin koos vanematega kaasas matkajate üle-eestilesel võistlusel Naagel. Ega ma suurt mäleta mida nemad tegema pidid aga mulle meeldis hirmsasti astangu peal köitega kiikuda.

Juba rannikul olles läksime Vääna-Jõesuu randa, et leida kiirelt Hamleti aare. Ühes lahesopis oli adru hakanud jube vastikult käärima, et mattis hinge. Kuidas siin küll inimesed oma rannamajades elavad?

Auto juures ootas meid veel Asukohata e. tagurpidi aare. Geps viis suure tahvli juurde ja eeldasin, et siin peab aare olema. Üle poole tunni silitasime kõiki kohti ja mõtlesime, mida me valesti teeme. Täna vaatan maa-ameti kaardilt, et olime ikkagi vales kohas. Kahju, palju soovitusi oli selle aarde juures.

Ööbisime meremõisa lõkkeplatsi ääres. Ilus koht ja ilus õhtu.

 

Vastu hommikut hakkas sadama. Mitte tugevalt aga tungivalt. Proovisime aardeid otsida Lohusalu neemelt. Esiteks Lohutaja, teiseks Suvelaagri.

No ei olnud see ilusa suvepuhkuse moodi. Ülevalt tuli vett ja jalad said põlvini märjaks. Jätsime kogu geotuuri pooleli ja jälgisime ilmateenistuse lehte. Midagi head ei paistnud. No oli taevas üks valgem laiguke. Otsustasime siis sõita Paldiskisse, et süüa normaalses kohas ja vaadata, kas linna-aardeid ehk on. Teine variant oleks koju tagasi sõita.

Kõikjal oli reklaame tavernile “Peetri troll”. Kuna aga krunt oli niitmata ja räämas, teenendaja igavles suitsu tehes ukse peal, ei riskinud sinna minna. Võib-olla on hea koht, ei saanudki teada. Otsisime netist söögikohti ja ainult 4 neid siin ongi. Valisime Pakri Teemaja. Õigesti tegime, sest supp oli väga hea ja ka praad minu maitse järgi.  Väljudes hakkas juba päikest piiluma ja kui olime nostalgialaksu kaubamajast kätte saanud, oli ilus päike ja soe väljas.

Esimene pruun silt juhatas Peetri kindluse juurde. Ei olnud aga ühtki viita rohkem, ei ühtki infotahvlit, ainult mõned rajad paekivikarjääri meenutavas kohas heina sees. Uitasime seal ringi, midagi nagu oleks inimtekkelist olnud aga aru ei saanud täpselt. Mingi lomp oli ja sulises miskit. Nüüd maa-ameti reljeefikaarti vaadates on kohe selge mida nägema oleks pidanud. Selleks ei ole linn aga varvast kah mitte liigutanud. Seal oleks pidanud olema ka Peetri aare. Kallast mööda jalutades tuli Kuupaiste aare vastu. Tiba ikka otsisin kah, Siit oleks ka kohe Uuga paekaldale saanud jalutada.

Peatusime ka Uuga paekaldal. Siin oli juba stend tehtud ja ilus trepp astangult alla.

Enne tuletorni oli aare BrokRogain I. Möödusime Pärnasalu kivikülvist, geps tiirutas mis hirmus aga varsti leidsime aarde.

Tuletorni pilet oli “kõigest” 5€ nägu. Aga vaated sealt ülevalt tasusid selle kuhjaga. Ja tuletorni enda uudistamine samuti. Üles viis 270 trepiastet. Alla tulles oli üks millegipärast ära võetud, sest siis lugesin kokku 269. Üleval oli kamber elioni suuri kappe ja igast aparatuuri täis. Väljast oli aga ainult 4 antenni näha.

Edasi plaanisin sõita piki paekallast järgmiste aareteni aga see tee osutus nii jubedaks, et vast ainult [marlai] suudab sellest rõõmu tunda. Kes teab, see teab. Liikusime siis poolsaare keskosast läbi Leetse aarde ja ranna poole. Tee peal meenutasin kuidas ma siin kunagi talumaid välja mõõtsin. Nüüd on talude asemel tuulikud. Leetse aardeni, ja teeni pankranniku all viis aga järsk ja kivimürakatega tee mida mina läbida ei söendanud. Jääb järgmiseks korraks see Leetse rand oma telkimiskohaga.
Pöörasime otsa ümber, tuumajaamast mööda otse suurele maanteele välja, kus ääres teadsin olema Ingeri tee aarde. Rada viis otse sildiga posti juurde kust ülevalt katsudes tundsin kohe, et midagi on toru sees. Tõmbasin välja, juba 30cm oli tulnud. Mõtlesin, et päris suur konteiner, tõstsin edasi, ei lõpe ega lõpe. Juba kiskus naljakaks. Kutsusin Ruthi ka vaatama, et tule vaata mis vingerpussi siin tehakse. Sikutasin siis lõpuks 2 meetrise plastist veetoru välja. Vägev värk! Sellega nali ei lõppenud. Torust tuli välja suur hulk mikrokonteinereid. Saime kohe aru, et ühes nendes peab logiraamat olema. Pidimegi enamuse neist lahti keerama, sest loksutades oli kõigis midagi sees. Kas kivike, või hambatikud. Lahe aare!

  

Keila-Joa poole sõites jäi veel paar aaret ette. Külastasime Klooga vangilaagrites hukkunud juutidele püstitatud mälestuskivi. Seal oli paras memoriaal mõneteistkümne kohaga, kus olid ka pildid ja tekst üleval. Lõppes kõik vangilaagris. Sinna me ei läinud, sest tahtsime Keila-Joal pikemalt ringi vaadata.

Kohe oli ka Treppoja aare. Ilus koht, turistid pildistasid igast kandist. Aarde kuuse juurika all.

Keila-Joal käisin esimest korda kui olin Tabasalus pioneerilaagris. Pladistasime joa kohal vees ringi. Ei kujuta täna ette, kuidas kasvataja seda lubas? Pargis polnud kunagi käinud ja ajaloost lugesin nüüd esimest korda. Alustasime Kuni surm meid lahutab aardega. Selleks tuli üles leida Piia ja Peetri pandud lukk. Vald lasi silla peale pandud lukud maha võtta ja tegi sinna kõrvale spetsiaalselt kaks südant kuhu siis noorpaarid saavad lukke kinnitada. Hea idee. See silla külge panek ongi jube komme. Nüüd on sild ilus ja puhas. Seda õiget lukku sai ikka otsida kuigi lukke on veel vähe sinna jõutud panna. Saime lõpu koordinaadid kätte, kuna näitasid kaugemale, võtsime ette Volgi aarde. Jalutasime pargis kuni oli vaja metsa alla keerata. Olime aga valel pool mäekest. Mäe küljest jooksid välja allikad ja muda oli sussi servani. Tegime siis väikse ringi ja ülalt poolt oli lihtne leid puu sees. Pargis jõe kallastel tegid armunud või kihlatud vms fotosessioone palgatud fotograafidega. Väga tobedaid ja võltse poose kästi neil sisse võtta. Jätab külmaks see idast sisse tulnud kultuur.
Keila juga aarde null oli kah otse joa juures. Asusime seda nüüd lahendama. Leidsime aga ainult poole ülesandest. Teise poole jaoks oli vaja pargit leida põtradega sils. Kuna olime üsna pika ringi juba teinud ja mitmeid sildu näinud, põtru aga ei meenunud, otsustasime lükata järgmise korrani, sest suure pargi merepoolne osa jäi nagunii käimata.
Proovisime  Piia-Peetri aardele nüüd autoga läheneda. Kolmest suunast olid eratee ja täitsa eraõuede sildid ja tupikud vastas, siis loobusime ka sellest aardest. Ainuke võimalus on jala ja pargist läheneda.