Ees ootas tore nädalavahetus esimese päevaga Elva kandis ja teisel päeval Otepää ümbruses. Panin autosse kõik grilli asjad ja gaasipliidi asjad ja nõud-kolad. Ainuke, mida ei võtnud, oli telk, sest lootsime eelneva kogemuse põhjal ja hommikul netti uurides saada kas hostelisse või kodumajutusse. Ette rutates ütlen. et normaalsel nädalavahetusel olekski see õnnestunud, aga täna mitte. Oleks pidanud telgi autosse viskama, sest ilusaid telkimiskohti oli hulgi.

Tartus näitasin Ruthile muuseumi ehitust Raadi lennuvälja servas. Täna võeti kraanaga koormustesti raskusi maha. Kirjutasin sellest koormuse testist suvealguse blogis. Teine põhjus siiakanti oli tulla üks vägev aare Safecracker. Olin äiaga seda juba kord otsinud tema eelmises asukohas, mis osutus kehvaks liigse kõrvalise huvi tõttu. Vist oli tegevus nähtav autoremontijatele aia taga. Veetsime pikalt aega seifi lahtimuukimisega. Tol  korral ei saanudki hakkama.
Suvilasse niitma minnes otsisin aaret teist korda. Aare viidi uude kohta, kindlasti paremini varjatud kohta. Ei leidnud nüüd isegi seda seifi ja koodi sisestamise klahvistikku. Midagi väga kavalat oli peitja juurde mõelnud. Olin täiesti nõutu.

Kes tahab ise otsima minna, ärgu seda lõiku lugegu ja neid pilte vaadaku. Soovitan ise otsima minna! Täna. 1. augustil, peale Ruthile rahva muuseumi näitamist olin kolmandat korda siin. Tekkis sama tunne, kui kuu tagasi – midagi asjalikku ei näe. Maastik on 1.5 ja katusele seega ronima ei pea. Aaret aga mitte kusagil. Peale pikka nuputamist tekkis idee, et aare võib olla seina sees mõne tellise taga. Niimoodi silitasin kahes boksis seinad läbi kuni täpselt sellise lahenduseni jõudsingi. Peitja oli kõvasti vaeva näinud ja seinast tellised välja koukinud, need õhukeseks saaginud ja luugi peale kleepinud. Seinas oligi seif, mille jaoks kombinatsiooni polnud antud. See tuli välja mõelda – nii oli vast aarde idee. Pull oli aga selles, et kui juba hakkas roheliste tuledega mingi jada jooksma, oli see järgmisel korral ikka vigane. Lõpuks oli lahendus ülilihtne – seif tuli lihtsalt magnetite pealt maha tõsta ja tagaseinast karbile ligipääs saada. Ülivinge aare!

Et Elvani jõuda, oli teel mitu aaret ja vahvat kohta ees. Olime küll Kambjast läbi sõitnud aga peatust polnud varem teinud. Kambjast teadsin varemalt ainult seda, et internetilehtede algusaegadel (ainult html kujul) oli Kamja vallal ja koolil väga ilus koduleht millest ma püüdsin oma lehtedel eeskuju võtta. Kirik paistis kaugele ja sinna kohe läksimegi. Ilus suur kirik. Täpselt nii nagu siin kirjas on, on väljast erinevad ajajärgud jälgitavad. Eemal on ilus kool, siinsamas kaks mälestuskivi. Rahvakooli mälestuskooli ees on tulealtar.

Siit liikusimegi Ignatsi Jaagu esimese kooli kohale pandud mälestuskivi juurde. Maastik oli juba mõnus kuppeljas kruusateedega.

Mõnusad maastikud jätkusid liikumisel Pangodi järve äärde. Atlases oli sinnakanti märgitud mitmeid telkimiskohti, ühe juurde nüüd jõudsimegi. Autost väljudes jooksis naaberauto juurde tüdrukutirts ja hüüdis, et tulge, seal on palju kukeseeni. Jätsime naaberauto meeskonna ja läksime logisime lihtsa aarde. Koht on aga väga ilus peatuspaik matkajale Pangodi järve ääres. Telkimiskohti on sadu, üks puhkekoha laud lõkkepüstakuga.

Luke mõisa juures oli ilus parkimisplats ja reklaam Köstrimaja kohvikule. Köstrimaja ja jõe astanguid taastamist vajavaid töid rahastas PRIA. Ilus töö. Mõisal on ehitatud katus ja alustatud akende ehitamisega. Kõige ilusam ja meeldejäävam on aga Luke mõisa park. Väga ilus koht, ilusad puud, kujud, teerajad.

Unipiha mõis oli väga omapärane koht. Mõis paistis tookord ammu vaene olevat ja vastavalt sellele oli ka kivihooneid säilinud vähe. Park oli ainus, mis muljet avaldas. Õnneks oli aare pargis ja saime pargiteed mööda mindud. Aarde mõistatus oli väga hea! Pidi ikka tähelepanelikult kogu teksti läbi lugema. Meile meeldis see koht, väike küll aga ka väiksel mõisnikul võib ilus väike park olla.
 

Nõo kirik on kaugele kõrguv kirik, mille juurest algas samanimeline aare Nõo kirik. Väga vahva, et siia alla keerasime. Leidsime eest korrastatud ja niidetud asulasüdame poe ja kirikuga. Käisime esmalt poes, et õhtuni vastu pidada. Esmalt läksimegi kirikusse, uksed olid lahti ja nägime ilusa arhitektuuriga võlvlage ja kuidagi hubast kirikut seestpoolt.
Väljas hakkasin aarde nulli otsima kirikuaiast seestpoolt aga üsna pea sai selgeks, et see on väljas infotahvli küljes. Õige pea leidsimegi koordinaadid lõpu juurde. Et mul oli nüüd uus nutikas selle asemel, millega pärast Naissart lubasin lutsu visata, lasin sellel lõppu teed juhatada. Nojah, kohale saime, google abiga veits ringi tehes. Oligi huvitavam. Lõpus oli ilus õigeusklike kirikuke. Siia poleks küll sattunud. Aarde idee oligi nüüd täitunud, et tutvustada kahte kohta korraga!

Nüüd edasi Elva poole kui teele jäi Tõravere observatooriumi silt. Polnud me kunagi seda märganud ja kiirelt pidurit ja olimegi teadusetempli ees. Siin oli mitu ekskursioonibussi ees. Lootsime, et ehk tehakse ekskursioone siin aga saime ukselt kiire kinnituse, et ekskursioonid ettetellimisel ja täna kõik täis looduskaitseseltsi rahvaga. Vaatasime siis ise seal ringi. Hulka uuemaid ja vanemaid täheuurimisehooneid nägime.

Tähetarkade juurest pöörasime kohe Vapramäe looduskeskuse poole kust algas loodusrada. Ka aarde leidmiseks tuli siia raja algusse tulla. Tunda oli, et oleme Haanja kõrgustikule juba lähedal. Üles ja alla sai mõnuga astuda. Tee peal nägime ammust laulupeo ja jaanitule platsi. Kallakud olid selleks hea koha vorminud.

Punahiinlaste haua leidsime kähku, aardega läks veits aega. Väga mõnus jalutuskäik 45min oli.

Nüüd oli vaja juba öömaja paika panna, et see kindel oleks ja saaks õhtuseid aardeid otsida. Helistasime mis me helistasime, kõik hostelid ja hotellid olid kinni. Sõitsime mõned ka läbi – tulemus sama – kohti pole. Sõitsime siis kõige suurema koha juurde – Elva lasketiiru. Siin olen veetnud mõne talve orienteerumise laagris. Äge oli! Tänaseks on siin kohti mitu korda rohkem aga meid tabas ebaõnn. Retseptsioonis saime teada, et kogu ala on broneeritud looduskaitse seltsi ja muude looduskaitsjate suvepäevade tarvis. Kohti ei ole ja ei tule. Seepärast me ei saanudki ühtki voodikohta kuskilt, ja need Tõravere ekskursioonid olid kah nende omad. Ilge ebaõnn.

Suurim ebaõnn nii ilusa ilma puhul oli see, et meil polnud esimest korda elus telki kaasas, et oleme lahedalt hostelis kuskil ja mõnuleme. Esimene vaba tuba oli Tartus. Nii jäi meie reis pooleli ja sõitsime koju tagasi. Oleks ka saanud autos taga ilusti magada aga kuna ootused olid “pehmet” nädalalõppu teha, lükkasime selle reisu edaspidiseks. Kodus tegime lohutuseks maximast võetud liha grilli peal.