Meie sportlik ja haruldaselt hea peaga poeg võttis IT Collegi lõpetamise järel vastu otsuse sõjaväes ära käia, saab kaelast ära. Siis on hea magistrit edasi teha. Õnnetuseks sai 11 kuu kutsumise lainesse. Ei tahagi meenutada, et ise pidin 38 kuud tiblasid teenima. Käisime täna siis noorsõdurit vaatamas.
Kohe vaatasin oma pilguga üle kogu maastiku. Nimelt olin hetkel, kui Eesti kaitsevägi selle ala oma haldusse sai, kogu territooriumist täpsed kaardid mõõdistanud, ehk geoaluse teinud. Selle kaardistamise tegemisega olime tubli nädal ametis.
Meenutusi tollest ajast:
Suu läks kõrvuni lennurajapuhastajate kasarmu lähedal olevas peldikus. Põrandas oli venelik piklik auk aga augu peal puidust, pehme istmevooderdusega tool. Toolile oli sisse lõigatud ümmargune auk, nahk õmmeldud tooli augu servade külge ja junnide saatmine võis nüüd käia pehmel “toolil” istudes.
Mõõdistasime igasugu objekte, lennukiangaare, radasi, asfaldiplatse, mida iganes. Ühel hetkel olime mõõtmistega ühe aia sees, samuti lennukiangaare meenutavate küngaste juures. Olime mõõdistanud mingi 10 minutit kui kuskilt ilmus välja tunnimees. Sõna otseses mõttes oli tema üllatus meie seal olemisest 10x suurem tema tavapärasest patrullist. Ta valvas laskemoona ja lõhkeaine ladusi. Püss oli seljas ja ta tõesti oli valmis mind laskma. Saime teada, et olime oma vaiksel kombel mõõtmiste käigus sisenenud tõesti rangelt keelatud alale. Kui tema oli ringkäigul, olin mina samal ajal väravast sisenenud ja künka otsas mõõdistamas.
See oli aga nii range ala, et seal ei pidanud võõrast nähes hoiatama, et “seis”, või “seis, kes tuleb”, või “seis, lasen”. Seal oli korraldus kohe, ilma hoiatamata lasta. Noor ajateenija oli aga ise nii ähmis minu sinnailmumise peale, käed värisesid ja ta ei saanud püssigi seljast. Tal oli kindlasti väga pabinas, et mida nüüd teha. Mingi diversant ma välja ei paistnud ja mis sa teodoliidiga meest ikka tulistad. Helistas siis ülemusele, kes ei teadnud meie seal olekust samuti midagi. Tuli välja, et see ülemus, kes meid hommikul territooriumile lasi, oli peale lõunat tulnud ametivennale unustanud öelda, et maamõõtjad ringi käivad ja mõõtmisi teevad.
Esimene sugulaste külaskäik oli väga vaevaline. Järjekorrad pikad, info ei liikunud. Meie ootasime 1.5h enne kui Henri tuli. Ok, siin rohkem sellest ei räägi.
Tagasi sõites viisin Ruthi ja tema vanemad (suured geopeituse fännid) ka mõnest aardest mööda. Enne Porkunisse jõudmist möödusime Tuuleluua aardest. See puu hakkab vist kuivama. Poolest saadik üleval poole olid ainult rohelised oksad. Kahju.
Porkuni järve ääres olid nad aastakümneid tagasi käinud, jällegi mida meenutada. Üle järve paistis mõis aga seal oleme küll ja küll käinud ja paemuuseumis kah. Aare Porkuni oligi kuusepuu oksa küljes. Võtsime, algul tõreda, aga siis leebuva sadamakõrtsmiku juures kuumad kohvid ja suundusime raketibaaside poole.
Kadila raketibaas siin olid kõik kunagi käinud, näinud igasugu asju, millest saaks raamatu kirjutada. Siin blogis pole aega. Mina olin kunagi küll oma seeneotsimistega siia jõudnud aga suurt saaki ei saanud. Marju oleks saanud aga neid ma ei korja.
Üks aare oli siia pandud. Läksime mälu peale, et väike ja maastik pole suur. Otsisime oma pool tundi. Mina tulin juba autosse kui taat veel ringi tuustis. Nüüd kodus nägin. et oli multiaare ja nullis konteinerit polnudki. Uhh! Arvan nüüd isegi aimavat, kus nullis seal koordinaadid siis olid.
Edasi sõites tutvustasin seenemetsi, kui peatusime Martini aarde juures, Ka siin sai aega viita. Aarde leidsin kiirelt, sest kasvaval puul käsnaseent ei kasva, ainult sureval puul. Rääkisin veel teistele, kuidas ma isegi neid kahte ülejäänud punkrit otsisin tiba põhja poolt. Ja mööda karu rada astusin.
Hea päev oli!