Ilusal päiksepaistelisel laupäeval võtsime ette väikse matkareisi. Ja õieti tegime – päike paistis, tuult ei olnud, natuke lund oli maas ja matkata oli ülihea!

Mina olin algul roolis ja jõudsime Agelinde aarde lähedusse.

Läksime otse läbi metsa ja ületasime oja ülekukkunud puu pealt. Vinnasime ennast seljaku seljale. Ja seal oli ilus rada tahvlitega. Maantee pealt saanuks lihtsamalt.
    

Linnuses oli tore püstkoda ja muu pikniku materjal. Aarde leidis Henri mõningase otsimise järel. Arvasin juba, et Patric(torm) on juurtega aarde taevasse kihutanud. Vihje oli, et mägi, mäe sees lohk, lohu kõrval kuusk. Torm oli aga kuuski murdnud omajagu. Karp oli juurealusel, kaetud käbide ja kasetohuga. Väga kihvt koht. Siia tasuks tagasi tulla püstkoja juurde. Matkarada toob Äntu järvede äärest siia ilusti üle silla. Edasi oli rool Henri käes.

Järgmine aare oli Äntu värvid. Parklast hakkasid inimese ja koera jäljed just sinna kulgema, kus aarde 1. punkt pidi olema. Arvasin, et teised otsijad või aardeomanik hooldustuuril. Siiski kadusid jäljed metsa vahele lugematutele  (tähistatud) matkaradadele. Esimene vahepunkt oli infotahvel, mis tutvustas vee- ja kaldataimi. Seal pidi vihje olema järgmise punkti kohta. Kaldakirjelduste järgi otsisime kirvega ikka laialt, kui taipasin, et siin peab mingi muu vihje olema. Tulba juurde naastes leidsingi kohe lõpp-punkti koordinaadi klotsi pealt.
    

Geps keerutas viimast punkt otsides, sest puid oli palju. Oleks vihjepilti vaadanud, oleks vast kohe leidnud, sest kask oli matkatee ääres. See oli Ruthi esimene leid, mille üle ta ütlemata rõõmus oli. Aare oligi kase all, lehepuru katteks.