Varessaare talukohale pühendatud aaret, Varessaare, olen ammu tahtnud otsima minna. Segas aga tugevasti eelmiste matkajate pildid lõputust veest ja porist talukohani (vastavalt aastaajale muidugi). 2. märtsil oli aga peitja ise käinud aaret kontrollimas ja teatas, et praktiliselt kuiva jalaga sai kohale. Ainult ühe õhtu mõtlesin ja täna sain Ruthi kaasa meelitada väiksele matkale Muraka raba veerele. Iisakust keerasime kruusateele, mis viib läbi Metsküla Mäetagusele. Sõitsime Mustassaarele ja sealt näitabki silt Varessaare talu poole, kus nüüd on RMK metsaonn. Jalas matkasaapad, seljakotis kummikud ja kapsapirukad, hakkasime liikuma. Tee oligi meeldivalt jäine, vähese poriga. Näha oli, et kui kõik ära sulab, on vaja kõrgeid kummikuid ja kannatust sellest läbi murdmiseks. Suvel vast saab kergemini. Praegu olid RMK ATV-d aga oma hooldusretke käigus tee tallanud ja sai enamus kohtades üle jää kõndida. Mõnes kohas otsisime metsa all paremat kohta. Tagasi tulles saime aru, et kõik kannab ja tulime otse teed mööda.
Viimaks paistis metsaonn. Onni kõrval oli varjualusega söögilaud, lõkkekoht, kilesaun ja piisavalt küttepuid. Onnis sai allkorrusel köögis pisikese pliidi peal sooja sööki teha ja ülakorrusel natuke kütta, et talvel magada saaks. Olid lavatsid ja nendel penosoojustused. Põnev oli lugeda külalisteraamatut, mis juba 2006 oli sinna viidud vana, kadunud asemele. Sel aastal oli juba palju seltskondi seal matkanud ja mõned ööbinud. Eelmine nädal olid ühed juba grillihooaja avanud. Üks “hull” matkaja kirjutas, et tuleb Tartust suuskadega aga ööbima ei jää ja läheb edasi põhja suunas. Sõime oma pirukat ja sättisime ennast aarde suunas raba peal.
Suusataja jäljed suundusid sobivas suunas ja mööda neid läksimegi. Ühel hetkel tuli siiski aarde poole keerata. Kohtasin ka peitja jälgi, oli too vist sama radu käinud üleeile. See andis kindlust minu suuna õigsuses. Lageda raba servani jõudes oli aga paarikümnemeetrine lõik vesist ala suurte mätastega. Ruthile selline maastik ei meeldi ja jäi mind sinna ootama, kuni aarde juurest naasen. Vahetasin saapad kummikute vastu ja ületasin vesise ala. Tegelt oleks ka natuke uurides ja tiirutades saapaka saanud. Igatahes olin nüüd raba servas. Algul näitas geps valesti ja sumasin kõrkjate vahel aga hiljem sain suuna kätte ja külmunud samblavaibal oli lust astuda. Aare oli suures plastikämbris kaetuna okstega.
Tagasiteel enam metsa alla ei põiganud, sest tajusime jääkirme tugevust. Üks vaatamata koht oli Järuska sild, mille MTÜ Vanaajamaja oli teinud. Peale mõnusa vaatamise tekkis kohe mõte, et nii mõnusa silla juurde võiks aarde peita. Selliste mõtetega seal siis pool tunnikest olin. Sillal on ka fotod sildadest üle Eesti.
