Juba eelmine päev oli näha, et täna on vihmavaikne päev. Võtsin ka äia-ämma kaasa ja läksime Narva tuurile. Kõigepealt tegime Jõhvis nendele ekskurssi promenaadil ja kontserdimaja juures.
 

Olles juba Peterburi maanteel, oli üks peidukas Perjatsi rahvamaja.  Ämmal olid ka mingid mälestused selle kohaga ja äi läks ka pöördesse aardeotsinguga. Puges igale poole. Ma kogenuma geopilguga vaatasin ikka võimalikke peidukohti. Päris tükk aega otsisime aga ühest orvast karp välja tuli.
     

Põrguaugumägi aare on ühe mäe peal, kus on memoriaal II maailmasõjas hukkunutele, ja mitte ainult sõjas. Kaevikud on tõesti siiani veel hoomatavad. Aaret ise otsisime päris kaua. Lõpuks leidsime maa sisse kaevatud toru, millel oli paekivi katteks peal.
  

Teine mägi Pargimägi oli Sinimägede torni juures. Ka siin pidi olema kivi all aare ja oligi sama lahendus mis eelmisel aardel Järsu mäekülje tõttu otsisime visalt ja kaua. Sinimägede ja muuseumi ja torniga olime juba varem tutvunud.

Narvas läksime kõigepealt sööma, sest kõhud nõudsid seda. Ainuke koht, kus olin varem söönud, oli Šveiki kelder. Tookord maitses ja maitses tänagi mulle pastaroog. Teised võtsid liha aga see oli veits kõva ja friikartulid kõvaks friteeritud. Muidu hea.

Teised tahtsid Kreenholmi näha. Tegime siis tiiru Aleksandri kiriku, Kreenholmi, raudteejaama ja linnusega. Üks leidmata aare oli seoses Kreenholmiga aga jäi tänagi leidmata. Teine aare Eesti hommik algab siit oli jõe ääres poolsaare peal ja see andis võimaluse linnuse juurest alla laskuda. Väga ilus kaldapealne valmib siin. Ja puhkekeskust ehitatakse ja promenaadi jätkatakse ja Pimeaeda ehitatakse. Jõe ääres aga aaret ei saanud otsida, sest inimesi oli palju. Igast ambaalid olid aardeputka ümber koos. Hiljem lugesin, et see ei olegi alajaam vaid neil ongi seal tõstekangid ja värgis ja käivad seal trenni tegemas.
  

Tahtsime ka bastioneid vaadata (ka seal oli aare mida ei leidnud). Sattusin juhuslikult autaga täitsa jõe äärde sadamasse ja sai bastionite renoveerimist uudistada.

Kindel eesmärk oli külastada ka Narva uut kolledžihoonet. Kuna olin siin juba kalli sõbra Vailiga varem käinud, tegin teistelegi ekskurssi maja peal. Sõitsime liftiga kõik korrused läbi ja näiyasin ka WC-bosides olevaid tahvleid kuhu saab kriidiga kirjutada, et ei peaks noa või pastakaga tekste kraapima. Ainult raamatukokku sinna noka sisse ei saanud. All kohvikus tegime kõik cappuchinod. Ja uskumatu – kohvikus oli müüa 8 erinevat sorti kooki, lisaks tordid ja pirukad! Üks värske aare Uus ja vana oli ka seal lähedal. Uus oli kolledž ja vana oli raekoda. Mõlemad ilusad hooned.
 

Tahtsime ka Äkkeküla terviseradade juurest läbi käia üht aaret vaatama aga lähenesime Narva-Jõesuu tee poolt ja see üritus lõppes prügimäel. Ei hakanud suurt ringi Peterburi maante poolt tegema, eks kunagi hiljem, nagunii tahtsime Narva-Jõesuusse jõuda. Teele jäi Riigiküla mälestusmärk. See oli just äsja paigaldatud.

Ei mäletagi, miks me Narva-Lõesuus ringi ei jalutanud, ainult poes käisime. Igatahes tagasi sõitsime Voka kaudu, kus oli uus aare Voka traktor poe ees oleva traktori küljes. No ei leidnud meie seda aardekarpi. Igalepoole sai käsi ja näppe topitud. Äi ja ämm olid kõige agaramad otsijad. Mina ütlesin korduvalt, et loobume, nemad aga ei lasknud ennast sellest häirida. Vaatasin üle ka staadioni, kus olin koolinoorena võistlemas käinud. See männik seal ümber oli toona 2-meetrine vast.

Ilus päev oli jällegi!