Peale Valgevenet tahtsime Ruthiga ka Eesti sooja maitsta ja lõuna pool ühe tiiru teha. Õhtul leidsin, et nädalaga on kukeseeni metsa juurde tulnud.
Alustasime tuuri kolmapäeva õhtul suveteatris, Jõgevamaal, Kääpa külas, Kalevipoja kojas “Lambasööjad”. Väga naljakas ja improvisatsiooniline tükk. Meeldis väga. Ööseks läksime juba tuttavasse Tartu motelli. Hea, et toas vähepalt puhur oli, muidu ei oleks kuuma pärast suurt magada saanud. Hommik algas vara ja 8 olime juba esimest aaret püüdmas. Tähetarga multiaare. Esimene punkt Tähetorni juures, lõpp arvatavasti Tõraveres. Aru ma ei saa – kõik leiavad aga minul jäi esimeses punktis lõpu koordinaat leidmata. Ok, pole midagi, küll Tartusse veelgi tuleme.
Edasi aga juba lõuna poole ja esimene peatus Pikassillas. Siin olime juba üks suve käinud aga kaks uut aaret oli vahepeal peidetud. Esimene oli sarjast “Võrtsjärve väravad” Võrtsjärve Väravad 3. Siit teeotsast 150m kaugusel on mu kursavenna kodu. Head mälestused on sealt aegadest. Ühel talvel tegime siin väikest äri, tegime metskonnas jõulukuuski ja müüsime Tartus kaupluse juures maha. Selle raha eest ostsin ülikonna, sai sellega ka pulmad tehtud. Kursavend Ain aga võttis naiseks kursaõe Piia ja pulmade aeg istutasid siia tamme. Täna läksime ka tamme vaatama – oli teine ilusaks suureks sirgunud. Aare ise oli topsis katusekese all. Sealt pidi kirja panema ka lõppaarde jaoks numbrid. Et kui kõik väravate 7 punkti leitud, saab leida ka 8-nda boonusaarde.
Võrtsjärve Väravad 4 oli II m.sõja mälestussamba kõrval puuokstes. Üldse on siinkandis palju ausambaid hukkunud venelastele. See on ka arusaadav, sest Sinimägedest ei saanud venelased läbi ja siis tungisid lõuna poolt peale.
Tõrva linnas polnud kumbki käinud, mina vast ainult läbi sõitnud. Seda huvitavam oli seda linnakest avastada ja seda aarded ka pakkusid, sõitsime mitmeid kordi edasi tagasi. Esimeseks valisima Mususilla mikro, mis oli silla-aare. Üldiselt igasugu silla-aarded mulle ei meeldi, sest ma ei leia neid. Ja siin nii läkski – otsisin magnetiga konteinerit, no ei jäänud pihku. Aga noh, koht oli ilus ja vesi kastis higist nägu.
Kaarsilla II Tõrva veskijärve juures on samuti park ja laululavake ja tantsuplatsimägi. Oskasime auto jätta valele poole jõge ja jalutasime 400m sillani. Aarde leidsin kohe, juba oskan selliseid lisandusi märgata, mis silla konstruktsiooni järele aimavad. Oligi tehtud silla värvi pruss ja sinna sisse karbile pesake.
Üks aare oli veel Tõrvas Nelja järve jooks. Siin olid aga lähteandmed (tuli lugeda ühe suure hoone nähtavaid väikseid aknaid) nii segased ja seda väärtust tuli ka järgmise nelja punkti leidmisel kasutada. 2. punkti leidsime, 3. ka võib olla aga neljas oli juba päris mööda vist, sest arvutasime mis arvutasime aga lõppu ei saanud välja arvutada. Aga jällegi üks ilus park ja liivane järverand. Ilus koht, eks kunagi hakkame uuesti aknaid lugema (võibolla ka neid mis puude taha jäävad, või mis on kinni ehitatud.
Helme ordulinnuses oli põhjust peatuda kuna siin on Eesti kõige esimene geopeituse aare HE-aare. Häbi küll, aga leidmata see jäi. Nutika geps pillutas mööda linnusevalli üles ja alla ja sinna ja tänna, jalas olevate sandaalidega oli väga ebamugav. Oma 20min siblisin seal ringi. Mitte ühtki mõistlikku kohta ei hakanud silma. Kahju. See-eest sai aga pugeda jahutavasse koopasse. Oleks suurema valgusjõuga lamp kaasas olnud, oleks ka kaugematesse käikudesse läinud. Lohutuseks aga leidsin eemalt allika juurest Helme ordulinnus aarde. Ka linnuses sees käisime ära. Palavust oli ikka üle 30-ne. Hea oli koopas ja allikas jahutust otsida.
Karksi-Nuia keskel on tore ämblik
Irokas oli Mõisakülla peitnud 2 uut aaret ja loomulikult läksime ühe oma lemmikpeituri aardeid vaatama. Mõisaküla on ikka väga tilluke linn. Kuidas tal küll linnaõigused anti. Kuigi omal ajal oli siin tugev raudteesõlm ja depoo. Sellest annavad veel tunnistust vanad tööliste elamud, nüüd vist suurelt jaolt tühjad. Leidsime ühe poe ja kui küsisime tädikeselt, kus siin süüa saab, oli vastus, et 12-14 on üks sööklataoline asi lahti. Vaat niipalju siis endisest hiilgusest. Suletud teedel me enam ei kohtu on väga mõnusa taustaga aare. Irokas oli leidnud selle üksiku vaguni ja mõnedsajad meetrid liipreid Viljandi poole minemas. Ja tõepoolest, vagunid enam ei kohtu ja see vagun seisabki kurvalt Mõisaküla vahel. Oli küll mõistatusaare aga lahenes lihtsalt, läksin kohe vaguni trepi taha uudistama ja seal karp oligi.
Teine mõistatus oli juba raskem. Õpetaja aarde puhul tuleb lugeda kirjeldust, siis sai liiklusmärgi tagant uue juhendi. Kuni liiklusmärgini korjasime igasugu peidetud numbreid. Kas olid need kilomeetripostil km tähise numbrid, valgete teeäärepostidesse peidetud numbrid, nendesamade postide külge isoleerpaelaga tehtud numbrid – valgega valgele ja mustaga mustale jne. Panime kõik saadud numbrid uude juhendisse aga miskit ei klappinud. Jäi seekord leidmata.
Tihemetsal Voltveti mõisahoone trepil on kuldsed lõvid. Siit ka aare Kuldsed lõvid. Sillakese all pargis. Karbi nägin kohe ära aga läheduses oleval verandal istusid kaks vanataati ja üks neist jälgis mind kogu aega pilguga. Kas ta pudelipõhjaprillidega ka midagi nägi, ei tea. Igatahes aarde väljasikutamist ei sooritanud. Nüüd loen ka teiste logisid, et vanakesed on kogu aeg verandal ja ei saa otsida. Siin päev hiljem otsinud Hannese humoorikas logi: Nagu Itaalia filmis. Istub vanapaar verandal. Liikumatult. Ees klaas või tassi. Nad on kas a) ärkvel ja fikseerivad kõike; b) uinunud; c) surnd. Kuna võimaluste b ja c kontrollimiseks vahendid puudusid, jätsime katki. Kunagi jälle.
Vahepeal leidsin Mulgiraudtee seeriast aarde Mulgiraudtee 2. See on vana kitsarööpmelise raudtee Mõisakülast Viljandisse sari. Leid oli lihtne, mis seal ikka väga peita.
Allikukivi koobas aardele lähenesime altpoolt orgu, niiet koobas jäi varju. Oli allikas, kus olid ka kruusid joomiseks riputatud. Ruth jäi jooma ja mina otsisin aaret. Tiba kaua otsisin, sest Ruth oli juba orgu laskunud aga mina leidsin õige koopasuu ka üles. Sees oli jällegi meeldivalt jahe.
Ka Õhulaeva aare oli kohustuslike nimekirjas kiituste tõttu. Ootasin küll suuremat mõistatamist aga tegelt oli väga vahva kogemus. Paat pandud pea kohale parkimisplatsi ääres. Milleks, kes teab, ehk oli kunagi mingi reklaamimõte vms.
Reisi kindel eesmärk oli leida Viimane kolhoosi konn. Seda on pandud aasta aarde kandidaadiks ja pidi midagi erilist olema. Ja oligi. Alguses oli tõesti ilmekas kolhoositraktoristi või taoline kuju. No kust see siia sai? Kas oligi siin või keegi tõi siia? Igatahes lõbus. Sealt saime lõpu koordinaadid. No siin sai lõuaga naerda. Väga kihvt teostus!
Vaata videot siit...
Päeva viimaseks aardeks oli X-pointi Kõige raskem oli siia kohalesõitmine. Tihedalt maju ja tänavakesi. Ilma gepsu kaardita poleks saanudki. Nautisime õhtupäikest ja sääski. Karp oli puunoti külje all.
Ööseks plaanisime jääda kuhugi ranna lähedale kas telki või autosse. Leidsimegi ilusa koha. Autost välja tulles selgus aga, et sääski on tohutult, paigal ei saanud sekunditki olla. Telgi panekust ei saanud juttugi olla. Ettenägelikult olin sääsevõrgu kaasa võtnud ja suure siplemise peale kleepisin selle ukseakna kohale. Kinnise aknaga ei saanuks ses palavuses magada. Juba tagasi autos sai selgeks, et ka autos magamisest ei tule midagi välja, sest aseme tegemine nõuaks ikkagi uste ja luugi lahti tegemist ja siis oleks miljon sääske autos. Hädaga võtsin netist majutusasutused välja ja leidsin lähedusest kodumajutuse-hosteli – 10€ nägu. Kell oli juba 24 läbi aga pererahvas oli õnneks üleval ja näitas toa kätte. Siin võis vene ajal küll ilus ja tolle aja kohta mugav majutus olla aga nüüd on ju 30 aastat mööda läinud, aga sisustus ja kõik muu ikka sama. Lisaks haises allkorrus kassi või millegi sellise järgi. Kes küll siin ööbida tahaks? Aga teisel korrusel oli üks Moskva pere, olla juba mitu nädalat siin olnud. Ei kujuta küll sellist puhkust ette. Ja hoovimaja näis inimesi ööbivat.
Igatahes öö saime ilusti magatud ja hommikul panime varakult ajama. Nüüd siis Läti piiri poole. Tahtsime Jõulumäe suusakeskuses 2 aaret võtta aga seal olid laskevõistlused ja kogu ala kinni. Võiste kiriku juures oli esimene peatus. Seda on mingil hetkel renoveerima või konserveerima asutud. Nüüd seisab niisama. Aare oli laululava juurde mineva trepi all. Võtsime sealt kaasa ränduri Saksamaalt. Oli teine ka Hiinas käinud ja pikalt Lätis. Nüüd viime ta põhja poole (Etteruttavalt ütlen, et panime ta Purekkari neeme aardesse)
Tolkuse raba matkatee ääres on Sookolli aare. Oli teine samblamätta alla pugenud. Ilus matkarada oli. Raba peal üleni laudtee ja üleval oosi peal ilus mets. Lisaks suur vaatetorn üle puude latvade. Hea jahutav tuuleõhk liikus üleval. All oli jällegi üle 30C sooja. Raba pool oli veel Ida-Saksa turisti aare. Sai pikalt otsitud aga peitu see jäigi.
Järgmisena peatusime RMK Kabli looduskeskuse juures. Lähedal pidi ka aare olema. Jalutasime siis piki randa ja jõudsimegi päris Kabli randa. Ruth jäi vette solistama, mina tõin auto ära ja otsisin ka väiksest vaatetornist Kabli aarde üles.
Kuskil metsa vahel oli veel Majaka aare.
Nüüd juba päris piiri ääres Iklas. Üks vahva aare Kimamis camera oli puu otsas. Oligi nagu miskit elektroonikat aga kast tundus nagu poolik või lõhutud, siis ei hakanudki rohkem edasi otsima. Nüüd peitja ütles, et nii peabki olema. Aga noh, eks järgmine kord vaatame, mis seal tegema peab
Saame öelda, et käisime Lätis kah, sest Ikla rändrahn aarde juures ei saanud parkida, see oli piiripunkti kaamerate all, siis parkisime Läti poole parklasse. Otsisime aaret küll teadetetahvli küljest ja kivi alt. Kui oleks aerofoto pilti vaadanud, oleks vast taibanud eemale põõsa taha otsima minna, nüüd jäi leidmata.
Tagasi Pärnu poole oli veel üks kiita saanud aare 2xAA. Nagu nimigi ütleb, peab kaks patareid kaasas olema. Silla alt leidsin karbi kus oli patareide pesa ja siis läksid numbrid põlema lõpu koordinaatidega. Lõpp oli ühe teise silla all. Sai natuke otsitud kah.
Pärnusse jõudsime juba peale keskpäeva. Kesklinna ei viitsinud sellise kuumusega otsima/jalutama minna ja vaatasime aardeid kodutee lähedalt. Enne Pärnut oli veel Uulu aare. Ei viitsinud seda pikalt puude ja võsa vahelt otsida ja läksime Uulu söögikohta sööma. Rahvast oli palju. Aga põhjus ikka sama – maitsvad toidud, odavad ja kiirelt saab kätte. Pärnu suure silla peal on aare Pikanäpupäkapiku. Nimi on tabavalt pandud, sest oli silla käsipuu alumises osas pikema toru sees, et pidi oksakesega tõukama ühest otsast, et väike konteiner kätte saada.
Kohe lähedal oli Uuemetsa aare. Tuli välja, et see on ilus RMK puhkekoht. Oleks me seda teadnud eile kui ööbimiskohta otsisime!!! Otsisime netist Pärnu maakonnast aga linnast otsides oleks ka selle koha leidnud. Aare käes, läksin ujuma, sest sellise palavusega olin üle keha märg ja kleepuv. Ei viitsind autost riideid tuua ja hüppasin täitsa paljalt vette. Kõik möödasõitvad paadid lehvitasid mulle. Ega ma kade poiss ei olnud, lehvitasin vastu kah.
Et Tori kiriku juures selline liivapaljand on, polnud enneteadnud. Aga ega ma polegi ju Toris enne käinud. Ilus sõjameete kirik. Jalutasime aardeni ja piki paljandit tagasi, Põrguvärav aare oli posti sees. Ruth leidis kohe, ma poleks seda posti leidnudki. Märki või viita sel otsas polnud.
Ka Vändrasse põikasime sisse. Vändra karu aare Vändra pargis oli tamme juurikate vahel. Suured ja vanad tammed on siin kõik! Teine aare Vändras on Eesti Skautlus 100 kiriku ja kalmistu juures.
Viimaseks aardeks sel reisil jäi Lydia Koidula sünnikoha juures olev Lydia Koidula. Aimasime võimaliku koha ära suurte keskelt kõdunevate pajude sees. Seal puru sees aga palju ei tahtnud sobrada. Võimalik, et tegelt hoopis kuskil mujal.
Väga mõnus tripp oli! Ja sooja sai kõvasti. Talvel saab sellest puudust tunda – nii-et me ei virise palavuse pärast.