Ühel eelmisel retkel jäi Jääaja keskuses käimata. Täna võtsime selle reisisihiks ja loomulikult ka lähedalolevad aarded.
Esimese aarde Hermine Jürgensi juures kirjutasin nii:
Mul on vedanud, kuna spordihoone, kus ma töötan, on raamatukoguga ühes majas, või on hoopis raamatukogu spordihoonega ühes hoones. Mine võta kinni. Aga mida pikkadel pimedatel talveõhtutel ikka teha, kui raamatukogus huvitavaid teoseid lehitseda? Nii oli mul lahendus ammu käes, eelmisel suvel lõpus kohalgi käidud. Arutlesime, mis see 3.0 maastik võiks olla. Ainult üks võimalik peidukas jäi silma. Aga siin oli vaja abivahendit.
Täna oli see kaasas(redel). Ei aidanud, oli ainult abiks puhkamisel kui abivahendil istusin. Ruth leidis eemalt ühe teise võimaliku peidiku. Põgusal vaatamisel midagi ka seal ei avastanud.
Nüüd oli aeg anda hallidele ajurakkudele väike energiasüst, sõitsime mööda tolmust teed ühte väga heasse söögikohta – Äksi motelli kohvikusse. Olime siin ennegi lõunatanud ja muljed väga head – kiirelt toit lauda, odavad aga samas väga maitsvad toidud, mänguasju täis lastetuba – kui korra käinud, tuled jälle. Lauas sai aardeteema osadeks võetud ja lauale laiali laotud. Kõige ebatõenäolisemad sai üle serva maha pühitud, kahe allesjäänu vahel oli lihtne valida – kui üks on vale, peab teine õige olema. Logisch!
Kimasime siis lõppu tagasi, Ruth ei jõudnud autost väljagi kui ma elegantse liigutusega aarde tema pesast välja võtsin. Olin siit ka enne otsinud aga ju mitte hoolikalt. Maastiku raskusastme viiks mina küll 1,5 peale. Tänud aarde eest!

Jääaja keskuse väljapanek meeldis meile väga! See on kaasaegne muuseum, kus on väga erinevate meetodite kaudu tutvustatud külastajale näidatavat. Imestasime mitmel korral – no pidi ikka ideid olema, kuidas teemat huvitavaks teha ja tutvustada. Tulemus on vägev! Meile väga meeldis. Vaatasin piletilt millal sisenesime ja väljusime 1.55 tundi hiljem. Ja kogu see aeg oli põnev, tuleb muidugi kõik pakutava läbi vaadata.

Isanda ja emanda. Aarde nimest ei saanudki aru. Suvel tegime esimese poole ära, lõpu lähedal viskas rihma maha kõikjal laiutav eramaa silt. Tuju oli tühja kõhu pärast niikuinii nullis ja sõitsime Jääaja keskusesse sööma. Aga tutkit, brat! Nii suure külastatavusega koha juurde ju ei saa normaalset söögikohta teha. Meie saabumise ajaks ca kell 15 oli letil üks võileib ja 2 viineripirukat. Sooja süüa siin ei saagi. Samal ajal oli parkimisplatsil 7 bussi ja mitukümmend autot. Ei saa aru, siin oleks käivet küll võimalik saavutada. Sõitsime siis Äksi motelli kohvikusse. See on väärt koht, just kiitsin seda eelmises postituses.
Täna tegime nii pohhuistlikud näod ette kui saime ja lihtsalt jalutasime aardeni. Isegi nii ülbe olin, et läksin ilusaid hooneid lähemalt pildistama. Suur tänu, Saadjärve ümbrus on kohe väga lähedaseks muutunud aarete külastamisega.
  

Ma ei oska seletada miks see koht mulle kohe meeldima hakkas TK5 Püha Brigitta , loe sealt logist.
  

Välgi . Poleks aaret, poleks siia sattunud. Nii võiks paljude aarete kohta kirjutada, just heas mõttes loomulikult. Vaatasime kaardilt, et pikk kruusatee. No mis ikka, kaarti vaadates arutlesime, et nii sügavate laante vahel, eks see mingi soosaar ole. Kuigi palju majakohti on kaardile märgitud. No mida nad teevad siin eraldatud paigas?
Kui kohale jõudsime, avanes aga võimas vaatepilt silmapiirini ulatuvatest metsadest. Olime tõusnud kurvilist teed pidi kõrgele voorele. Ma veel mõtlesin sõidu ajal, et kas sai sodi bensiini tangitud viimati, et auto ei taha viienda käiguga kruusateel sõita. Aga ju ma vist ei märganud kurvilist teed sõites, et kogu aeg on paras tõus. (Tagasi sõites ei pidanud pedaali kuigi palju vajutama)
Kõrgendiku tipus kroonis väike puukirik. Kirikuaed oli üsna hõre, suurte puude varjus. Ilus koht! Nüüd saan aru küll, miks siin ikka veel nii palju elu on.
  

Sirelililla aare ilusas kohas. Aarde nime tähenduse sai teada infotahvlilt

Lähenesime aardele Lutikajärve poolt. Ühel hetkel oli tee kinni. Nüüd teame aga see-eest ilusaid matkaradu ja telkimiskohti Saare järve ääres.
Põhja poolt tulles nägime muidugi ilusat alleed. Mina pole nii tihedasti istutatud puualleed näinud, tundus aga väga huvitav ja omapärane.
Aarde juures lugesime infosilti ja arutlesime tolle aja kommete ja inimeste saatuse kohta. Siis hakkas müristama ja tuli kiirelt logida, et varju jõuda.