Taas Viljandis võtsime õe kaasa ja proovisime mõne aarde leida. Spordiplatsi oli esimeseks. Nullist aiaposti sees mikrost saime suuna ja meetrid. See viis meid “Kremli” maja juures olevale veevärgi künkale. Seal oli aga aed ümber ja tobe oli nagu sinna ronida. Ühe külje juurest leidsin suure aiaaugu ja läksin käed taskus vaatama kas arvatavas lõpus ka midagi paistab. Kohe pistis maja ees olev laps kisendama, et see on keelatud ala ja seal ei tohi olla ja see on kaitse all jne. Eks ole lapsi keelatud seal mängida kaevude vahel. Mina küll mängisin seal poistega indiaanlasi. Taandusin ja liigatasime aarde “nõmedate” alla.

Totter tohter tundus huvitav aare lossimägede serval. Nullist leidsime puidust aiaposti vaevu maa sees seismas. Sinna oli naelu löödud ja vist pidi sahtel lahti käima. Abivahend pidi seal samas olema. Seda ei leidnud ja loobusime.

Elektripakett oleme juba ammu alustanud, siis saime järgmise punkti koordinaadid kaubanduskeskusesse ja loobusime. Nüüd, leidnuna, arvame, et äkki olid ikka õiged koordinaadid ja nüüd on irokas lahendust muutnud. Igatahes närisime kavalusest läbi ja saime lõpus jällegi imetleda iroka osavust. Konteiner oli valge posti sees mille ülemine ots oli nii ilusti otsast saetud et jälg oli pea märkamatu.
 

Kirjude katuste logis kirjutasin põhilise ära.

Leelotajat oleme juba 2 korda otsinud. Nüüd ütles Vika ette, me poleks ise rohkem viitsinud vist kah otsida. Ilus aare iseenesest aga lõpu koordinaat väga mööda.

Peale kursavenna juubelit Greete motellis

otsisime üles ka  Sillapea ja Barclay aarded. Sild oli nagu sild ikka, Barclay oli huvitavam, sai teksti lugeda tahvlitel ja nautida korras parki.
  

Koduteel jõudsime Kolga-Jaani kiriku juurde kui kutsuti pühapäevasele teenistusele või palvusele vms. Saime kirikusse sisse ja kellalööja-kirikuvaht jutustas meile ajaloost ja asjadest. Mina olin neid jutte juba kuulnud ja pärisin ikka selle altari kohta mis nurgas seisab ja mis partorgi eest lõkkesse sattumise eest päästeti. Nimelt on sellel sinimustvalge värvilahendus.