Juba hommikul oli selge, et puhtalt sünnale minekust ei tule midagi välja! Ees ootas üks uus aare ja mitu huvitavat aaret tee peal. Hiljem võib torti süüa.
59. ja 26. kraadi ristumiskoha oli puhtalt vormistamise asi ehk geokaardil täpi värvimine. Muidu poleks siia tulnud. Pilti kah ei teinud.
T6rvikmehe I tops karjääris kuivand männi küljes sambla all.
Nüüd suundusime põhieesmärgi poole. Tammsaare paiga taga on RMK Simisalu loodusmaja ja Simisalu-Madisemäe matkatee alguspunkt. Sel matkarajal ongi 2 aaret, üks neist värskelt pandud. Tammsaare talumuuseumi juures oleme kunagi vaadanud fantastilist vabaõhuetendust “Vargamäe kuningriik” ja Simisalu matkatee alguse lähedal soosaarel Rakvere teatri etendust “Põdernaine” kell 4 varahommikul.
Matkateele ehitatakse uut laudteed, 0,4km oli valmis, ülejäänu ootas paigaldamist, lõpus oli ainult vanad lauad ja pidi kummikud seljakotist välja võtma. Jalutada oli mõnus, palavus oli talutav 26 kraadi auto juurest lahkudes, 28 tagasi jõudes. Sääski polnud. Rajal mudasel kohal nägime täitsa värskeid karu jälgi, nii tulevaid kui minevaid. Ikka mõni hetk kõhklesime, kas üldse edasi minna. Otsustasime kõvasti rääkida ja jutustada omavahel ja karule tünga teha.
Teerajal märkas Ruth ka ühe loomakese väljaheidet mis oli kujunenud number neljaks. Selline lõbus vahepala
Soost välja jõudes tuli kõrgendikul lagendik, millel onn ja selle lähedal metsa all mitu mitu kuuseokstest ja roigastest metsaonni, milles arvatavasti talvel mingit poistelaagrit tehti. Olid kuuseokstest lavatsid, kuuseokstest onnid, vooderdatud mustade kilekottidega ja kaetud kuuseokstega. Aga imelik oli see, et kõik see oli jäetud siiani vedelema ja tuulte meelevalla. Poistele õpetati arvatavasti looduses olemist aga looduse vastu austust üles näitamist vist ei õpetatud.
Aare Õnn on katusega onn ise Kollasaare lagendikul oli natuke eemal metsaservas kuusekese okstes metalltopsi taguripidi pööratud põhjas magnetiga.
Edasi matkasime mööda matkateed Seli järve poole. Kadusid ka RMK rajatava laudtee materjalid. Siiani polnud jõutud. Enne Ohusilla aare künkaveerule jõudmist vahetas Ruth kummikud jalga. Mina ei viitsinud ja ega hullu polnud. Siin kulges rabade vahel liivakünkake, kunagine ojake arvatavasti jää-ajal. Aardeni jõudnud, libistain seljakoti seljast ja asusin ümbrust uurima. Otsisin mis otsisin, aaret ei kusagil. Too oli peidetud 2001, ehk geopeituse esimesel aastal. Nonii, järelikult kuskil juurika või kivi all. No ei olnud, ka sarapuupõõsa südamikus polnud. Kaks korda ütlesin, et loobume. Otsustasin ka eelmiste logisi lugeda. Sealt tuli igast sodi aga ka, et vaata ringi, silmadega leitav. No ei ole leitav! Tahtsin selle peale hüüda! Enne lõplikku loobumist panin näpud ühe kuuse juurikate juurde ja aardekarp oligi seal. No see oli ainuke puu, mille juures vist ei saanud otsida. Ülejäänud puud 25m raadiuses said kõik läbi katsutud. Ma ei saa aru, miks ma SEDA puud ei silitanud, vist selle pärast, et seal all oli kuhjas kuusekäbisi. Ikka tõsiselt palju. See orav või tõenäolisemalt rähn, on ennast väga paksuks söönud. Igatahes rõõm oli suur ja maalisin oma nimetähed uhkelt logiraamatusse.
Tagasitee oli loomulikut tuttav ja rõõmsam. Muljetasime valjult, et võimalikku karuga kohtumist peletada. Ega ei tahakski silm silma vastu otiga kohtuda. Tagasiteel, Kollasaare künkakesele jõudes, kohtasime ka teisi matkalisi, meest, tütart ja naist. Tervitasime rõõmsalt, mees veel küsis, kas sealpool karujälgi on? Rahustasin teda edasimineku suhtes. Ise aga laskusime just karujäljega soorajale. Nagu näha, jõudsime ilusti pärale ja ohh kui hea maitses saiaviil omletisiiluga! Igavesti vahva matk ja igavesti hea koht auto juures (matkamaja, telkimiskoht, vaatetorn, 3G).
Ööbisime siin telkides, enne eelpoolmainitud põdernaise etendusele minemist. No päris ööbimiseks seda nimetada ei saa aga lõbus oli täiega.
Nüüd suund tagasi Järva-Jaani peale, et juubelile jõuda. Aega 1,5 tundi. No loomulikult jõuab ennast sel ülikuumal päeval kuskil loputada. Mul oli kaasas ka 3L pesuvett aga J-Jaani paisjärve ääres paistis vastaskalda juures nii hea privaatne koht, et ma sinna kohe aadamaülikonnas sisse hüppasin. Ohh kui hea oli pärast pikka higistamist(paganama autoremontijad olid mu konditsioneeri tuksi keeranud) vetevoogudesse sukelduda. Ma isegi ei katsunud vee soojust, kuigi olen üsna kõrk vee temperatuuri suhtes, lihtsalt vajusin järve vahele!
Nüüd võis valged riided selga panna, Ruth silmad värvida ja 75 juubelile astuda. Toreda nimega pubi oli Õlle31. Aga enne veel, oli üks aare mida ükskord siit läbisõidul otsisin. Johannese aare on kirikuaias tööriistakuuris laetala vahel mikro, filmitops. Selle aarde logide juurest alla kerides näeb ka minu logi, et “mina nii ei mängi”. See tähendab, et sellises avalikus kohas koguduse või kiriku poolt hallatavas kuuris otsima hakata ei ole minu huvi. Täna aga oli pool tundi juubelini aega ja tahtsingi Ruthile näidata kohta, kuhu ei peaks aaret peitma. Leidsin kiiresti, logisin ja jalutasime lilli ostma. Kahjuks ei saanud ka täna kirikusse.
Lillede ostmisega oli üks tore seik: nimelt läksime pubi lähedal A&O kauplusse lilli ostma, seal aga neid ei näinud ja küsisin kassapidaja käest, et kus J-Jaanis ka lilli võiks osta? Too väänas mõtliku näo ette, pidas 5 sekundit mõttepausi ja ütles, et vist ei saagi aga vaadake Grossi poodi, seal vahest on. Tatsasime siis poest välja ja esimene silt mis eemalt paistis, oli “Lilled”. Sellest ilusast ja tõesti suurest lillepoest saime juubelile väärikad lilled ostetud.
Juubel oli ilus, Tagasi sõitsime äikesevilus. Pani maasse vasakul ja paremal. Aga loodus lõhnab, ahh kus lõhnab! Vaesed allergikud.