Et õhtuks Paliverre, tädipoja sünnipäevale jõuda, alustasime varakult sõitu ja olime juba lõunaks Rummus. Siin oli mitu aaret otsida. Kindlasti tahtsime näha Rummu aaret. Videosi Rummu asula Murru vangla paemurrust järgi jäänud Rummu järvest oleme küll näinud, samuti teiste otsijate pilte. Täna oli hea võimalus siin ära käia.
Täna oli väga õige päev siin olla, sest vihma sadas ja ujujaid ja kära polnud. Lähenesime matkatee müüriaugu juurest ja tuvastasime, et nii ekstremistid me pole, et otse üles astuda. Nii tegime ilusa ringi ja nägime seetõttu ka rohkem pilte mida mällu salvestada.
Üleval oli kole märg lehestik, mis minu matkapüksid märjaks tegid, Ruthi omalt veeresid aga kõik piisad maha. Tagantjärele kahetsesin nüüd seda 32€ mis ma oma pükse ostes kokku hoidsin.
See selleks. Vaated on siin ilusad, mäe mustrid väga ilusad ja tipulaele kasvav kase- ja astelpaju puistu mõnus vaadata. Laskusime teist külge pidi.

Järgmiseks eesmärgiks oli Padise klooster. Teadsime juba ette, et siin läheb palju aega. Nii ka oli. Väga huvitav oli kloostris ringi kolada ja arutleda, mis ajastul üks või teine osa oli ehitatud ja kus mis hooneosad olid. Kus oli siseõu ja palju inimesi siin võis olla. Üks trepp viis ka üles müüri servale. Aga selleks tuli minna nn “pööningule” võlvkaarte peale, et müüri servale saada. Ei tahtnud niiviisi sealt minna ja mis sealt rohkemat olekski näinud? Siin oli ka aare aga seda oleks pidanud treppide alt numbreid otsima ja ei tahtnud täna seal märjaga ringi roomata.

Seal samas oli  Padise bussijaam, mida olin juba kord Janega otsinud. Ei leidnud toona, ei leidnud ka nüüd. Õnneks tuli sünnipäevaliselt kõne, et kus te passite, kõik soe söök juba valmis. Nii katkestasime selle aarde ja kihutasime Palivere poole.

Järgmine päev algas Pimesiku aardega. Null oli immutustehase taga tiigi ääres. Vihjele vastava koha leidsime ruttu. Seal oli kotikeses kera nööri ja kõik. Nööril sisse sõlmitud sõlmed. Need olid aga nii korrapäraselt, et oli kohe aru saada, et on koordinaatide numbrid. Lugesime need üle ja siis jäin ma nõutuks, sest E koordinaadil algasid minutid numbriga 9. See ei saa võimalik olla kuna suurim number võib olla 5. Hakkasin juba raketti leiutama kui Ruth näitas väljatrükitud aardekirjeldusel koordinaate kraadivormingus. Vaat siis – Ruth, kes alles hakkab midagi taipama, mis asi on koordinaat, paneb kohe asjad õigesti paika. Ehk ongi see väike võhiklikkus hea, on otsingutel juures pilk hoopis teisest vaatenurgast.
Lõpu koordinaadid käes, vurasime metsateed pidi lõpu juurde. Seal oli kunagi olnud päris suur puhkemaja. Ei saanud aru, kelle poolt tehtud. Poisikestele oleks vast üle jõu käinud, asutusele vast liiga lihtne. Igatahes see on varsti täiesti maatasa vajunud. Aare ise oli mõnusalt auto õhufiltrit hoidvasse plastmasskarpi peidetud. Ja logiraamat oli see filter ise. Iga volt oli logiraamatu lehekülg. Vahva.

Siinkandis oli veel 3 aaret. Keedika linnamägi juures keerutas nutikas hirmsasti ringi ja tuiasime kaugel eemal juurikaid katsudes, kuna vihje oli juurika all vms. Ühel hetkel nägi Ruth geokuhja ja oligi karp käes. Siit olime ju alguses üle astunud, nii valest näitas nutikas tookord meile teed.

Parunite aarde juurde viis ilus georada, et otsima ei pidanud. Huvitav legend oli siin.

Linnamäe traktor -i juurde oli tehtud müügipunkt kus siis igaüks võis oma kaupa müüa. Väga tore idee ja lahendus. Parajasti müüsid tüdrukutirtsud seal maasikaid. Need olid oma mängude ja jutuvadinaga aga nii ametis, et meid nad tähele ei pannud kui olid aru saanud, et me maasikaid ei osta. Päris kaua tiirutasime ja katsusime kõiksugu kohti, enne kui topsik pihku jäi.

Proovisime järgmiseks otsida Salajõe aaret. Esimeses punktis midagi ei leidnud, Tükk aega otsisin.

Siis tuli paduvihm peale ja läksime sealt minema Tuksi poole kus tahtsin Ruthile näidata Rooslepa kirikut ja surnuaeda. Tuli mõte vaadata ka Dirhami sadamat, ei kahetse seda sissepõiget. Nägime kuidas sadama töö toimib, paadid, purjekat läksid ja saabusid, soome keel oli põhiline aga ka eest aluseid oli. Tegime siin ka lõunasöögi. Paras kirves oli, muidugi mitte soomlastele. Maitse pidi olema hea aga kokk vusserdas ära. Hindeks 3.

Veel sõitsime mööda Uuejõe puhkekohast, kust aaret ei leidnud. Olin ka varem siin otsimas käinud aga mõlemal korral oli märg ilm ja ei tahtnud seal roomata. Puhkekoht oli ise ilus, puud olemas ja ka telki sai panna. Ka mere poole minnes oli normaalne rand ja telkimiskoht. Tulevikuks sai kõrva taha pandud.

Üks aare oli veel Nõva puhkealal. Ka siin oli ilm veel märg ja aaret ei leidnud aga siia tasub tagasi tulla. Ilus loodus, RMK metsakeskus, ajalugu tahvlitel, seened, järved jne.

Keibu rand RMK alana oli väga ilus koht telkimiseks. Jätsime selle tulevikuks meelde. Multiaarde esimest punkti aga ei leidnudki. Siiagi pole kahju tagasi tulla. Peipsi ranna asemel saaks siin puhata küll.

Keibus läks ilm ilusaks ja oleks vabalt saanud sinna telkima jääda, et järgmisel päeval jälle uusi paiku avastada aga miski kutsus kodu poole ja nii me virumaa poole veeresime. Peatusime tagasiteel  Risti kirik ja Harju-Risti aarete juures. Üks oli tops teadetetahvli all ja teine liiklusmärgi sees torus.
Huvitavaks leiuks oli kirikuaias surnult sündinud laste memoriaal. Väga ilus ja liigutav koht on tehtud.

Puuna sild oli veel aare enne Ristit. Vaatasime raskusastmed üle ja täna ei hakanud punnimagi. Sellega meie väike Läänemaa tuur lõppes.