Nägime online-meedias ilusaid pilte Valaste joa juurest ja hetkega sündis otsus päikselisel päeval Valaste joale sõita ja vaadata ka ühtlasi uusi aardeid Ida-Virus.

Enne jäi tee peale Kohtla-Järve oma kahe uue aardega. Jällegi tuleb nentida, et ilma geopeituseta ei oleks siia maha keeranud ja jäänud ilma paljustki huvitavast. Esimeseks kohaks oli Linnapargi aare. Peitja soovitas kultuurikeskuse parklat aga sõitsime lähemale, tehes tiiru linnapargile peale. Tõepoolest, juba sõites nägime. et on tekitatud promenaad valgustitega linna keskusest linnaparki, mis koosneb suurest tiigist, saarest sellel ja pargiteedest. Täitsa ilus komplekt tundus isegi nüüd, lumega. Suvel kindlasti veel mõnusam. Aare oli saarel pingirida ümbritseva seljatoe all.

Seal samas lähedal oli ka Vagonett’i aare. Lihtne leid ja logi kirjas. Põlevkivi esmaleidude kohta on erinevaid teateid palju, üks artikkel siin... Mingi hetk tahtis üks vald ära märkida esimese põlevkivi leiukoha aga see on vist jäänud unarusse. Ehk ka selle pärast, et legende on nii palju.

Valaste poole sõites möödusime linnavalitsusest ja see tuli tuttav ette. Nüüd meenus 20a tagune tööots kui pidime miskit tööstuse kinnistut mõõdistama K-Järvel. Selleks oli meil vaja linna kohaliku geodeetilise võrgu punktide andmeid (GPS ja L-EST olid veel tundmatud mõisted), linna aluskaarte ja piirinaabrite kinnistutel tehtud mõõdistusi. See info oli kõik linnavalitsuse seinte taga. Aga sinna me sisse ei saanudki. Kolasime nagu lollid piki koridore ja ametnike tähelepanu püüdes. Kuni avastasime uksel sildi “K-Järve maamõõdubüroo”. Kergendusega sisenesime sinna, et ehk kolleegid aitavad midagi mõista. Tuli aga välja, et nemad ongi ainsad kuningad, kes selle linna territooriumil mõõdavad. Peale sellest uksest väljumist ei osanud enam miskit teha. Mitte üldse ei usu, et k-järvekatel miskit muutunud oleks.
Väga kurb oli vaadata paneel- ja korruselamute seisukorda. Me ei leidnud mitte ühtegi hoonet, mida oleks kasvõi otsaseinast soojustatud ja katust renoveeritud. Majad olid viimase värvikihi endale saanud vast brežnevi ajal.
Põhjuse tagasitulemiseks annab aga selle linna stalinistlik arhitektuur. Seda tahaks veidi pikemalt imetleda.

Valaste joale jõudes oli ees juba suur rahvahulk, tuli juurde ja lahkuti, kõik tegid pilte. Nii ka meie.

Valastelt mitte kaugel oli dimhesse Lemmik koht Toila rannas. Ega me sinna läheneda ei osanud, peatusime aleviku plaani kõrval ja avastasime matkaraja mis läheb aarde juurest mööda ja algus oli meie auto parkimise lähedal, ehk Toila termide parklas.
Siia sõites ma silmanurgast märkasin seda uuret pankrannikult alla tormamas ja pidasin seda jõesängiks. Tuli välja, et see ongi rada Toilast alla randa. Kunagi oleks huvitav uurida miks ja millal see rajati, sest looduse poolt see tehtud pole.
Meie retk oli lahe, pikitud pingelisega -et mitte öelda kriitiline, sest jäime seisma ühe jääriba ees järsul kallakul. Ruth pani üle, hoides kinni puude okstest. Mis mulgi siis üle jäi.

Ilusast ilmast sattusime 5minutiks lumepilve aga see ei seganud Kapten Hugo Jürgenson aarde otsinguid. Kõik jäljed – no miks siin üldse jälgi tehakse – viisid jummala valesse suunda. Tiirutasid vales suunas olevate kuuskede ümber. Õige kuuse juures olid siiski ka ühed jäljed.

Õnneks oli tihe lumepilv pisike (kuigi seal sees olles tundus, et kogu maailm on nüüd hommikuni üks suur keerlev lumetuisk) ja Jõhvi jõudsime juba päikese all. Tiirutasime Jõhvi kalmistu ümber ja otsisime mõistatusaarde Kas tunned…? II (A08) aarde pildil olevat risti. Olime seda ka Lüganuse kalmistul otsinud, sest olin eelnevalt allikaid uurides leidnud 2 surnuaeda kus see rist võiks olla – Lüganuse ja Jõhvi. Vist on siiski veel üks loodearmeelastele pandud rist kuskil.
Torn Jõhvis oli uus aare GP lehele toodud. Kahjuks on aarde asukohaks valitud murenev ja lagunev veski sein. Seda ei tahtnud kätega üldse puutuda, seepärast vaatasime silmadega seni kuni ainuvõimalik koht silma jäi.

Täitsa… aarde nulli juba kodus vaadates oli mul teada, mis objektist jutt käib. On mulle kohalikud juba eelnevalt seletanud mida teha taheti ja mis kõik untsu läks. Nullis saime edasised koordinaadid kiirelt kätte aga lõpu kohta fotolt vaadates ei tahtnud seda kuidagi uskuda, sest see pidi veel rohkem hullem olema. Mälupiltides oli seal lihtsalt ilus pargi nurk. Sõitsime ikkagi kohale ja seal oli Seaküla Simsoni kiviskulptuur persest. Seal ei saanud ju peidukat olla ja kahtlustasin tünga. Tegin siis pilte ja juurdlesin asja üle. Otsustasin ka skulptuuri alla pugeda, et äkki on järgmise punkti koordinaadid kuskile kirjutatud. Teise põlvililaskumise tulemusel paljastuski siiski aare ise – nahkvutlaris nanokonteiner ühes praos. Jess! Ikkagi oli siin.

Oli aeg kodu poole liikuma hakata ja ilusti jäi tee peale  Karu Jaak aare. Kodus olin nulli vaadanud nii google kaardilt, maa-ameti kaardilt ja google street viewiga. Kõik andsid 3 erinevat vaadet. Eelnevatest aastatest mäletasin, et kunagi oli spa ees üks karu kuju. Sõitsimegi autaga sinna ja asusime uurima ümbrust. Üsna pea leidsime ühe jääkaru ja siis 2 tavalist karu kuju. Seega oli jääkaru suunanäitaja ja kuna oli kuskilt meelde jäänud, et Aaviksoo karu pandi jääkeldrisse vaatamiseks välja, tuli see kelder üles otsida. Ega seal pargis palju valikuid ei olnud ja geokogemus tõi ka karbi kohe välja.

Koduteel saime Tudulinna risti kandis veel vaasitäie pajuurbadega oksi. Ilus punkt päevale ja kodus oli juba saun valmis – uhh – mõnus.