Ostsin spordihoonele 10 Molteni GG7 palli. See on Molteni kõige parem pall mida kasutab ka Balti Liiga oma mängudel. Otsisin pikalt maaletoojat kui juhuse tahtel ta leidsin. Sai kõvasti säästetud kaupmeeste arvelt.
Kuna pallidele pidi järgi minema Tallinna ja muklitele Jürisse kardulast vaja viia, oligi päevaplaan paigas koos enesestmõistetavalt aarete otsimisega.
Esimene põige Leningradi maanteelt oli Kupu aare. Endise nõuka sõjaväebaasi territooriumil, mitmekodselt okastraadiga piiratud territoorium. Okastraat väänles kaitsvat siiani küll mööda poste või lihtsalt maad mööda, püüdes tähelepandamatuid oma püünisesse. Sain ka ise mõne komistuse. Aga loodus ise on siin kaunis. Liivapinnasel männimets, inimese tehtud kõrgendikud ja rajatised. Sai nuputada nende eesmärgi üle ja imestatud “inseneride” leidlikkust betooni valamisel kasutatavate meetodite ja abivahendite üle. Tuleb nagu tuttav ette.
Aare ise ühe putka vast õhutoru sees.
Järgmisena oli teel Tülivere aare. Auto tuli jätta parklasse, mis tegelt oli hooldatud paepealne heinamaa serv. Aga see oli ilus, seal oli ka üks talumees oma kinnistu piirid tähitanud kiviaia nurgaga. Ka piirikivi oli nähtaval, mille juurest aed suunda näitas. Jalutasin Tülivere tammeni kuhu sai “kõhtu” astuda, sest üks külg oli väga ammu puruks. Ime, et siiamaani kasvab. Legendid aarde lehel. Ise seisin seal sees päris pikka aega ja manasin silme ette kõiki neid aastasadu mida see tamm on näinud. See oli lahe. Väljas oli uduvihm või tibutas, vaikus, turiste pole, ainult enese mõtted. Sügis on MÕNUS!
Aare oli mõned sammud enne tamme silla all.
Kahe aardega oli juba energialaks käes. Mis siis veel? Otsisin üles Kõnelevate kivide aarde esimes punkti. Uskumatu kivi! Sellised massiivsed ristid sisse raiutud. Nimeks nelja kuninga kivi, infot aga selle kohta muud ei olnud välja pandud. Tuleb ise otsida. Kivi juures oli vihje teisele punktile. See oli veel vägevam koht. Arvatakse, et piirikivi kahe võimumehe vahel, ühe sümbol kaks võimukeppi, teisel praadimisrest(nii uskumatu tundub see). Eks näeb, mis ma välja uurin. Kuusalu enda info selle koha pealt on null peaaegu.
Lõpus oli peale selle veel vana asulakoht. Konteiner sildi posti torus konksuga.
Ja ikka edasi, Tallinna poole. Järgmine aare Siia maani ja mitte kaugemale. See on tähtis aare minu jaoks, sest tahan panna aarde mälestusmärgi juurde “siia maale ja mitte enam”. See on mälestuskivi 20 km lõunapoole samal joonel. Leidsin sell ühe matka käigus. Ja samal teemal ja sama asja mälestamiseks.
See aare aga oli lihtne lahendada, ainult numbrid kivilt võtta ja lõpp kivikalmesse välja arvutada. Kalmes kaua ei läinud. Tegelt oleks lõpp võinud temaatilisemas kohas olla.
Nii, ja nüüd Tallinna poole, aeg pressib peale. Saan Ivoga kokku ja pallid kätte, nüüd edasi pealinna aardeid avastama! Mustamäe kaunitar on hiljutine aare, ilusa prgi ja tiigi serval. Aarde koht aga rõve, esmapeitjale kohane. Isegi pilti ei teinud. Liikusin kohe edasi, mööda mulle tundmatuid tänavaid (tänan gps) aardeni Lõvi 2. Tsarinna Katariina poolt eraldatud tühjadele kruntidele ehitasid soosikud mõisad. See on nüüd ainukesena alles. Või midagi sellest. Minule oli üllatus, sest siin kõrval on maa-amet kus korduvalt käidud ja seda pargikest pole märganud!
Aare kolmikpuujuurte lähedal karbis, kaetunu suure puu tükiga.
No üks veel enne Henri juurde minekut. Kommunaar, kes ei teaks tema puukingi. Aga ka kõike muud VASTIKUT mida ta tootis. Fotot vaadates asukoha suhtes kahtlust ei tekkinud. Sutsti välja puude võra vahelt. Oli 20cm puujupp, sees uure logiraamatule. Panin tagasi nagu oli. Emotsioone ei tekitanud, et miks kommunaari. OK, PUU otsas, PUU konteineri sees. Aga edasi? Igatahes kuivatasin autos kuivaks ja panin tagasi.
Veel enne Henri juurde minekut, läksin aarde üks päev… juurde. Oi-kui-ilus park istumiseks, jalutamiseks ja kõigeks muuks. Aare imselt kadunud, leidsin ainult traadipaelad.
