Kuna oli teade minu Aegviidu RMK aarde kohta, et võib olla oma kohalt lahkunud, ei olnud reisisihi valikul kahtlust. Nagunii tahtsime ilusat ilma kasutada ja ringi sõita.

Aardekarbi leidsin viimase leidja sõnade kohaselt looduskeskuse trepi ees olevast lillepotist. Karp oli korras ja kuiv, peidukas aga vildakil. Asetasin karbi jälle peidukasse ja aare jälle korras. Käisime ka väikse ringi loodusrada läbi, see on ka ratastoolile läbitav. Ise pilti ei teinud täna, võtsin vanad pildid.
 

Otsisime Aegviidus ka üht aaret ja Nelijärve raudteejaamas teist aga kumbagi leida ei õnnestunud. Teised oleks seal veel pikemalt oma näppe kõikjale toppinud ja ringi roomanud aga ma rahustasin nad maha, et ju ei ole täna leidmise päev. Läksime siis Nelijärve puhkekeskuse söögikohta sööma. Väga head ja taskukohased praed toodi kiirelt lauda. Mõnus!

Edasi liikusime Albu ja Vargamäe poole teele jäi minul juba leitud aare, mida tahtsin teistele näidata. Ämm ja Äi läksid ikka äksi täis otsimisega. Pidin siiski ise osava peiduka paljastama. Üks uus aare oli Albu mõisa juures Albu Mõis Oli lihtne aare elupuu sees. Aga eks eesmärk oligi mõisa tutvutada. Laupäeval oli mõis kinni aga me olime siin mõisakoolis juba ennemalt käinud.
   

Siinsamas lähedal Vargamäel on üks aare mis oli mul kevadel läbi tehtud, matkates Järva-Madise kiriku juurest üle Kodru raba Vargamäele aga siis ei olnud karpi alles. Nüüd oli karp taastatud ja sai logima minna. Vargamäele oli juurde ehitatud sauniku koht ja juba 1993 aastast alates rajatud kultuuripark, kuhu iga aasta istutatakse puud Järvamaa kultuuriauhinna saanud isikutele ja kollektiividele. Tänaseks on puid juba palju, seal on ka laululava ja Karjapoisi seiklusrada. Täna pidurdas meie hoogu seal jalutada metsa all laiuv kuuseriisikate väli. Terve poekoti saime täis.