Tõepoolest, päev algas Kunda jõest aga päev läks pikaks aga meeldejäävaks.
Olime Sylli ja Kristaga kokku leppinud, et läheme laupäeval Kunda hüdroelektijaama jõe ja maa alt tulevat kanalit seestpoolt uudistama. Marlai ja Krista pidid veel enne seda uue aarde panema. Ega ma ei küsinud uue aarde kohta aga peitmise rahulolu lainel poetus üks fraas: “panime puu seemne kasvama”. mul tekkis kohe täitsa konkreetne ettekujutus, mis lahendusega aare on. Eks kunagi näeb, kas see vastas tõele.
Täna olime hommikupäikeses Kunda rahvamaja ees ja kohtasime seal kalipsodes süstapaari. Läksid elektrijaama tagusele kosele trenni või niisama lõbu tegema. Meie ajasime kalamehe kummikud jalgade otsa ja laskusime orgu. Kõigepealt läksime tammile, mul oli seal hiljuti avaldatud aare 1893 Gundas veel leidmata. Teised nutisid vetevooge ja mina otsisin aaret. Kuidagi ei leidnud. Polnud ju miskeid kohtasid, kuhu peita. Uurisin ka korduvalt metallkonstruktsiooniposti, mis aaret kandis, aga ei näinud lahendust. Sylli viimaks ütles, et vaatad ju aardele otsa. No muidugi, nii pime pole ma ammu olnud. Traditsiooniline peidukas, kargab ju silma, aga ei näe! No see ongi geopeitus ja seepärast ma seda armastangi. Mikro asemel on küll nano konteiner. Ju sellepärast nii pime olingi.
Edasi suundusimegi teise aarde Kunda jõe kohin juurde. Teistel oli see muidugi leitud, logisin selle veeväljavoolukanali laes oleva korraliku konteineriga aardeleiu ära. Nüüd hakkas selle päeva eesmärk ja närvikõdi põhjustav retk.
Nimelt elektrijaama enda alt hakkab maa-alune kanal, mis läheb diagonaalis jõe alt läbi ja juhtis kunagi üleliigse vee jõkke 160m allpool. Nüüd tahtsimegi seda tunnelit uurida. Loomulikult tegime eeltööd, et kas ei ole mingitki võimalust, et mingil hetkel avanevad elektrijaama mingid lüüsid ja me oleme siis vetevoolust kantavad. Kindlus käes, astusime aarde nimele vastavalt kohina sisse. Ja kohin kuuldus pikki tunnelit vägev. 160m maa ja möllava jõe all astuda kui seintest niriseb vett, kohin läheb valjemaks, ainult pealambid valgustavad ümbrust – põnev ju – samas ka natuke õudne.
Laes oli kunagi jooksnud elektriliin portselanist kannudel, et hooldemeestele valgust anda. Ülemine kaar oli nii madal, et käega sai alla tilkuvaid soolastalaktiide katsuda. Lõpus läks kohin nii lärmakaks, et oli vaja julgust kas või paar sammu edasi astuda. Ega ei teadnud ju ka, mis veevoolukeeriste jaoks tehtud süvendid on sinna valatud. Tagasitee oli juba palju julgem ja sylli vehkis pilte teha ja plaanis siia juba noorte üritust.
https://www.youtube.com/watch?v=OMg6UdRymhk
Adrenaliin laubalt maha pühitud, arutasime, mida veel ilusa ilmaga ette võtta. Esimene valik oli sylli ja krista hommikul leidmata jäänud uus aare Gustav Lokotar . Sinna suunas sõites tuli käsk auto kinni pidada, sest sylli oli teeveeres tuvastanud selle aarde peitja auto ja tahtis temalt selgitust küsida, et miks ta aaret ei leidnud. Ega sealt vist suurt vihjet ei tulnud, sest tüdrukud olid peagi autos ja meie autoga peagi mälestuskivi juures. Targalt tegutsedes olime eelnevalt poest igasugu söödavat ligi võtnud, et nälg ei pigistaks ja nüüd kivi ümber kuusepuid silitama. No kuidagi ei leidnud, ka võileib ei aidanud. Ühel hetkel krista taandus leidjate rida moodustama. Peagi olime me teised kah aarde leidnud. No kuidas sellist sädelevat konteinerit ei märganud? Ju mängis rolli õigel suunal vajunud madal päike?
Päike oli veel kõrgel ja tahtsime veel mõne aarde juurde minna. Kõigil oli käimata Viitna järvede juures Oosi aare. Krista võttis kodust paberid kaasa ja juba olime matkarajal. Aarde leidmiseks pidi ümber järve käima ja tuli leida üks kindel metsakvartali post.
Enne oli veel tee peal Aastavahetuse aare mis on saareke järves. Olin siis kunagi juba olnud aga ei tahtnud tookord ujuda. Täna oli veel paks jää järve peal ja saime hõlpsalt logitud.
Oosi peal matkates luges Krista ette mida mis punktis näha on. Väga huvitav oli niiviisi liikuda. Kvartalipostilt võtsime õige külje pealt arvud ja saime teada lõpp-punkti asukoha. Selleks oli matkaraja post 18. Posti me ei leidnud aga Krista kaartide abil määrasime õige piirkonna. Otsima pidime 5-harulist kaske. Mina tormasin alles oosi peal ringi kui Kristal aare juba leitud oli.
Tagasiteel Rakverre, oli minul veel leidmata 2 aaret, mida mulle lahkelt näidati ja vihjetega otsida aidati.
Kolmjala aare on juba aastast 2003. Oli teine kuuse okste vahele pugenud. Hea, et Anni kaasas oli ja sinna üles ronis minu upitamise peale. Üksi ma poleks vist sinna üles saanudki.
Sassi aaret siin Aaspere alleel oleme Ruthiga juba ei tea mitu korda otsimas käinud. Otsida tuli kahte eristuvat puud. Ise pidasin nendeks veidi eemal kest põldu kahte kuuske aga tuli välja, et on hoopis kadakad allee ääres. Neid olin isegi piilunud aga toona mulle tundus, et neid oli 3 ja pikemalt ei peatunud. Lõpp oli kännu sisse lõigatud urus.
