Viisime muklid Jürisse koos moonaga tagasi ja tagasiteel oli aega ja ilusat ilma mõned aarded otsida.

Ivan Ivanovits sõidab traktoriga oli päris pika lahendusega aare. Eelmise aastal kodus lahendasin niipalju ära, et sain õige koha kätte ja see oli Jüri kirik. No mis muud veel saakski olla. Väravas oli ka infotahvleid neetidega aga vajalikud asjad? Mis need võisid olla. Arvasin, et kirikuaknad. No ei. Tuiasin seal veel ringi ja loobusin.

Mingi aeg hiljem sattusin kogemata kiriku vastas teispool teed mälestuskivi ja tahvli juurde mis tähistasid rauasulatuse kohta. Ehk siis kirveste tegemise kohta. Nüüd oli õige. Lahendasin seal koordinaate, need viisid metsa. Proovisin kirvetada – ei miskit.

Kui muklid esimest korda Jürisse viisime, võtsime asja uuesti ette. Lugesime kirveid kivil ja neete tahvlil. Saime igasuguseid valesi kohti. 2 nädalat hiljem uuesti lugema ja nüüd saime koha Lehmja tammikusse, mis tundus tõesti usutav. Seal aga sisestasin koordinaadi valesti ja otsisime suvalist ala pargist läbi.

Kodus lahendasime veelkord läbi ja saime pargis 50m eemale, palju paremasse kohta. Täna siis läksimegi “võtma”. Aga meie “ilus” sügis näitas jälle mingit padukat, siiski leidsime, geps jooksutas palju ringi. Isegi pilti ei teinud.

Tühi oli samuti üks esimesi aardeid mida vaatasin Jüri ümbruses otsimiseks. Vedasin ikka arvutijoonestuses neid numbreid ja pikkusi. No ei taibanud. Nüüd oli küll lihtne, tuli aardesekunditele ainult need numbrid liita.

EGG tavaline aare tavalises pargis tavalise puu sees. Meenusid sööklaminutid Hannesega Loo sööklas odavat ja head praadi nautides ja ületee sovetlikku kaubamaja külastades 1996.

Ummy no ma ei tea miks peaks sellistesse kohtadesse aaret peitma. Suurelt teelt enam ei saanud (Peterburi tee 110km tunnis) ja Loo poolt lähenedes üle tühermaa, keldri juurde. Miks? Lihtne leid oli. Täpp värvitud.

Conraduse küla oli väike multikas. Esimest punkti elupuude vahel otsisime tubli mitu kümmeminutit. Juba tekkis loobumise mõte kui koordinaat nähtavale ilmus.
Lõpus, silla juures aga midagi silma ei hakanud. Sai pikalt uuritud, kõrval lapsed läksid ka tuppa juba ja ei seganud. Jääb edaspidiseks.

Jalutuskäik rabas oli tegelt plaanis juba siiasõites, aga nagu ühel eelmisel korral hakkas 5 min ennem tugevalt sadama. Grete pääses kerge ehmatusega ja matk jäi ära. Nüüd, tagasiteel, võtsime ikka ette. Ilus ilma ja viimased soojad sügispäevad.
Esimese ringi mõistatusobjektide külastamiseks olime juba aasta tagasi teinud (koos Gretega, kes ikka ära väsis, elavnes siis kui rebasekorjuse leidsime) siis aga ei olnud gepsu ja kodus sai välja arvutatud. Koordinaadid nüüd olemas, tormasime lõppu vallutama. Pikad hoovihmad olid aga seadnud väga märgi takistusi meie teele. Ruth juba hakkas torisema. Lõpus aga tema just leidis ja tagasitee oli kah ilus.