Tule saarele sa – Nava
Syllil ja Marlail oli see aare plaanis ja mul oli jube hea meel, et nad mu kaasa kutsusid. Minule oli ette teada, et on räätsadega matk ja tuleb jõgi kalameeste kummikute abil ületada. Sain äia käest kummikud, tšehhi toodang, valmistusaeg 1975. Auto jätsin Koeru maha ja istusin ühte 3 dziibest, Hannes murdis oma spacewagoniga ise lõkkeplatsini. Ehk kohani kuhu tee meid jõudis viia, RMK Sinijärve puhkekohani.

Üks kõige põnevamaid etappe tänasel matkal oligi jõevoogude ületamine. Siit voolab mööda Linnusaare raba, Männikjärve raba, Kaasikjärve raba, Teosaare raba ja Endla raba veed, pluss Mustjõe veed. Nava jõe vetemassid saavad ka otsemalt Põltsamaa jõkke minna aga ka siit, Räägu kanali kaudu alla voolata.

Igatahes tervitas meid paras vetemöll, kuhu sisse jalga asetades pidi pikalt kaaluma, kuhu astuda, et vool jalust ei niidaks. Hea koht oli kahe suure kivi vahel. Ja ikka nii, et kolm pidepunkti peab olema kindel. Kas siis kaks jalga ja üks käsi või kaks kätt keppidega ja üks jalg peab alati kindlalt paigal olema. Kui 3 on paigas, saab neljandat edasi viia. Kui see paigas, saab järgmise jäseme vabaks lasta ja uut kohta otsida. Tahtsin kõie üleviimise enda peale võtta ja sain sellega ilusti hakkama. Kinnitasin köie puu külge ja Mart tõmbas oma auto vintsiga õhusilla pingule. Piret tuli julge sammuga ka ise läbi lainete kohale. Hannes astus suure mehe sammusid ja oli 7-me sammuga teisel kaldal. Teised matkalised ja kotid tõmbasime mööda liini üle.

Nüüd läksid räätsad alla ja liikusime rabasaare poole. Lihtne astumine oli sinna ja tagasi. Rabasaarel, ikka suurel saarel, hektareid suur, elutsesid aga metssead. Neid ili siin palju. Meid nähes panid laisalt eemale metsa alla. Kogu lageda ala, kus suvel kasvas vohav roheline taimestik, oli üles tuhnitud ja taimede juured ja varre jäänused nahka pandud. Sellega seoses tekkisid metsanotsudel näiteks nõgeste söömisest nn. pabulaketid nõgeseniine peale lükituna.

Mart jäi maha Sinijärve puhkekohas koos tütre ja Hannese Mammuga. Nende lõkke magus maitse tungis meie ninna juba raba peal. Ootus, et varsti saab süüa teha, pani kõik süljenäärmed tööle ja andis tõuke reipalt lõpuni  minna. Tagasi üle jõe läksime samatpidi kui tulime aga vastupidises järjekorras. Suur tänu Mardi proffessionaalsele tegutsemisele!

Puhkekohas tegimegi maitsvad vorstid ja vestsime head jutud!

https://www.youtube.com/watch?v=gJeQ-UrvDg0&feature=youtu.be

Sellega see aarderetk ei lõppenud, kui hammas on verel, siis tuleb ju lisa saada!
Sinijärve RMK puhkekohast sõitsime nüüd Koeru poole tagasi, kui keegi mainis, et Kirikumäe RMK puhkekoha juures on GC lehel aare Kalamees. Selge see, et läheme vaatama. Tee viis mööda Purskavast allikast, mida olime ka kunagi suvel vaatamas käinud. Autod jäidki sinna ja istusime kõik Märdi dziibesse, sest muidu enam edasi ei saanud. Jõe äärde jõudnud, nägimegi, et see on kalastajate üks meeliskohti. Aardega kaua ei läinud, sest vihjepildid olid kergelt leida.

Olimegi kambakesi uue aarde Paide juures. Paha oli küll mööda orast minna nulli poole, kus paistis linna tutvustav tulp kahel torudega jalal. Ei ole ju seal võimalik midagi leida, ei ole peidukohti. Tavapärane ülevalt damiili otsas jäi ära, sest tahvel liig kõrge. Hannesel hakkas aga idee tekkima,sest postidel oli allpool liig palju polte. Ja nii oligi, tuli polt lahti keerata, ja sealt vahelt sai damiiliga konteiner üles tõmmata.