Kõik algas sellest, kui sporditöötajatele öeldi, et teie kolmapäev ja neljapäev on Tuksis.
Tõepoolest, “Jõudi” spordi sügisseminar oli Tuksi spordbaasis Läänemaal. Loomulikult vaatasin juba ette valmis võimalikud aardeotsimise rännakud. Veetsime seal mõnusad 2 päeva ja kasutasin võimalust Janele (Väike-Maarja spordihoone juhatajale) tutvustada geopeitust.
See Rooslepa aare on selleks puhuks väga sobiv – saab rääkida konteineri suurusest, raskusastmetest, vihjetest ja loomulikult mängu eesmärgist.
Väga mõnus, usun, et üks “haige” on nüüd juures. Seda kinnitas ka ülejäänud 3 aaret, mille Jane leidis juba enne kui olin seletamisega ametis, et mida peaks vaatama ja mis märke jälgima. Tõeline talent on mul autos kaasas.
Rooslepa kabeli ümber olev surnuaed köitis tähelepanu sellega, et oli väga korras ja puhas aga ennekõike sellega, et ei olnud haudadel piirdeid ehk tehtud hauakujundust oma lähedasele. Kõik platsid kandsid ainult risti pügatud rohumaa peal. Väga ilus. Ja ei olnud seal igivanad hauakohad ainult. Ka mõne aasta tagused matused olid tasandatud murukamaraks.
Lõunapausil saime veel teisegi aarde ette võtta – Dirhami.
Rooslepa aardest innustust saanud, tulime siia. Nullis oli bussipeatus ja siin pidi olema info järgmise punkti kohta. Ka siin oli hea seletada erinevaid peitmisvõimalusi. Minu jutuvadina keskel teatas Jane, et mis sa seletad, tal on lõpp teada.
Egas midagi, lõime atlase põlvedel lahti ja hakkasime sihtkohaks märgitud objekti otsima. Atlasest leidsime ühe kivi aga looduses oli seal tühi koht, alles peale õige kivi leidmist tuvastasime, et meie atlas ajab pada.
Atlase pakutud kohast loobudes vaatasime ringi loogilisema mõtlemise ja avarama pilguga ja käes see koht oligi. Jälgisime seda 1.8km ja suure tee lähedalt kivi leidsimegi. Nagu arvata võite, oli Janel tops kiirelt pihus.
Teise päeva hommikul ärkasin varakult, et rahulikult mõni aare enne hommikusööki noppida. Esimesena jõudsin Uuejõe aarde juurde. Aare peaks vist olema betoonist ja palkidest silla sees kuskil. Aga tükk aega otsimist tulemust ei andnud. Ei tahtnud väga hullult ronida kah ja ennast ära määrida, tiba pime oli kah veel. Jäigi leidmata. Läheduses oli RMK katusealune kus saaks ööbida, puudki olid olemas. Jätan tulevikuks meelde.
Käisin hommikusöögil ära aga kuna esimene ettekanne oli jube igav, otsustasin sinna üldse mitte minna ja sõita Põõsaspea neemele, kus on 2 aaret. Sõjardi aare oli vene piirivalve rajatise sees. Rajatise pealt avanes imeline vaade, siia on ikka palju suvilakrunte müüdud. Mõned on juba majadega.
Neeme tipus oli Mänguasja aare. Aare lihtne, loodus ilus, jube tuul oli ainult.
Tagasi sõites köitis tähelepanu vene sõjaväe hoone friisi kujundus. Mis hoone see oli, ei viitsin uurima hakata, külm oli.
Peale loengute lõppu sõitsime kõik Haapsallu, rehebilitatsioonikeskusesse. Sealne arendusosakonna juhataja Kadri tegi meile väga huvitava ja proffessionaalse ülevaate keskuse tööst. Mida kõike ei ole välja mõeldud inimese funktsionaalse liikumuse taastamiseks! Imeline, minge vaadake ise kohapeal, soovitan.
Peale ringkäiku ootas meid gateringi poolt lõunasupp. Aga see ei olnud supp, see oli midagi enamat! Võtsin endale esimeseks kartulipüreesupi, ma ei oska seda kirjeldadagi. Niivõrd maitsev ja kreemjas, samas ka oli tunda porrutükke ja maitseaineid. Niivõrd tasakaalus oli kõik. Võtsin prooviks ka teist pakutud suppi – peedisuppi. Väga hea oli, ei oskagi kirjeldada. Kartulisupist oli aga emotsioon nii hea, et võtsin ka teise portsu ja proovisin ära arvata, kuidas see tehtud on. Küsisin ka valge põllega poisi käest aga too olevat lihtsalt kelner ja koka saladusi ei tea. Tuleb ise hakata proovima seda kartulisuppi!