Võttis minuga ükspäev ühendust [sylli] [marlai] tiimist Piret ja küsis kas ma tahaks nende matka käigus Tudu järve ääres minu aarde otsimisele kaasa elada.
Kes on näinud “armastus kolme apelsini vastu” tuvikese stseeni:
kuuldes nii staazika ja lugupeetud geopeituri poolt kutset nendega midagi koos teha, tundsin ennast kõrvust tõstetuna:

käed muutusid tiivaks, nina muutus nokaks, kõht kadus üldse ära. Aga polnudki vaja kõrvust tõsta, läksin niigi juba lendu!

Viimati käisin suvel oma mutionu pidulisi üle vaatamas ja siis nad olid kõik ilusti olemas. Onnis tegin kevadel viimati tuld, ehk proovisin tuld teha. ükski auk ei tõmba suitsu välja. siiski ööbisin tol korral onnis.
Ja nüüd tuleb terve grupp räätsadega järve ja onni juurde. Hetkega oli selge, et tahan kõik enne tulekut üle vaadata. Nii tegingi et, läksin järve äärde ilusat talveilma nautima.
Esimese loomaga oli palju tegemist, sest otsisin teda palju kaugemalt kaldast. Inimmälu tuhmub ikka jube kiiresti. Kuigi laiemalt võttes on mul just asukoha ja maastike suhtes väga hea mälu. Leidsin kõik oma loomad nende peidukohtadest.

Õigel matkapäeval tulin matkaseltskonnale külla kui nad olid saabumas järve onni juurde. Väike jutt ja läksid nad ümber järve matkale. Sel ajal jutustasin seltskonna pealiku Mardiga. Algus oli minulik konarik, ei ole ma eriline püstoltutvuja. Edenedes läks aga jutt ja tegevus käima ja tegime koos lõket ja matkajatele teed ja sooja suppi.
Matkajate saabudes elasime kaasa nende mõistatuse lahendamisele ja aarde otsimisele.

Väga lahe kogemus oli teiste peituritega kohtuda.