Ilusad ilmad juba väljas – tuleb liigutama hakata. Looduses, ma mõtlen. Muraka raba leidmata aarded olid just hooaja alustamiseks parajad. Sõitsin Oonurme kaudu Muraka raba servale. Oonurmes on näha kunagine külaplats, kiik, laululava, pingid sambla all. Aeg on siit läinud. Kaardilt on näha unustatud raja sihtkoht punasega ja Muraka raba aare rohelisega.

Unustatud rada. Geopeituriks hakkamisest saati võtan pool puhkust kevadel. Lund ei ole nõgeseid ei ole putukaid ei ole, ühesõnaga ideaalne geoaastaaeg. Algus oli kehva – metsa ülestöötamise platsi jäägid, läks üle vesiseks metsaaluseks. Õnneks suundusin risti üle raiesmiku metsa alla kus oli juba parem astuda. See, et olen kohale jõudnud, sai selgeks kui 30 aastase kuusiku keskel leidsin õunapuud. Samas oli ka küüni viimaste palkide serv, eluhoone vundamendi nurk. Varsti oli ka karp pihus. Mulle meeldib selliste vanade majakohtade juures istuda, võileiba närida ja lugusi välja mõelda, et kuidas siin elu käis. Tagasi läksin metsatuka teist serva mööda. Teele välja jõudes nägin ka RMK silti matkarajast. Millal see oli pandud küll. Ei ole ei rada ega tähistusi enam metsas.

Natuke eemal oli ametlik Muraka raba matkarada, mis viib metsaonnini. Rada oli tähistatud, alguses oli ka infotahvel ja rajal infotähised looduse kohta. Mõnus matk. Aare oli metsaonnist veel 400m eemal raba peal. Sinna minnes sai ka jalanõu märjaks. Aga sest polnud miskit, sest soe rabasamblavesi oli kui massaaz. Tossud kuivavad ära, aga mõnus tunne jääb!

Nii mõnus, päike on rabasambla soojaks kütnud ja kogu raba on sooja vett täis.