Ilusat sooja päikselist putukavaba puhkust võtan nüüd täiega. Alustasin Koeru taga Norra allikatega. Kunagine Norra mõis on lagunenud aga uue Eesti aja algul keegi rikkur hakkas seda taastama ja tegi hulga betoonitöid ja pani kivikatuse. Praegu seisab aga pikemat aega tühjalt ja ilma akendeta.

Mõisast edasi on aga ilusad sügavad, värvilised allikad, vist Eesti ilusaimad. 2 aaret oligi nende lähistele pandud. Norra aare oli lihtsalt metsarägastiku taga allika taga. Imeks pani, et oli kohti kus metsa all oli veel jää ja hea kõndida. Kuivatasin logiraamatut ja panin toikaid kaitseks juurde ämbrile.

Jaanipäeva aare oli väga vana aare ja leidsin väga ilusa allika tagant. Auto parkisin väikse puhkekoha juurde, ka gps näitas, et siit on otsem tee aardeni. Murdsingi siis otse läbi sooniku ja hiljem metsaaluse allikani. Sinna jõudes nägin, et sinna läheb ka laudtee. Vahet pole, asusin aaret otsima. Oli ümberkukkund puid ja geps pillutas mööda metsa. Nüüd võtsin appi vihjepildi mis näitas, et aare on kuivand puu juures. Mõni minut hiljem leidsin puujäänustega kaetud peidiku kuivand puu sees.  See allikas seal on aga väga ilus! Milline värvide mäng päiksepaistega – fantastiline.

Tagasi läksin laudteed mööda. Seal üllatas mind saarmas. Laisalt loivas ta oma uru poole. Tee viis aga matkatee purde alt läbi ja ta jäi sinna ootama. Et kas viitsib urgu minna või läheb see totakas turist minema ja saab oma tegemisi jätkata. Mängu, kes kauem kannatab, võitis saarmas. Ei näinud ma teda purde alt välja tulemas.

Seal kandis oli veel üks silla-aare.  Mirdi. Pilti ei jõudnud teha. Lihtne koht aga kohvikonservipurgi avamiseks pidin abivahendit otsima.

Siinkandis kõik, liikusin edasi. Esna vallamaja oli tee peal. Seda aga ei saanud otsidagi, sest naabri peni tuli ligi ja jäigi haukuma. Ei tule siia tagasi enam aarde pärast. Vanast vallamajast pildi ikka tegin.

Nüüd liikusin Järvamaal põhja poole. Hulk aardeid ees ootamas.
Dzungli oli aare kraavide taga. Pidin otsima kohta üle minemiseks. Aarde konteiner oli ribadeks. Eelmine mitteleidja ütles, et ei saanud talvel kätte. No anna mõistust – ära kanguta külmund karpi. Kas lõhkus tema või juba eelmine – vahet pole. Mina leidsin ja koha suhtes ütleks, et mõttetu koht. Suvalises metsas kraavi ristis. Ei ole ka matkamets.
 

Nüüd tuli selle retke parim aare. Jaapani ime. Ei osanud oodatata, et kaugel metsas on selline objekt. Nimelt on üks jaapanlane ehitanud tuumavarjendi, kus 3 korrust maa all. Seda maa alla minemise kihte on ka pildil. Millegi pärast jäi see tal pooleli. Aga see on keset suri laani. Siia andis tsemendiautodel sõita ikka jube palju kordi ja mis see maksma läks?. Kogu hoone suurus on ju tohutu.
OK aaret ikka otsisin. Koordinaadi järgi käisin nii esimesel korrusel kui katusel. Siis lõi lambike põlema, et aare on õhutussahtis. Ja sinna minekuks sain redeli hoone teisest otsast liftisahtist. Siis oli lihtne. Karp paneeliõnaruses.

Laeksaare rabas oli veel käimata Laeksaarel. Simisalu poolt oli matkatud kahe teise aardeni ja aastaid tagasi Rakvere teatri suveetendusele, mis oli kell 4 hommikul Ööbikusaarel. Täna proovisin mööda suveteed minna lääne poolt Laeksaarele. Eksisin aga teeotsa valikul. Mobiililevi oli kah olematu ja kaarti ei kuvanud. Tegin siis üle tunnise ringi kui auto juurde tagasi sain. Jääb järgmiseks korraks.
 

Ühel teeristil avastasin metsa all kivi

Edasi jäi tee peale Kautla aare. See on suur memoriaal kus on mitmete lahingute ja hukkunute mälestussambad. Memoriaalist saab lugeda siin. Aardeleid oli lihtne, karp puutüve all.

10 aastat tagasi on peidetud Põdraraja aare, ju siis peitja põdrajälgi nägi. Tükk aega otsisin, valelt teepoolelt. Täitsa hästi oli kuuseokste all peidus.

Voose küla oli tuttav koht. Matkasime siit 2 a tagasi läbi kui tegime retke Kakerdaja rabasse. Tol korral kohtasime mälestussammast “Siiamaani ja mitte enam”, mis on pühendatud vabadussõjas hukkunutele. Juba tol korral tekkis plaan siia aare panna. Aga näe, üks peitja jõudis ette. No loomulik ju, 2 aastat juba haudusin mõtet. Voose aarde puhul pidi külas infokaardi pealt objekti, ehk ausamba, leidma ja sealt 20m lõuna pool on aare. Nii oligi, tops kuuseokste vahel rippumas.

Päeva viimaseks jäi Pimeduse rüütel, mis on Valgehobusemäe suusakeskuse mägede nõlvadel olev multiaare. Point selles, et leida saab ainult pimedas taskulambi valgusel. Valgusvihuga tuli leida järgmine punkt kus helkurriba helendas ja sealt omakorda edasi otsida. Kohati tundus, et jääb pooleli, sest oli tormikukkunuid puid ja muud sodi metsa all. Õnneks suutsin kõik punktid siiski leida. Mõnus! Jäin sinna ka ööbima, et hommikul jätkata aarderetkega.

Peale kuut oli uni läinud ja kell 7 olin juba Tammsaare Vargamäe taga Simisalu loodusmaja parklas. Kui enne oli siin kitsas kruusatee siis nüüd avar parkla.

Eesmärgiks Laeksaare, nüüd siis ida poolt. Valisin lühema talitee, mis osutus valeks valikuks, sest enamjagu aega tuli kummikuga vees kahlata. Eilne variant oleks suvetee otsana parem olnud. Saanuks vist ka kuiva jala ja tossuga. Igatahes kohale jõudsin. Linnud tegid kõik oma hääletorud lahti ja vägev kontsert käis kogu aeg.

Laeksaarele jõudes uudistasin kõigepealt niisama ringi ja siis vormistasin ka aardeleiu ära. Hoonete vundamente oli siin ikka mitmeid. Laeksaare raba suve- ja taliteedest saab lugeda siit.

Kodru raba on pisikeste järvekestega raba Tammsaare ja Järva-Madise vahel. Siia tõi mind aare 25 krooni, mis on pühendatud Tammsaarele, 25 kroonise tagaküljel on Vargamäe. Multiaarde algus oli Järva-Madise kiriku juurest algava matkaraja infotahvli juures. Seal oli kirjas järgmise punkti koordinaat. See näitas raba keskel oleva vaatetorni juurde. Sinna siis liikusingi. Poole tee peal heitsin särgid seljast ja nautisin päikest. Vaatetorn oli pisike metallist aga paistis üle männilatvade. Sealt lugesin välja koordinaadi mis näitas Vargamäe juurde.

Ei olnud tahtmist 3km Vargamäele ja siis 5km tagasi auto juurde marssida. Läksin tagasi kiriku juurde ja sõitsin Vargamäele.
Siin on eelmisest külastusest saadik palju muutunud. Valmis on saunikute talukompleks, lattaiad ja metsaservas Järvamaa tublisid inimesi tunnustavas puude pargis. Sinna on istutatud juba vist 1996 aastast alates puid parimale koorijuhile, aasta teo tegijale jne. Varasemad puud on juba võimsad, uuemad 2m kõrgused. On rajatud seiklusrada maapinnal igasugu atraktsioonidega. On ka laululava ja piknikupingid. Väga mõnus koht. Aaret aga ei leidnudki. Otsisin kiviaia vahelt pikka aega, mujale siin peita polnud. Aga ehk ka eksisin ja vaatasin valesti. Igatahes tasub tagasi tulla küll.

Ega läheduses palju leidmata ja käimata kohti polnud jäänud. Rava tammepuude pargis olin juba käinud, kuid siis oli aare kadunud. Nüüd oli omal kohal tagasi. Vägevad suured tammed seal, üks pink oli paigaldatud mehe mälestuseks.

Selleks korraks kõik, nüüd koju tagasi.