Pühapäeval oli kavas osaleda väiksemat sorti sugulaste kokkutulekul kui tähistasime Jõgeva naiste sünnipäevi ja ühtlasi Kalevi 60. sünniaastapäeva. Käisimegi Põltsamaa kalmistul ja hiljem veetsime mõnusalt aega Põltsamaal Carl Schmidti Majas. Hea koht hea toiduga.
Hommikul startisin juba varakult, sest tahtsin ühtlasi üle vaadata kohad mille kohta olin juba netist lugenud. Vaatasin asju ka juba mõttega, et kas oleks võimalik ka mõni aare nendel teemadel peita.
Esimeseks keerasin Võisikul teelt alla Kundrussaare kalmistule. Möödusin tiigist, mille põhja rajatud malelaual mängiti Eesti esimene malepartii elavate malenditega. Olime seda teeotsa juba Krista ja Piretiga Parika rabast tulles otsinud aga keerasin tookord valest kohast suure tee pealt alla, otse pruuni sildi juurest. Õige teeots oli 50m Kolga-Jaani poole. Kundrussaarel on ilusti renoveeritud kabel. Sinna ega kalmistule aaret polnud kuhugi peita ja otsustasin Põltsamaale tagasi sõites üle vaadata Võisiku hooldekodus surnute matmispaiga. See oleks loogiline koht minu “Keisri hull” aarde lõpp-puntile. Aardekirjelduses on kogu pikem jutt olemas.
Põltsamaa õigeusu surnuaia üks osa ongi Võisiku hooldekodu “hullude” hoolealuste matmispaik. Ja see siin sobis ilusti väikse aardekarbi peitmiseks. Nukker oli vaadata hauakivide ridu, millede juurde polnud keegi ei lilli istutanud ega küünlaid toonud. Kas need õnnetud vaimupuudega inimesed unustati juba hooldekodusse saates ja seda enam peale surma?
Tagasi Põltsamaal, keerasin Pikale tänavale Saksa surnuaiale. Seal olid küll ilusad hauatähised aga kalmistu oli kurvas seisukorras koos lagunenud kabeliga.
Kindel soov oli ka vaadata Melliku vabadussamba kuju “Mees mõõga ja kilbiga”, mille esmaversiooni juurde Tudulinnas on mul aare juba peidetud. Tahtsin ka siia aaret peita aga pikk otsimine ei andnud ühtki lootustandvat kohta kuhu üldse on võimalik peidukat teha. Ei lähedal ega kaugemal. Jäigi ootele see idee. Nüüd parkisin kesklinna ja jalutasin http://poltsamaaturism.ee/ trükitud materjal peos. Leidsingi ilusaid ja huvitavaid kohti keset parke ja jõe äärt jalutades.
Eriti huvitas üles leida maja kus õmmeldi Eesti esimene sini-must-valge mis hiljem oligi see lipp mis Otepääl pühitseti. Leidsin maja hõlpsasti üles koos seal ees oleva infotahvliga. Peidukohti polnud kuskil ja aarde teemat kah veel mitte. Jäi samuti ootele. Lossipargis läksin rahvasuus nimetatud Gagarini alleele, mitte selle kosmonaudi nime järgi vaid Põltsamaa mõisa viimaseks omanikuks enne 1919. aasta võõrandamist oli vürst Nikolai Gagarin. See on parki läbiv keskne allee. Ka sinna polnud aaret kuhugi peita. Allee ääres on K.A. Hermanni büst. Ka selle jätsin meelde võimalike seoste loomiseks ja läksin suguvõsaga kohtuma.
Õhtuks olid aardeideed niipalju kuklas tuksunud, et hakkas mingi nägemus looma. Pubist lahkudes läksin uuesti Hermanni kuju juurde ja avastasin tiba eemal väikse tiigi sillakesega ja selle all paistis täitsa normaalne peidukas. Tegin autos karbi koos kõige vajalikuga valmis ja peitsin silla alla ära. Nimeks sai “Sinine ja must ja valge”.
Kihelkonnakool asub vahva nimega kohas – Kördiööbiku park. Peitsin ka sinna ühe lihtsa aarde.
Linna pealt helistasid Külli ja Vika ja uurisid kas olen veel Põltsamaal. Kohtusime vabadussamba juures ja otsisime ideid aarde jaoks. Käisime läbi jõe kaldad, roosisaare, kalatrepid ja sillakesed. Ei leidnud midagi. Läksimegi lahku igaüks oma koju. Käisin veel selverist läbi ja turgatas meelde, et on veel II maailmasõja matmispaik. Sealt leidsingi sobiliku peidupaiga ja saingi temaatilise, küll risti vastupidise vabadussõjale, lõpu aardele. Nimeks sai Kaksikvend.
