Tegime Grete ja Ruthiga väikse geopäeva põhjaranniku ligidal

Esiteks üks vanakooliaare Mäekonverentsi aare see oli justkui kandikul heki sees kuivanud siseokste peale punutud.

Edasi Kundasse. Seal oli juba mõnda aega Blücheri aare ennast peitnud. Boonusena on aga ka seikluspark avatud. Väga vahva koht. Siia tuleb julgematega tagasi tulla. Aarde lähistele jalutasime koos aga kuna lõpp läks hirmjärsuks, jätkasin üksinda ja naised läksid algusse tagasi.  Tegemist oli järsakust alla saada, sest karulaugu laiad lehed olid nagu liuväli, samamoodi segasid nad all aarde otsimist, sest katsid mahalangenud puid ja oksi. Üleüldse geps pillutas seal vihmametsa all ringi ja õiget kohta oli raske leida. Kui olin kõiksugu juurikad üle vaadanud, avastasin tegelt andeka peiduka, mida isegi olen tahtnud teha. Värsekelt mahavõetud puu sisse on tehtud pesa ja mütsiks sellesama puu ülemine osa.
      

Mahu sadamas olime eenegi käinud, aardest ei teadnud me siis aga midagi. Nüüd siirdusime Viigri 2 aaret otsima. Arvatavasti oli see ikka 2 aastat hävinud aga nüüd taastatud [sylli] poolt. Kaua otsisime. Kive ei kangutanud. Lõpuks Ruth leidiski täpselt nullist. Kuidas ma polnud seda “urgu” märganud?
    

Tursa Jüri oli arvata mõnus maastiku matk-aare.  Ei pidanud pettuma. Autoga sai sõita kõrgel astangu SERVA peal, puuladvad allpool kõikumas. Nullis leidsin puu ja hiljem vihje puu haral. Üsna järsaku serval. Ruth utsitas mind ja eriti Gretet, hiljem tuli isegi vaadet nautima. Aga kus on 650m eemal asuv abivahend? Vaatasin ortofotosi ja maastikku ja juba läbitud teed. No kiskus vägisi edasi minemise poole, kuhu aga autoga enam ei saanud. Teine loogiline koht oli tuldud teed tagasi. Sealt leidsimegi jalgraja ja sealt raudtrepi, arvatavasti piirivalvurite ehitatud-keevitatud. Mõnus laskumine oli sealt. Esmamulje oli kõhe. Rannal oli juba jalutada hea. Aare oli kahe hiidvana pärna vahel õõnsuses. RMK lõkkeplats oli samahästi kui olematu, sest tahvleid ja prügikaste polnud. Jäi tunne nagu Kalvi mõisa omanikud ei taha siia enam matkajaid.
                

Hiiemäe on Purtse Kindlustorni juures olev hiiemägi, mis on nüüd stalinismi ja muude kuritegude ohvrite mälestuspaik. Peidetud kõige suurema allalangevate okstega lehtpuu alla, maasse kaevatuna ja paekiviplaadiga kaetuna. Korralik peidukas.
  

Edasi venkude maale. Kiviõli (A03) oli minu arvates autoga paras võtta. Seda oli ka palju vaja, sest vihjete pidi tuulutades sõitsime palju ringi. Läksime kõigepealt astmeid lugema kõrgeima tehismäe juurde, ronisime ka ülesse. Kus seal oli ikka vaade.
Siis linnavalitsuse ette vappe lugema ja siis esimest kivi otsima. Leidsime suht lihtsalt, sest kõrgeimas punktis määrasin foto tegemise asukoha. Mõistatuseks jäigi teise kivi asukoht. Sõitsime ikka palju ringi selle otsimiseks, Grete juba minestas tagaistmele selle käigus. No tuli loobuda kui ikka mõtteid ei tule ja loogilised kohad, mis gps andis, ei olnud ilusad.
  

2. korda olin siin tammikus neid märke lugemas ja sain sarnaseid tulemusi. Rahu ei anna prügi mahaviskamise koht.

Panin ratta auto pakiruumi ja sõitsin Aegviidu punkte vaaatama ja oma uut punkti ette valmistama.  See on Aegviidu RMK multiaare, kus algpunkt on RMK varjualuses, vahepunkt õpperajal ja lõpp-punkt rajale viiva katusekese all sarika vahel. Selleks leidsin Vainupea rannast sobiva 20cm prussijupi mis oli viltu ära lõigatud. Just nii nagu oleks nüüd seda katusealust tugevdatud. Selle jupi sisse uuristasin konteineri pesa. Vahepunktid lõikasin plekkpurgi plekist ja kinnitasin väikeste naeltega.

Siis läksin aardeid otsima. Võtsin ratta ja sõitsin ringi. Esimene aare oli Kõrgendik 81.3 m Üsna lihtne oli, otsisin loogilisi peidukaid siis lugesin kirjeldust et kasetüvi ja kasetüügas siis tuli kiirelt.

Tuulesellide 1. aare Peale vihje lugemist leidsin: Peidetud teistega risti langenud puu alla. Kaetud samblaga

3M  No ei leidnud kuskilt. Vist otsisin liig kitsalt alalt, sest järgmine leidja kommenteeris, et kui õigelt poolt läheneda, oli täitsa näha. Veel varasemast logi: Leidsime ca 25 m kauguselt nullist, GPS pakkus 467 mõõtmise keskmiseks tulemuseks 59° 15′ 36,7″ 25° 39′ 6,5″ ja täpsuseks 2,7 m

Õhtul hilja käisin veel Pimeduse Rüütel otsimas. No ei näinud esimest punkti. Kirvetasin siis, et äkki leian mõne vahepunkti, ikka ei leidnud.

2. päev

Peale Edasi – Tagasi tagasi sündmusaaret, kodu poole liikudes leidsin veel mõned aarded.

Saabusin läbi Jäneda. Sealse linnamäe aarde võtsin ära. Talvel müttasin seal kaua ringi, geps keerutas ja peidukaid palju. Tormis murdunud kuusk oli aardekännule otsa kukkunud ja varjutas peidukat rohkem kui vaja olnuks. Talvel sinna alla ei roninud. Linnamägi ise mõnus. Kunagi ammu on sinna puitkujud tehtud. Pildid talvises logis.

Pukimäe on kõrgendik Aegviidu spordikeskuse radadel. Tee läks üsna lähedale, edasi mööda suusarada üles-alla. Aardekarp oli el. posti sees ilma luugita augus.
  

DCCLXXVII Toru tegin arvutused ja koordinaat tuli tänase päeva teekonnale. Vihje “toru” järgi ei leidnud. Lugesin siis veel kirjeldust ja pidi puu peal rist olema. No oligi mahakukkund puu peal ja seal kõrval maasse kaevatud kan.toru.

 ITi-meeste keerutasin seal puude vahel kaua ringi ja pidin juba loobuma kui kuivand kännu juures paistis must kilekott 1cm ulatuses. Ikka väga palju oli maskeeritud samblaga. Kuivatasin sisu see jäi ka pildile.

 Seitsmes be  Lahendasin mõistatuse eelkõige refrääniga – tule saarele sa, perspektiivi uurisin netist pikalt, siis aga panin labaselt selle pikkuse kaardile ja ulatuski Paukjärve saarele. Läksin ka kohale, et äkki saab sinna aga peab ikka ujuma ja tuleb suvel tagasi tulla.

Atlase kaardi järgi ja Aegviidu rmk keskuse kaardi järgi(mis on atlasest veel kehvem) on paha matkata. Parim on tee ääres olev skeem:
  

Ühel sombusel päeval otsustasin pika päeva teha. Tudu kauplusest võtsin toidukraami ja metsa poole. Teel terve päeva jooksul kohtusin kevadtormi kolonnidega. Mõnega ka mitu korda. Nägin ka rasketraktorite kolonni, mis kõik peab kaitseväes olema.

Virunurme  Metsavendade punkri juures juba kunagi Rutiga otsisime. Gepsu ei olnud ja kirjeldust lugesin valesti ja otsisime 180 kraadi ehk 80m valest kohast. Täna kiire leid. Tookord ekslesime ilma õige suunata ja uute teede peal mida kaardil polnud täitsa umbes metsast välja. Nüüd google kaardiga ja mööda õiget teed oli hea sõita.
  

Sirtsi  Mõtlesin, et on soo et kõik räägivad kui kõrged kummikud olid vajalikud. Tegelt oli teetruubis laes torus. Minu kummikutest piisas. Võtsin sealt Converse ketsi TB
  

Küttejõu aare  No ikka täiega kole koht, prügi veetakse siia hoogsalt. Aare ise vanadel slaki, või mis see jääkprodukt on, mägedel. Muidu täitsa huvitav.
  

Kiviõli kaevanduse kraavi  Suvaline aare suvalises kohas

 Uhaku karstiala aare  Lüganuse on täitsa ilus koht. Ja see karsti jõgi oli matkatav. Auto jäi pool kilti eemale, jalutasin siis aardeni.

 Kabeli  Lüganuse kirik ja kabeli varemed selle taga. Mõnus väike surnuaed oli kiriku ja kabeli vahel. Kiriku ees oli Wrangell’ile kivist rist

 Kaevur Kalle

Siia jõudmine autoga oli juba katsumus. Tahtsin Lüganuselt tulla otse läbi Püssi ja Aidu karjääri tee aga karjääri juures oli tõkkepuu ees ja pidin suure tiiru tagasi tegema ja Narva mnt. kaudu Kohtla-Järvele sõitma. Seal tanklas umbkeelne neiu tankis mulle paaki suvalise koguse, 25 asemel 20, ehk tundis ikka süna 2 ära. Ühtegi sõna ta mulle ei lausunud vaid mühatas, kui pidin kaardi panema ja mühatas kui pidin pinni toksima ja hüvastijätuks samuti. Väga mõnus tervitus koledasse ja masuudi järgi haisvasse linna tulekuks. Otsisin siis teed Kohtla-Nõmmele, mille suusaradade taga on aare. Ei ühtki silti ega viita. 2 korda sõitsin valesti. Sõber geps google kaardiga aitas ikka välja. Seal on kaevandusmuuseum ka kui huvi pakub.
Suusakeskusele lähenedes oli aga ees valvuriputka tõkkepuuga, milliseid sealkandis ikka palju oli. Jätsin auto maha ja astusin üle tõkkepuu kui mutt putkast välja tormas ja ütles: ja vas slushaju. Nii lolli ütlemise peale ei osanud muud kosta kui:  a tuda mozno? Nähes, et valdan õiget keelt, leebus mutt kohe ja noogutas kaasa – mozno, mozno. Vist oleks ka autoga läbi saanud. Otsustasin ikka matkata ja aardeni 2km.
Aardeni liginedes jõudsin transportöörini mis vuras täie auruga. Näha pole midagi sest pealt kaetud plekk-kaarega ja äärest võrguga. No mida nad veavad seal? tuleb Baskini lause meelde. Aga need aherainete mäed on seal võimsad, Ruth teadis rääkida, et võrreldakse maastiku liigenduse suhtes Norra fjordidega. Aga nii ongi – järsud mäed ja kui kaugele ka ei vaataks, ikka sama maastik. Väga kihvt koht. Vahetult mäe tippu jõudmist nägin ka ekskursantide mobiili. Oleks isegi saanud sellega kui oleks pileti ostnud aga siis poleks saanud aaret otsida. Mõnusad vaated igale poole.
        

Võrnu  Siin oli linnupesast konteiner kadunud. Vist keegi pahatahtlik, sest helistasin omanikule, see oli alles hooldamas käinud.

Kaevanduse mõju
Päris kavalalt oli kuuseokste tipu lähedale kinnitatud. Aga tee viis sinna teedelabürinti üks ainult. Proovisin küll kavaldada ja otse suurele teele saada aga ei läinud läbi. Nii 100 m jäi puudu. Teed näen aga lõpuni ei saa. Õnneks kohtasin selle käigus aga üht kaevandusest õhku väljaimevat seadeldist mis tegi pöörast mürinat nagu oleks lennukimootor käinud. Ta nägi välja ka nagu lennukimootor, suur hoone alajaamaga taga seda monstrumit elektriga toitmas. Loodus oli seal musta masuuditaolise ainega kaetud, no mida need kaevurid ise siis sisse hingavad?
    

Von Rosen
Perega käisime seda eelmine suvel vaatamas aga ei osanud läheneda õigelt poolt ja loobusime. Aaret otsisin ka, sest geps tiirutas. Olengi aru saanud, et geps tiirutab ikka kõvasti kui olla metsa vahel. Kabel aga vaatamisväärt.
          

Tuulutusšurf 2 
Estonia kaevanduse aladele tuli sisse sõita. Esimeses punktis oli vana surf kinni aetud aga loodus seal ümber oli kuivanud ja kurb. Lõpp-punktis oli surf kust õhku pumbati altpoolt, välja tuli õhujuga koos veetilkadega – tagurpidi vihm.
      

Kauksi ranna 
No suvel seda aaret on väga raske logida. Peatee mis viib randa ääres kadakapõõsa vahel lauatüki all. Need lauatükid olid küll ripakil ja karp oli kaugele näha.

Volcan 
Selle lahendasin mõne päevaga ära. Huvitav otsimine oli. Saaks ainult veel lugeda nende vanade atlaste kohta. Peaks otsima need raamatud, mida peitja mulle kirjutas.  Käisime siis ka Ruthiga otsimas. Loomulikult otsisime selle vulkaanikaatri, ehk augu kuhu linn kadus, läbi. Juba ära minnes märkasin mäe ülevalpoolel eemal moblamasti ja selle kõrval väikest tornikest. Ma ei tea kas see oli valvetorn venelastel? Ruth ei lubanud mul üles ronida.
Igatahes täna ronisin sinna üles. Tuul kõigutas ka natuke. Kõrgusekartus oli ka kohal. Pistsin pea platvormi august sisse ja ei leidnud miskit. Pidin ikka täiega üles tõusma. Ikka ei leidnud. Ainuke võimalus – kuskil tee peal redeli juures. Nii oligi – platvormi alumise konstruktsiooni küljes. Ja pagan, logimiseks pidin ikka tagasi üles ronima, sest muud võimalust kinni hoidmiseks ja tuule jaoks ei olnud. Väga mõnus aare algusest lõpuni.
  

Umbtee oli lihtne aga vihjest ei saanud aru.

Järvi Pikkjärve
 Palju mõnusaid piknikukohti. Alul otsisime valest puuderühmast, pärast oli õige. Siin saaks telkida igalpool.

Edasi liikusime raba poole

3. sünnipäeva
See jäi raba peale meie matka kõrvale. Lootsin, et saab botasega. Ei sanud. Võtsin varbad paljaks ja tahtsin ennast sundida kevadises rabavees sulistama. Aga tulemus oli sambla peal soojenenud veega pinnasel kõndimine, kus männioksad jalataldu kõditasid-masseerisid. Hirm oli ainult rästikute ees, keda nägime siia tulles rabaservas.
     

Seitsmes be 
Mõistatust veel lahendanud polnud, tulime vaatama ja kirvega vehkima. Vaade tornist on väga ilus.
  

Päike paistis ja otsustasime väikse peituseretke teha.

I toru oli vist puuraugu toru 120 läbimõõduga. Seal siis kaane küljes nööriga konteiner. Hea oli minna, sest lumi kandis ideaalselt.
Nurkse on küngas geodeetilise torniga. Auto parkisime nullile kõige lähemale ja seepärast ronisime ka kõige järsemast nõlvast üles. Geps näitas pisut mööda ja olime algul üsna nõutud kui lumist nõlva vaatasime. Siis otsustasime loogilised sarapuupõõsa pesad üle vaadata. Ühe sees paistiski päikse käes kätte.
Saue on üks vana talukoht oma varemetega Mõedaku suusaradade kõrval. Ilus koht oleks elamiseks. Sealkandis oligi palju ilusaid maju ja õuesi. Aare oli tala alla külmunud ja paekivi varjas vaadet.
Tobeduse on monument Eesti kroonile Ülo Sinimaa poolt tehtud ja pandud oma Võlumäe maastikualale. Aare pidi olema 20m nullist ehk monumendist. Alustasime otsimist valetpidi ringiga ja leidsin ühe kännu seest.
Ojasaare aaret vaadates tundus kuskil kivihunnikus olema ja nii oligi. Autoga sai kohe ligi ja karp oli kõige suurema kivi all vabalt nähtav. Üsna mõttetu koht.
Uljaste (A04) Ilus koht. Kuna kõhud olid tühjad, käisime Sondast läbi, ja ostsime moona. Ilusa ilma puhul oleks saanud piknikut teha. Aga hommikupoole päike kadus ja puhuma hakkas külm tuul. Mõistatust kartsin rohkem kui lõpuks välja tuli. Esimene vahepunkt oli vististi vene sõjaväe vaatlustorni konstruktsioonis magnetiline vihje. Teine vihje oli ohtliku kurvi märgi tagaküljel. Kokku andis siis koordinaadi ja vihje “alt 23” ja “+25”. Koordinaatidele jõudes polnud seal muud kui hunnik betoontreppe. Kohe sai selgeks, et peab astmeid lugema. Aga paljud olid lume all. Umbes saime ka koha ja siirdusime jällegi sarapuupõõsaid revideerima. Ise arutlesin, et hea peidukoht oleks sellesama trepijuraka betooni all aga kõik on ju lume all – mis sa siit otsid, tuleb vist suvel tulla. Ruth aga jälgides mu mõttekäiku vaatas esimesse lumevaba serva ja ütles: siin on. Oligi karbi serv ilusasti näha.

Sõidul Viljandist tagasi otsisime Päevalehe aaret. Eelmisel korral roomasin piki kuuserida ja otsisin rohkem võra seest. Oli aga hoopis maa sees lohus katteks suuremad puutükid.

Auto jäi gümnaasiumi juurde (kuna käimasaamisega oli raskusi) ja matkasin sõdurihaua viimasesse punkti Tõrma ringi juures olevale kalmistule. Lähenedes panin gepsu sisse, see aga juhatas surnuaia servast eemale. No tiirutasin seal hetke ja nägin lõpuks metsa all üksikut hauda. See oligi vene sõduritele raudristiga ja eemalt ei saakski aru, et seal haud on. Aare oli seal juures linnupuurina. Põhi oli magnetiga kinnitatud ja aardetops ise ka magnetiga puuri sisse.
  

Edasi läksin Tammiku aaret otsima. No käisin selle raja ikka mitu korda läbi. Küsimused: trahvisumma – seal ju ei ole trahvisummat vaid on päevapalkade arv mis trahviks tehakse. Ja okaspuu on arvatavasti asee monument, mille harusi ei saa aru. Vist on nende okaste arv.

Proovisin siis Tarvanpääd algusest lahendada. Läksin tarva juurde aga seal olid nimed värvi maha ajanud ja reljeefi põhjal ei saanud aru tähtede arvust. Kuival ajal saaks äkki paberiga reljeefi teha.

Läksimegi aega veetma ja õpetajate streiki murdma.

Esimene aare, mis sundis tee pealt eemale keerama, oli Pärnaõietee. Ehk siis Vahula kolhoosi õunaaiad. Siin olime käinud kaardi alusel. Nüüd jälle otsisime kaardi järgi ja ei leidnud tuhkagi. Lülitasin siis gepsu sisse ja tuli välja, et 400m eemal on täpselt samasugune õunaaia nurk ja kah, suure auguga pärnapuu sees.

Põhjus Tartusse minemiseks oli orhideede näitus botaanikaaias. Samuti minu pildistamata taimefoto Hortus Botanicus aarde juurde. Aga ka naistepäev, mida tähistasime maakatele kohaselt Söökla kohas.

Peale botaanikaaeda Vandi. Ega palju otsimist ei olnud. Vihje 5/8 lasi aimata, et midagi on 8 ja viies asi. Ega seal muud 8 tükki ei olnud kui vanditrossi polte ühe külje peal. Logiraamat oli täis ja logisin vaba koha peale.
Jätsime auto TÜ raamatukogu parklasse ja läksime Sööklasse sööma. Toit oli maitsev aga söökla kohta pisut kallis (8,6€ kahepeale päevapraad+väga hea kohvi).  Ronisime ka Inglisilla aaret vaatama aga seal ei tulnud ühtki ideed pähe. Raekojaplatsi kaamera-aare ei töötanud.

Vanemuise juures olev Vanemuise aare tuli kobamise peale lihtsalt. Ei saanudki aru, mis pidi ta seal magnetiga oli. Rida 3 koht 1 määras asukohaks nendest pinkidest nurgapealse. Otsima sattusin kohe õige juurde. Konteiner oli mälukaardi pakend. Logiraamat pisike sees.

Jalutasime Ülikooli esisel ja tuvastasime aardelaeka koheselt. Lihtne logi. Aga hea koht. Lipuvarda augus filmitops.
 

Nipernaadi. See on aare mis ringi sõidab ja talvel paikseks jääb. Tabasin ta puuõõnes.

Karlova krahvi. oli üks väga väike majanurk mis oli säilinud kaugetest Tartu mõisnike aegadest. Oli kõrgel räästa vahel ja pidin pulka-pastakat kasutama, et välja libistada.

Aleksandri koguduse oli ammu plaanis. Logides oli, et palju mugusid, siis naistepäeval polnud ühtki näha. Konteiner oli posti sees traatidega.

Kuna uus aare tehti L-Virusse, tekkis kihk seda vaatama minna. Ilus ilm oli kah ja matkata olekski hea.

Kaardi peal teekond paika pandud, sõitsime Tuuleluua aarde juurde. Astusime peitja vist eksitamiseks tehtud jälgedes ja veendusime, et nii kaugele ei läinud ükski jäljerada. Nullis kaugusi hinnates sain lihtsalt kätte, et sel kaugusel saab olla ainult liiklusmärk. Ja nii oligi. Oli posti sees traadiga. Lumevalli pealt oli lihtne võtta. Suvel peaks pätikat tegema.

Edasi sõitsime Karl XII aarde juurde. Otsisime ja tuhnisime aga ei leidnud midagit. Vist on lumevabal kergem.

Teel sinna jäi silma veel Uudeküla mõis ja Eesti jämedaim pihlakas mis oli ikka hästi ära murdunud.

Et oli aega, valmistasin ette aarded:

Sõdurihaua Esimene punkt oligi nagu arvasin, Türgi lipuga hauakoht. Sinna minna oli aga piin, sest palju oli kinni tuisanud. Sealt arvud lugenud, läksin autosse arvutama. Järgmiseks punktiks tuli Tammikus olev Saksa sõdurite kalmistu. Sealt numbrid saadud ja näitasid tagasi Tõrma ringi juurde aga aeg oli otsas.

Tarvanpää  Mõtlesin, et lähen kirvega vehkima. Hästi vehkisin laululava ümber aga ei näkanud seda müürijuppi mis kuskil pildil oli. Ja mälestuskivi kah ei leidnud.

Mälu järgi käisin veetorni juures Tõrmas B&B3 Rakvere veetorni. Leid oli suht lihtne. Oli hoonest väljuva 120mm toru sees tellise taga.

Valmistasin ette 17 aaret aga kuna ilm oli käre külm, ei saanud otsimist nautida. Aga eks mõistatamine võttis ka aega.

Esimesena Sõõriku vägi. Siin võtsingi vajalikud arvud, et hiljem arvutada.

Teisena Kahe lepatriinu. Siin läks algul lihtsalt. Aare oli aiaposti plekist mütsi serva all magnetiga. Sain kätte ja logisin juba täis logiraamatusse. Tagasi aga ei saanud panna, sest tuli selle kiriku juurde auto arvatavati kirikulisele vastu. Ja jäi ootama ja vahtima.

Läksin siis, aare taskus, naaberaaret vaatama. Purskkaevu aare on vist siiski otsitav lumevabal ajal, sest arvan, et vihje on mustade postide juurel. 

EdasiHämarikupoole. Abiks oli foto. Lõpuks sain jagu, kus peaks olema. Usun, et klaasi taga trepi küljes. Logisid lugedes siiski ei näinud. Kui mitte siis elupuude sees  mis pole tõenäoline sest seal käib koristaja.

Seadsin nüüd sammud Viru väravate esisele. Viru 1 on lilleputkade taga oleval küngaspargis. Ei saanud tükk aega seal luurata, sest keegi kesklinna elanik jalutas seal koera ja üks naine tuli tänavalt ära suitsu tegema, keda ma teiseks otsijaks pidasin, sest ta ära ei tahtnud minna. Kirjelduses oli et pink ja prügikasti kõrval. Lõpuks seal pingi konstruktsiooni toru sees oligi. Kuigi algul ei näinud. Oli seal täitsa keskel. Otsisin puupulga välja tõukamiseks. Tegelt oli ka kaablikinnituse pikendus abiks olemas.

Dead drops. oli aare mille olemusest sain internetti sirvides aru. Nulli hakkasin ikka aardekirjelduse järgi igasugu raketiteiiriaid välja töötama poekeste ja pubide kaudu. Kuna ilgelt külm oli siis käisin vahepeal Hesburgeris söömas ja otsustasin otsida muid aardeid. Kiriku juurest tagasi tulles nägin silmanurgast turismiinfopunkti I märki. Siis ei pööranud sellele tähelepanu. Uuesti nullis sain aga kohe aru, et see ongi sihtpunkt. Infokeskuses mängisin tuima turisti kes niisama vahib kuni leidsin seinalt usb-otsa. Siis tuli noormees appi paluda. Too ütles, et mõned kasutavad kohalolevat usb kaablit aip-arvutiga ühendamiseks. Kasutasingi seda, sest minu nutika kaabel oli isane-isane. Tutvustasin noormehele ka geopeitust.

Läksin siis üle raekoja platsi vene saatkonna kõrvale.
TTC # 16-saagu kino juures otsisin ikka tükk aega. Mugusid palju ei seganud. Ei leidnud. Nüüd, logisi lugedes vist ei saanudki leida. Aga koht huvitav. Seal maas pronksplaat kino esmaesitluse kohta.

Valmistasin teele ette mõned aarded:

Amblah – Tegu siis Ambla kirikuga ja surnuaiaga seal juures. Vihje ja koordinaadi(kaardi) järgi lihtsalt leitav. Seal oli ka mälestusmärk vabaduse eest võitlenuile koos Ambla kihelkonnas hukkunute nimega.

Jäneda linnamägi – Autoga ligi ei saanud, suure tee pealt sildi juurest oli juba tee täis tuisanud. Otsisin siis läbisõitu suurte majade juurde, seda leidmata. Küsisin siis kohalikelt, need soovitasid külalistemaja(spaa) juurde parklasse minna ja sealt mööda matkarada jalgsi. Ja jumala õige soovitus, sest seal oli lume all tallatud ala ja hea jalutada siiski üsna paksus värskes tuhases lumes. Ega mujalt läbi metsa ja oja poleks saanudki. Aare ise jäi leidmata. Tuhlasin seal järsul linnamäe nõlval ikka kõik kännud ja puudealused läbi. Linnamäel ise aga mõnusad skulptuurid.  

Pimeduse rüütel – Läksin päevavalgel luuret tegema, et kas esimese puhti leian üles? Nullis – piknikulaua – juurest võtsin kõiksugu trajektoore aga ei miskit. Tuleb siiski pimedas tulla.

Kakerdaja – Sinna minekuks oli vaja pisike matk ette võtta. Kuigi sinna viis metsatee, millel oli ka sõidetud, oli sinna üks puuke ette langenud ja tundus pehme ja liiga sügav lumi olema. Ja õieti tegin. Sel päeval poleks saanud. Matkasin ilusa looduse keskel kohale ja leidsin ilusa mitme pikniku-, telgi-, ja magamislavatsiga RMK kohta. Aarde otsimisega väga pikalt ei läinud kui olin võimalikud lehtpuud läbi vaadanud.

Järgmine päev tegime aga matka Illimari kodust siia ja edasi veel mööda laudteed rabajärve äärde. Pikkus 5tundi ja 15km. Pool sellest otse läbi metsa ja võsa. Tagasi saime õnneks Maikeni autoga.

Läksin siis otsima B&B4 Õnneliku juhuse ja Motorola aaret.

Kuna aega Tamsalu Laululinnu puhkemajja PAIK-i koosolekule jäi üle, läksin neid otsima.

1. on suusahüppemäe juures ja vihje maapinnal. Lund oli aga üle kinga tulnud ja silmaga häid kohti ei leidnud. Loogiline oleks torni enda all aga sealt ei nhakand miskit näppu. Peab vist kevadel tulema.

2. asukoht oli kaardi järgi hõlpsalt leitav aga vihjepuu mitte. Kaheharulisi mõni oli aga kaugemal. Kas tuleb veel kaugemale minna? Gepsu ei tahtnud põest välja võtta sest tuli korralikku lörtsi. Sama eelmise aarde puhul kus koordinaadid pidid täpsed olema.

Ilusal päiksepaistelisel laupäeval võtsime ette väikse matkareisi. Ja õieti tegime – päike paistis, tuult ei olnud, natuke lund oli maas ja matkata oli ülihea!

Mina olin algul roolis ja jõudsime Agelinde aarde lähedusse.

Läksime otse läbi metsa ja ületasime oja ülekukkunud puu pealt. Vinnasime ennast seljaku seljale. Ja seal oli ilus rada tahvlitega. Maantee pealt saanuks lihtsamalt.
    

Linnuses oli tore püstkoda ja muu pikniku materjal. Aarde leidis Henri mõningase otsimise järel. Arvasin juba, et Patric(torm) on juurtega aarde taevasse kihutanud. Vihje oli, et mägi, mäe sees lohk, lohu kõrval kuusk. Torm oli aga kuuski murdnud omajagu. Karp oli juurealusel, kaetud käbide ja kasetohuga. Väga kihvt koht. Siia tasuks tagasi tulla püstkoja juurde. Matkarada toob Äntu järvede äärest siia ilusti üle silla. Edasi oli rool Henri käes.

Järgmine aare oli Äntu värvid. Parklast hakkasid inimese ja koera jäljed just sinna kulgema, kus aarde 1. punkt pidi olema. Arvasin, et teised otsijad või aardeomanik hooldustuuril. Siiski kadusid jäljed metsa vahele lugematutele  (tähistatud) matkaradadele. Esimene vahepunkt oli infotahvel, mis tutvustas vee- ja kaldataimi. Seal pidi vihje olema järgmise punkti kohta. Kaldakirjelduste järgi otsisime kirvega ikka laialt, kui taipasin, et siin peab mingi muu vihje olema. Tulba juurde naastes leidsingi kohe lõpp-punkti koordinaadi klotsi pealt.
    

Geps keerutas viimast punkt otsides, sest puid oli palju. Oleks vihjepilti vaadanud, oleks vast kohe leidnud, sest kask oli matkatee ääres. See oli Ruthi esimene leid, mille üle ta ütlemata rõõmus oli. Aare oligi kase all, lehepuru katteks.

Enne Ebaveres toimuvat koosolekut oli aega külastada mõnda punkti.

Salla oli punkt, mille peitmisele pühendatud päeval ma osalesin. Külas olid Soome Salla küla inimesed ja tehti koolitust geopeituse teemal. Seepärast oli leid, õigemini logimine lihtne.

Emumäe oli juba raskem pähkel. Grete andis mulle oma nutika kuhu olin eelmine õhtu vastava app-i ka tõmmanud. Muugas töötas ilusti. Emumäel ei olnud aga elisa levi ja kaarti ja punkte ei näidanud. Tuli ikka kaardi järgi tegutseda. Nulli leidsin kiiresti, vihjepuu kah. Aga aaret ei leidnud. Laiendasin otsinguala tugevasti ja leidsingi aarde 3-harulise männi harude vahel.  Logis kirjeldan, et jäin teisele peiturile vahele. Null oli ikka oma 30m mööda. Vist tahetigi kahe 3-harulise männi baasil tünga teha.

Kiltsi mõis oli multiaare, mida sai nutikaga teha. Saingi kompassi kasutamise ja koordinaatide järgi otsimise selgeks. Aga lõpp oli ikka väga kehvas kohas. Lagunenud varemetes, talad alla langenud, kõik varisemisohtlik. Vaatasin vähe ringi ja tulin ära. Ei meeldi selliseid kohti mööda konteinerit otsida.

Tulihänna tõotas meeldivat jalutust tervise-suusaradadel ilusa ilmaga. Nii see oligi. Kirjelduse juures oli pilt
 Valmistusin otsima kõiksugu seal kirjeldatud linnupesade sarnaseid peidikuid. Ei leidnud midagi, ka kaugemalt mitte. Olin enne juba ka selle tulba läbi otsinud. Kui 2. korda tulba juurde naasin, märkasin seal pealkirja teksti: VAATA ÜLES. Siin vihjepildil on see progega maha võetud. Sain aru, et see peabki vihje olema ja leidsin uuesti kobades tulba tala pealt mikroka.

Kuna auto oli remondis, jalutasin linna peal. Avastasin Karja tänavalt 2 huvitava puitdekooriga maja.

Käisin Pika tänava aarde nullis.  Tammiku märgi sees ei olnud. Kännu sees ei olnud, võib olla peab rohkem kaevama. Logid ütlevad, et koordinaadid täpsed. Siis peaks päris maapinnal olema mahavõetud toominga juures.

Pidasime Ruthi sünnipäeva järve ääres tares. Tagsiteel vaatsin ka võimalikke aarete peitmise kohti. Tuli ideid ka teiste aarete peitmiseks.

Näiteks Karulaane Jenka. Kus tuleb laulusõnade järgi tantsida ja hüpata teatud kaugusele, aarde juurde.