Käisime Jüris toidukraami ja suusavarustust viimas. Tagasiteel põikasime läbi Maailmalõppu oodates aarde juurest. See on Rebala kaitseala muuseumi juures. Kindlasti läheme sinna suvisel ajal tagasi ekskursiooni nõutama ja asju uurima. (koduleht on neil ikka kohutav küll!)

Aare oli algul teises kohas, arvatavasti muuseumimaja juures kiviaia juures elupuu läheduses. Sest logides oli lugeda hoolimatust otsimisest ja puu räsimisest.
Meie jõudsime just päeval, kui aare oli uude, paremasse kohta tõstetud. Seda ma aga otsima minnes ei teadnud. Geps pihus, suundusin kompassinoole järel. See aga vedas mind kiviaiast 40m kaugemale. 15m läheduses oli ka üks pihlakas, mille varju võiks karbi peita, aga seal ei olnud. Kirusin juba mõttes peitjat, et nii valesti aarde asukohta määrata ei ole ilus. Kuigi, on olnud mitmeid aardeid, kus koordinaat ka 15-20m mööda näitab.
Aga siin? Kas teised siis gepsu järgi nullis ei otsinudki ja tuhnisid kiviaias ja puu kallal? Minu gepsu näidu järgi nulli kohas oli ainult üks põhurulli hunnik. No see ei saa ju midagi olla. Mingi hetk tuli ka Ruth sinna ja avastas, et pole miskit põhk vaid suur kivi, mille külgedel ma lumekooriku peal kõikudes seda põhuks pidasin. Hetke pärast oli karp tal käes. Oli teine tegelt päris avalikult kivi külje all, paetükike katmas.

Kuna suvine Otepää-Valgamaa reisi logi oli ainult sisukorrana, panin nüüd teksti ja pilte üles.

Esmaspäeva õhtul käisime Ugalas vaatamas “Meeste kodu”. Lahe tükk oli.

Järgmisel hommikul võtsime uuesti ette Viljandimaa kirikud 1 aarde. Selleks tuli Jaani kriku tornist vaadata tornikuke sabasulgedes olevat aastaarvu ja Pauluse kiriku ukse kohal olevat aastaarvu. Nüüd oli binokkel kaasas ja kukel olev arv on 1988. See on siis järelikult pandud viimase restaureerimise käigus. Arvutused näitasid lõpp-punkti samasse kohta kuhu ka üleeelmisel korral kui otsisime. Ka nüüd sai ikka natuke otsida. Tookord ma veel okste tipurägastikust ei taibanud otsida. Nüüd olen juba tiba kogenenum.

Tagasiteel pöörasime ka Saarepeedile sisse kus on uus aare Taskulambi 2. Esimeses punktis oli kan torudest tehtud suur taskulamp kuhu tuli patareid panna ja läks ka põlema. Siis aga oli mõistus otsas mis sellega peale hakata ja kust sealt lõpu koordinaadid välja võluda. Seisime veel mõnda aega nõutute nägudega ja jalutasime tagasi autoni.

Ostsin spordihoonele 10 Molteni GG7 palli. See on Molteni kõige parem pall mida kasutab ka Balti Liiga oma mängudel. Otsisin pikalt maaletoojat kui juhuse tahtel ta leidsin. Sai kõvasti säästetud kaupmeeste arvelt.
Kuna pallidele pidi järgi minema Tallinna ja muklitele Jürisse kardulast vaja viia, oligi päevaplaan paigas koos enesestmõistetavalt aarete otsimisega.

Esimene põige Leningradi maanteelt oli Kupu aare. Endise nõuka sõjaväebaasi territooriumil, mitmekodselt okastraadiga piiratud territoorium. Okastraat väänles kaitsvat siiani küll mööda poste või lihtsalt maad mööda, püüdes tähelepandamatuid oma püünisesse. Sain ka ise mõne komistuse. Aga loodus ise on siin kaunis. Liivapinnasel männimets, inimese tehtud kõrgendikud ja rajatised. Sai nuputada nende eesmärgi üle ja imestatud “inseneride” leidlikkust betooni valamisel kasutatavate meetodite ja abivahendite üle. Tuleb nagu tuttav ette.
Aare ise ühe putka vast õhutoru sees.

Järgmisena oli teel Tülivere aare. Auto tuli jätta parklasse, mis tegelt oli hooldatud paepealne heinamaa serv. Aga see oli ilus, seal oli ka üks talumees oma kinnistu piirid tähitanud kiviaia nurgaga. Ka piirikivi oli nähtaval, mille juurest aed suunda näitas. Jalutasin Tülivere tammeni kuhu sai “kõhtu” astuda, sest üks külg oli väga ammu puruks. Ime, et siiamaani kasvab. Legendid aarde lehel. Ise seisin seal sees päris pikka aega ja manasin silme ette kõiki neid aastasadu mida see tamm on näinud. See oli lahe. Väljas oli uduvihm või tibutas, vaikus, turiste pole, ainult enese mõtted. Sügis on MÕNUS!
Aare oli mõned sammud enne tamme silla all.
  

Kahe aardega oli juba energialaks käes. Mis siis veel? Otsisin üles Kõnelevate kivide aarde esimes punkti. Uskumatu kivi! Sellised massiivsed ristid sisse raiutud. Nimeks nelja kuninga kivi, infot aga selle kohta muud ei olnud välja pandud. Tuleb ise otsida. Kivi juures oli vihje teisele punktile. See oli veel vägevam koht. Arvatakse, et piirikivi kahe võimumehe vahel, ühe sümbol kaks võimukeppi, teisel praadimisrest(nii uskumatu tundub see). Eks näeb, mis ma välja uurin. Kuusalu enda info selle koha pealt on null peaaegu.
Lõpus oli peale selle veel vana asulakoht. Konteiner sildi posti torus konksuga.
      

Ja ikka edasi, Tallinna poole. Järgmine aare Siia maani ja mitte kaugemale. See on tähtis aare minu jaoks, sest tahan panna aarde mälestusmärgi juurde “siia maale ja mitte enam”. See on mälestuskivi 20 km lõunapoole samal joonel. Leidsin sell ühe matka käigus. Ja samal teemal ja sama asja mälestamiseks.
See aare aga oli lihtne lahendada, ainult numbrid kivilt võtta ja lõpp kivikalmesse välja arvutada. Kalmes kaua ei läinud. Tegelt oleks lõpp võinud temaatilisemas kohas olla.
  

Nii, ja nüüd Tallinna poole, aeg pressib peale. Saan Ivoga kokku ja pallid kätte, nüüd edasi pealinna aardeid avastama! Mustamäe kaunitar on hiljutine aare, ilusa prgi ja tiigi serval. Aarde koht aga rõve, esmapeitjale kohane. Isegi pilti ei teinud. Liikusin kohe edasi, mööda mulle tundmatuid tänavaid (tänan gps) aardeni Lõvi 2. Tsarinna Katariina poolt eraldatud tühjadele kruntidele ehitasid soosikud mõisad. See on nüüd ainukesena alles. Või midagi sellest. Minule oli üllatus, sest siin kõrval on maa-amet kus korduvalt käidud ja seda pargikest pole märganud!
Aare kolmikpuujuurte lähedal karbis, kaetunu suure puu tükiga.
  

No üks veel enne Henri juurde minekut.  Kommunaar, kes ei teaks tema puukingi. Aga ka kõike muud VASTIKUT mida ta tootis. Fotot vaadates asukoha suhtes kahtlust ei tekkinud. Sutsti välja puude võra vahelt. Oli 20cm puujupp, sees uure logiraamatule. Panin tagasi nagu oli. Emotsioone ei tekitanud, et miks kommunaari. OK, PUU otsas, PUU konteineri sees. Aga edasi? Igatahes kuivatasin autos kuivaks ja panin tagasi.

Veel enne Henri juurde minekut, läksin aarde üks päev… juurde. Oi-kui-ilus park istumiseks, jalutamiseks ja kõigeks muuks. Aare imselt kadunud, leidsin ainult traadipaelad.

Otsustasin täna teha üksi üks retk, üksinda, võttes ette raskemini ligipääsetavad kohad, kuhu turistina matkates teised ei viitsiks tulla. Sekka ka mõni tavalisem koht.

Alustasin kohe hommikul, valget aega niigi vähe ja kellakeeramisest ei ole kunagi aru saanud. Igatahes 10 olin teel, et võtta andmeid Struve aarde mõne punkti kohta. Ebavere mäel oli infotahvel kus on Erich Meerja luuletus selle mäe kohta ja küsiti salmide arvu. Siia mäkke andis ikka tõsiselt astuda. Minu jaoks oli see mitu korda raskem munamäele tõusust. Võrrelda võiks Kiviõli musta tuhamäe otsa minekuga kuigi väiksem oli aga libe ja savisem.
Ebavere mägi ja üldse see koht on aga üks neid, kus mina end hästi tunnen. Ei ole ma nii palju legende ja lugusi lugenud kui Ebavere mäe kohta. Neid on mõned siin: http://www.v-maarja.ee/?part=html&id=116 . Põhilisem on see, et saarlaste jumal Tharapita on siin sündinud ja lennanud tulihännana Saaremaale. Nüüd seostatakse seda Kaali kraatri sünniga. Kõige köitvamalt kirjutab sellest Lennart Meri oma Hõbevalgemas. See selleks. Täna oli vaikne, uduvihmane ilm ja kõndida mõnus. Ka Meerja omapoolne legend-luuletus oli mõnus.

Tee läks edasi värske aarde Üle võlli juurde. Pelgasin, et tuleb mingi sõnnikupatarei sees uitamine. Tegelt oli andekalt endise silohoidla või siis sõnnikuhoidla kahe patarei vahelise seina paneelide vahelisse ruumi peidetud konteiner. Ise mahtus täpselt sealt kolmnurgast läbi pugema. Oli, pagan, täpselt keskel. Väljusingi teiselt poolt.
  

Tapalt läbi, oli vaatamata Rauakõrve aare. Seda just teiste soovimatusest kuskile võsa vahele minna. Tegelt oli jõekallas, tõsi uuristatud kopraaukudega, täitsa kõnnitav. ATV-d olid ilusa tee sinna sõitnud ja augud kaselattidega kinni katnud. Niisiis ilus jalutuskäik 300m edasi-tagasi. Näha oli kobraste langetustöid. Vist tuleb külm talv, et nii palju “talvepuid” varutakse. Aastast 2001 !!! peidetud aare oli nüüd vist uuemas kestas kuiv ja korras. Logiraamatud nüüd juba üle 10 aasta kõik sees. Vägev! Mõnus jalutuskäik tuulevaikuses ja pisukeses uduvihmas.
  

Sipelga otsimine algas juba aasta tagasi kuid siis ei leidnud esimest punkti ja ei uskunud, et peabki keldrisse minema. Eriti väljastpoolt vaadates, et varisemisohtlikku. Sees nii hirmus ei tundunudki. Neljas uks paremalt oli keldrikoridoris neljas uks ühte boksi, mille uksepiidal lipik numbritega. Need peaksid olema abiks lõpp-punkti leidmisel. Tegemist Lehtse lossi varemetega.
   

Järgmine punkt viis kunagise turbatööstuse servale ja selle soojaku katuse alt sain järgmise numbri.

Edasi oli aga täitsa viltu. Teetruup,  mille külge või kuskile oleks mingid numbrid pandama, jäi minu jaoks tühjaks. Veetsin siin pika tunni ja realiseerisin sihtotstarbeliselt kaasavõetud pirukad ja õunamahla. Tulemus ikka null.

Igaks juhuks käisin veel neljandas punktis aga sealgi ei märganud midagi kivi või kaksikpuu juures.

Sai sellest sipelgast küllalt ja sõitsin minema. Nüüd loen, et peitja vist arvabki et punktid on vaja taastada. No tule taevas appi! Kui on miskit puudu, tuleks muuta ajutiselt kättesaamatuks. Muidu võiks ju tore aare olla, algus oli põnev.
Suundusin tagasi Tapa poole ja proovisin Kuru kääru aaret vaadata. Probleem oli nats teekoha leidmisega.  Ehmatus oli raudtee ülesõidukohal, lasin seal läbi paremalt poolt tulevat rongi. Viimane vagun möödas, panin ajama, silmanurgast aga nägin, et vasakult läheneb teine rong. Too oli juba täitsa lähedal, nii 60m, kummagi rongi kiirus oli aga õnneks 30km/h. Olin aga juba hooga keset teed ja polnud mõtet pidurdama hakata ja panin gaasi. Ma polnud vaadanud, et on 2 rongi rada. Rong möödas siis ju relss tühi. Nüüd sain kogemuse kogu eluks.
Auto jätsin peitja soovitatud kohta ja läksin vaatama. Ega midagi vaadata polnud. Koprad olid üles paisutanud terve metsaaluse, tuleb tulla külmal talvel.  Siis otse mööda jääd.
  

Üks aare kummitas veel tükk aega. Vast on tegemist Tõrma hiiemäega kuigi seda looduses pole sildistatud. Õnneks on arhiivides hulgaliselt materjale nii hiiemäe, kultuspaikade kui kivikalmete kohta.  Battery aare küll sellest midagi ei jutusta ja ei tea. Õnneks meie oskame teisiti vaadata. Karp ise oli peidukast eemal. Arvatavasti metsloomad. Panin tagasi oma kohale ja maskeerisin pisut. Karbis oli 2 logiraamatut ja mõlemisse oli logitud. Kas just siin, ei tea. Logisin suuremasse, aardenimega raamatusse.

Seda võiks isegi saagaks nimetada. Multiaarde Pikk alguspunktist pidi saama juhendi edaspidiseks lahendamiseks. Mitu korda olen nii gps kui kaardi järgi nullis käinud aga peale tammiku looduskaitse märgi seal midagi polnud.

Eemal oli küll üks vana, seest pehkinud känd, aga seal, pealtnäha loogilises kohas, ei olnud midagi. Nüüd siis saatsin peitjale kirja, et kas ma üldse õigest kohast otsin? Kiirelt tuligi vastus, et ju siis juhendid jälle kadunud, pidid olema märki hoidva posti sees nööriga. Olin ka sealt uurinid aga kordagi polnud seal. Saatis peitja mulle juhendi ja sai otsima hakata neid maju:

…
Tee väike rännak ja tutvu linna ajalooga!
Kõik otsitavad objektid asuvad Pikal tänaval.
Kasuta majade numbreid!
a- siin avati Rakvere esimene kino;
b- siin sündis Rakvere eesti teater;
c- siin asus linna 30. aastate üks peamisi peosaale;
d- siin olid raamatukogu, telegraaf ja postkontor;
e- Rakvere esimese fotoateljee asukoht;
f- Rakvere esimene trükikoda;
g- siin oli kübaraäri.
Aarde koordinaadid saad arvutades (dd mm.mmm)
59° f-e. (a+g) · (g+b)
26° d · b. 2 · (c+f)
…

Sõitsin teosammul tänava läbi ja sain majanumbrid lihtsasti kätte. Need olid linnavalitsuse pandud ühesuguse kujuga mälestustahvlid. Ainult trükikojal silti polnud. Oli värskelt renoveeritud ja äkki omanik viskas vana minema ja uut ei ole veel pandud? Igatahes see ei seganud lõppkoordinaadi arvutamist, sest oli minutit tähistav number mis Rakvere linnas on 20. Seega majanumber 61.

Lõpp oli vallimäele viiva metalltrepi küljes. Natuke ikka otsisin kah. Suvel on siin vist palju rahvarohkem, täna kedagi ei näinud.

Kuna oli plaan Viljandisse sünnipäevale minna, valmistasin ka mõne aardeotsimise ette.

Ammu kibeles Lõhavere linnuse juures olnud aare  ja nüüd ka vastavaldatud aare Suure-Jaanis.

Lõhavere linnus ehk Lembitu linnus oli kõigi Viljandi rajooni laste kohustuslik ekskursiooni koht. Ega meil polnud selle vastu midagi. Sai ronida linnusevalli mööda ja muidu mängida. Teadjamad õpetajad nautisid suurt kivikompositsiooni ajalooliste kirjadega. Täna lugesin isegi seda juba huviga ja hoopis teise teadmiste taustaga. Jälle üks mõnusa energiaga koht Eestimaal leitud. Siia võib rahus tulla ja niisama olla, või telkida, või pikniku pidada, või matkata.

Siin siis on Lembitu aare. Eelmine aasta, värskelt nutika omanik, proovisin seda Viljandisse sõidul leida. Jäi aga toppama selle taha, et ei osanud nutika kompassi kasutada. Uhh! Vaja on kivide juurest minna kindlas suunas kindel arv meetreid. Täna sai õige suund kohe kätte ja koht tundus ka loogiline. Otsimine aga venis pikemaks. Eeldasin hirmus varjatud peidukat, enne loobumist viimaseid tiire tehes leidsin kohe metsaserva äärmiselt puult üsna nähtava purgi. Pime olin lihtsalt!

Kuna siin oli ka üks multiaare Metsavaimud, mis tahtis meid metsavaimude juurde juhatada, otsustasime ka selle ette võtta. Vaja oli käia kolmes etteantud kohas ja seal üks number üles kirjutada. Käisime need koordinaadid lehel olnud järjekorras läbi ja pidime mööda metsa ja radu edasi-tagasi uitama. Oleks ennem kaardi pealt need asukohad valmis vaadanud, oleks kohe otsemalt saanud. Aga ega hullu polnud, vahemaad olid 200-250m. Vahepunktid olid krõlli moodi vaimukesed ja lõpp-punkt samuti, mille sees konteiner. Täitsa mõnus jalutamine oli.

Uus aare Lembit 1217 oligi üheks põhjuseks miks siitkandi aardeid vaadata ja Viljandisse jõuda. Kogusime kiriku ja surnuaia läheduses vajalikud numbrid kokku. Kahtlesime Lembitu ausamba juures relvade arvus, et kas kilp on rel või mitte. Jätsime selle välja ja saimegi õige koha lõpp-aardeks. Oli peidetud tegelt veidi kehva kohta ja maskeeritud musta prügikotiga kivide taga. Arvan, et ühel hetkel koristaja võtab selle koti kaasa. Aga siis olekski korralikum teostus aardel.. Ilus koht see Suure-Jaani. Seda aurat oli kohe tunda nagu mõnedes harvades paikades. Siin elaks küll. Kõik on korrastatud. Samas on linn, samas on vaikne. Samas on rahvast, samas keegi ei sega.

Tsementsõdurit olin juba üks kord otsinud. Sain arvutused ristmikule kuuseheki-aia äärde. Tookord ei leidnud kuigi tükk aega otsisin. Kahtlesin kas olengi üldse õiges kohas. Täna keerasin auto siia ja konteiner paistis juba kaugelt. Vist ikka just sellest kohast ei otsinud või ei tea. Paistis täna aga sellepärast, et eelmine leidja või mõni juhusölik oli aardekonteineri konksuga pannud suvaliselt traataia külge mitte sinna kuhu peitja oli spetsiaalse aasa teinud.

Viimasena, enne Viljandisse sisenemist, põikasime Viiratsist läbi, et Taskulambi aaret kaeda. Midagi kirjeldusest teadsin, aga ei taibanud, et nullis midagi ei ole ja tuleb kaugemalt, arvatavasti taskulambiga otsida. Meie aga tuhnisime nullis, kossurõnga all, lolli näoga ringi aga õnneks miskit ei leidnud ja läksime minema. Nüüd juba teaks, mida arvata.

Ka Toidutänav on uus aare. Järgmisel hommikul läksime seda vaatama. Samal ajal oli Viljandi Linnajooksu start ja melu küll. Folgiaegsel toidutänaval kedagi polnud, mõned üksikud liikusid pärimusmuusika aida poole ainult. Leitud lihtsalt, mis oli ka loogiline.

Tagasiteel läbi Kolga-Jaani jäi enne teele ette Parika Järve aare. Kuna täna oli täisvarustuses kummikud kaasaas, suundusime otsima. Leid lihtsalt. Parika järve vaatetorn on aga lammutatud ja laudtee üles korjatud. Pidid uue tegema. Seepärast ei saa ka jalutades mitut teist siinset aaret otsida. Aga ootame selle ära. Muidugi saaks ekstreemsemalt räätsadega ja talvel lumega. Nii “hulluks” pole veel otsimisega läinud. Eelmisel talvel siiski ühe sellise põlvini lumes matka tegin.

Viisime muklid Jürisse koos moonaga tagasi ja tagasiteel oli aega ja ilusat ilma mõned aarded otsida.

Ivan Ivanovits sõidab traktoriga oli päris pika lahendusega aare. Eelmise aastal kodus lahendasin niipalju ära, et sain õige koha kätte ja see oli Jüri kirik. No mis muud veel saakski olla. Väravas oli ka infotahvleid neetidega aga vajalikud asjad? Mis need võisid olla. Arvasin, et kirikuaknad. No ei. Tuiasin seal veel ringi ja loobusin.

Mingi aeg hiljem sattusin kogemata kiriku vastas teispool teed mälestuskivi ja tahvli juurde mis tähistasid rauasulatuse kohta. Ehk siis kirveste tegemise kohta. Nüüd oli õige. Lahendasin seal koordinaate, need viisid metsa. Proovisin kirvetada – ei miskit.

Kui muklid esimest korda Jürisse viisime, võtsime asja uuesti ette. Lugesime kirveid kivil ja neete tahvlil. Saime igasuguseid valesi kohti. 2 nädalat hiljem uuesti lugema ja nüüd saime koha Lehmja tammikusse, mis tundus tõesti usutav. Seal aga sisestasin koordinaadi valesti ja otsisime suvalist ala pargist läbi.

Kodus lahendasime veelkord läbi ja saime pargis 50m eemale, palju paremasse kohta. Täna siis läksimegi “võtma”. Aga meie “ilus” sügis näitas jälle mingit padukat, siiski leidsime, geps jooksutas palju ringi. Isegi pilti ei teinud.

Tühi oli samuti üks esimesi aardeid mida vaatasin Jüri ümbruses otsimiseks. Vedasin ikka arvutijoonestuses neid numbreid ja pikkusi. No ei taibanud. Nüüd oli küll lihtne, tuli aardesekunditele ainult need numbrid liita.

EGG tavaline aare tavalises pargis tavalise puu sees. Meenusid sööklaminutid Hannesega Loo sööklas odavat ja head praadi nautides ja ületee sovetlikku kaubamaja külastades 1996.

Ummy no ma ei tea miks peaks sellistesse kohtadesse aaret peitma. Suurelt teelt enam ei saanud (Peterburi tee 110km tunnis) ja Loo poolt lähenedes üle tühermaa, keldri juurde. Miks? Lihtne leid oli. Täpp värvitud.

Conraduse küla oli väike multikas. Esimest punkti elupuude vahel otsisime tubli mitu kümmeminutit. Juba tekkis loobumise mõte kui koordinaat nähtavale ilmus.
Lõpus, silla juures aga midagi silma ei hakanud. Sai pikalt uuritud, kõrval lapsed läksid ka tuppa juba ja ei seganud. Jääb edaspidiseks.

Jalutuskäik rabas oli tegelt plaanis juba siiasõites, aga nagu ühel eelmisel korral hakkas 5 min ennem tugevalt sadama. Grete pääses kerge ehmatusega ja matk jäi ära. Nüüd, tagasiteel, võtsime ikka ette. Ilus ilma ja viimased soojad sügispäevad.
Esimese ringi mõistatusobjektide külastamiseks olime juba aasta tagasi teinud (koos Gretega, kes ikka ära väsis, elavnes siis kui rebasekorjuse leidsime) siis aga ei olnud gepsu ja kodus sai välja arvutatud. Koordinaadid nüüd olemas, tormasime lõppu vallutama. Pikad hoovihmad olid aga seadnud väga märgi takistusi meie teele. Ruth juba hakkas torisema. Lõpus aga tema just leidis ja tagasitee oli kah ilus.
 

Hommik paistis väga ilus. Pisut päikest, vähe tuulekest. Siis tuleb ju ära kasutada võimalust loodusesse matkama minna.

Ruth jäi üsna kohe nõusse. Henri eelistas magamist ja nii kahekesi läksimegi. Vana pind -I nagu Isamaa ei saanud ka täna paremat lahendust. Lugesime täna logisi. Sealt tuli välja, e6t surnuaia müüri tuleb vaadata. Seda arvasin ka ise varem aga ei tahaks küll lammutama hakata. Loobusime ikkagi.

Põhieesmärk oli ikka loodusmatka aarded. Lähenesime Lihtsalt ilus  aardele oma arust parimast küljest. Lõuna poolt on see ka parim lähenemisviis. Tallinna poolt võib-olla ka, ei tea kui palju lompe  seal ees on. Kepslesime siis ümber suurte aukude, et mitte öelda lompide, ja tegelt nautisime ilusat sügisilma. Tuul küll puhus puudelatvades aga minu hõlma ei hakanud ja päris palav oli vahepeal.

Aardele lähenedes leidsimegi sissetallatud raja mis suundus moreenseljandikult alla raba vahele. Laskusime sinna aga pidasime seda ehk valeks ja tahtsime otsida ehk põhja poolt tulijate radasi.

Neid me aga ei leidnudki ja jõudsime Maailma äärel aarde juurde Suurjärve äärde. Oli ilus koht küll ja 100m enne seda oli kalastuskoht kus keegi oli vana vene 80. aasta atlase maha jätnud. Kuivatan seda saunas praegu.

Tagasiteel võtsime ikka ka ilusa koha ette. Ruth jäi oma kummikutega eemale, sest 10cm jäi 10m ületamisest puudu. Mina küisin ilusa rabametsa all aarde juures ära. Mõnusa nina peal vana männi oksa küljes. Natuke pidi ronima. Ilus oli!!!

Parim aare aga ootas. Valmistusime sekkeks Kadrina selvepoes. Tankisime just ennast Kalevipoja kolhoos aarde jaoks. Oli ka põhjust sest üks vanamees tolgendas üle ala. Tema läinud, ilmusid aga 3 noorsanti kohale ja aeglaselt jalutasid. Pakkusid meile, et kas otsite karpi siis näitame teile. Selge, et olime paljastatud. Noorsantide abi aga vastu ei võtnud. Uskumatu juhusena ronisin aga just õige koha juurde ja avastasin peidiku.

Käisime täna Jüris. Ostsime sinna veel triikraua, triikimislaua ja pesukuivatusresti.

Plaanisime sinnasõidul vaadata Jalutuskäik rabas ja ShunXin aardeid. Aga just hetkel kui autoga Viru raba lähedale jõudsime, hakkas ohjeldamatult sadama. Nii jäid need järgmist korda ootama.

Jüris läksime Lehmja tammikusse, sest olin kunagi aarde Ivan Ivanovits sõidab traktoriga lõpp-punkti sinna arvutanud. Oli palju kände ja juurikaid. Eelmiste logidega aga see kokku ei läinud ja loobusime. Vaatasime veelkord kirveste kivi üle aga midagi mõistlikku pähe ei tulnud. Sõime siis veel lihapoe kohvikus, kus olin viimati 1997 einestanud. Sama head ja odavad söögid ja sama perenaine.

Koduteel peale Valgehobusemäe teeristi oli uus aare Kas juba Tallinnas käidud? Väga vahva mälestuskivi koos tahvliga. Alul otsisime tuhandet peidukohta samba ümber elupuudes. Arutlesin, et selle peitja aarded on ju tegelt alati hea teostusega ja jätsin puud ja kivid välja. Keskendusin tahvlile. Ja õigesti tegin, sest tahvli kirjaplangu taga konksudega see oligi.

Alustasime uue aarde Tuuleke otsimisest. Olid juba head logid ees, siis tegimegi põike sinna enne Oandule minekut. Esmalt ei saanud otsida, sest 2 peret olid seal matka lõpetamas. Kui nad lahkusid, oli leid kiire. Teostus väga vahva. Peitja oli leidnud tuulemurru männikännu, sinna juure alla pesa teinud ja sulgurmehhanismi meisterdanud. Seal oli kaasa aidanud ka looduslik kulgemine puu vormimisel. Vaja oli tõmmata aasast,  mida alul näha polnud, ja avanes aken-auk karbi juurde. Kõik see oli kaevatud sügavale maa siise nagu olekski see puu seal olnud ja murdunud. Kogenud silm märkas aga kaevetööde maskeerimiseks paigaldatud sammalt…

Edasi liikusime Kopraraja poole. Ei olnudki pikalt vaja astuda aardeni. Matkata saaks siiski pika ringi . Ilus koht ja seeni palju.

RMK Oandu oli mõnus jalutuskäik keskuse maadel. Siin peab peatuma pikemalt, sest oli väga mõnus koht:

Mõistatamiseks pidi mööda looduskeskust liikuma ja infotahvlikesi lugema. Samas avastasime seal ka väga mõnusa loodusrajakese, kuhu oli välja pandud kasvavad seened ja sildid nende juurde. Väga mõnus. Kuidas ainult nii palju erinevaid liike seeni siia ühte kohta kokku saadi? Uskumatu!
Pikalt jäi leidmata karjamõisa osa. Õnneks vaatasin netist pilti ja saime ka viimase numbri. Lõpp oligi loogilises kohas lehtlas pingi all puidust sahtlis.

rada

vergi sadam

pedass

rakett

Ära kiirusta 2 oli aare, mis tuli hommikukohvi ajal üles. Nagunii oli linna plaanis minna ja otsustasin seda vaatama minna. Üllatus – oligi FTF ehk first to find. See toru moodi asi oli kuuseheki sees ja pidi ikka roomama, et seda kätte saada.

Vinnali ajast: http://eag.vanatehnika.ee/ewesindused.html#winnal

Läksin Struve aarde lõpp-punkti otsima, aga seal istus ikka piiga kes raha tahtis torni laskmise eest. Arvan, et karp on kuskil torni astmete all. Tegin siis pilte valmivast MTÜ-de alleest. Vägev asi.

Enne Mäetaguse aladele saabumist jäi aega külastada Settebasseiniaaret. Põnev koht oli, vesi muudkui voolas mingitest torudest. Vihje, et, tundlad tundsin kohe ära ja ei pidanudki kaua otsima. Tundlad olid betoonbloki sarruse metallivardad.

Vahepeal avastasime kohalikke asku: sepa proovikivi. Siin proovis siis sepp või klient sepa tehtud kivipuuri, et kas kestab ja on terav. Mees, kelle maa peal kivi oli, jutustas sellest lahkelt ja näitas koha kätte. Hiljem andis ka head mett maitsta mis just oli vurritatud ja purki nõristatud. Enne vaatasime veel kurisuud.

Väljapurske oli juba teel Jõhvi spordihoone poole. Vanakooli aare. A4 suurune päevik-logiraamat oli seal. Võtsin jalgrattamärgi ja jätsin spordiühing “Jõud” parkimiskella.

 Raudsiili on kolkaratest kokku keevitatud siili kuju. Kiirelt läks sealt mikro välja võtta ja autosse logima minna.

Juba ammu plaanisime Aegviidu kandis matka koos telkimisega. Lõpuks leidsime ühise sobiva aja esmasp hommikul ja suundusime Aegviidu lähistele. Esialgne plaan oli jätta üks auto Venejärve juurde telkimisalale, sõita teise autoga starti, käia Venejärvele, minna teise auto järgi ja tagasi Venejärvele.

Õnneks otsustasime teha ikka matkaringi ja stardiks ja ööbimiskohaks valisime Järvi Pärnjärve.

Matkasime siis mööda punaseid täppe Jussi järvedeni, seal otsisin Jussi aarde, ja tagasi mööda rohelisi täppe vaatatorni juurde tagasi ja laudtee uuesti telkimiskohani. Paukjärve kaldal oli suur vaatetorn, mis oli ka 7.b aarde nulliks. Kevadel seal olles kirvega aaret ei võtnud, tuli ikka kõik kodus ära lahendada. Nüüd oli ainult ujumise vaev saarekesele. Seal pisut otsimist ja käes ta oligi.

Jussi aardega oli natuke sebimist, sest hakkas tibutama ja nutikat ei tahtnud kõikse aeg käes hoida. Suund oli aga teada ja rühkisin aga edasi, esmalt taimestikku vältides, kui aga tossud ja püksid märjad olid, jumala otse.  Maastik oli väga vahelduv – üles-alla ja mets-nurm. Oli mahakukkunud puu juurte varjus klaaspurgis. Sinnani hirmutas natuke ka karude kartus, oli kohe selline maastik.
    
Tagasiteel silmasime tee ääres kukeseeni. Tegelt olime juba siia tulles mõned korjanud, et ehk õhtul natuke seeni praadida. Nüüd aga oli neid aga üha rohkem ja kilekotid said otsa, pidi seljakottigi toppima.
Tagasipöördepunktis oli aga metsavaba ala, mis oli kaetud kanarbikuga. Meenutas Põhja-Inglismaa nõmmesi. Väga mõnus vaatepilt!!! Mina sellist pole Eestis näinud.
Õhtul tegime siis neljandiku seentest vägeva lisandi praekartulite kõrvale. Nagu ikka, oli mul voki-prae pann kaasas. Lõkke kohal sai hästi seeni aurutada ja värskest kartulit praadida.
Väga mõnus oli Uut’ega juttu ajada! Pugesime enne keskööd põhku ja nautisime pool ööd päris tugevat äikest ja vihma. Telki õnneks midagi ei tulnud.

Ruth oli ammu Otepää kanti minna tahtnud, nüüd siis vurasimegi sinna poole, ühtlasi tõime Grete laagrist ära. Esimesena jäi ette Luunja, kus Luunja hobune. Ilus hobuse kuju. Henri leidis kivil oleva metallist tähe tagant pisikese mikro.
 

Taevaskojas olime ju ennegi käinud aga ei teadnud siis veel, et seal on ka Saesaare aare. Geps näitas küll vaarika- ja tormimurru sisse. Eemal paistis siiski suurem kivi ja seal oligi karp väga ilusti sambla alla peidetud. Ega ei leiakski mingit karpi sambla alt, siis kaevataks ju kõik üles. See oli aga inimkätega sätitud samblaga koht.
Ka “Lonni” tuli parajasti sadamasse, tiirult mööda pikka paisjärve ehk jõge. On siin ka ju töötav elektrijaamake. Vee peal võis päris mõnus olla, kraadiklaas näitab ju 30 alla.
 

Otepääle jõudes pöörasime kohe suusastaadioni parklasse ja suundusime K90 aarde poole. Ilm oli kohutavalt palav ja samm ei tahtnud astuda. Suusahüppetorn oli ikka kõrge. Parajasti harjutas seal mingi kamp. Mina loobusin kohe sinna üles ronimast – aare oli ju tipus. Tähendab mitte mööda treppi minna vaid mööda ronimisseina köiega julgestusega. Vaatasin kohe, et füüsiliselt ei jõua ja kardaksin ka kohe kindlasti.
Siit läksime suusaradu vaatama. Pole kunagi kõige järsemat tõusu näinud, kus MK etapil alati kaamerad on. Läksime Henriga seda otsima aga ei leidnudki. Oli jube palav ka ja ei tahtnud naisperet ootama jätta.
 

Pühajärve poole jäi veel Energiasammas teele. Ei saanud kohe otsima hakata, sest üks mees mediteeris seal parasjagu. Tegelt imelik koht energiasamba jaoks. Aga äkki siis ongi õige koht kui pole kuskil ilusa järve kaldal turistilõks? Aarde leidsin lihtsalt puuõõndest. Oli konks aga naela ma ei leidnud mille otsas oleks võinud rippuda.
 

Sellise palavaga oli ju vaja ujuma minna. Pühajärve juures oli ju Pühajärv. Aga vesi oli nii paganama külm, et mina läksin parem aaret otsima ja priimusel suppi keetma. Isegi Grete lõdises vette minekul. Aarde juures istus matkaja ja uuris atlast. Tegin siis aega parajaks aga too ei tahtnud lahkuda. Otsustasin siis vaikselt logida. Õnnestus. Piltigi ei märganud teha. Kunagi oli siin mäeveerel vaateratas ja “Pühajärve restoran”. Mis suppi tegin, ei mäletagi enam.

Harimäe oli huvitav koht Tartu maratoni raja ääres. Siin olla krahv Bergi jahitorn olnud. Mäele endale oli aga võimas vaatetorn tehtud. Ma kõige tippu ei viitsinudki ronida. Teised juba ootasid all. Ma sel ajal otsisin kui nemad käisid. Tuul kõigutas ka torni, võttis jala värisema, nii jäigi punnitamine ära. Siit läheb Tartu maratoni rada mööda ja on vist ka üks söögi või joogipunkt. Veel on tehtud igasugu põnevaid puunikerdusi.
  

Sangaste loss is saime meeldiva naeratuse eest tasuta sisse. Oli vahepeal kõvasti restaureeritud, käisime ka tornis. Viimati olime siin kursakaaslaste pulmas. Ööbisime teise korra peal. Seal oli olukord sarnane. Esimene korrus oli aga kõvasti värskendust saanud. Jahisaalis on nüüd restoran, fuajees, kus oli pulmade ajal suur õllepunsu, nüüd ilus vastuvõtt-tsekin-turismivärk.
Otsisin ka aarde sellest ilgest võsast üles. Parmud tahtsid mind tükkideks kiskuda. Teel sinna aga üks koer mind rajalt maha võtta. Karp murdund puu kännu sees.
        

Tagasiteel koju jäi veel ette Lendava lehmaraha aare. Ma alul lugesin valesti, et lehmareha. Oli aga ilus roosa lehmapildiga tops aida varemetes.
 

Reisi keskel jäi meie teele Pikajärve mõis ja sinna juurde tehtud, ma ei oskagi öelda millega tegu, lõbustuspark, vaba-aja koht. Kõik kokku Cantervilla loss. Räägin sellest kuna siin on tehtud tõsist tööd lossi kallal, infotahvlite kallal, ajalooliste asjade, sündmuste, pärismuste tutvustamise kallal ja mängumaa rajamise kallal. Meie, nagu turistihuvilised ikka, alustasime lossi juurest ja sattusime kuidagi poolkogemata tasulise mängumaa territooriumile. Aga seal ei olnudki mingit vahet ees. Pärast vaatasin mängumaale sisenemise kohta. Oli isegi kassa moodi asi ja pilet väga kirve hinnaga. Üldiselt paistis tasemel asi olevat. Lastele oli ikka väga palju asju välja mõeldud, paljusi pole ma kohanudki.
         

Panime telgid, kotid autole ja startisime varakult Põlvamaa poole. Valgemetsas läks Grete laagrisse, meie aga esimese punkti juurde Vastse-Kuuste raudteejaama juurde. Vastse-Kuuste Aardetops oli laohoone estakaadi serva all magnetiga. Lihtne loogiline koht. Eriti mõnus oli vana jaamahoone. Meenutas nagu natuke muinasjuttu või Pipi-pikksukka või mingit lastejutustust. Sees vist ei elatud. Uudistasime Eesti Raudtee uusi platvorme ja lootsime, et kas ka mõni rong tuleb. Ei tulnud. See raudtee värk on tegelt päris huvitav oma enda logistika ja toimimise süsteemiga. Ära sõites aga rong tuli, lasksime ta vilkuvate tulede eest läbi. Oli 4 vaguniga “kapsauss” nagu elvakad vist nimetasid oma rongi millega Tartust koju saada. Aga liikus kärmelt. Mõnus algus oli päevale.

Valgesoo on mõnus pisike matkarada. Seal pidime alul lahendama mõistatuse, et missuguse infotahvli juures peatuda ja edasisi juhendeid lugeda. Pidi otsima matkaraja kaardilt numbreid ja need sobitama mõistatusse.  Õige oli post NR.7(järjekorras vist kümnes) aga me möllasime algul seitsmenda posti juures, mõnel tahvlil polnudki numbrit. Õige posti lähedalt leidis Henri peale piskut otsimist. Pärast käisime ka puidust tornis 24m. Ma polnud nii kõrget puittorni veel näinud. Vaade oli üleval ilus. Ja tuuleke tahtis seda ka juba kõigutada.
Seal saab varikatuse all ööbida, telkida ei või, lõket saab teha. Üks noorpaar siiski ei saanud aega oodata ja oli telgikese püsti pannud.

Kassimäe aare Jällegi üks RMK koht, natuke väsind ainult. Onn oli lammutatud aga jalutada sai ja aaret puujuurika alt üsna pikalt otsitud. Mulle meeldis joonistatud raja skeem. Rajalt võtsin idee ukse sulgemiseks puidust vahendiga. RMK laud, lõkkekoht ja puud olemas.

Puhkuse Just oli sadanud ja see paik tundus siis trööstitu. Ilusa ilmaga võib siin mõnus olla. Saab ujuda ja onnis magada ja katuse all süüa. Puud olid kõik otsas ja nii me jätsime selle paiga võimaliku ööbimispaikade nimekirjast välja. Aarde vihjet otsisin kohe õigest kohast, ma kohe aimasin seda ette. Lõppu sai teispool järve pikalt otsida. Geps ei näidanud seal metsa vahel midagi õieti, pilved segasid ka.
Puhkekohana täiesti kena koht.

Põrguhaua on meteoriidikraater. Peale Kaali oma mina nii suurt ei ole näinud.  Aga mõjub palju võimsamalt kui Kaali oma. Väga tore on juba sinna minemine. Parklast ilus laudtee RMK info-onnini. (seal saaks ka magamiskotiga ööbida). Ja kogu teel palju lõbusaid puukujusi – kuradid, nõiad, loomad-keda peeti miski mõju kandjaks. Väga ilus! Aaret sai ikka otsida.
Kuna ma vihjeid ei vaata, oli raskem. Aga mulle nii meeldib kui ei hakka vihjeid vaatama ja eelmiste leidjate logisi lugema. Nii on ju huvitavam, olen täpses ses seisus kui peitja aarde tegemisel avaldas. Aardekirjeldus ja kõik. Miks peaksin otsimist eelnevalt kergemaks tegema? Tihti otsija tahabki mingeid knihve sellega kaasa panna. No las ma siis teen selle kõik läbi. Nii ongi huvitavam, ei ole mingi statistika, palju keegi leidnud on.
Minu meelest on palju põnevam peale eelnevat mitteleidu tagasi tulla ja uusi teooriaid arendada, mitte reetvaid logisi otsida. See teistvärvi täpp geopeituse kaardil mulle küll meelehärmi ei tee.

Peale Puhkuse ja Põrguhaua külastust läks juba natuke kiiremaks ööbimiskoha otsimisega. Tee pealt leidsime sel aastal nagu ikka palju kukeseeni. Esmalt sõitsime Valgejärvest ja Mustjärvest mööda Laho metsaonni juurde. See on väga ilus koht puhkamiseks ja ööbimiseks. Kahjuks oli üks suurem seltskond seal juba magamiskohad onnis kinni pannud ja ei soovinud ka söögikatuse all maid jagada. Kuigi olid vist norm. inimesed.

Otsustasime edasi otsida ööbimist. Teelt jäid jälle kotti kukeseened. Tegime pika ringi sealkandis, otsides ööbimiskohti. Suure ringiga jõudsime Mustjärve äärde, kus on mõnus puhkepaik. Sinna ei saanud, sest seltskond oli seal kõik blokeerinud.

Sõitsime siis tagasi Valgjärve äärde, mida olime just vaadanud ja hinnanud kui võimalikku kohta. See oli samuti RMK infomaja. Seal otsustasimegi ööbida ja mitte telki üles panna. Seal seda ei tohtinudki. Majakeses tegin priimuse peal vokitoitu, väljas grillisime liha. VÄGA mõnus õhtu oli. http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/rapina-varska-puhkeala/1387. Veendusime jälle põhitões, et paljal laual kotiga on pehmem kui metsa all okste peal telgipõhjal.  Kohalikud ja matkajad käisid muudkui ujumas.

Hommikul ärgates tegin priimusel kohvi ja teed, soendasin eilset sööki. Olime kõik värsked ja hästi puhanud. Võtsime siis kohe ette Päikeseloojangu aarde. Tee sinna viis mööda ilusast RMK Päikseloojangu majast. Aare oli sinna juba 2003 peidetud, laudtee alla kilekoti sisse. Ei tea kuidas ta seal küll kuiv püsib aga kõik oli korras.

Päkapikumaja aarde nimest ei saanud küll aru. Otsisin mingit juurtealust pesa või miskit taolist. Pikalt sai ringi otsitud seal kuusenoorendikus. Lõpuks leidsin 1m maast kuuseoksa küljes traadiga klaaspurk. GP lehel teiste logisi lugedes sain ka aarde nimest aru, sest seal oli üks puidust maja lähedal, mis oli sellise ehitusstiiliga, et võiks nii öelda küll.

August Sabbe oli metsavend, kes siin maha lasti. Aarde raskus oli pandud 3 aga oli lihtne leid männijuurika varjus.

Jõemuuli on mingi ehitise vana jõetamm, mille allavoolu muuli müüris üks väike tops end peitis. Samal ajal läksid vennasrahva süstad sealt vette. Meid nad ei seganud, sest otsisin tiba valest kohast. Pika otsimise peale leidsin. Krokodilli vihjest küll ei saanud aru. Ehk ainult niipalju, et müüritis võis natuke krokodillinahka meenutada, aga võib-olla on hoopis miskit muud vihjena mõeldud.

Paidra veski no ei saa ma aru peitjast, kes suvalt topsi eramaale paneb. Leidsin peiduka aga logida ei tahtnud sest maaomanik teispool jõge jälgis mind pikalt.

Koprapesa oli silla juurest mööda jõe kallast võssa sukeldumine. Tops murdund kase otsas. Voolava vee sealt natuke edasi silla all kuse haisu sees.

Toborna pettäi oli igivana mänd ilusa tee ääres. Pidi seal seisma ja miskit kätt poole minema. Olin alul valet pidi. Pärast lihtsalt.

Edasi liikusime Võru poole. Enne linna on Verijärv mille ääres Plehkupannud krokodilli aare. Pidi olema järve tammi konstruktsioonis. Pikalt otsisime siis loobusime. Tänaseni (29 aug) pole keegi leidnud. Ehk oligi kadunud?

Võrus suundusime poodi võileivade järele ja siis Tamula järve äärde jalutama. Tamula ja Vagula järvede vaheline Roosisaar on tuntud kui Eesti ühe uhkeima ning hästi säilinud kiviaegse asula paiknemiskoht. Roosisaarele viiva silla küljes oli Ikim 005 aare. Oli elektri harukarbi sees magnetiga sillatala küljes.

Mõistatusi ma ei planeerinud võtta. Aga üks oli siiski Tamula järve ääres. Proovisime siis Lauluisa lahti muukida. Pidi vaatama vee poole. No seal oli ju pinke ja riietuskabiine palju. Siiski oli veel üks koht – ujumissild, pinkidega nagu Viljandis. Sealt ta leidsimegi. Ei tahtnud küll hästi välja mahtuda.

Kirumpää linnus jäi Võrust välja sõites tee peale. Mainida võiks, et siin palju vaadata pole – nii arvab ka kohalik võim kes seal heakorra peale rõhku ei pane.

Tartusse jõudes noppisime veel Ülenurmes Belarus aarde. Oli andekalt liiklusmärki sulandunud.

Seda pidi ju ära kasutama. Mängisime minigolfi, sõitsime paadiga ja vaatasime hoonetes ringi. Pärast otsisime Violi aaret kah. Arvasin, et on viimase pildi peal olev sild ja seal kuskil. Nüüd logisi lugedes tuleb ikka kõige suurem pilt ette võtta ehk mingi puu ja juurikad.

Käisime ka veel Esku kabeli aarde juures. Leidsime kuigi geps keerutas metsa all. Sääski oli kole palju, seepärast kiire logi ja autosse.

Ruthi ja Henriga tiirutasime veidi Järvamaal ringi. Järva-Jaani kirikust sõitsime mööda, sinna kuuri me otsima ei tahtnudki minna.

Esimene oli Valge Roos ehk Roosna-Alliku mõisapargis olev puuõõs. Oli ka Unustatud mõisate päev aga sula meil ei olnud ja nii jäi käimata.    

Allikate kevadpüha aare on Pärnu jõe alguses. Oli pehme allikatene võsaalune seal lätte juures. Aardekarp puutükkide all.

Kohalikud olid ka euroraha kasutanud ja mõnusa puhkekoha teinud R-A lähedale. Aare Tõrvikmehe 2 oli järvekese kaldal. Päris hästi tehtud peidukas. Kuusk oli pooleks saetud ja uuristatud urg logiraamatu jaoks. Viga oli ainult see, et auk oli alumise jupi peal ja vesi jäi nagu kaussi. Sai soovitatud ülemise poole peale see auk teha. Ja vihje oli, et ei ole mänd aga seal ainult männid olidki, lisaks mingid lehtpõõsad. See, et kuuseroigas on, oli lahe.
    

Enne Paide poole suundumist vaatasime veel üle Purdi mõisa ja Anna kiriku. Kiriku juures on tahvel kus maanteeamet tutvustab vaatamisväärsusi Tallinn-Tartu trassil.

Kükita baari vastas on vana maantee sild ja seal Kükita aare. Otsisime silla pealt ja alt, tegelt aga oli infotahvli taga. Sinna jõudsin kui olin gepsu sisse lülitanud ja koordinaati vaadanud. Kuna aga Kükitaja aare tehti uuesti aktiivseks just sel ajal kui mul gpx juba nutikas oli, siis ei saanud seda 160m kaugusel olevat aaret otsida. Aga ega täna ei olekski sinna sääskede sisse tahtnud minna. Eks teine kord.

Mäo ristist Paide poole on Liivi sõja mälestusmärk. Iseenesest tore asi aga unarusse jäänud. Nüüd on võsa maha võetud ja paistab kaugele. Aare kuuseokstes takjatega kotis oksa küljes. Sees lahe konteiner.
      

No veebikaamera-aaretega ei vea. Tartu raekojaplatsi suudlevad tudengid ei töötanud. Täna Paides Südame kaamera ei lasknud nutikasse salvestada. Ilmselt peab keegi arvuti taga olema. Paidest Türi poole sõites peale ringteed on jalakäijatele uhke kaarsild kus aare Jossi. Otsisime kõik, mina ühelt küljelt, Henri teiselt, Ruth läks üle silla teisele poole. Kontrollides Henri poolt, leidsin, ta püüdis rohkem visuaalselt tabada. Oli aga talade vahel metallplaadi all magnetiga.
  

Enne Kirna tõusu, Kirna mõisa vastas, on vasakul sild ja seal kuskil Poaka aare, kohanime järgi. Väga turnida ei tahtnud, kätte ei andnud. Arvatavasti tuleb akrobaatikat teha ja ennast määrida.

Türile jõudes olid mõned aarded ootamas. Sireeni on linnametsas suusaradade vahel puu otsas olev linnupesa. Sinna jõudmine ilma täpse teadmise ja kaardita oli raske. Valisime ka kõige valema teekonna. Pidime 2 korda ringi tegema, sest kraavid olid ees. Kohapeal oligi olukord selline nagu logides kirjas, ehk pesa alumine luuk vedeleb maas, karpi seega pesas ei saa olla. Täna oli aga karp seotud prügikoti sisse ja oksaga fikseeritud pesa sisemusse. Omanik vist huvi ei tunne. Tagasi läksime õigemat ja otsemat teed suusaradasi mööda.

Kiriku juures on aare Ferdinand. Täitsa kavalalt prozektori konstruktsioonis. Sealtkaudu saab ka supluskoha juurde millest me midagi ei tea aga on vist populaarne.

Üks aare jäi veel – raudteejaama juures Kc-4-110 ehk vana auruvedur.  Aardekirjelduse asukoha nihkest jne ei saanudki aru. Peabki ju nullis ehk veduri juures olema. Midagi valge filmitopsi peiduka laadset ei täheldanud. Ka logisi lugesime, ei aidanud.

Alustasime Padaorust kus on Pada aare. Algul otsisime linnamäe (millest kuulnd ega näind polnud) tahvli juurest esimest vihjet. Seda leidmata panin gepsu tööle ja see juhatas linnuse sissekäigu juurde. Väga järskude kallastega linnus on see olnud. Sissekäigu juures läks päris tükk aega, eemaldades mõned nõgesed, sai ka esimene karp kätte. Teine oli kosekese juures puujuure all. Sinna oli päris turnimine. Kolmas oli võimas mänd (mina nii suurt pole näinud). Ja lõpp järsul kaldal minu arust mõttetus kohas, üle maskeeritult lihtsalt maapinna sees kaetuna sodiga. Kõik oli mõnus kuni lõpuni.
              

Mingil hetkel nägime oma teel kirikut
  

Kiviõli A03 aarde lõpetasime täna. Leidsime puuduva mälestuskivi kontori sissekäigu juurest kust olime mitmeid kordi mööda sõitnud, aga see jäi täpselt ebamugava nurga alla ja jäi märkamatuks. Nüüd tulime autost välja ja seal ta oli ja lõppkoordinaadid saime ka kohe. Olimegi lõpu lähedal kirvetamas käinud.