Ruth oli ammu Otepää kanti minna tahtnud, nüüd siis vurasimegi sinna poole, ühtlasi tõime Grete laagrist ära. Esimesena jäi ette Luunja, kus Luunja hobune. Ilus hobuse kuju. Henri leidis kivil oleva metallist tähe tagant pisikese mikro.
Taevaskojas olime ju ennegi käinud aga ei teadnud siis veel, et seal on ka Saesaare aare. Geps näitas küll vaarika- ja tormimurru sisse. Eemal paistis siiski suurem kivi ja seal oligi karp väga ilusti sambla alla peidetud. Ega ei leiakski mingit karpi sambla alt, siis kaevataks ju kõik üles. See oli aga inimkätega sätitud samblaga koht.
Ka “Lonni” tuli parajasti sadamasse, tiirult mööda pikka paisjärve ehk jõge. On siin ka ju töötav elektrijaamake. Vee peal võis päris mõnus olla, kraadiklaas näitab ju 30 alla.
Otepääle jõudes pöörasime kohe suusastaadioni parklasse ja suundusime K90 aarde poole. Ilm oli kohutavalt palav ja samm ei tahtnud astuda. Suusahüppetorn oli ikka kõrge. Parajasti harjutas seal mingi kamp. Mina loobusin kohe sinna üles ronimast – aare oli ju tipus. Tähendab mitte mööda treppi minna vaid mööda ronimisseina köiega julgestusega. Vaatasin kohe, et füüsiliselt ei jõua ja kardaksin ka kohe kindlasti.
Siit läksime suusaradu vaatama. Pole kunagi kõige järsemat tõusu näinud, kus MK etapil alati kaamerad on. Läksime Henriga seda otsima aga ei leidnudki. Oli jube palav ka ja ei tahtnud naisperet ootama jätta.
Pühajärve poole jäi veel Energiasammas teele. Ei saanud kohe otsima hakata, sest üks mees mediteeris seal parasjagu. Tegelt imelik koht energiasamba jaoks. Aga äkki siis ongi õige koht kui pole kuskil ilusa järve kaldal turistilõks? Aarde leidsin lihtsalt puuõõndest. Oli konks aga naela ma ei leidnud mille otsas oleks võinud rippuda.
Sellise palavaga oli ju vaja ujuma minna. Pühajärve juures oli ju Pühajärv. Aga vesi oli nii paganama külm, et mina läksin parem aaret otsima ja priimusel suppi keetma. Isegi Grete lõdises vette minekul. Aarde juures istus matkaja ja uuris atlast. Tegin siis aega parajaks aga too ei tahtnud lahkuda. Otsustasin siis vaikselt logida. Õnnestus. Piltigi ei märganud teha. Kunagi oli siin mäeveerel vaateratas ja “Pühajärve restoran”. Mis suppi tegin, ei mäletagi enam.
Harimäe oli huvitav koht Tartu maratoni raja ääres. Siin olla krahv Bergi jahitorn olnud. Mäele endale oli aga võimas vaatetorn tehtud. Ma kõige tippu ei viitsinudki ronida. Teised juba ootasid all. Ma sel ajal otsisin kui nemad käisid. Tuul kõigutas ka torni, võttis jala värisema, nii jäigi punnitamine ära. Siit läheb Tartu maratoni rada mööda ja on vist ka üks söögi või joogipunkt. Veel on tehtud igasugu põnevaid puunikerdusi.
Sangaste loss is saime meeldiva naeratuse eest tasuta sisse. Oli vahepeal kõvasti restaureeritud, käisime ka tornis. Viimati olime siin kursakaaslaste pulmas. Ööbisime teise korra peal. Seal oli olukord sarnane. Esimene korrus oli aga kõvasti värskendust saanud. Jahisaalis on nüüd restoran, fuajees, kus oli pulmade ajal suur õllepunsu, nüüd ilus vastuvõtt-tsekin-turismivärk.
Otsisin ka aarde sellest ilgest võsast üles. Parmud tahtsid mind tükkideks kiskuda. Teel sinna aga üks koer mind rajalt maha võtta. Karp murdund puu kännu sees.
Tagasiteel koju jäi veel ette Lendava lehmaraha aare. Ma alul lugesin valesti, et lehmareha. Oli aga ilus roosa lehmapildiga tops aida varemetes.
Reisi keskel jäi meie teele Pikajärve mõis ja sinna juurde tehtud, ma ei oskagi öelda millega tegu, lõbustuspark, vaba-aja koht. Kõik kokku Cantervilla loss. Räägin sellest kuna siin on tehtud tõsist tööd lossi kallal, infotahvlite kallal, ajalooliste asjade, sündmuste, pärismuste tutvustamise kallal ja mängumaa rajamise kallal. Meie, nagu turistihuvilised ikka, alustasime lossi juurest ja sattusime kuidagi poolkogemata tasulise mängumaa territooriumile. Aga seal ei olnudki mingit vahet ees. Pärast vaatasin mängumaale sisenemise kohta. Oli isegi kassa moodi asi ja pilet väga kirve hinnaga. Üldiselt paistis tasemel asi olevat. Lastele oli ikka väga palju asju välja mõeldud, paljusi pole ma kohanudki.
