Käisin kondamas Lebavere metsades, et leida vanu kohti.

1. Lebavere looduse tempel. On täitsa ilus küngas kus noored käisid istumas ja romantikat nautimas. Praegu on kahjuks tee künkast läbi aetud. Lohutuseks sain kukeseeni sealt.

2. Taaraoru lohukivi. Siia andis ikka marssida. Eriti ärevaks tegid karu liikumise rajad.  Rohi oli maha tallatud ja värsked jäljed näha. Ka maamõõtmise aegu olin siinkandis palju jälgi näinud. Egas muud polnud kui hakkasin hästi valjult mõtlema. Ei tahaks väljaspool loomaaeda selle elukaga küll kohtuda.
Kivi leidsin ja lohud leidsin, lohkudes on mitmeid ja mitmeid münte annetatud-ohverdatud. Väega koht!
 

3. Siin lähedal pidi olema ka metsavendade punkri koht aga seda ma ei leidnudki. Otsisin aga vist mitte piisavalt pikalt. Tahe juhtis auto poole, metsaotist eemale.

4. Nende samade metsavendade teine punker. Leidsin aga midagi ilusat sellises padrikus ei ole, mida näidata. Augud on.

5. Metsavensdade 3. punkri asukohta ei leidnudki. Auku ei pidavadki olema. Ega siis leiagi

6. Lõpuks vaatasin Lebavere küla asju. Lubjapõletusahi on kohe tee lähedal ja üle tee perenaine oli varmas mulle seda näitama. Nii ilusti säilinud lubjapõletusahju pole mina veel näinud! Väga kihvt!
 siin on ainult kütmise koht näha

7. Lebavere tõrvaauk, ehk tõrva ajamise koht. Samuti väga hästi säilinud.

Mõnus päev oli, kukeseened ka jätkuvalt saadaval.

Henri meil töömees ja soetas enesele auto. Mis siis muud kui kõik kampa ja uue autoga matkale. Olimegi pooleli jäänud põhjarannikuga, Altjalt läände. Ah kui hea oli kuumadel päevadel kulgeda kliimaautomaatikuga autos. Olime selle juba unustada jõudnud, hetkest, kui meie külm tuksi keerati.

Mustoja lõkke- ja telkimisplatsi lähedal rannas oli uus aare Jussikese seitse sõpra. Oli silla all. Alul katsusin ka muid kohti. Väga mõnus aare, sees 7 kambrikesega anum, kus igaühes logiraamat. Ja logida tohtisin selle päeva raamatusse, mis päeval sa aarde leidsid. Väga teemaga kokku käiv ja mõnus aare.
 

Edasi Vergi poolsaarele.  Älvi , Natturi neemel, oli kaua plaanitud. Eelmisel sügisel tahtsime tulla aga kaarte polnud vaadanud ja ei teadnud, et vahest võib ka kuiva jalaga saada. Tol korral oli jääkülm. See kevad oma matka käigus jõudsime siia. Aga vahetult enne aaret, sadama juures, tuli mulle meelde, et sii on ka liikumispiranguaeg. Oligi kuni 15. juulini. Meie aga 10. juulil.

Täna aga piirang läbi ja murdsime läbi pilliroovõsa mere äärde ja sealt edasi naksti Älvi saare peale. Tegelikult praeguse mere taseme juures on see kuiva jalaga mindav koht. Sügise mõtlesin küll, et peab mööda vett minema aga kaarte uurides paljastus ka madalam riba, mis praegu ongi kuival. Rannikul tuli läbida ca 25m pilliroovõsa ja olimegi sääre peal.
   
Väga mõnus jalutamine ja Älvi saarel on uskumatult kõrge küngas. Ka väga suured puud on siin kunagi kasvanud. Kännud olid igatahes päris jämedad. Kännu sees aare oligi, ilusti maskeeritud.

Üle väikse Koolimäe lahe oli Ulkari poolsaare peal uus aare. Lobi ma ei hakka pikalt seda õudust kirjeldama mis seal oli. Eelmised leidjad (logi põhjal uued noored mängijad) olid karpi pannud juba meres lagunema hakanud kala korjuse. See oli nädal tagasi. Soojas oli kala ja kogu karp täis vaklu. Pesin kõik ära ja ka ennast pärast kõike seda vastikut protseduuri kõrvalolevas rannas.
   

Edasi sõitsime Pärispea poolsaare poole. Võsult läbi, küll seal oli laupäeval palju rahvast ja pood umbes. Jäätise ostmiseks läks üüratum aeg. Huvitav, mida nad pressivad sellesse koledaks lastud randa?
Käsmu poolsaare jätsime vahele oma 2 aardega mis nõudsid poolt päeva ilusat matka. Meie tibi oleks selle peale otsad andnud ja ega aeg pressis ka peale kui tahtsime õhtuks kuhugi telkima jõuda.
Enne Pärispea poolsaarele keeramist  jäi Tammispeal ette Mänguasja 2 aare mis on tegelikult hirmsuure kivi juures. Mina pole teist sellist Eestis näinud. Tegemist Tammispea rändrahnuga, suuruselt teisega Eestis. Metsa all geps pirtsutas aga leid oli lihtne, sest geokuhi oli aimatav ilusti.
  

Jaani- Tooma kivi juurde Kasispeal tuli tiba jalutada ilusat teed mööda.Sipelgatel oli siin radu ja siblimist palju. Teel kivini nägime ilusat mitmeharulist mändi.
 

Mööda Eru lahe serva sõites nautisime merevaateid ja olimegi Viinistul, kuhu Jaan Manitski on teinud suurepärase kultuuri-näituse-teatri koha koos restorani ja kõige muuga. Mohni saar on ka tema oma. Seal 2 aaret aga selleks vaja leida paat!
Aare Reisikohvri on ühe installatsiooni juures kus on palju kohvreid, mõnedel ühe ja sama inimese nimega aga erinevate reisisihtkohtadega. Ei tulnud mõtet pähe mida see võis kunstniku meelest tähendada. Aga igaühel ongi oma mõte kui seda vaatab. Igatahes aare oli ühe kohvri all topsis. Kui poleks olnud vihjet, et Reykjavik’i nimelise kohvri all, siis oleks seal pidanud palju kehaharjutusi tegema ja mugusi vaatama.
 

Jõudsimegi Purekkari neemele, Eesti mandri põhjapoolsemasse tippu. Siin telkimisalal plaanisimegi ööbida. Alul jäime paiga otsingul hätta, sest laupäevaõhtuselt olid kõik head kohad juba kinni, mõni pime metsaalune oli vaba. Ringi kõndides leidsin aga mereäärse suure parkla, mille veeres oma telgi ka püsti panime. Ja hea, et ma ringi käisin ja otsisin, sest siin oli liivaluited, päike loojumiseni ja hommikul tõustes, õrn tuul mis sääsed peletas, imeilus vaade, jne.
Tegime grilli ja lobisesime niisama.
   
Minul läks juba pool 6 uni minema ja läksin Purekkari tippu kondama, oli ju sealgi aare Purekkari. Gepsu ei olnud, oli ainult meeles aarde kirjeldus, et suure põhjapoolseima kivi kõrval. No kive seal oli, ainult kivid olidki. Vaadates aga adrupiiri, sai selgeks, et vee alla jäävasse kohta aaret ei pandaks. Silmasin siis ka kivihiiglast tipust tagasi tulles. Ja siin see oligi, vihjes ju oli selgelt kirjas sõna “suur”. Kaks teist suurt kivi olid juba mandrile lähemal. Igavest lahe looduslik “istepink” oli aarde kõrval ühet kivist vormunud.

Hommikuses ärasõidutuhinas läks meelest vaadata veel üht aaret selle poolsaare tipus. Aga tagasi ka ei hakanud pöörama vaid sõitsime teispoole Hara lahte Juminda poolsaarele. Tapurla külas on Titekivi mille tagant käidi lapsi toomas. Olen ka mujal kohanud sama nimega ja legendiga kive. Ilusad luited on seal. Väga ilus kõik.
 

Edasi põhja poole piki pisikesi teid poolsaare tipu poole on Ravitseva mere aare. Imeilusa vaatega koht kõrgel liivseljakul. Miks muidu siin istepink on pandud ja noored telkidega metsa all veel magasid. Olin aerofotode pealt vaadanud täpse peidukoha asukoha. See oli rannas 20 meetrit mahakukkunud puust. Randa aga ei saanud, sest kallas oli jube kõrge ja teid ei läinud. Seisime Henriga nõutult ja vaatasime merele. Nüüd otsustasin ikkagi lugeda logisi ja kohe esimene kirjutas, et järsakust alla hüppama ei pea. Ja kuna vihje oli ” Betula ja kolm käbi”, oli leid lihtne, Järsaku ääres ainus kask samblal kolme käbiga.

Juminda põhjatipus on telkimisplats ja tuletorn. Selle taga Sünnipäeva aare. Leitud, sääskede kiuste. Polegi neid kuu aega kohanud. Vist sattusin aardele lihtsalt peale, sest sarnast kividega maastikku oli seal palju.
  

Nüüd kodu poole tagasi. Henri vaatas, et tal Jürisse NII vähe maad aga ega ta nurisenud, et peab enne Muuka sõitma. Ma isegi oleks poisina uue autoga muudkui sõitnud.  Teele jäi Kolga mõisa juures Kolga sild. Ega siin raske otsida ei olnud. Uus värske aare, jäljed kõik sisse tallatud aarde juurde, mis oli sildi ühe posti sees topsis. Teise posti sees oli tüng tühja nööri näol.

Sõitsime Tänassilma jõe äärde suvilasse. Enne käisime teist korda Taskulambi2 aaret uudistamas. No ei saanud ka sel korral sotti, mis moel aardekirstu koordinaadid välja võluda. 29 korda on leitud ja mina ainuke mitteleidja. See ajendas pikemalt mõtlema. Ei süttinud ühtki tulukest peas põlema.

Veel sirutasime jalga Parika rabajärve ääres, kuhu oli uus vaatetorn ehitatud. Seal oli ka 2 aaret aga see eeldanuks 2-4h pikkust matka.
  

Järgmisel päeval suvilast tagasi sõites leidsime Kadunud hiilgus – Meleski aarde. Siin on kunagine klaasitehas. Aare oli saksa sõdurite mälestusmärgi küljes kiivri sees magnetiga. Olen isegi siiakanti plaaninud aaret teha klaasipuhumisega seoses.  On jäänud tehniliste vahendite taha senini.

Seekord oli eesmärk Ida-Viru tuuride sarjaga Narva välja jõuda. Nii ka läks.

Esmalt läksime teist korda Pannjärvele Kurtna aaret otsima. Geojaanil saime peitjalt kinnituse, et olime õiget asja otsinud. Seega need traadiga seotud käbid olid õiged. Ühe käbi allotsa oligi uuristatud auk, kuhu liimipüstoliga koordinaat kleebitud.
 

Kuidas küll eelmine kord see märkamata jäi? Koordinaadid näitasid kaugele eemale, seikluspargi kanti. Sõitsime siis kohe autoga Pannjärve keskuse juurde ja jalutasime seiklusparis ringi. Ohh – oleks minu poisikesepõlves selliseid kohti olnud! Ma oleks seal elanud arvatavasti.
      

Aare ise oli trossilaskumise teises otsas mäe otsas, karp kännu sees.

Hea jalutamine oli metsmaasikate seltsis, hirmsa palavusega.

Enne Jõhvit oli veel Ulothrix Zonata, mis jäi aga leidmata, sest äike oli tulemas ja esimesed piisad kukkusid juba. Ega seal pika taimestiku vahel ei olnud suurt näha kah midagi. Siia peab kevadel tulema.

Jõhvi külje all, Tammiku kaevanduse aherainemäel oli aare Kivikõrb. Oli teada soovituslik auto parkimise koht ehk hea koht mäkke minekuks. Kõigepealt ootasime autos äikse üleminekut. Pool tundi sisustasime toiduainete manustamise ja raadio kuulamisega. Leid oli lihtne, no kelle eest siin ikka väga peita. Aga vaated olid toredad.
  

Edasi Toila poole. Teel olnud Magnetanomaalia aaret ei hakanud otsima, sest peale vihma metsas ronimiseks isu ei olnud.

Toila oru pargis oli aga kaks aaret. Kuna oleme siin käinud, oli ringiliikumine lihtne. Parkisime karuväravate juurde,
kus oli ka Presidendi aarde nullpunkt. Infotahvlilt tuli pildid kokku lugeda, see arv valemisse panna ja olid lõpukoordinaadid käes. See oli kunagise lossi juures. Vihma hakkas tibama vaikselt. See aga jalutuskäiku ei seganud. Mõnus pärnaõie lõhn oli igalpool. Väga hea pärnaõie aasta on vähemalt ida- ja lääne-virus. Puud on paksult täis. Kodus juba hulk kuivamas.
       

Lossi juures nautisime pargi kujundust ja lillede ilu. Aarde asukoht viis müüri äärde. Sai ikka natuke tiirutatud, sest äiksepilved satelliidisignaali ei taha läbi lasta. Lõpuks tabasin ära ainuvõimaliku peidukoha müüri õhutusavas põõsa varjus. Sellise ilmaga segajaid polnud. Ilusa ilmaga oleks vist päris raske seal toimetada.

Pargis oli veel teinegi aare. Kaevurite päeva aare see oli tegelt kalmistu taga.

Kaevurite päevaga sidet pole. Hulk aastaid tagasi sattusime siia parki uudistama, see oli päev pärast kaevurite päeva. See segadus, prügi oli kohutav. Hunnitu arv koristajad tegid tööd. Kui kaevurite päeval rääkida hukkunud saksa sõduritest, pole ellujäämislootus just suur. Täna aga oli mõnus jalutuskäik läbi oru sinna ja tänna. Väga mõnusaid vaateid suutsime nautida.
   

Türsamäe pank oli ka meie sihiks. Kõrge astang enne Sillamäed. Aarde null näitas päris astangu servale. No ei julge sinna minna. Raskusaste ka näitas väga väikest vaeva. Mina otsisin ikka pikalt. Ruth ei tahtnud tulla, et peab kummikud panema. Aga just tema leidiski just sealt kust mina otsisin.
 

Edasi sõitsime Sillamäele – linna mis kunagi oli suletud ja keelatud. Siin sai tõelise nõukaaegse nostalgia laksu kätte. Arhitektuur oli ajastukohane, ülevoolav ja pulbitsev.

Aarde Odessa null oli pandud loomulikult kõige ilusama koha peale -treppide juurde. Sealt pidime linnaplaanilt tuvastama objekti nr.3 mis oli kinoteater “Rodina”. Jalutasime siis sinna. Aardepaiga tuvastasime kiirelt hoonet tutvustava metalltahvli küljes. Meie hämmastuseks oli siin inimeste ja autoliiklus nii suur, et suur tegu oli passida hetke, et kopsik välja võtta.  Ühel hetkel aga see õnnestus ja saime oma pootstaagid logiraamatusse kirja. Aardetopsiku tagasipanekuga oli aga sama jama, ei olnud tühje hetki inimestest ja autodest. Tegin siis hoonest ja selle nikerdustest ja kaunistustest pilte, kui nurga tagant ilmusid 2 jummala täis jorssi. Nähes mind kui turisti hakkas üks oma rinnakorvi puruks peksma ja karjuma, et see (osutas kinoteatri nimele) on TEMA RODINA! Ei hakanud suhtlema vaid eemaldusin kuni tiblad kadusid. Sai ka aare tagasi panna.

 siit paistab aardekoht.

Sorro kosk, ametliku nimetusega Langevoja juga, oli enne ööbimist üks sihtmärke. Siin sai otsitud ja juba mõteldud, et kas siia ööseks mitte jääda? Ees ei paistnud puhkekohti olevat. Aaret sai otsida ikka ka tiba. Oletasin kohe ühte kaugelt märgatavat pärnapuud, millel oli palju keerdusi ja avausi. Esimene suur (noolega) auk ei olnud õige, tops oli ühe väiksema koha peal.
  

Parkla oli aga liialt teele lähedal ja otsustasime ikka rannikut mööda itta sõita ja esimest ettajäävat puhkekohta otsida. Esimene ja tegelt ka viimane koht oli vahetult enne Narv-Jõesuud, enne Puhkova risti mere poole keerates. Ei ole ametlik RMK koht aga rahvas käib. Õnneks oli ainult üks telk enne meid. Prügi küll oli aga rand ja metsaalune oli ilus. Kell oli suure otsimise peale juba hilisesse õhtusse veerenud, tegin kohe ühekordsele grillile tule alla ja liha küpsetama.
Polnud enne ühekordset kasutanud, ikka olime kas RMK koha leidnud või oma gaasipliit kaasas vokipanniga. Liha üks külg särises küll, siis jäi vaiksemaks, söed ei hõõgunud enam. Korjasime männikäbisi peale ja platega vehkides sain kuuma jälle üles. Sai ka maitsev liha valmis. Kõhud tüis, läksime rannale jalutama. Miski silt paistis jõesuu poolt. Sinnani läksimegi, tuli välja, et nudistide rand hakkas peale. Nii hilja keegi oma pekke ei veeretanud ja nii siis istusime rondijupil ja nautisime ilusat ilma, vaadet ja omaenese seltskonda.
    

Magasime autos, all kaks vatimadratsit. Nüüd oli küll inimese tunne pikutada. Järgmine kord peab aga sääsevõrgu kaasa võtma, et akna ette kleepida, et õhku hingata ja palavust välja lasta.
Narva-Jõesuus oli 2 aaret. Supelvankri reklaamis endisaegset suplemise viisi vankritel. Ilus koht, kuigi maja akende all, aare rattarummu telje sees.
Parkisime auto juba enne seda Maxima ette, ega mujalt polekski parkimiskohta leidnud. Nüüd sai nautida erinevaid vaateid: nõukaaegsed puhkekodud – korras ja mahajäetud, eramud – rikkurite ja inimeste omad, spaad – ilusad ja valmis, ja unistuseks jäävad varemed.
  

Teine aare Jõesuu oli Narva jõe suudmes. Nii sinna kui tagasiteel kohtasime seda vene värki igal sammul. “Sadamas” oli igasugu urkaid mingi imeliku tegevusega. Aardeni jõe suudmes läksime ranna äärt mööda. Tagasi tulime  mööda rada, mis viis läbi sadama. Auto poolt tulles ei oleks küll siia julenud siseneda, märgid igalpool üleval.
       

Edasi Narva! Teel nägime tanki kivimürakal. OK, las need mälestussambad olla, nad ju jutustavad mälestusi. Narvas tahtsime pikemalt ringi vaadata ja see ka õnnestus. Paha ainult, et bastionite ala oli remondis (tegelt väga hea uudis!), vaatasime siis uue kolledzihoone üle, loomulikult ka raekoja. Kahjuks sisse ei saanud  kolledzisse aga minu jutt sellest hoonest Ruthi rahuldas.
 
Narva linnuses polnud mina käinud kunagi, Ruth kunagi tirtsuna. Tundus täitsa võimas paik. Hiljutine Haapsalu piiskoplinnus oli aga veel suurem pindalalt. Selle tegi mu maamõõtja silm selgeks. Sees suurt vaatamist ei olnudki, lunastasime pileti ja asusime linnust uurima. Kõike ei viitsi kirjutada, aga siia oleks Ants Leemetsa vaja Virumaa Muuseumidest, kes linnuse käima lööks. Tundus, et eksponaate on pandud saalidesse nii nagu neid on kuskilt hangitud, mingit korrapära ei ole. Ühel korrusel on moe ja juuksuri ajalugu, teisel spordi ajalugu, kolmandal veel midagi. Ükski ekspositsioon ei jutusta mitte midagi. MÕTTETU!
Kõrgel tornis oli aga ka üks normaalne väljapanek – linnutee rahvad, Lennart Mere nägemuses.

Kõige kõrgemal sai ka käia tornikuplis ringi müüri väliskülje peal. Seda ei tahtnud küül kui elu armas. Juba alt nägime kui seenetanud seal puitmaterjal oli. Oma nina pistsin välja kauba ülesvinnamise luugi juures. Asetasin jala ettevaatlikult tala peal ja tegin pilti venemaa poolsest Ivangorodist. Korraga käis jube pauk ja minu värisev jalg seal talal hakkas väga värisema. Alt linnusehoovilt tehti kahuri pauku. Kahur oli jube pisike – nii 70cm pikk aga paugu tegi piraka.
     

Tornist tulles käisima ka õue läbi, seal oli käsitöö kohtasid mitu. Hoovist väljudes tervitas meid aga Lenini kuju. Minu EPA aegade mälestuses on see kuju seisnud Riia mäe peal EPA peahoone ees. Nüüd on seal kaitsejõudude õppeasutus. Omal ajal sai nalja visatud, et näe, kui riia mäe poolt tulla, siis paistab kuju profiilis nii nagu kuseb kogu rahva peale. 25 a tagasi oleks mind sellise kirjatüki peale kaugele maale saadetud. Aga see võib vabalt olla ka kuju Rävala puiesteelt Tallinnas.

Linnusest väljas, hakkasime lahendama aaret Kreenholm. Käisime palju ilusaid kohti (vaata ise aardekirjelduses) läbi ja kogusime numbreid. Lõpus aga midagi peale pikka otsimist ei leidnud. Teel nägime:
       

Lahendades tuligi lõpp sellesama direktori residentsi juurde järsaku servale. Ühtegi topsi sealt ei leidnud.

Üks kauge aare oli ammu mõttes. Pustoi konets oli SEJ taga veehoidla alumises servas. Tee lõpus oli hunnik pisikesi suvila moodi putkasi, mis olid muide väga ilusti ja värviliselt viimistletud. Ma küll ei saanud aru, miks nad peavad seal elektrijaama korstnasuitsu sees olema. Aare ise tõesti täiesti tühja lõpu juures. Siit edasi ei saa kuhugi.
  

Tagasiteel lääne poole külastasime veel Sinimägesi ja lootsime seal miskit näha. Infotahvlid ja teeviidad olid aga nii segased, et miskit me ei näinud. Käisime hoopis hirmkõrges vaatetornis.

Jõhvi kandis uurisime veel aaret Eurokalkulaator, mis tiirutab viaduktide süsteemis. Esimese leidsime aga rohkem ei viitsind, sest vahemaad olid seal 2-4km punktidel ja aega pidi minema 2h.
 

Saka mõisa juures olime aaret käinud otsimas, kuid tulutult. Geojaanil saime vihje, et päris alla treppe mööda ei pea minema. Siis tuli leid kiirelt. Eelmine kord jäime 10m eemal pidama.

Nüüd tuli jälle ööbimiskoha peale mõelda. Ei tahtnud eilset korrata, et sõidad ringi ja kohti ei ole. Tiba Sakast läände oli küll üks rannaniit, mida omanik 3€ eest kasutada lubas aga seal oli laupäevaõhtuselt autosi juba küll ja tahtsime rohkem vaikust. Kalvi mõisa tagant teadsin aga teed alla minevat ja sinna randa jäimegi. Tegime rahulikult grilli – nüüd juba käbisi starditurbona kasutades – ja nautisime ilusat ilma ja kohta. Öösel mingil hetkel sõitis mitu masinat metsa alla ja jätkasid kuskil alanud pidu. Õnneks väga ei seganud.
  

Hommikul sõime ülejääke ja plaan oli võtta aardeid Võsu taga neemedel. Älvit olime juba kord käinud piilumas aga siis oli vesi külm ja polnud tahtmis laiu peale sammuda. Rannaribal meenus äkki, kas ei ole praegu liikumiskeelu aeg laidudel? Ja nii oligi – kuni 15. juulini. See jäi siin katki tänaseks. Sõitsime Võsu poole. Võsu rannas tahtsime ka ujuma minna aga pilt mis avanes oli masendav. Räpane, kinnikasvanud rand. 20a tagasi oli siin ikka väga tore koht. Nüüd oli aga korraga tuul ka jahe ja tahtmine kadunud ja kohvikut kah ei leidnud ja panime siit minema. Kohe nii minema panime, et sõitsime suisa koju.
Kokkuvõttes väga mõnus puhkusesuts oli.

Esimest korda geoajaloos võtsime osa geojaanist, mis toimus läänemaal Kiige talus, Linnamäe lähedal. Nädala algul lubas küll laussadu aga juba reede õhtu olid kõik prognoosid positiivsed. Ja nii oligi. Ei saanud piiskagi.

Jüris panime Grete ratta maha, et saaks sõpsidega ringi sõita. Et huvitavam sõita oleks, valisime vana põhjapoolsema tee läbi Keila, nii sai ka lähemale aasta 2012 aardele Järvekivile. Keila Rõõmu kaubamajas tahtsime täiendada grillitarvete asju aga hinnad ehmatasid võrreldes Jüri konsumiga täitsa ära. Ühe resti ostsime ainult. Edasi nautisime sõitu ilusal maastikul Järvekivi poole, Hara lahe lähedal.

Arvasin, et kui rahvas koguneb Järvekivi aardest 15km kaugusele geojaani pidama, on siin rahvast liikumas ja vaatamas. Aga ei olnudki kedagi. See, et pink on kõige lahendus, mõtlesin juba eelmine kord koduteel välja. No sai ikka pikalt teda silitatud, logistatud, paitatud. Igasugu raketiteooriaid juba mõtlesime välja, et peab ju miskit vägevat olema, et aasta aarde tiitli sai. Pingi ümbrus oli päris poriseks tambitud. Nippi aga välja ei mõelnudki ja loobusime raske südamega.

Läksime auto juurde kaasavõetud produkte manustama ja sättima geojaanile minekuks. Varsti tuli üks auto, suure tõenäosusega nii üksikus kandis peale peiturite keegi ei sõida, ja nii oligi. Saabus [muhujan] ehk Jan Muhu saarelt, nagu hiljem tutvumisel selgus. Läksime siis koos uuesti otsima, et ehk on teisel inimesel teistsugune nägemus ja vaade. Ega kohe talle oma teooriast ei rääkinud, lasime tal endal otsida ja mõistatada. Ilusti tiirutas ümber kivi ja mõistatas ja istus lõpuks pingile täitsa nõutu näoga. Lõpuks rääkisin oma teooriast mis Janile meeldis. Puurisime siis koos edasi. Panin tähele, et pingil kasutatud ümarpea poldid on samasugused kui infotahvli kinnituse poldid. Kuigi toru otsas olev tahvel oma väsinud puitosaga ei tahtnud olla samast ajast pingiga, sundisid need poldid mind asja tähelepanelikumalt vaatama. Ühel hetkel keerasin kivi tutvustava sildi, mis oli raudtoru otsas,  esikülje tahapoole. Hetkeks kuulsin nagu mingit kõlksu. No kohe läks peas pirn põlema – see peab olema maa-alune sulgursüsteem, mida juhib toru otsas olev silt ja avab pingi luku. Nüüd sai pingiplaadi üles tõsta ja välja tuli imeliselt teostatud süsteem. AGA MA JU OLIN KEVADEL SEDA TAHVLIT JU KEERANUD! (Nagu õhtul aardeomanikuga vestluses selgus oli see sellest, et siis oli maa-alune osa tsipa jääs ja ei plõksunud.)

Peitja on pingijalgade valamisega vaeva näinud, et sinna sisse süsteemid teha, samuti kangisüsteem infotahvli vahel. Kindlalt aasta aarde vääriline asi!

Jan tunnistas, et arvatavasti ei oleks ta ise leidnud. Kes teab. Igatahes plaanis ta veel ühe lähedaloleva aarde üles otsida ja leppisime, et läheme koos.

Rooraja on multiaare, ehk alguses on vihje järgmise punkti kohta. Seekord oli esimene punkt linnuvaatlustorn järvekeste ääres. Kahjuks me sealt midagi ei leidnud. Nüüd vihjet lugedes (ja õhtul peitjaga rääkides) saan aru, et tuleb korruste vahelt otsida kuskilt ülevalt. Ja peitja reetis, et ei ole koordinaat kuskile kirjutatud vaid tops kuskil. Midagi sellist ei hakanud silma. Vist päris kavalasti peidetud.

Peopaigal Geojaanipäeval oli enamus juba kohal ja nagu selgus ka autasustamised tehtud. Panime nimesildid rinda ja tutvusime peagi [algaja] ehk Lauriga, kes on paras lõuapoolik, ajasime mõnusat juttu. Lauri logisi saab alati mõnuga lugeda, nii mahlakad on need.
Mingil hetkel tuligi Lauri, kes tänast üritust ka organiseeris, ja surus diplomi pihku.

Tänu Laurile see sündmus suuresti ka nii hästi sujus. Miskipärast ei viitsinud see aasta keegi sündmust korraldada ja viimsel hetkel noored läänemaa poisid võtsid asja enda peale. Aga ju Lauri varsti nägi, et jääb kogemusi vajaka ja läks appi. Lauri enda sõnul viimane kuu aega ta ka sellega tegeles. Kes midagi korraldanud, see teab, mis kõikvõimalikke pisiasju on vaja läbi mõelda ja paika panna.

Meie liitusime ühe pundiga suures telgis kuhu oma grill-liha sööma läksime. Sattusime seltskonda, kus oli aasta aarde omanik ja lääne-viru aktiivsed peitjad. See oli meile justkui Jackpot, sest ega me kedagi ei tundnud. Laua otsas istus ainuke peitur, keda ma üldse olin kohanud otsingutel – Ain [irokas100] – teda üle aasta tagasi Puna silla juures kohtasin. (Ta on peitnud suure osa ida-viru kvaliteetaardeid). Samuti oli Mart [marlai] aasta-aare peitja ja nagu ma aru sain siis tema naine Piret [sylli], Pireti ja Mardi tütar [punnv6rr] koos peikaga.

Jutt oli mõnus, kes kirjeldas oma emotsioone ühe või teise aarde juures, kes naljakaid juhtumisi, muidugi kui kõik olid selle leidnud, et mitte rikkuda teadmatuses peitja otsimisrõõmu. Irokas panigi ühel hetkel minema. Aga kohe oli ka aeg öö-aardeks. See on geojaani tava, et 24.00 avaneb öö-aare, ja see on tehtud lõbus-huvitav öine sündmus.

Pikalt kirjeldamine polegi mõtekas aga vaja oli juhtmeid, patareisid, taskulampe, loogilist mõtlemist, toimivat gepsu ja head seltskonda. Meil oli kõik olemas ja seltskonnaks sylli ja punnv6rr. Küll olid laserid metsa vahel suunda näitamas, küll pidi kellukesi helistama, olid helkureid puude küljes. Igasugu virr-varr käis. Tüngasi oli ka tehtud. Lõpuks jõudsime vapralt logiraamatuni, mis oli suur vineertahvel, kes viitsis veel tuhlata, sai boonuseks karastavaid jooke.

sylli saadab pilte juurde, ise ei taibanudki muust kõigest teha

Hommik algas valusate kontidega vale aluspanu tõttu meie autos. Oleme ennegi mugavalt auto tagaosas maganud, nüüd aga oli vale alus kaasas. OK, sättisime end korda ja läksime Haapsalu peale laiama. Et võtaks mõne lihtsa aarde ja jooks hommikukohvi. Parkisime lossiplatsile ja läksime Haapsalu piiskopilinnuse aaret vaatama. Pidi olema trepikonstruktsioonide küljes minu arusaama järgi. Ei leidnud. Nüüd loen, et kättesaamatu, selge, et kadunud või hoolduses. My bad, ei vaadanud ennem seisukorda. Viimati käisin siin kui lapsed olid pisikesed. Oli palju asju euroopa ja kiki toel juurde tehtud. Palju mõnusam näis see koht nüüd. (Oma lapsepõlves sai siin valge daami etendust vaatamas, siis ehitisi ei osanud mällu panna ja aru saada ajaloost, aga sodi ja lagunenud müürid on meeles. Täna hoopis teine tera)

Nüüd võtsime aja maha ja läksime promenaadile jalutama. Rahvariides daamid ja härrad kulgesid kesklinnas ringi, ju oli midagi toimumas, ja seda kell 10 hommikul. OK, tõusime linnutorni, kus on aare Linnu aga hoiatati, et seda peab väga hoolikalt otsima. Nii oligi, leidsin arvatava peituskoha torni tipus, kõrgel maa kohal ja tõesti pidanuks ronima. Riskida mingi aarde pärast eluga, nein danke.

Et rohkem aardeid ei teadnud, jalutasime ja nautisime mereäärset promenaadi. Ilus oli, oli tehtud laste mängukohti, vaatekohti, istumiskohti. Kuigi ka enne oli ilus, on nüüd korralikum, puhtam.

Kõik sai selgeks ümaras maeiteagimisrajatises vee kohal, kus oli näitus promenaadi ajaloo ja viimatise üleujutuse kohta. Nimelt on peale suurt üleujutust kogu ala renoveeritud ja seda väga põhjalikult. Soovitan. Möödusime ka Ilon Wiklundi imedemaa majast, kus hakkas laste etendus. Pilet 10€ nägu või 36€ pere. No andis ikka sellist hinda välja mõelda!

Tagasi autos gepsu näppides selgus, et mitu aaret on siinsamas. Batjuška 11 tõi vene õigeuskliku kiriku lähedusse. Praegu on seal tantsuplats. Pühapäeva hommikul oli see loomulikult tühi.

Teise batjuska poole sõites tegime kohvipeatuse. Mõnus hommik, vanalinn, tänavakivid, vaikus, korvtoolid – ei olnudki muud valikut.

Kohviku seintel on ilmatusuured fotod sellesama Eestiaegse kohviku aegadest. Vägev! Väga mõnus oli ära oodata kella 10 kohvikute avamist, Energialaks käes – edasi.

Batjuška 12 on täitsa tegutseva kiriku juures. Siin oli täna pühapäevateenistus ja raske oli leida otsimiskohta. Alul arvasin ühe suurema kojakese aarde omaks, hiljem sain aru väikese sarkofaagihoone õigsusest. Oligi magnetiga uksepiida taga.

Aare raudteejaama lähedal. Unustatud harutee oli lihtne võtt, enne häiris vaid ühe tondi paigaltvõtt, ta küsis suitsu.

Nüüd tagasi kodu poole, et tee pealt mõned aarded leida. Ristil oli esimene aare Raudteerööpad mäletavad. See on mälestusmärk küüditatule, kes siit jaamast peale laaditi. Ja neid oli palju – terbe läänemaa, saared ja osa pärnumaast. Aaret aga ei leidnudki, kuigi omanik oli veel eile käinud ja kontrollinud aarde olemasolu.
  

Kunagise tammi peale on rajatud tervisetee, mis algab Rohuküla sadamast ja lõpeb Riisiperes Harjumaal, kokku 64km! Ristiga on mul väga soojad mälestused, sest enamus lapsepõlvesuvesi möödusid siin vanaema juures. Meist möödusid jalgrattamatkajad, mees ja naine, rattad matkakotte täis.

Risti kooli juures on vilistlastele rajatud kiviaed, kuhu iga lõpetaja omanimelise kivi müürib. Lahe mõte. Aare Tuult tiibadesse oli peidetud ühe kivi taha.

Ellamaal ristus meie tee NKT seeria aareteriviga. See on nelja kuninga auks tehtud seeria, aga eks lugege ise. Neid topse on praegu juba 460 tükki paika pandud. Kõik enamvähem 160-200 meetriste vahedega. Õnnistus neile, kes tahavad leidmiste skoori kasvatada. Täna vaatasime siis 2 tükki neist üle. Konteineri teostusega on vaeva nähtud – vastava puuliigi tüvest on tehtud konteiner, auk sisse, saetud pilu ja pandud plekitükk pilu vahele liikuma, et filmitops välja ei kukuks. Sellist nikerdamist on vist mitmeks õhtuks olnud. Mulle idee meeldib aga kõike otsima küll ei viitsi minna, kuigi seal vahel pidi ka mõistatusi ja multikaid olema.
  
Suurele teele keerates andsime teed neilesamadele matkajatele, keda Risti jaamas nägime.

Maantee ristus varsti jälle terviseteega ja seal oli ka aare peidus. Tervisetee sillad olid mul nutikas veel aardena nähtaval aga selle info võtsi juba aprillis Haapsalus käies. Astusin natuke, kui avastasin, et aaret pole enam saadaval. Kohe peale liikuma hakkamist möödusime juba tuttavatest ratturitest.

Edasi, Turba alevikus oli kunagi suur turbatööstus. Sellest annab ka aimu, et siin on veel gümnaasium alles. Aegade jooksul oli vahva poolekssaetud puupakk karbiga. Nüüd on tööstus ja muu olematuks muutunud.

Ellamaa elektrijaam oli väga mõnus aare täna. Nullis tuli infotahvlilt mumbreid ja aastaarve lugeda ja need etteantud valemisse panna.
 

Lugesime numbrid kokku ja saime mingi sasipusa. Kui vaatasime vihjet, mis oli ristkorrutis, et igas arvus tuleb numbrid kokku liita, läks asi selgemaks ja joonistus välja läänemaale sobilik koordinaat. See aga näitas 1,5km eemale suvalise võsa vahele. Sõitsime ikka kohale. Maanteelt jäi sinna veel 70m. Aga see oli takja, nõgese ja pajuvõsa enne paksu metsa. Ei, see on vale koht, midagi arvutasime ikka valesti, oli mõte. Läksin siiski välja “vett” välja laskma ja nägin 3m eemal üsna värskelt tallatud rajakest tihnikusse suundumas. Vaatasin, millal viimane leid oli – 2. juuni. Selle järgi ei oleks pidanud ju jälgi olema aga ehk on geojaanile sõitjad käinud ja pole veel loginud. See mõte mind toetas, lasksin enda putuktõrjevahenditega üle ja läksin metsa. Üsna pea aga muutus loodus rabaäärse puhta metsaaluse sarnaseks ja peagi olingi aarde juures. Minu vaist ei petnud mind!
Konteiner ja selle lahendus on kunagi internetist nähtud, niiet probleeme ei tekkinud. Nimelt konteiner on toru, milles on hulga õigeid ja valesi auke, ülemise kaane küljes on 2 kruvikeerajat.
  

Kuna ma lahendust teadsin, hakkasin toru sees olevat konteinerit kruvikeerajate abil ülespoole upitama. Et kui ühega oled saanud konteinerit sent või mõni mill ülespoole, pead teisega otsima augu, millega pääseb ligi konteineri põhjale, et sellega siis konteinerit kinni hoida ja ülespoole upitada. Ükskord tegin ka valesti ja tops kukkus jälle alla põhja.
Nendel, kes lahendusega tuttavad pole, on kindlasti veel huvitavam olnud.

Enne Riisiperesse pööramist möödusime jällegi samadest matkajatest. Lahe aare oli ka Riisiperes, kuhu nüüd jõudsime. Siin lõppeb tervisetee ja algavad rööpad Tallinna poole. Algus ja lõpp tähistaski ühe tee algust ja teise lõppu, või vastupidi, on mõistatusaare, kus aare on leitav ainult vihje abil: 16 ja 80. Tegelt peaks ka ilma vihjeta olema aare otsitav nupukatele. Täna piilusin küll vihjet ja see viis mõtted liipritele, mis alles jäänud Tallinna suunal. Oligi 16. liipri juures kinnitusdetailil number 80. Relsi all oli ka tops.

Veel veidi edasi oli Nissi kihelkonna keskus ja kirik. Alati on huvitav vaadata, kuhu on jõudnud oma arenguga läbi ajastuste kihelkonnakeskused. Kes ongi jäänud keskusteks, kes on hääbumas. Nissis aga elustusid mälestused Tallinna tööperioodist, kui EMT hakkas maste igalepoole püstitama, et ka muu maailm peale suurte linnade saaks mobiile lubada. Meie firma siis mõõtis maid talunikelt telefonifirmadele üle Eesti. Siinne koht tuli nüüd eredalt meelde. Ruth imestab siiani kuidas mul on meeles kõik kohad kus ma olen mõõtmas käinud, ka need, mis juba 20 aastat tagasi. Ime siis, et inimesed ei mäleta küüditamist, mis on emotsionaalselt palju kordi võimsam, nii eredalt.
Aare Au Langenuile oligi kiriku juures ausamba lähedal. Ega otsima ei pidanud. Oli infotahvli posti sees.
 

Ja veel üks aare Tervisetee sillad oli siinsamas. Muidugi tuli minna. Ja ei kahetse. Nullis oli karp vineeripulkadega, millel tuli koordinaadid paika saada.

Sellist lahendust olen netis näinud, see on üks-ühele üle võetud. Olgu, ega see rõõmu ei pidurda. Tahtsin isegi sellist asja teha, aga kuna näen, et Eestis juba olemas, mõtlen midagi muud välja. Pulgad tuleb ritta sobitada ja saab järgmise koordinaadi.

Lõpp oli väiksel raudteesillal. Vihje oli magnet. No muidugi, siin ju rauast konstruktsioone maa-ilm. Esimese tiiruga ei leidnud, teisega tuli kohe – no siia ma ju vaatasin!
 

Nüüd veel Jüris läbi ja koju!

Tuli teade, et Aegviidu looduskeskuse juures olev matka-õpperada on põhjalikult renoveeritud ja uued tähised paigaldatud. Tuligi siis sõita hooldama oma aaret Aegviidu RMK, nagunii oli tahtmine välja minna kuhugi.

Õnneks oli vana posti asemele 2m eemal uus post pandud ja ma sain koordinaadid sinna kinnitada, järelikult jäid ga grillimajas olevad koordinaadid samaks. Alustasime ka matkaraja läbimist, kui aga jala alt rästik läbi roomas ja meie olime paljaste säärtega, jätsime matka pooleli.

Tagasiteel leidsin ka 3M aarde. Aasta tagasi otsisin aga ei leidnud. Lugesin nüüd logisi ja ühes olid täpsemad koordinaadid. Nüüd oli lihtne leid.

Jaaniõhtule tulid õde ja ema külla. Väga mõnus õhtu oli. Ei mäletagi nii sooja jaanipäeva juba ammu.

Täna hommikupoole vestsime veel pikalt juttu ja sõime suitsulesta. Auto peale saates tekkis mõte näidata Baruto aaret, tahtsin ka aarde korrasolekut kontrollida. Pakkisin siis jalgratta autosse ja vurasime Rohu parki. Enne käisime veel Moora külas vaatamas, kus üks mees on teinud palju lõbusaid kujusi. Ka meil oli väga lõbus.

Rohu mõisa trepil jutustasin aardekirjelduse ette, nad olekski piki parki kammima hakanud. Juhatasin nad siis “kuusepuule” lähemale. Siis oli muie ruttu tulema. Aardega kõik korras, keegi oli isegi uue minigripi pannud.

Tagasi sõitsin mööda metsi, otsides oma uue aarde jaoks kohta, ei leidnud kahjuks sobivat. Leidsin aga kahe õhtusöögi jagu kukeseeni!

Enne kui hakkasime Kalina matkaraja kaardistamisega pihta, sõitsin kahest kohast läbi.

59. ja 27. kraadi ristumispunkti oli jäänud võtmata, et on eemal ja nagunii seal midagi ei ole. Ja nii oligi, lihtsalt koordinaatide ristumispunkt ja “täpi” värvimine. Ida-Viru kaart on üha rohelisem juba.

Võrnu oli mul aasta tagasi 11.mai külastatud. Siis oli ta just kaduma läinud. “Linnupesa küll leidsin aga karpi polnud. Täna oli logimise vaev. Aga maastik on seal küll sissevarimiste tõttu künklikuks läinud.
 

Registreerusin sellele üritusele juba mõnda aega tagasi. Kogu pere seiklusmäng toimus Taagepera lossi juures Läti piiri ääres.

Loomulikult oli päev täis ka geopeitust! Väga mõnus päev oli! Minu mobiil piuksus sõnumit, et mul on nüüd täis saanud andmemaht (ehk kaartide allalaadimine looduses) elisa läti võrgus. No mida infot? Mul oli telefon automaatse võrgu valimise peal ja too valis juba ammu läti võrgu, ja loomulikult ka tolle hinnad. Ehk 3 tundi olin lätist kaarte alla laadinud. Arve tuleb vist kosmiline! Igatahes lähen seda vaidlustama.

Päev algas Rutu mäe aardega. Rutu mägi on Sakala kõrgustiku kõrgeim punkt. Kaasa kutsusin Aini ja Riinu. Aini maasturiga saime üsna tipu lähedale. Aarde leidis varsti Ain, algaja õnn, mis muud.
 

Taagepera loss on lõuna-eesti üks ilusamaid. Seetõttu polnud kahtlustki kui kutse tuli siin üks päev veeta. Läbida tuli kontrollpunktid kus pidi midagi tegema ja sai punkte selle eest. Kätte anti kaart punktidega. Kaarti on näha reklaami taustal

Lossi tornist pidi silmaga kaugust mõõtma erinevate objektideni. Näiteks moblamastini, lossiväravani. 2 tükki panime pihta. Torni ronides oli joonistatud ka üks tore kummitus.
    

RMK lõkkeplatsil tuli kaardilt ära tunda erinevad puhkekohad Lõuna-Eestis. Kõik 24 kohta tundsime ära!

Järvekesel tuli poide vahel kanuuga sõita. 2 videot: Kanuusõit1  Kanuusõit2

Ja püüda kala. Video: Kalapüük

Jahitalus arvasime loomade luid, hambaid, jälgi ja määrasime linde. Õhupüssist lasime märki.
 

Rattaga tuli sõita mäkke lossi juurde ja nii 2 ringi. Video: Ratas

Veel tuli hoidiste koostis ära arvata. Oli 2 erinevat sibula-paprika-porgandi hoidist ja üks moos. Aega kokkuvõteteni oli ja paljud olid veel rajal, siis läksime  Suure lossi aaret otsima. Pidi olema lossi taga kiviaias. Ikka lõpp kaua kobasime seal neljakesi. Naised loobusid varsti. Ainiga ei tahtnud alla anda. Ma küll ütlesin juba, et vist ei leia või on kadunud, ehk loobume. 2 korda aga pöördusin tagasi, et mõni koht üle vaadata. Teisel korral pistsingi käe õigesse kohta. Meie lehel oli viimane leid eelmisel sügisel, logiraamatus oli aga ka 2 lätlaste logi. Üks 20. jaanuarist. Kuna minigripp oli lõhki kistud ja tükid maas, siis arvan et lätlane sai jäässe külmunud aarde kätte ja murdis logiraamatu jää seest välja. Pliiats oli samuti kivide vahel maas.
 

Aega oli veel üle ja läksime lossiga tutvuma mida lahkelt lubati.
        

Kokkuvõttes tuli välja, et olime mängu võitnud! Jess, saime medalid kah kaela.

Nüüd tagasiteele. Kohe jäi ette Taagepera kiriku juures aare Mats Erdell. Kabeli juurest pidi tähti kokku lugema ja lõpp viis arvatavalt kiriku juurde. Aardekarp oli katuseräästa all. Õnneks saime ka kirikusse sisse kus just oli lõppenud laulatus. Kased olid ukse ääres ja lilled pingiridade vahel.
  

Olustvere teeotsa juures vaatasime üle aarde Illusioon. Eelmiste logide järgi arvasin, et tuleb laua otsa ronida, ronisin ka aga seal küll midagi polnud. Ain juba turnis reklaamtahvli otsas. Ma küll arvasin, et sinna küll kedagi ronima ja lõhkuma ei saadeta aga juba tal tops pihus oli. Kehv koht aardele kui peab niiviisi ronima ja kogemata võib mõne tähe ära lõhkuda.
 

Oligi lõbus seikluspäev läbi. Nüüd koju sauna!

Juba hommikul oli selge, et puhtalt sünnale minekust ei tule midagi välja! Ees ootas üks uus aare ja mitu huvitavat aaret tee peal. Hiljem võib torti süüa.

59. ja 26. kraadi ristumiskoha  oli puhtalt vormistamise asi ehk geokaardil täpi värvimine. Muidu poleks siia tulnud. Pilti kah ei teinud.

T6rvikmehe I tops karjääris kuivand männi küljes sambla all.

Nüüd suundusime põhieesmärgi poole. Tammsaare paiga taga on RMK Simisalu loodusmaja ja Simisalu-Madisemäe matkatee alguspunkt. Sel matkarajal ongi 2 aaret, üks neist värskelt pandud. Tammsaare talumuuseumi juures oleme kunagi vaadanud fantastilist vabaõhuetendust “Vargamäe kuningriik” ja Simisalu matkatee alguse lähedal soosaarel Rakvere teatri etendust “Põdernaine” kell 4 varahommikul.
Matkateele ehitatakse uut laudteed, 0,4km oli valmis, ülejäänu ootas paigaldamist, lõpus oli ainult vanad lauad ja pidi kummikud seljakotist välja võtma. Jalutada oli mõnus, palavus oli talutav 26 kraadi auto juurest lahkudes, 28 tagasi jõudes. Sääski polnud. Rajal mudasel kohal nägime täitsa värskeid karu jälgi, nii tulevaid kui minevaid. Ikka mõni hetk kõhklesime, kas üldse edasi minna. Otsustasime kõvasti rääkida ja jutustada omavahel ja karule tünga teha.
 
Teerajal märkas Ruth ka ühe loomakese väljaheidet mis oli kujunenud number neljaks. Selline lõbus vahepala

Soost välja jõudes tuli kõrgendikul lagendik, millel onn ja selle lähedal metsa all mitu mitu kuuseokstest ja roigastest metsaonni, milles arvatavasti talvel mingit poistelaagrit tehti. Olid kuuseokstest lavatsid, kuuseokstest onnid, vooderdatud mustade kilekottidega ja kaetud kuuseokstega. Aga imelik oli see, et kõik see oli jäetud siiani vedelema ja tuulte meelevalla. Poistele õpetati arvatavasti looduses olemist aga looduse vastu austust üles näitamist vist ei õpetatud.
      

Aare Õnn on katusega onn ise Kollasaare lagendikul oli natuke eemal metsaservas kuusekese okstes metalltopsi taguripidi pööratud põhjas magnetiga.
  

Edasi matkasime mööda matkateed Seli järve poole. Kadusid ka RMK rajatava laudtee materjalid. Siiani polnud jõutud. Enne Ohusilla aare künkaveerule jõudmist vahetas Ruth kummikud jalga. Mina ei viitsinud ja ega hullu polnud. Siin kulges rabade vahel liivakünkake, kunagine ojake arvatavasti jää-ajal. Aardeni jõudnud, libistain seljakoti seljast ja asusin ümbrust uurima. Otsisin mis otsisin, aaret ei kusagil. Too oli peidetud 2001, ehk geopeituse esimesel aastal. Nonii, järelikult kuskil juurika või kivi all. No ei olnud, ka sarapuupõõsa südamikus polnud. Kaks korda ütlesin, et loobume. Otsustasin ka eelmiste logisi lugeda. Sealt tuli igast sodi aga ka, et vaata ringi, silmadega leitav. No ei ole leitav! Tahtsin selle peale hüüda! Enne lõplikku loobumist panin näpud ühe kuuse juurikate juurde ja aardekarp oligi seal. No see oli ainuke puu, mille juures vist ei saanud otsida. Ülejäänud puud 25m raadiuses said kõik läbi katsutud. Ma ei saa aru, miks ma SEDA puud ei silitanud, vist selle pärast, et seal all oli kuhjas kuusekäbisi. Ikka tõsiselt palju. See orav või tõenäolisemalt rähn, on ennast väga paksuks söönud. Igatahes rõõm oli suur ja maalisin oma nimetähed uhkelt logiraamatusse.
 

Tagasitee oli loomulikut tuttav ja rõõmsam. Muljetasime valjult, et võimalikku karuga kohtumist peletada. Ega ei tahakski silm silma vastu otiga kohtuda. Tagasiteel, Kollasaare künkakesele jõudes, kohtasime ka teisi matkalisi, meest, tütart ja naist. Tervitasime rõõmsalt, mees veel küsis, kas sealpool karujälgi on? Rahustasin teda edasimineku suhtes. Ise aga laskusime just karujäljega soorajale. Nagu näha, jõudsime ilusti pärale ja ohh kui hea maitses saiaviil omletisiiluga! Igavesti vahva matk ja igavesti hea koht auto juures (matkamaja, telkimiskoht, vaatetorn, 3G).

Ööbisime siin telkides, enne eelpoolmainitud põdernaise etendusele minemist. No päris ööbimiseks seda nimetada ei saa aga lõbus oli täiega.

Nüüd suund tagasi Järva-Jaani peale, et juubelile jõuda. Aega 1,5 tundi. No loomulikult jõuab ennast sel ülikuumal päeval kuskil loputada. Mul oli kaasas ka 3L pesuvett aga J-Jaani paisjärve ääres paistis vastaskalda juures nii hea privaatne koht, et ma sinna kohe aadamaülikonnas sisse hüppasin. Ohh kui hea oli pärast pikka higistamist(paganama autoremontijad olid mu konditsioneeri tuksi keeranud) vetevoogudesse sukelduda. Ma isegi ei katsunud vee soojust, kuigi olen üsna kõrk vee temperatuuri suhtes, lihtsalt vajusin järve vahele!

Nüüd võis valged riided selga panna, Ruth silmad värvida ja 75 juubelile astuda. Toreda nimega pubi oli Õlle31. Aga enne veel, oli üks aare mida ükskord siit läbisõidul otsisin. Johannese aare on kirikuaias tööriistakuuris laetala vahel mikro, filmitops. Selle aarde logide juurest alla kerides näeb ka minu logi, et “mina nii ei mängi”. See tähendab, et sellises avalikus kohas koguduse või kiriku poolt hallatavas kuuris otsima hakata ei ole minu huvi. Täna aga oli pool tundi juubelini aega ja tahtsingi Ruthile näidata kohta, kuhu ei peaks aaret peitma. Leidsin kiiresti, logisin ja jalutasime lilli ostma. Kahjuks ei saanud ka täna kirikusse.

Lillede ostmisega oli üks tore seik: nimelt läksime pubi lähedal A&O kauplusse lilli ostma, seal aga neid ei näinud ja küsisin kassapidaja käest, et kus J-Jaanis ka lilli võiks osta? Too väänas mõtliku näo ette, pidas 5 sekundit mõttepausi ja ütles, et vist ei saagi aga vaadake Grossi poodi, seal vahest on. Tatsasime siis poest välja ja esimene silt mis eemalt paistis, oli “Lilled”. Sellest ilusast ja tõesti suurest lillepoest saime juubelile väärikad lilled ostetud.

Juubel oli ilus, Tagasi sõitsime äikesevilus. Pani maasse vasakul ja paremal. Aga loodus lõhnab, ahh kus lõhnab! Vaesed allergikud.

Olin lubanud Kastani aaret kohendada ja oli ka muud asja Rakverre. Esimese asjana läksingi tiigi äärde parki, ennem olin autos riided vahetanud matka omade vastu. Käes kott abivahenditega (grillitangid karbi välja õngitsemiseks, kilekott ja teip prundi tegemiseks) astusin aarde poole. Pargiteel, pingil peesitas aga üks paks vanamees ja ei plaaninudki lahkuda. Istusin siis tiigi äärde maha ja hakkasime “kes ennem ära läheb” mängu mängima. Kaotasin. Korra juba paistis, et võidan aga vanamees tõusis ja istus järgmisele pingile.
Nüüd sai mul siiber ja sõitsin vaatama Vinnika aare aaret, mida ei ole tahtnud koledate logide tõttu vaatama minna, et eramaa silt ja jala minna ja miskit ei saa aru ja prügi igal pool. OK, peidetud tõesti aastal 2003. Tegelikult ei olnudki midagi hullu. Natuke ekslesin karjääri serval võsa vahel ja oligi suur kivi vastas mille laia serva all karp, nagu oleks eile pandud.
 

Rahulolu käes, suundusin uuesti Kastani tänava parki. Nüüd kedagi polnud kui välja arvata üks salaja suitsu tegev koolipoiss, kes kiirelt lahkus kui mind passimas nägi. Sain karbi kätte, logisin, keerasin kilekoti puntraks ja tõmbasin teibiga kinni ja surusin posti sisse alla prundiks, et karp enam tühjusse ei kukuks. Vahest on kellelegi hea ka teenet teha.

Kuna hiljuti tekib L-Virusse aardeid üha juurde ja oli mitmeid otsimata aardeid sealkandis, võtsime sõidu jälle ette.

Vine on toreda looga aare. Lugege kindlasti aardekirjeldust! Koht oli mul monument.ee lehelt juba teada. Mälestusmärk oli täitsa nõukaaegne aga mingis mõttes stiilne. Kuused istutatud ümberringi. Eks tops seal pidigi olema. Ruth leidis varsti.
 

Tapal polnudki saanud otsida Vana Auruveduri aaret. Kas ta oli kinni või ei tea. Igatahes nüüd võtsime järjekordse veduri ette. Avinurmes käisime kolmel korral otsimas veduri küljes aaret – ei miskit. Türil ronisime terve veduri läbi ja tulemus null!. Nüüd, nähes, milline hiiglane meie ette ilmus, tuhandete ja tuhandete peidukohtadega, tekkis lootusetuse tunne. Tegime tiiru ära ja ei proovinudki ronima hakata igalpool. Otsustasime vihjet vaadata – räästa all. Siis leidis Ruth kohe, ka mulle hakkas siis pisike maitseaine plekktopsi alumine külg silma. Oli teine nii särav puhas.
Kättesaamisega oli raskusi, sest oli lükatud väga kõrgele, otsisin oksakese allatõmbamiseks, logisin, ootasime et rahvast poleks ja tagasi ta oligi.
 

Eit teadis oli täitsa uus aare. Kirjeldus oli juba keeruline ja ootasimegi pikka tiirutamist nagu Iisakuski. Nii ka läks. Kodus oli reisijuht, millest saime mitu vihjet ausammaste kohta ja vaatamisväärsuste kohta. Seda infot kokku pannes tuvastasime kohad, mis tuleb läbi käia.
Nullis ootaski aiapostis tops kus veelgi konkreetsemad juhised. Nüüd sai otsimine konkreetsema piirde, aga ka tunnistuse, et raskeks läheb. Vihjeid oli aga kõik kohad tuleb läbi sõita ja üle vaadata.
  

Lääne-Viru reisijuhist lugesime mitu asja välja kalmistute ja mälestusmärkide kohta. Läksime siis uuele kalmistule, et vennashauda leida. Suurem koht jäi silma aga see oli invaliidide plats.
 http://www.monument.ee/tapa-linn-ja-vald/tapa-vabadussoda-imastu-invaliidide-kodu

Otsimise peale ühe betoonjuraka leidsimegi surnuaia piirest veidi väljas. Seal aga kirjasid peal ei olnud.
 selle kohta siin: http://www.monument.ee/tapa-linn-ja-vald/tapa-vangilaager

Küsisin siis ühelt hauda korrastanud perelt, näitasin nutikast pilti kah. Peretütar ei osanud küll midagi kosta, papi aga ütles kohe, et too on staadioni kõrval. Selge, olime vales kohas, suundusime nüüd vanale surnuaiale Judenitshi armee risti vaatama. Tähemärgid olidki ilusti näha. See surnuaed oli nagu mahajäetud. Arvatavasti ehitati siit kunagi raudtee läbi ja see pisike serv jäigi ainult järele.
 

Järgmine koht – lennuki postament. Meenus, et olen siin otsas ka lennukit näinud aga ju on pihta pandud või ongi maha võetud kui sobimatu. On ju siin vanad sõjaväe barakid maha tõmmatud ja üks uus elamu arenduski kõrvale tekkinud.
   

Nüüd siis liikusime vennashaua juurde staadioni ääres. Ma olen ju siin jooksnud! seda sammast aga pole märganud. Siit lugesime nimed ja auastmed kokku ja lõppkoordinaat hakkaski ennast avaldama. Küsitavust tekitas nimede ja auastmete arv, sest osa oli tuhmunud. Aga õige tulmuse jaoks tuli arvestada ainult nähtavaid sõnu.

http://www.monument.ee/tapa-linn-ja-vald/tapa-vennashaud

Nüüd olid kõik vajalikud arvud käes, toksisime need gepsu ja see näitas tagasi alguspunkti juurde, sama aia peale. Seal, aiaposti sees tops oligi.

Võtsime kaubandusest kehakinnitust kaasa ja sõitsime Kadrina poole kus samuti uus aare ootamas.  Liivaku poiste kodutee aarde eeltöö tegime juba kodus ära ja mõistatasime välja, et üks bussiliini variant on Undla ja Vohnja suunal, kus esimeses on vanadekodu ja teises kool. Undlas, kunagises Floora tehase väravas ei pidand palju otsima aga seda väravat pidime küll tiba otsima. Esimese hooga põrutasime siit mööda.
Miskipärast on pildid Undlast kadunud, vihjetops oli vana Flora sildiga värava hinge taga. Seal oli esimene koordinaat. Vohnjas pidime otsima maakivist hoonet ja silti sellel ja naaberhoonel. Saime suht kähku õigesse kohta. Ja nagu sel päeval tavaks, leidis Ruth jälle kähku vajaliku vihje, markeriga koordinaadi elektrikapi all. Siin oli teine koordinaat.
 
Lõpp suunas päris kaugele metsa vahele, Samas loogiliselt poiste arvatavasse kodupaika. Õnneks sai sõiduautoga siia vingerdada.
 Oli huvitav konteiner sarapuupõõsas.

Tagasiteel, läbi Rakvere, tahtsime otsida veel üht uut aaret Kastani. Ruttu sai selgeks, et aare on tiigi ääres elektriposti sees. Seal seda aga ei olnud. Oli ainult toigas posti õõnsas süvendis ja seal all kobises karbi moodi. Helistasin aarde omanikule ja too kinnitaski, et karp oleks pidanud olema ülevalpool avaust aga nüüd on siis alla kukkunud. Käega välja võtma ei ulatunud.
  

Nii jäigi see aare leidmata ehk peitu. Lubasin peitjale, et tulen homme ja proovin karbi kätte saada. Omanik ei saanud enne kahte nädalat Rakvere kanti. Asi mul siis aaret päästa!

Tegime ühe mõnusa tiiru Ida-Virus. Alustasime Rannapungerjalt ja lõpetasime Ida-Viru nõiakaevu juures.

Uus aare oli pandud Mustveesse Kuldkalake nimeks. Väike tops oli peidetud ranna lähedal kiviaia sisse. Nii vara veel päevitajaid polnud ja kiikedel lapsi mängimas polnud. Jõesuudmes oli mitmeid õngitsejaid.
 

Teine üsna värske aare oli Rannapungerja majaka juures: Pungerja
Kirjelduses seisis magnet. Saigi siis metalseid kohti otsitud. Natuke sai otsida kah, päris kavalalt oli serva all peidus. Jõesuudmes olid ka siin kalamehed. Siinsamas kalda peal, miljonivaatega kohas oli kaks nõukaaegset asutuse suvilat. Üks oli enamvähem korda tehtud, teisest ainult kest järel. See pildil oleva seinal oli kiri “aidu karjäär”. Suvel toimuvad siin majaka juures kontserdid.
  

Edasi suundusime põhja poole Iisakusse kuhu [irokas] oli aarde teinud hävinenud aarde asemele vaatetorni juures. IISaku on multiaare kus vahepunktides on vihjed järgmise punkti kohta. Esimene punkt oli asula sildi külge kleebitud ja seal kirjas, et “vaatetorni eelviimane korrus”
 

Ronisimegi siis vaatetorni ja asusime eelviimasel korrusel detektiivitööd tegema. Ega väga julge tunne ei olnud nii kõrgel kõõluda. Mõne aja pärast leidsingi sildi knopkadega tala otsa peal. Alt ei ulatunud hästi vaatama, tuli ülevaltpoolt lamades piiretest pea läbi pista ja silti uurida ning pildistada. Andekas koht oli.
  

Sildil oli ainult valge taustaga asula märk, Iisaku tekstiga, nagu need sissesõidul ikka on. No selge, et tuleb sissesõiduteed Iisakusse üle vaadata. Võtsimegi kõige lähema ette, Jõhvi suunal. Ja seal järgmine kleeps sildi tagaküljel oligi. Oh mis rõõmu!

Sildid saadud koordinaadid viisid kiriku juurde. Seal geps pillutas hästi, sest kirik varjas satelliite ja ka suured puud. Aga kokkuvõttes suunati ikka kiriku ukse juurde. No mis seal saab olla, oli küsimus? Uurisin siis teadeye vitriinikest ja nägingi tulemust – siin oli TÜNG – sinine kurva näoga ikoonike. OK, järelikult peab veel sissesõitudel olevaid asulamärke minema vaatama.
  

Järgmine oligi Tudulinna mineva tee peal. Seal oli uus koordinaat saadaval. Ma seda ei viitsinudki pildistada. Uus koht oli Iisaku laululava. Samuti suurte puude läheduses ja otsimisraadius oli ca 20m. Seal on aga istepingid ja nende alla saaks samamoodi knopkaga panna uued juhused. Nii me roomasime seal pinkide vahel ja tänasime varast hommikutundi, et publikut ei tekkinud. Viimaks tegin nagu kiriku juures, et lähen lagedama alale ja hakkan tulema kuhu kompass näitab ja nii mitme ilmakaare poolt. See viiski lauluväljaku ääres olevate puude juurde. Seal, ühes vana puuharuõnaruses, tops oligi. Uhh, minut varem heietasin juba loobumismõtteid.
  

Huulepulgatopsis olid järgmised koordinaadid, mis viisid Iisaku muuseumi juurde. Ega seal jällegi valikut polnud, oli puidust infotahvel, mille külge annab ikka midagi peita. No aga ei olnud seal midagi. Siis koitis, see on jälle tüng, ning paar meetrit eemal olevalt parkimismärgilt leidsingi tagaküljel kleepsu uute koordinaatidega.

Need juhatasid jällegi vaatetorni juurde, matkaraja algusse. Seal oli mingi maa-alune pumbajaam või mis iganes aga selle ühe koonilise katuse all aardekarp oligi. Vaat selline mõnus tuuseldamine oli mööda Iisakut ja nägime ju selle käigus ära kõik olulised kohad siin. Väga mõnus aare oli!

Käisime kohalikus marketis ja varustasime ennast võileivade ja tomatimahlaga ja põrutasime edasi põhja poole. Kunagi kui Kuremäe kloostrit käisime vaatamas, otsisime ka Serviti serviti! aaret. Tookord aga nutikat polnud ja kogemus oli ka nullilähedane. Henriga käisime siiski kivi juures ära aga midagi mõistlikku ei leidnud. Täna, 2aasta võrra kogenenumana, oli leid kuusekese küljes, kiire. Sealt saime lõpu koordinaadid. Kalevipoja haud ise aga peaks ju olema küngas, kuhu suunab ka pruun viit. Aga miks kivi siin on? Ehk on mõne ammuse koduloouurija poolt pandud. Karp oli üsna kõdunend männi sees, ei tea kui kaua see vastu peab. Siin sai ka pikalt otsida, gepsust polnud palju kasu. Aga nii, rondi vahele, ta oli torgatud.
  

Matkasuund ju liikus itta, Kuremäel sai peatust teha ikka. Siin kloostris mõni aasta tagasi käisime, kui oli kas püha tulemas või? igatahes oli kõik avatud ja sai ringi käia. Tol korral tundsin, nagu ka mõnes muus üksikus kohas, kuidas see konkreetne koht on väga hea auraga. Siin tekib nagu mõnutunne ja tahaks pingil istuda ja lihtsalt olla. Need vanad pärnad tookord, õitsemiseootes, lõhnasid nii hästi.
Täna käisime pühal allikal, kus tookord oli ummik inimesi ja sinna ei trüginud. Siin on allika kohal tareke ja maa sees auk torukesega, mida üks nunn seal püüdis ka puhastada. Nii ma vähemalt arvan. Igatahes ta seal sebis. Meie tulles riietas end üks viiekümnendates naine abikaasaga taamal suure kivi najal. Ei osanud sest midagi arvata. Kui aga olime sisenenud teise katusega osmikusse, nägime seal vettemineku kohta ja too on siis vettekastmise, supluse kohaks. Eks ta siit tuli. Pluss kuus kraadi vesi, mis maa seest tuleb, on ju jube külm aga usk on tugev kui sinna astud!
Võtsime isegi aura vee pudeli kaasa ja täitsime selle. Ka kaks päeva hiljem on see hästi maitsenud. Miks aga käiakse siia seda vett viimas tuhande kilomeetri tagant – ei tea. Tänagi oli läti numbrimängiga auto ja mees tassis 5L iitreseid kanistreid autoni.
Ses kohas peab midagi olema, kuigi ma ei usu mingit püha vett. Aga seal üleval kloostripärnade all jalutades saabus sihuke rahu, mida polnud enne tundnud. Lihtsalt maailmast sai ükskõik. Oluline olin mina ja mu kaaslased siin elus!

Nüüd uuesti me põhja liigume, Ruth,(kes alati mul kaarti loeb) kas nüüd jälle lähme sinna kus eelmine suve eksisime?  JUST! Otsime aaret Kurtna.  Eelmisel korral tahtsime liig palju järvi näha. Kuna neid on vist sadu, eksisime seal põhjalikult ära. Nutikat siis veel ei olnud. Täna keerasime alla suure tee pealt kus ka silt suusakeskusesse näitab. Nüüd juba tuttav koht, talvel sai talvepealina ürituse raames siin käidud. Aga aare, no siin jäime ikka tõsiselt hätta. Lugesime kirjeldust, lugesime vihjet (käbi kukub kännust kaugele). Geps juhatas suure kuuse juurde, selle oksad said kõik läbi uuritud. Veidi eemal ca 15m avastasime, et ühele noorele kuusele on traadiga seotud käbid külge. Selge et inimese töö, aga kas ka peitja oma? No võta kinni. Kui vaadata vihjet käbi kukkumise kohta siis tõepoolest võiksid need käbid siia kukkuda aga mingit vihjet lõppaarde kohta ei leidnud. Uitasime ja päevitasime siin tükk aega. Sõitsime isegi vahepeal 600m eemale Pannjärve keskuse juurde netti teiste logisi lugema. Ei aidanud. siinseks kõik, lõpp, schluss, end. Eks kunagi tulen jälle mõistatama.

Veel ei andnud alla, tormasime edasi virumaa teedel. Kunagi jäi leidmata Ida-Viru nõiakaev aare. Vailiga sai seda otsitud suure kuuse alt ja okstest, kuigi juba siis geps näitas teispoole oja. Tookord ei saanud nõiakaevu mõistest aru, sest kaevu kui sellist ei näinud. Täna ütlen: oleks ainult viitsinud paarkümmend sammu eemale astuda ja oleks näinud igavest nõiakaevu, aastaringi vesi tuleb maa alt välja.
 video siit… Nõiakaev

Sammusin siis ümber “nõiakaevu” ja olingi gepsu järgi nullis. Siin enam kahtlust polnud, känd on hea peidukoht. Aga pagana mõnus peitja[irokas] oli siia tünga teinud jälle. Kõige väiksem tupperware karp, mida näinud olen, oli just selle kännu sees. Sees kiri – pilt siin:
  

Olin üsna nõutu seal kui otsustasin näpud vähe sügavamale lehesodisse pista. Ja seal ta oli! Aardekarbike. Jälle ühe riuka võrra rikkam ehk kogenum.  Minu mõtte mägedele turnima minna, mattis Ruth ruttu maha ja vurasime rahulikult Muuka tagasi.

Mõnus päev oli!!!

Ega ma teadnuki, mis see draft on.
Et sinna mahub kümme ja rohkem inimest,
Et sinna nii palju häid inimesi tuleb!
Ja kõik minu paati!

Otsin pildid ja teekonna ja panen peagi siia…

 Esimene päev…

Teine päev…

Ilusal kevadpühal otsustasin võtta 2 aaret, kuhu Ruth ei tahaks ronida, üks oli pealegi uus ja veel leidmata.

Punasoo laugas on sama raba teises otsas, kus Mutionu pidu asub. Autoga sai päris lähedale, ca 1,4km peale. Edasi läks mööda metsasihti mis kraavi ja purdega rabaks üle läks. Soojas kraavivees oli suur hulk konni kudema tulnud. Konnad

Jalutuskäik oli üsna lühike, alla kilomeetri sinna ja tagasi. Kõige raskem osa oli ujumiskummi täis puhumine. See tehtud, võiski ennast jahutama minna. Ega väga külm ei olnudki, tegemist oli aga mõlemil pool kaldale saamisega. Põhja ju laukal ei ole kuhu jalga toetada. Mingit imeharjutusi tehes see siiski õnnestus. Karbiks oli taskulambi kest mis rippus oksa küljes. Rätikut ei taibanud kaasa võtta ja nii ma siis seal porgandpaljana tuulekese käes päevitasin. Mõtlesin, et mida teha kui korraga järgmised otsijad välja ilmuvad. Aga kuivaks sain ja kõndisin tagasi auto juurde, nautides esimesi pisut soojemat päeva.

Karjase on ammu meeles mõlkunud aga ei julenud minna, sest teiste logid olid hirmuäratavad. Kes võitles parmude, kes veega, kes ristirästi langenud puudega. Täna otsustasin ikka vaatama minna seda sulase majakohta sooserval. Praegu on ku looduses liikumiseks parim aeg – putukaid pole nõgeseid pole, lund pole, lehti pole mis vaadet piiravad.
Ja ega algus raske polnudki, piki sihti, siis tuli keerata tuulemurru peale. Siin oli ragistamist küll. Tuulemurru puud olid kõll koristatud aga kahe aasta tagune võsa langetus oli kõik sinnapaika jäänud ja tuli üle kaigaste turnida, mõnel pool ka pool kummikut vee sees.
Kuna üks otsija oli läinud jooksutrenni tehes ja tema trajektoor oli netis näha, arutasin, et ta ju ei saa joosta siin risu vahel põlvini vees ja see sulane pidi ka ju oma maja juurde pääsema mingitki teed või rada pidi, mitte kuskil jõelammil pokude vahel koperdades. Metsa veerest leidsingi kõrgema koha kus täitsa kobe tee sees. Tagasi tulingi juba seda mööda ja turnima polnudki vaja minna.
Aare ise oli padrunikastis kase ja kuuse all. Sõin seal kaasavõetud võileivad ära mis maitsesid nagu oleks söönud põdrapraadi koos ahjukartulitega! Põtru ja karusi õnneks ei kohanud kuigi nende tegutsemisjälgi oli kõikjal. Mõnus matk oli ca 6,7km.

Võrguvõistkond sõitis Haapsalusse finaalturniirile ja ma kasutasin kohe ära selle hea võimaluse kaasa sõita. Kutsusin kampa Einarti ja Urve, et nende autoga väike tiir teha.

Paliveres oli kohapeal 2 aaret ilusti ootamas.

Pikajala mägi on Läänemaa kõrgeim punkt, seal on terviserajad ja vana suusahüppemägi. Geps pillutas raskelt ringi ja sai pikalt otsitud. Lõpuks avastas Urve anomaalia kännust lõigatud ketta näol sarapuupõõsas ja sai kirja oma esimese aardeleiu.
 

Ürgtaim oli Palivere künnapuu juures. See palju üle 500 aasta vanune puu on küll oma eluea lõpul kuid siiski muljetavaldav. Aaret otsisime ikka eemalt puude küljest kuid paljastus sama petmisviisi äraarvamise järel nagu Kas juba Tallinnas käidud? Niiviisi saab mõnusalt kuivalt peita.
  

Järvekivi oli kindel siht mida otsima minna. On see ju aasta aarde kandidaat ja kõik leidjad kiidavad seda. On üks pirakas kivi vesise metsa all, ümber männid, kadakad. Kaks infosilti ja üks pink. Vist terve tunni otsisime siin, isegi kõik kivi praod katsusime läbi, otsekui lootes, et sealt uks avaneb. Kõige kahtlasemana jäi meelde pink mis on värskelt pandud, kahtlustan, et peitja poolt. Sealt aga peidukat ei leidnud. Kui ongi pink siis on tõesti väga kaval avamine sellel aardel, ega muidu kõik ei kiidaks!

Rohkem ei olnudki aega, Haapsalu aarded jäid muud aega ootama.

Enne Jürisse minekut tegime väikse tuuri loode-virumaal. Ilm oli ilus kevadine ja loodus juba päris kuiv. Suundusime Palmse kanti ja soov oli lõpetada Nõmmeveskil võimast vetemängu vaatamas.

Õhkulastud ausamba juurde oli 2km metsateed. Kohati raskelt läbitav aga kohale saime ilusti. Ausammas ise oli peitunud metsatuka vahele ümber mille oli lageraie ja tuulemurd. Kirjelduses oli, et mahakukkunud puu juurestikus ja konteiner on nähtaval. Seal oli mitu juurtega ümber murtud kuuske aga aaret ei leidnud sealt kuidagimoodi. Päris kua turnisime ja piilusime. Nüüd, eelmiste logisi ja nende pilte vaadates selgub, et peitmise hetkel veel raiet ega murdu polnud ja ehk on peidetud mõne vanadusest ümber kukkunud puu juurtesse, mida seal paar tükki oli aga mille välistasime kuna ülepeakõrgused juurepuhmakad olid palju paremad peidukohad. Ei tea, kas tagasi viitsib siia kunagi kolistada, koht ju nähtud kah juba.

13 on koht Palmse kõrtsu taga kus legendi järgi üleannetud nunnad kivideks muudeti. Läksime kõrtsu nurga tagant mööda, mõtlesin, et see on vast eramaa, sest kogu mõis on erastatud. Kuna seal oli ka suur pargi plaan ja pargi poole läksime, ei teind sellest numbrit. Vahepeal ronisime ka üle elektrikarjuse, lootes, et loomi pole veel välja lastud. Ja olidki seal vägevad kivimürakad koos. Sellist kooslust polegi mujal kohanud. Aarde leidmine oli lihtne – suund kätte ja õigel kaugusel karp peidus oli.
 

von der Pahlen on Palmse mõisa taga järve kõrgel kaldal paviljon. See on vist hiljuti taastatud. Iöus vaade järvele kus talvised autorataste jäljed veel sulamata. Muidu oli metsaalune juba päris kuiv ja hea jalutada. Aare trepi alla kruvitud lauajupi peal. Korralik teostus.
 

Hiieniinepuu  juures olime mõni aasta tagasi käinud ja selle vägevust imetlenud. Vana mitme tüvega pärn, lindid ja nipsasjakesed küljes. Aaret pidi otsima põhja poolt. Ikka väga lähedalt otsisin esmalt. Kui aga koordinaadid telefoni panin, nägin, et tükk maad eemal. Puutüvede pesas ta oligi. Vahtrale oli mitu toru mahla võtmiseks sisse taotud juba eelmistel aastatel ja polnud viitsitud välja võtta.
 

Hauakivi aare oli Ilumäe kirikuaias. Ka seal olime käinud ja väga korras aeda hauaplatsidega imetlenud. Terve suguvõsa Pahleneid on sinna maetud, mõned ka lapse hauad, kõigil suured kiviplaadid kirjadega peal. Aare tuli jälle lihtsalt, no mida seal peita ongi, eesmärk ongi ju ilusat kohta tutvustada. Just oli maha võetud ka üks vana, seest tühjaks kõdunenud puu. Väljast paistis väga ilus aga vaat mis sees toimub. Peabki sellised, pealtnäha ilusad, aga ohtlikud puud maha võtma ja ega kirikute juurde suured puud ei sobigi. Kirik peab ikka kaugele paistma, mitte igasugu “põlispuude”  nagu vahtrate ja kuuskede ja pärnade vahele ära kaduma.
     

Kuueristi oli vahva kuue tee ristumisega metsateede pundar kust läksid ka matkateed läbi. Kogemata vaatasin valesti maastiku raskusastet, et 3,5 see oleks siis nagu puu otsas kuskil. Täpsustades oli maastik siiski 1,5 ja peidukoht 3,5. Siis oli selge, et kuskil varjualuse küljes. Ronisin kohe tagakülje aluse läbi kui kõige loogilisema. Oli hoopis andekalt peidetud puhkekoha sildi külge. Peitja oli sildi kruvinud oma kohalt maha ja paigaldanud siis oma toodud prussijupi külge.
     

Kärestiku aare oli peidetud Nõmmeveskile. Nii Joaveskil kui Nõmmeveskil oleme ikka kevaditi käinud. Siin kärestikel on tõeliselt võimas vetevool. Aare ise oli järsu kaldanõlva peal aga leidmata ta jäi. Üks tõenäoline puuõõn järsaku serval jäi küll silma aga sinna piiluma ma minna ei julgenud ilma köieta. Oli tõsine libisemise ja kukkumise oht.
karestiku video

Autol suurt viga polnudki. Sain juba enne 8 linna ja auto kätte. Et oli ehituspoe avamiseni aega, sõitsin kahte uut aaret vaatama.

Siitau aarde õige lõpp-punkti asukoha arvasin kohe aarde avaldamisel ära, sest olin Hulja kandis hoolega pärandkultuuri kaarti juba varem uurinud. Lõpp oli Sita-augu mäel ja seal on kivirist nii vanast ajast, et igasugu pärimused selle päritolu kohta lähevad lahku.

Seal ongi üks tore kivirist, mida olin ennegi imetlenud. Täna probleeme polnud. Aardekarp oligi kohe selle taga kuusehekis PVC toru detailidest tehtud konteineris.
 

Teine uus aare oli Parun Dellingshauseni reisid. Nuputasime mis me Ruthiga nuputasime aga kindlalt õiget jaama ei osanud paika panna. Google street viewiga proovisin Kadrina jaama vaadata aga seal ei ole tänavat ja midagi ei näe.
Jäi see kord sinnapaika. Nüüd võtsin ette, et otsin selle mälestusraamatu välja. Kobisin siis ülemisele korrusele, et raamatukogust mälestusraamat välja otsida. Raamatukogutädi tahtis kohe raamatu laenutusse panna, ma jõudsin ainult öelda, et mul vaja ainult lehitseda geopeituse asjus. Tädi hakkas muhelema (ta teab minu geopeituse tegemistest) ja küsis, kas ma äkki lk. 70 pealt infot ei otsi? Minu lahtist karpi vaadates seletas ta, et just oli ühe teise raamatukogu inimene tal palunud sellest raamatust ühe lehe sisse skannida ja talle saata. Siis oli asi selge, üks eriti kaval geopeitur oli lasknud oma “tädil” minu “tädilt” koopia tellida, sest L-Virus ongi siin see raamat ainukesena. Uurisin mis ma uurisin seda lehte aga midagi mõistlikku sealt välja ei lugenud. Viimases hädas otsustasin vihjet vaadata. Seal oli lk. 170.  No muidugi oli seal kirjeldatud, et krahvi veeti Kadrinasse rongi peale.
Täna sõitsin vaksalisse. See on kunagi olnud ilus puithoone, annaks veel päästa küll. Otsisin siis dr. Jänest, kelle selja taga pidi aare peituma. Jaamahoonel oli grafiteid igasuguseid, jänest ei tuvastanud nendel ühtegi. Hoone tagaküljel oli aga markeriga kiri dr. Jänes. Selge, Jänes leitud, aga kus on aardekarp?

Piilutuid sai nende laudade taha, ennem juba ka kõiksugu kohti katsutud. No pole. Hoone eesküljele tulles lootsin, et see ongi “jänese selja taga”. Juba külm hakkas. Siis hakkasin lähemalt uurima lipuvarda aluseid, sest Tartus oli üks aare ülikooli ees samuti lipuvarda sees filmitopsis. Ja ennäe imet! Täpselt nii oligi – peitja oli varda alusest traadi läbi vedanud, et filmitops välja ei kukuks. Välja sai kui kasutasin oksakest ja altpoolt surusin ülevalt välja. Väga mõnus. Oligi samuti filmitops.
 
ll hakkaski 9 läbi saama, nüüd poed lahti ja siis koju.

Autol kadus sidur ära ja koperdasin ilma sidurita varahommikul autoga töökoja platsile. Et avamiseni oli poolteist tundi, käisin aaret Rott viljasalves vaatamas. Leid oli lihtne. Ega seal palju kohti peitmiseks polnud. Konteiner oli kah liiga erinev muust taustast – huulepulga kest magnetiga.

Bussini oli 2,5 h aega. Kolasin natuke aga kõik kohad olid kinni, läksin bussijaama, ostsin EE ja kakao ja jäin lugema.

Omaette kogemus oli õlidega bussijaamas.

8.30 Kui saabusin, oli neid 2-3 tükki aega veetmas. Varsti saabus klaasseina taha 2 ratturit, pakiraamidel puuviljakastid kolaga. Ringi käis Isostari pudel, mille sisu paistis nii meeldiv olema, et ka ruttu juurde kapanud habetunud õlid selle järele kämbla sirutasid. Politsei hirmus oli neil ka liikumas Aura “kirsimaitseline” vesi.
9.00 Juba säraga silmis tegelased laekusid bussijaama kõige parematele pinkidele, kust neid regulaarselt käis ära ajamas üks gargobussi leti taga olev töötaja. Selle mõju oli aga lühiajaline. Varsti oli sumisev, haisev, röhitsev, odekolonnine seltskond tagasi bussijaamas. Tõmbusin kahe istmerea võrra jaama sisemusse.
9.30 Õlide liiklus trassil pingid-väljassuitsetamine-kuskilmujal läheb üha elavamaks. Saabub juurde üha uusi nägusi, keda rõõmsalt tervitatakse. Loomulikult sätivad nad ennast mugavatele seljatugedega pinkide tsooni.
Liigun viimasele äärmisele pingireale. Rõvedaimad isendid ajab see sama töötaja tagasi tänavale.
9.50 Tekkimas on browni liikumise sarnane tegevus. Saabumas on alkoholimüügikeelu lõpp. Klapitakse raha, määratakse, kes mida toob.
10.10 Saabuvad muulad pudelitega. Käib mingi imelik jaotamine. Varsti on enamus on lahkunud. Haisema on jäänud vaid need kel raha polnud või on veel miskis uimas. Mina koos ülejäänud bussiootajatega olen juba ammu eraldunud püstiseisjate tsooni kassade juurde. Bussini on veel 20 minutit. Köhatades arutlen, kas see on nüüd äkki mõne õli kopsudest pärit jäänuk või lihtsalt midagi muud.

Kes on mida tegemata jätnud? See on ikka väga raske küsimus. Me peame nendest õnnetutest õlidest aru saama. Aga minu, “normaalse” kodaniku ootus on avalikul alal oodata normaalset võimalust oma bussi oodata.

Osalesin täna Tartus, Dorpati konverentsikeskuses “http://www.targaltinternetis.ee/2013/01/konverents-minu-jalajalg-internetis/” konverentsil.

Jõudsin pool tundi varem ja vaatasin üle aarde “Siili”. Eelnevalt olin selle asukoha kõikvõimalikke otsinguid kasutades välja peilinud. Ei leidnud seal ühtki mikrot. Osa kujust oli ka lume all ja nende rauakolkarate vahel poleks ka puhastamine tulemust andnud. Eks soojal ajal tagasi.

Konverentsi enda kava oli paljulubav. 1. esineja Hõbemägi aga teemani ei jõudnudki. Jahus ajakirjanduse tekkest ja toimetuste tööst enne ja tänapäeval. Oma põhiteemani – lapsed internetis, ta ei jõudnudki. Kahjuks olid ka teised esinejad sama umbluused. Õnneks olid töötoad asjalikud, sai teistega vestelda igasugustel teemadel.