Kuna hiljuti tekib L-Virusse aardeid üha juurde ja oli mitmeid otsimata aardeid sealkandis, võtsime sõidu jälle ette.
Vine on toreda looga aare. Lugege kindlasti aardekirjeldust! Koht oli mul monument.ee lehelt juba teada. Mälestusmärk oli täitsa nõukaaegne aga mingis mõttes stiilne. Kuused istutatud ümberringi. Eks tops seal pidigi olema. Ruth leidis varsti.
Tapal polnudki saanud otsida Vana Auruveduri aaret. Kas ta oli kinni või ei tea. Igatahes nüüd võtsime järjekordse veduri ette. Avinurmes käisime kolmel korral otsimas veduri küljes aaret – ei miskit. Türil ronisime terve veduri läbi ja tulemus null!. Nüüd, nähes, milline hiiglane meie ette ilmus, tuhandete ja tuhandete peidukohtadega, tekkis lootusetuse tunne. Tegime tiiru ära ja ei proovinudki ronima hakata igalpool. Otsustasime vihjet vaadata – räästa all. Siis leidis Ruth kohe, ka mulle hakkas siis pisike maitseaine plekktopsi alumine külg silma. Oli teine nii särav puhas.
Kättesaamisega oli raskusi, sest oli lükatud väga kõrgele, otsisin oksakese allatõmbamiseks, logisin, ootasime et rahvast poleks ja tagasi ta oligi.
Eit teadis oli täitsa uus aare. Kirjeldus oli juba keeruline ja ootasimegi pikka tiirutamist nagu Iisakuski. Nii ka läks. Kodus oli reisijuht, millest saime mitu vihjet ausammaste kohta ja vaatamisväärsuste kohta. Seda infot kokku pannes tuvastasime kohad, mis tuleb läbi käia.
Nullis ootaski aiapostis tops kus veelgi konkreetsemad juhised. Nüüd sai otsimine konkreetsema piirde, aga ka tunnistuse, et raskeks läheb. Vihjeid oli aga kõik kohad tuleb läbi sõita ja üle vaadata.
Lääne-Viru reisijuhist lugesime mitu asja välja kalmistute ja mälestusmärkide kohta. Läksime siis uuele kalmistule, et vennashauda leida. Suurem koht jäi silma aga see oli invaliidide plats.
http://www.monument.ee/tapa-linn-ja-vald/tapa-vabadussoda-imastu-invaliidide-kodu
Otsimise peale ühe betoonjuraka leidsimegi surnuaia piirest veidi väljas. Seal aga kirjasid peal ei olnud.
selle kohta siin: http://www.monument.ee/tapa-linn-ja-vald/tapa-vangilaager
Küsisin siis ühelt hauda korrastanud perelt, näitasin nutikast pilti kah. Peretütar ei osanud küll midagi kosta, papi aga ütles kohe, et too on staadioni kõrval. Selge, olime vales kohas, suundusime nüüd vanale surnuaiale Judenitshi armee risti vaatama. Tähemärgid olidki ilusti näha. See surnuaed oli nagu mahajäetud. Arvatavasti ehitati siit kunagi raudtee läbi ja see pisike serv jäigi ainult järele.
Järgmine koht – lennuki postament. Meenus, et olen siin otsas ka lennukit näinud aga ju on pihta pandud või ongi maha võetud kui sobimatu. On ju siin vanad sõjaväe barakid maha tõmmatud ja üks uus elamu arenduski kõrvale tekkinud.
Nüüd siis liikusime vennashaua juurde staadioni ääres. Ma olen ju siin jooksnud! seda sammast aga pole märganud. Siit lugesime nimed ja auastmed kokku ja lõppkoordinaat hakkaski ennast avaldama. Küsitavust tekitas nimede ja auastmete arv, sest osa oli tuhmunud. Aga õige tulmuse jaoks tuli arvestada ainult nähtavaid sõnu.
http://www.monument.ee/tapa-linn-ja-vald/tapa-vennashaud
Nüüd olid kõik vajalikud arvud käes, toksisime need gepsu ja see näitas tagasi alguspunkti juurde, sama aia peale. Seal, aiaposti sees tops oligi.
Võtsime kaubandusest kehakinnitust kaasa ja sõitsime Kadrina poole kus samuti uus aare ootamas. Liivaku poiste kodutee aarde eeltöö tegime juba kodus ära ja mõistatasime välja, et üks bussiliini variant on Undla ja Vohnja suunal, kus esimeses on vanadekodu ja teises kool. Undlas, kunagises Floora tehase väravas ei pidand palju otsima aga seda väravat pidime küll tiba otsima. Esimese hooga põrutasime siit mööda.
Miskipärast on pildid Undlast kadunud, vihjetops oli vana Flora sildiga värava hinge taga. Seal oli esimene koordinaat. Vohnjas pidime otsima maakivist hoonet ja silti sellel ja naaberhoonel. Saime suht kähku õigesse kohta. Ja nagu sel päeval tavaks, leidis Ruth jälle kähku vajaliku vihje, markeriga koordinaadi elektrikapi all. Siin oli teine koordinaat.
Lõpp suunas päris kaugele metsa vahele, Samas loogiliselt poiste arvatavasse kodupaika. Õnneks sai sõiduautoga siia vingerdada.
Oli huvitav konteiner sarapuupõõsas.
Tagasiteel, läbi Rakvere, tahtsime otsida veel üht uut aaret Kastani. Ruttu sai selgeks, et aare on tiigi ääres elektriposti sees. Seal seda aga ei olnud. Oli ainult toigas posti õõnsas süvendis ja seal all kobises karbi moodi. Helistasin aarde omanikule ja too kinnitaski, et karp oleks pidanud olema ülevalpool avaust aga nüüd on siis alla kukkunud. Käega välja võtma ei ulatunud.
Nii jäigi see aare leidmata ehk peitu. Lubasin peitjale, et tulen homme ja proovin karbi kätte saada. Omanik ei saanud enne kahte nädalat Rakvere kanti. Asi mul siis aaret päästa!