Seekord oli eesmärk Ida-Viru tuuride sarjaga Narva välja jõuda. Nii ka läks.
Esmalt läksime teist korda Pannjärvele Kurtna aaret otsima. Geojaanil saime peitjalt kinnituse, et olime õiget asja otsinud. Seega need traadiga seotud käbid olid õiged. Ühe käbi allotsa oligi uuristatud auk, kuhu liimipüstoliga koordinaat kleebitud.
Kuidas küll eelmine kord see märkamata jäi? Koordinaadid näitasid kaugele eemale, seikluspargi kanti. Sõitsime siis kohe autoga Pannjärve keskuse juurde ja jalutasime seiklusparis ringi. Ohh – oleks minu poisikesepõlves selliseid kohti olnud! Ma oleks seal elanud arvatavasti.
Aare ise oli trossilaskumise teises otsas mäe otsas, karp kännu sees.
Hea jalutamine oli metsmaasikate seltsis, hirmsa palavusega.
Enne Jõhvit oli veel Ulothrix Zonata, mis jäi aga leidmata, sest äike oli tulemas ja esimesed piisad kukkusid juba. Ega seal pika taimestiku vahel ei olnud suurt näha kah midagi. Siia peab kevadel tulema.
Jõhvi külje all, Tammiku kaevanduse aherainemäel oli aare Kivikõrb. Oli teada soovituslik auto parkimise koht ehk hea koht mäkke minekuks. Kõigepealt ootasime autos äikse üleminekut. Pool tundi sisustasime toiduainete manustamise ja raadio kuulamisega. Leid oli lihtne, no kelle eest siin ikka väga peita. Aga vaated olid toredad.
Edasi Toila poole. Teel olnud Magnetanomaalia aaret ei hakanud otsima, sest peale vihma metsas ronimiseks isu ei olnud.
Toila oru pargis oli aga kaks aaret. Kuna oleme siin käinud, oli ringiliikumine lihtne. Parkisime karuväravate juurde,
kus oli ka Presidendi aarde nullpunkt. Infotahvlilt tuli pildid kokku lugeda, see arv valemisse panna ja olid lõpukoordinaadid käes. See oli kunagise lossi juures. Vihma hakkas tibama vaikselt. See aga jalutuskäiku ei seganud. Mõnus pärnaõie lõhn oli igalpool. Väga hea pärnaõie aasta on vähemalt ida- ja lääne-virus. Puud on paksult täis. Kodus juba hulk kuivamas.
Lossi juures nautisime pargi kujundust ja lillede ilu. Aarde asukoht viis müüri äärde. Sai ikka natuke tiirutatud, sest äiksepilved satelliidisignaali ei taha läbi lasta. Lõpuks tabasin ära ainuvõimaliku peidukoha müüri õhutusavas põõsa varjus. Sellise ilmaga segajaid polnud. Ilusa ilmaga oleks vist päris raske seal toimetada.
Pargis oli veel teinegi aare. Kaevurite päeva aare see oli tegelt kalmistu taga.
Kaevurite päevaga sidet pole. Hulk aastaid tagasi sattusime siia parki uudistama, see oli päev pärast kaevurite päeva. See segadus, prügi oli kohutav. Hunnitu arv koristajad tegid tööd. Kui kaevurite päeval rääkida hukkunud saksa sõduritest, pole ellujäämislootus just suur. Täna aga oli mõnus jalutuskäik läbi oru sinna ja tänna. Väga mõnusaid vaateid suutsime nautida.
Türsamäe pank oli ka meie sihiks. Kõrge astang enne Sillamäed. Aarde null näitas päris astangu servale. No ei julge sinna minna. Raskusaste ka näitas väga väikest vaeva. Mina otsisin ikka pikalt. Ruth ei tahtnud tulla, et peab kummikud panema. Aga just tema leidiski just sealt kust mina otsisin.
Edasi sõitsime Sillamäele – linna mis kunagi oli suletud ja keelatud. Siin sai tõelise nõukaaegse nostalgia laksu kätte. Arhitektuur oli ajastukohane, ülevoolav ja pulbitsev.
Aarde Odessa null oli pandud loomulikult kõige ilusama koha peale -treppide juurde. Sealt pidime linnaplaanilt tuvastama objekti nr.3 mis oli kinoteater “Rodina”. Jalutasime siis sinna. Aardepaiga tuvastasime kiirelt hoonet tutvustava metalltahvli küljes. Meie hämmastuseks oli siin inimeste ja autoliiklus nii suur, et suur tegu oli passida hetke, et kopsik välja võtta. Ühel hetkel aga see õnnestus ja saime oma pootstaagid logiraamatusse kirja. Aardetopsiku tagasipanekuga oli aga sama jama, ei olnud tühje hetki inimestest ja autodest. Tegin siis hoonest ja selle nikerdustest ja kaunistustest pilte, kui nurga tagant ilmusid 2 jummala täis jorssi. Nähes mind kui turisti hakkas üks oma rinnakorvi puruks peksma ja karjuma, et see (osutas kinoteatri nimele) on TEMA RODINA! Ei hakanud suhtlema vaid eemaldusin kuni tiblad kadusid. Sai ka aare tagasi panna.
siit paistab aardekoht.
Sorro kosk, ametliku nimetusega Langevoja juga, oli enne ööbimist üks sihtmärke. Siin sai otsitud ja juba mõteldud, et kas siia ööseks mitte jääda? Ees ei paistnud puhkekohti olevat. Aaret sai otsida ikka ka tiba. Oletasin kohe ühte kaugelt märgatavat pärnapuud, millel oli palju keerdusi ja avausi. Esimene suur (noolega) auk ei olnud õige, tops oli ühe väiksema koha peal.
Parkla oli aga liialt teele lähedal ja otsustasime ikka rannikut mööda itta sõita ja esimest ettajäävat puhkekohta otsida. Esimene ja tegelt ka viimane koht oli vahetult enne Narv-Jõesuud, enne Puhkova risti mere poole keerates. Ei ole ametlik RMK koht aga rahvas käib. Õnneks oli ainult üks telk enne meid. Prügi küll oli aga rand ja metsaalune oli ilus. Kell oli suure otsimise peale juba hilisesse õhtusse veerenud, tegin kohe ühekordsele grillile tule alla ja liha küpsetama.
Polnud enne ühekordset kasutanud, ikka olime kas RMK koha leidnud või oma gaasipliit kaasas vokipanniga. Liha üks külg särises küll, siis jäi vaiksemaks, söed ei hõõgunud enam. Korjasime männikäbisi peale ja platega vehkides sain kuuma jälle üles. Sai ka maitsev liha valmis. Kõhud tüis, läksime rannale jalutama. Miski silt paistis jõesuu poolt. Sinnani läksimegi, tuli välja, et nudistide rand hakkas peale. Nii hilja keegi oma pekke ei veeretanud ja nii siis istusime rondijupil ja nautisime ilusat ilma, vaadet ja omaenese seltskonda.
Magasime autos, all kaks vatimadratsit. Nüüd oli küll inimese tunne pikutada. Järgmine kord peab aga sääsevõrgu kaasa võtma, et akna ette kleepida, et õhku hingata ja palavust välja lasta.
Narva-Jõesuus oli 2 aaret. Supelvankri reklaamis endisaegset suplemise viisi vankritel. Ilus koht, kuigi maja akende all, aare rattarummu telje sees.
Parkisime auto juba enne seda Maxima ette, ega mujalt polekski parkimiskohta leidnud. Nüüd sai nautida erinevaid vaateid: nõukaaegsed puhkekodud – korras ja mahajäetud, eramud – rikkurite ja inimeste omad, spaad – ilusad ja valmis, ja unistuseks jäävad varemed.
Teine aare Jõesuu oli Narva jõe suudmes. Nii sinna kui tagasiteel kohtasime seda vene värki igal sammul. “Sadamas” oli igasugu urkaid mingi imeliku tegevusega. Aardeni jõe suudmes läksime ranna äärt mööda. Tagasi tulime mööda rada, mis viis läbi sadama. Auto poolt tulles ei oleks küll siia julenud siseneda, märgid igalpool üleval.
Edasi Narva! Teel nägime tanki kivimürakal. OK, las need mälestussambad olla, nad ju jutustavad mälestusi. Narvas tahtsime pikemalt ringi vaadata ja see ka õnnestus. Paha ainult, et bastionite ala oli remondis (tegelt väga hea uudis!), vaatasime siis uue kolledzihoone üle, loomulikult ka raekoja. Kahjuks sisse ei saanud kolledzisse aga minu jutt sellest hoonest Ruthi rahuldas.
Narva linnuses polnud mina käinud kunagi, Ruth kunagi tirtsuna. Tundus täitsa võimas paik. Hiljutine Haapsalu piiskoplinnus oli aga veel suurem pindalalt. Selle tegi mu maamõõtja silm selgeks. Sees suurt vaatamist ei olnudki, lunastasime pileti ja asusime linnust uurima. Kõike ei viitsi kirjutada, aga siia oleks Ants Leemetsa vaja Virumaa Muuseumidest, kes linnuse käima lööks. Tundus, et eksponaate on pandud saalidesse nii nagu neid on kuskilt hangitud, mingit korrapära ei ole. Ühel korrusel on moe ja juuksuri ajalugu, teisel spordi ajalugu, kolmandal veel midagi. Ükski ekspositsioon ei jutusta mitte midagi. MÕTTETU!
Kõrgel tornis oli aga ka üks normaalne väljapanek – linnutee rahvad, Lennart Mere nägemuses.
Kõige kõrgemal sai ka käia tornikuplis ringi müüri väliskülje peal. Seda ei tahtnud küül kui elu armas. Juba alt nägime kui seenetanud seal puitmaterjal oli. Oma nina pistsin välja kauba ülesvinnamise luugi juures. Asetasin jala ettevaatlikult tala peal ja tegin pilti venemaa poolsest Ivangorodist. Korraga käis jube pauk ja minu värisev jalg seal talal hakkas väga värisema. Alt linnusehoovilt tehti kahuri pauku. Kahur oli jube pisike – nii 70cm pikk aga paugu tegi piraka.
Tornist tulles käisima ka õue läbi, seal oli käsitöö kohtasid mitu. Hoovist väljudes tervitas meid aga Lenini kuju. Minu EPA aegade mälestuses on see kuju seisnud Riia mäe peal EPA peahoone ees. Nüüd on seal kaitsejõudude õppeasutus. Omal ajal sai nalja visatud, et näe, kui riia mäe poolt tulla, siis paistab kuju profiilis nii nagu kuseb kogu rahva peale. 25 a tagasi oleks mind sellise kirjatüki peale kaugele maale saadetud. Aga see võib vabalt olla ka kuju Rävala puiesteelt Tallinnas.
Linnusest väljas, hakkasime lahendama aaret Kreenholm. Käisime palju ilusaid kohti (vaata ise aardekirjelduses) läbi ja kogusime numbreid. Lõpus aga midagi peale pikka otsimist ei leidnud. Teel nägime:
Lahendades tuligi lõpp sellesama direktori residentsi juurde järsaku servale. Ühtegi topsi sealt ei leidnud.
Üks kauge aare oli ammu mõttes. Pustoi konets oli SEJ taga veehoidla alumises servas. Tee lõpus oli hunnik pisikesi suvila moodi putkasi, mis olid muide väga ilusti ja värviliselt viimistletud. Ma küll ei saanud aru, miks nad peavad seal elektrijaama korstnasuitsu sees olema. Aare ise tõesti täiesti tühja lõpu juures. Siit edasi ei saa kuhugi.
Tagasiteel lääne poole külastasime veel Sinimägesi ja lootsime seal miskit näha. Infotahvlid ja teeviidad olid aga nii segased, et miskit me ei näinud. Käisime hoopis hirmkõrges vaatetornis.
Jõhvi kandis uurisime veel aaret Eurokalkulaator, mis tiirutab viaduktide süsteemis. Esimese leidsime aga rohkem ei viitsind, sest vahemaad olid seal 2-4km punktidel ja aega pidi minema 2h.
Saka mõisa juures olime aaret käinud otsimas, kuid tulutult. Geojaanil saime vihje, et päris alla treppe mööda ei pea minema. Siis tuli leid kiirelt. Eelmine kord jäime 10m eemal pidama.
Nüüd tuli jälle ööbimiskoha peale mõelda. Ei tahtnud eilset korrata, et sõidad ringi ja kohti ei ole. Tiba Sakast läände oli küll üks rannaniit, mida omanik 3€ eest kasutada lubas aga seal oli laupäevaõhtuselt autosi juba küll ja tahtsime rohkem vaikust. Kalvi mõisa tagant teadsin aga teed alla minevat ja sinna randa jäimegi. Tegime rahulikult grilli – nüüd juba käbisi starditurbona kasutades – ja nautisime ilusat ilma ja kohta. Öösel mingil hetkel sõitis mitu masinat metsa alla ja jätkasid kuskil alanud pidu. Õnneks väga ei seganud.
Hommikul sõime ülejääke ja plaan oli võtta aardeid Võsu taga neemedel. Älvit olime juba kord käinud piilumas aga siis oli vesi külm ja polnud tahtmis laiu peale sammuda. Rannaribal meenus äkki, kas ei ole praegu liikumiskeelu aeg laidudel? Ja nii oligi – kuni 15. juulini. See jäi siin katki tänaseks. Sõitsime Võsu poole. Võsu rannas tahtsime ka ujuma minna aga pilt mis avanes oli masendav. Räpane, kinnikasvanud rand. 20a tagasi oli siin ikka väga tore koht. Nüüd oli aga korraga tuul ka jahe ja tahtmine kadunud ja kohvikut kah ei leidnud ja panime siit minema. Kohe nii minema panime, et sõitsime suisa koju.
Kokkuvõttes väga mõnus puhkusesuts oli.