Esimest korda geoajaloos võtsime osa geojaanist, mis toimus läänemaal Kiige talus, Linnamäe lähedal. Nädala algul lubas küll laussadu aga juba reede õhtu olid kõik prognoosid positiivsed. Ja nii oligi. Ei saanud piiskagi.

Jüris panime Grete ratta maha, et saaks sõpsidega ringi sõita. Et huvitavam sõita oleks, valisime vana põhjapoolsema tee läbi Keila, nii sai ka lähemale aasta 2012 aardele Järvekivile. Keila Rõõmu kaubamajas tahtsime täiendada grillitarvete asju aga hinnad ehmatasid võrreldes Jüri konsumiga täitsa ära. Ühe resti ostsime ainult. Edasi nautisime sõitu ilusal maastikul Järvekivi poole, Hara lahe lähedal.

Arvasin, et kui rahvas koguneb Järvekivi aardest 15km kaugusele geojaani pidama, on siin rahvast liikumas ja vaatamas. Aga ei olnudki kedagi. See, et pink on kõige lahendus, mõtlesin juba eelmine kord koduteel välja. No sai ikka pikalt teda silitatud, logistatud, paitatud. Igasugu raketiteooriaid juba mõtlesime välja, et peab ju miskit vägevat olema, et aasta aarde tiitli sai. Pingi ümbrus oli päris poriseks tambitud. Nippi aga välja ei mõelnudki ja loobusime raske südamega.

Läksime auto juurde kaasavõetud produkte manustama ja sättima geojaanile minekuks. Varsti tuli üks auto, suure tõenäosusega nii üksikus kandis peale peiturite keegi ei sõida, ja nii oligi. Saabus [muhujan] ehk Jan Muhu saarelt, nagu hiljem tutvumisel selgus. Läksime siis koos uuesti otsima, et ehk on teisel inimesel teistsugune nägemus ja vaade. Ega kohe talle oma teooriast ei rääkinud, lasime tal endal otsida ja mõistatada. Ilusti tiirutas ümber kivi ja mõistatas ja istus lõpuks pingile täitsa nõutu näoga. Lõpuks rääkisin oma teooriast mis Janile meeldis. Puurisime siis koos edasi. Panin tähele, et pingil kasutatud ümarpea poldid on samasugused kui infotahvli kinnituse poldid. Kuigi toru otsas olev tahvel oma väsinud puitosaga ei tahtnud olla samast ajast pingiga, sundisid need poldid mind asja tähelepanelikumalt vaatama. Ühel hetkel keerasin kivi tutvustava sildi, mis oli raudtoru otsas,  esikülje tahapoole. Hetkeks kuulsin nagu mingit kõlksu. No kohe läks peas pirn põlema – see peab olema maa-alune sulgursüsteem, mida juhib toru otsas olev silt ja avab pingi luku. Nüüd sai pingiplaadi üles tõsta ja välja tuli imeliselt teostatud süsteem. AGA MA JU OLIN KEVADEL SEDA TAHVLIT JU KEERANUD! (Nagu õhtul aardeomanikuga vestluses selgus oli see sellest, et siis oli maa-alune osa tsipa jääs ja ei plõksunud.)

Peitja on pingijalgade valamisega vaeva näinud, et sinna sisse süsteemid teha, samuti kangisüsteem infotahvli vahel. Kindlalt aasta aarde vääriline asi!

  

Jan tunnistas, et arvatavasti ei oleks ta ise leidnud. Kes teab. Igatahes plaanis ta veel ühe lähedaloleva aarde üles otsida ja leppisime, et läheme koos.

Rooraja on multiaare, ehk alguses on vihje järgmise punkti kohta. Seekord oli esimene punkt linnuvaatlustorn järvekeste ääres. Kahjuks me sealt midagi ei leidnud. Nüüd vihjet lugedes (ja õhtul peitjaga rääkides) saan aru, et tuleb korruste vahelt otsida kuskilt ülevalt. Ja peitja reetis, et ei ole koordinaat kuskile kirjutatud vaid tops kuskil. Midagi sellist ei hakanud silma. Vist päris kavalasti peidetud.

Peopaigal Geojaanipäeval oli enamus juba kohal ja nagu selgus ka autasustamised tehtud. Panime nimesildid rinda ja tutvusime peagi [algaja] ehk Lauriga, kes on paras lõuapoolik, ajasime mõnusat juttu. Lauri logisi saab alati mõnuga lugeda, nii mahlakad on need.
Mingil hetkel tuligi Lauri, kes tänast üritust ka organiseeris, ja surus diplomi pihku.

Tänu Laurile see sündmus suuresti ka nii hästi sujus. Miskipärast ei viitsinud see aasta keegi sündmust korraldada ja viimsel hetkel noored läänemaa poisid võtsid asja enda peale. Aga ju Lauri varsti nägi, et jääb kogemusi vajaka ja läks appi. Lauri enda sõnul viimane kuu aega ta ka sellega tegeles. Kes midagi korraldanud, see teab, mis kõikvõimalikke pisiasju on vaja läbi mõelda ja paika panna.

Meie liitusime ühe pundiga suures telgis kuhu oma grill-liha sööma läksime. Sattusime seltskonda, kus oli aasta aarde omanik ja lääne-viru aktiivsed peitjad. See oli meile justkui Jackpot, sest ega me kedagi ei tundnud. Laua otsas istus ainuke peitur, keda ma üldse olin kohanud otsingutel – Ain [irokas100] – teda üle aasta tagasi Puna silla juures kohtasin. (Ta on peitnud suure osa ida-viru kvaliteetaardeid). Samuti oli Mart [marlai] aasta-aare peitja ja nagu ma aru sain siis tema naine Piret [sylli], Pireti ja Mardi tütar [punnv6rr] koos peikaga.

Jutt oli mõnus, kes kirjeldas oma emotsioone ühe või teise aarde juures, kes naljakaid juhtumisi, muidugi kui kõik olid selle leidnud, et mitte rikkuda teadmatuses peitja otsimisrõõmu. Irokas panigi ühel hetkel minema. Aga kohe oli ka aeg öö-aardeks. See on geojaani tava, et 24.00 avaneb öö-aare, ja see on tehtud lõbus-huvitav öine sündmus.

Pikalt kirjeldamine polegi mõtekas aga vaja oli juhtmeid, patareisid, taskulampe, loogilist mõtlemist, toimivat gepsu ja head seltskonda. Meil oli kõik olemas ja seltskonnaks sylli ja punnv6rr. Küll olid laserid metsa vahel suunda näitamas, küll pidi kellukesi helistama, olid helkureid puude küljes. Igasugu virr-varr käis. Tüngasi oli ka tehtud. Lõpuks jõudsime vapralt logiraamatuni, mis oli suur vineertahvel, kes viitsis veel tuhlata, sai boonuseks karastavaid jooke.

  

sylli saadab pilte juurde, ise ei taibanudki muust kõigest teha

Hommik algas valusate kontidega vale aluspanu tõttu meie autos. Oleme ennegi mugavalt auto tagaosas maganud, nüüd aga oli vale alus kaasas. OK, sättisime end korda ja läksime Haapsalu peale laiama. Et võtaks mõne lihtsa aarde ja jooks hommikukohvi. Parkisime lossiplatsile ja läksime Haapsalu piiskopilinnuse aaret vaatama. Pidi olema trepikonstruktsioonide küljes minu arusaama järgi. Ei leidnud. Nüüd loen, et kättesaamatu, selge, et kadunud või hoolduses. My bad, ei vaadanud ennem seisukorda. Viimati käisin siin kui lapsed olid pisikesed. Oli palju asju euroopa ja kiki toel juurde tehtud. Palju mõnusam näis see koht nüüd. (Oma lapsepõlves sai siin valge daami etendust vaatamas, siis ehitisi ei osanud mällu panna ja aru saada ajaloost, aga sodi ja lagunenud müürid on meeles. Täna hoopis teine tera)

Nüüd võtsime aja maha ja läksime promenaadile jalutama. Rahvariides daamid ja härrad kulgesid kesklinnas ringi, ju oli midagi toimumas, ja seda kell 10 hommikul. OK, tõusime linnutorni, kus on aare Linnu aga hoiatati, et seda peab väga hoolikalt otsima. Nii oligi, leidsin arvatava peituskoha torni tipus, kõrgel maa kohal ja tõesti pidanuks ronima. Riskida mingi aarde pärast eluga, nein danke.

 

Et rohkem aardeid ei teadnud, jalutasime ja nautisime mereäärset promenaadi. Ilus oli, oli tehtud laste mängukohti, vaatekohti, istumiskohti. Kuigi ka enne oli ilus, on nüüd korralikum, puhtam.

    

Kõik sai selgeks ümaras maeiteagimisrajatises vee kohal, kus oli näitus promenaadi ajaloo ja viimatise üleujutuse kohta. Nimelt on peale suurt üleujutust kogu ala renoveeritud ja seda väga põhjalikult. Soovitan. Möödusime ka Ilon Wiklundi imedemaa majast, kus hakkas laste etendus. Pilet 10€ nägu või 36€ pere. No andis ikka sellist hinda välja mõelda!

Tagasi autos gepsu näppides selgus, et mitu aaret on siinsamas. Batjuška 11 tõi vene õigeuskliku kiriku lähedusse. Praegu on seal tantsuplats. Pühapäeva hommikul oli see loomulikult tühi.

 

Teise batjuska poole sõites tegime kohvipeatuse. Mõnus hommik, vanalinn, tänavakivid, vaikus, korvtoolid – ei olnudki muud valikut.

 

Kohviku seintel on ilmatusuured fotod sellesama Eestiaegse kohviku aegadest. Vägev! Väga mõnus oli ära oodata kella 10 kohvikute avamist, Energialaks käes – edasi.

Batjuška 12 on täitsa tegutseva kiriku juures. Siin oli täna pühapäevateenistus ja raske oli leida otsimiskohta. Alul arvasin ühe suurema kojakese aarde omaks, hiljem sain aru väikese sarkofaagihoone õigsusest. Oligi magnetiga uksepiida taga.

  

Aare raudteejaama lähedal. Unustatud harutee oli lihtne võtt, enne häiris vaid ühe tondi paigaltvõtt, ta küsis suitsu.

Nüüd tagasi kodu poole, et tee pealt mõned aarded leida. Ristil oli esimene aare Raudteerööpad mäletavad. See on mälestusmärk küüditatule, kes siit jaamast peale laaditi. Ja neid oli palju – terbe läänemaa, saared ja osa pärnumaast. Aaret aga ei leidnudki, kuigi omanik oli veel eile käinud ja kontrollinud aarde olemasolu.
  

Kunagise tammi peale on rajatud tervisetee, mis algab Rohuküla sadamast ja lõpeb Riisiperes Harjumaal, kokku 64km! Ristiga on mul väga soojad mälestused, sest enamus lapsepõlvesuvesi möödusid siin vanaema juures. Meist möödusid jalgrattamatkajad, mees ja naine, rattad matkakotte täis.

Risti kooli juures on vilistlastele rajatud kiviaed, kuhu iga lõpetaja omanimelise kivi müürib. Lahe mõte. Aare Tuult tiibadesse oli peidetud ühe kivi taha.

Ellamaal ristus meie tee NKT seeria aareteriviga. See on nelja kuninga auks tehtud seeria, aga eks lugege ise. Neid topse on praegu juba 460 tükki paika pandud. Kõik enamvähem 160-200 meetriste vahedega. Õnnistus neile, kes tahavad leidmiste skoori kasvatada. Täna vaatasime siis 2 tükki neist üle. Konteineri teostusega on vaeva nähtud – vastava puuliigi tüvest on tehtud konteiner, auk sisse, saetud pilu ja pandud plekitükk pilu vahele liikuma, et filmitops välja ei kukuks. Sellist nikerdamist on vist mitmeks õhtuks olnud. Mulle idee meeldib aga kõike otsima küll ei viitsi minna, kuigi seal vahel pidi ka mõistatusi ja multikaid olema.
  
Suurele teele keerates andsime teed neilesamadele matkajatele, keda Risti jaamas nägime.

Maantee ristus varsti jälle terviseteega ja seal oli ka aare peidus. Tervisetee sillad olid mul nutikas veel aardena nähtaval aga selle info võtsi juba aprillis Haapsalus käies. Astusin natuke, kui avastasin, et aaret pole enam saadaval. Kohe peale liikuma hakkamist möödusime juba tuttavatest ratturitest.

Edasi, Turba alevikus oli kunagi suur turbatööstus. Sellest annab ka aimu, et siin on veel gümnaasium alles. Aegade jooksul oli vahva poolekssaetud puupakk karbiga. Nüüd on tööstus ja muu olematuks muutunud.

Ellamaa elektrijaam oli väga mõnus aare täna. Nullis tuli infotahvlilt mumbreid ja aastaarve lugeda ja need etteantud valemisse panna.
 

Lugesime numbrid kokku ja saime mingi sasipusa. Kui vaatasime vihjet, mis oli ristkorrutis, et igas arvus tuleb numbrid kokku liita, läks asi selgemaks ja joonistus välja läänemaale sobilik koordinaat. See aga näitas 1,5km eemale suvalise võsa vahele. Sõitsime ikka kohale. Maanteelt jäi sinna veel 70m. Aga see oli takja, nõgese ja pajuvõsa enne paksu metsa. Ei, see on vale koht, midagi arvutasime ikka valesti, oli mõte. Läksin siiski välja “vett” välja laskma ja nägin 3m eemal üsna värskelt tallatud rajakest tihnikusse suundumas. Vaatasin, millal viimane leid oli – 2. juuni. Selle järgi ei oleks pidanud ju jälgi olema aga ehk on geojaanile sõitjad käinud ja pole veel loginud. See mõte mind toetas, lasksin enda putuktõrjevahenditega üle ja läksin metsa. Üsna pea aga muutus loodus rabaäärse puhta metsaaluse sarnaseks ja peagi olingi aarde juures. Minu vaist ei petnud mind!
Konteiner ja selle lahendus on kunagi internetist nähtud, niiet probleeme ei tekkinud. Nimelt konteiner on toru, milles on hulga õigeid ja valesi auke, ülemise kaane küljes on 2 kruvikeerajat.
  

Kuna ma lahendust teadsin, hakkasin toru sees olevat konteinerit kruvikeerajate abil ülespoole upitama. Et kui ühega oled saanud konteinerit sent või mõni mill ülespoole, pead teisega otsima augu, millega pääseb ligi konteineri põhjale, et sellega siis konteinerit kinni hoida ja ülespoole upitada. Ükskord tegin ka valesti ja tops kukkus jälle alla põhja.
Nendel, kes lahendusega tuttavad pole, on kindlasti veel huvitavam olnud.

Enne Riisiperesse pööramist möödusime jällegi samadest matkajatest. Lahe aare oli ka Riisiperes, kuhu nüüd jõudsime. Siin lõppeb tervisetee ja algavad rööpad Tallinna poole. Algus ja lõpp tähistaski ühe tee algust ja teise lõppu, või vastupidi, on mõistatusaare, kus aare on leitav ainult vihje abil: 16 ja 80. Tegelt peaks ka ilma vihjeta olema aare otsitav nupukatele. Täna piilusin küll vihjet ja see viis mõtted liipritele, mis alles jäänud Tallinna suunal. Oligi 16. liipri juures kinnitusdetailil number 80. Relsi all oli ka tops.

Veel veidi edasi oli Nissi kihelkonna keskus ja kirik. Alati on huvitav vaadata, kuhu on jõudnud oma arenguga läbi ajastuste kihelkonnakeskused. Kes ongi jäänud keskusteks, kes on hääbumas. Nissis aga elustusid mälestused Tallinna tööperioodist, kui EMT hakkas maste igalepoole püstitama, et ka muu maailm peale suurte linnade saaks mobiile lubada. Meie firma siis mõõtis maid talunikelt telefonifirmadele üle Eesti. Siinne koht tuli nüüd eredalt meelde. Ruth imestab siiani kuidas mul on meeles kõik kohad kus ma olen mõõtmas käinud, ka need, mis juba 20 aastat tagasi. Ime siis, et inimesed ei mäleta küüditamist, mis on emotsionaalselt palju kordi võimsam, nii eredalt.
Aare Au Langenuile oligi kiriku juures ausamba lähedal. Ega otsima ei pidanud. Oli infotahvli posti sees.
 

Ja veel üks aare Tervisetee sillad oli siinsamas. Muidugi tuli minna. Ja ei kahetse. Nullis oli karp vineeripulkadega, millel tuli koordinaadid paika saada.

Sellist lahendust olen netis näinud, see on üks-ühele üle võetud. Olgu, ega see rõõmu ei pidurda. Tahtsin isegi sellist asja teha, aga kuna näen, et Eestis juba olemas, mõtlen midagi muud välja. Pulgad tuleb ritta sobitada ja saab järgmise koordinaadi.

Lõpp oli väiksel raudteesillal. Vihje oli magnet. No muidugi, siin ju rauast konstruktsioone maa-ilm. Esimese tiiruga ei leidnud, teisega tuli kohe – no siia ma ju vaatasin!
 

 

Nüüd veel Jüris läbi ja koju!