Kuna jooksu (8. juuni Simuna-Laekvere 12. rahvajooks) korraldamisest oli pea paksuks läinud ja tegelt oli kõik vajalik juba tehtud, sai ette võetud üks väike tuur uute aarete manu. Kaugele ei oleks viitsinudki sõita. aga siinsamas oli paar uut tekkinud.
Alustasime Avinurme raudteesillal oleva rongi juurest. Siin oli kunagi enne ka aare Susla olnud. Olime ka otsinud aga leidmata too jäigi, kirjelduse järgi kuskil rongi küljes. Nüüd oli uus aare, Sonda-Mustvee raudtee ja koordinaat juhatas rongist eemale. Ses kohas oli semafoori post ja see tundus igati mõistliku peidukohana. Pikad otsingud aga tulemust ei andnud. Vaatasin siis netist aarde suurust ja see oli väike. Tähendab, et semafooriposti see ei saaks mahtuda. Laiendasin siis otsimispiirkonda ja kohe jäi silla all silma kividega varjatud peidukoht.
Tee peale jäi ka Tudulinna kalmistu, kus ma olin käinud, näitasin siis teistele kah mida ma seal näinud olin. Edasi Jõhvi poole. Iisakus vaatasin üle veel iroka pandud IIsaku aarde lõpppunkti, mis oligi tööde käigus kaduma läinud. Saatsin irokale ka foto praegusest seisust.
Jõhvi tervitas meid uue viaduktiga ja uue kesklinnaga. Kui ennem oli võõral keeruline aru saada, kuhu autoga sõitma peaks, et jõuda Rakvere või Narva suunale või ka bussijaama või keskplatsile, siis nüüd oli esmasõitja jaoks kõik jälle uppis ja pidin paar tiiru tegema, et auto promenaadi lähistele parkida. Takkajärgi mõeldes tundub Jõhvi olevat just niipalju suur, et saab jala kõndida kuhu iganes, vajamata transporti. Sama mõnusad on minu jaoks Viljandi ja Tartu.
Aga nüüd aarde juurde. Aktiivsed peiturid [pagarid] nagu nad ennast nimetavad (ja vist elavad kuskil Pagari pargi lähedal) olid peitnud Jõhvi ühe multiaarde Jõhvika, kus pidi piki promenaadi otsima vastuseid küsimustele. Alustasime tagant otsast, ehk kontserdimaja juurest, sest lootsime siit kohvikust head kohvi saada. Kahjuks nädalavahetusel on see kinni. Kontserdimaja juurest pidime otsima ruuporiga kuju. No ei olnud seda siin. Ka pargis käisime ära ja ennustasin, et lõpp peabki pargis olema (ja tegelt oligi). Kaljo Kiisa kujule teist korda tagant poolt lähenedes avastasime ka ruupori. Midagi pole öelda – hästi tehtud mõistatus.
Maja ees olid veel tuhaplokkidest kujud. Meenus, et olin raadiost kuulnud et neid tehakse kuskil mingil üritusel. Edasi vaatasime jalakäiate tunnelit ja lugesime sealt reklaamiaknaid ja keskplatsilt jõhvikakujulisi pinke ja laternaposte. Meile selline promenaadi lahendus meeldis väga. Tahaks seda ka õhtuhämaruses näha kui kõik valgustid põlevad.
Kuna hakkas tibutama, läksime kohvikusse, mille seinal oli silt et selles majas oli Eesti üks esimesi apteeke. Võtsime omale eri sorti kohvi. Maitses hästi. Kribasime paberile juba leitud numbrid. Ka õues oli sadu üle jäänud ja suundusime aarde ülejäänud punkte otsima. Nagu heas filmis ikka, tabas meid peagi paduvihm, millest päästis ainult autoni jooksmine. Viimase punkti, hirve ringtee keskel, võtsin juba läbimärjana. Neid kuju autorite nimetähti andis ikka seal kokku lugeda.
Kõik arvud käes, sai ka lõpu koordinaat välja arvutatud. Nagu arvata, oligi see Kontserdimaja taga pargis. Tervitasime teist korda Kiisa poissi ja nutikas peos suundusin oma arust lihtsat lõppu võtma. Aga ei olnud midagi lihtsat. Taevas oli tinapilves ja satisignaali läbi ei lasknud. Nii pillutas geps mind mööda parki ringi, ja üsna suure kaarega. Tükk aega sai otsitud, ei midagi. Läksime autosse pirukaid nosima ja järele mõtlema. Avastasime ka ühe vea arvutustes. Kahjuks oli see aga koordinaadi viimases numbris, mis juhatab 5 meetrit eemale. Geps pillutas aga pilve all 30 meetri kaupa. Ühel hetkel jäi silma seest tühi puu. Olin seda ka enne piilunud, ka lambiga sisse piilunud aga seal oli ainult praht kuhu kätt ei tahtnud toppida. Nüüd pistsin käe sisse ja näppu jäi purk. See osutus aga peitjate tüngaks, et otsige veel. Käega kobades tundsin aga kõrgemal ühte konksu. Järeldus oli üks – siin pidi olema aare. Helistasin peitjale [pagaritele] ja sain kinnituse, et konteiner on konksu otsast kadunud. Lubasid kohe korda teha. Läksime vahepeal tegema eurokalkulaatori aaret, mille alguspunkti olime juba eelmisel aastal võtnud.
See on täitsa huvitav aare. Esimeses punktis oli leht millel trükitud hunnik eurokupüüre. nii viiesajasi, kahesajasi kui viiekümnesi. Mingi loogika järgi võlusime sealt välja mingi koordinaadi, kas see aga üldse järgmise punkti oma on? Samas oli seal ka lihtsalt suvaline koordinaat antud. Nüüd juba 2 koordinaati! Teises punktis oli sama lugu, saime jälle mitmeid koordinaate. Aga mis edasi? Helistas Heinar [pagarid] ja ütles et saame nimed logiraamatusse panna ja võiks kokku saada. Kohtumisel siis ääriveeri sai uuritud, et mis asi see kalkulaator on. Pagarid läksid selle peale põnevile, nemad olid seda 4 kuud lahendanud. Meenutasid teineteise võidu, mis teooriaid olid nemad lahendamiseks aretanud. Sain ainult niipalju aru, et [iroka](aarde peitja, kelle võimet teha jube häid mõistatusi) selle aardega läheb meil raskeks. Aga tegelikult ei läinud. Saime ühest punktist juhised ja neid järgides jõudsimegi lõppu. Ilus aare!
Meelde jäid aga need lõputud viaduktid, mahasõidud, ringteed. Paaril korral nägime kohta kuhu peame sõitma, aga kuidas sinna saada, ei saa aru. Tegime vast 15km tiire, et kõik läbida. Jube raha on siia maha pandud! Ja milleks? Oli siin Berliini viiva tuiksoone sarnane liiklustihedus või?
Tagasi sõitsime läbi Rakvere, et vältida Avinurme taga teeremonti. Ei meenunud aga, et Sämi sild on kinni ja tuleb läbi Kunda sõita. Nii saime veel pikema tiiru teha. Kokkuvõttes ilus päev oli!