Esimene päev algas Ohepalu aardega Ohepalu järve ääres. Parima lähenemistee leidsin kaarte kasutades. Ühel hetkel oli teel kivimürakad ees ja pidi jala minema. Aga see oligi mõnus, sai liikmed lahti. Linnud laulavad mis kole varahommikul. Tee kulges mööda vallseljakut, ühel hetkel tuli järve poole pöörduda. Langesin 9m allapoole rabasele pinnasele ja polnudki järveni palju maad. See on L-Viru suurim järv, kaldani jõudmiseks võtsin siiski tossud jalast ja läksin lõpuni paljajalu. Olen ka ennem sellist asja teinud. Igavesti mõnus – päike on sambla sees vee soojaks kütnud ja sammal ja okkad kõditavad jalataldu – fantastiline!. Aare oli järvekaldal männitüve küljes. Oli pingutamist, et ise mitte vette kukkuda ja karp ilusti kätte saada. Noppisin seal ka jõhvikaid – üle talve elanud ja nüüd päikse käes küpsenuna on see parim maiuspala! Mõnus hommikune suts oli.

 

Järgmiseks sihtkohaks oli üksik talukoht soode keskel. Nimelt siin on Friedrich Robert Faehlmanni vanaisa kodutalu, kes sündis siin Väälma talus 1725.
Aarde nimeks oligi Faehlmanni vanaisa. Sinna sõita tuli pikka jubedat metsateed mööda. Jõudes metsa vahelt suurele lagendikule, sain aru, et siin olin juba olnud. Nimelt Liivaku poiste kodutee aarde leidmisel. Ja jällegi tuli vingerdada metsateel kivide, aukude ja takistuste vahel. Nüüd aga tuli veel edasi sõita. Õnneks palju ei saanud ja sai jala edasi minna. See oligi väga mõnus – mõteldes kuidas omal ajal siin liiguti ja kui tihti? Kas iga nädal kirikusse mindi? Vaevalt. Pigem vastavalt vajadusele.

 

Kaks matka seljataga, tundus Radikaribi aare puhkusena. Aga ei, tuli palju ülestähendusi korjata vana maantee äärest. Kõik ei saanud vast korrektselt ja täpselt märgatud, ka viimane osa teest jäi mulle üldse peitu. Nii palju on muutunud 70 aastaga. Tuleb tagasi tulla. Pildid tegin Läsna rahvamaja juures.

Aeg sundis peale ja hakkasi otsima aaret õhtuseks otsimiseks. Selleks sai Loobu jõe ääres olev Uhti uhti uhkesti. Sinna andis ikka sõita mööda RMK tegelt normaalset teed. Kohapeal oli arvatavasti isetegevuslik puhkekoht, sest RMK-le iseloomulikke lõkkekohta ja prügikasti ei olnud, Järelikult lihtsalt käiakse kauges laanes ja tehakse pisike lõke kah. Riisusin lõkke ümbruse 2m raadiuses käbidest ja okastest ja otsustasin siia ööbima jääda.
Aare oli siit 120m kaugusel teisel jõe kaldal. Sildu ei olnud, ka purret mitte. Oli ainult lähima 200m ulatuses üks üle jõe kukkunud puu. Usun, et see oligi peitja arvates see õlekõrs mida mööda pidanuks üle jõe saama. Esialgu viskasin küll selle mõtte peast välja kui olin arvestanud vettekukkumise võimalust ja läksin õhtugrilli tegema.
Kogusin metsa alt kuiva kraami, mida siin oli külluses, mitte nagu Kauksi telklaagri ümbruses. Tule tegemisel ja toidu ettevalmistamise ajal tuli raadiost laul “Uhti uhti uhkesti” Ma pole seda laulu kunagi raadiost kuulnud, ja nüüd, täna, siin aarde juures, tuleb see laul raadiost!!! USKUMATU! Selline kokkusattumus on vägev saatuse sõrm. Ja nii otsustasingi ikka jõe ületuse ette võtta. Väga lubinal läks ületamine ja logimine. Ei mingit pabinat või kartust.
Liha oli kohe väga maitsev pärast seda. Uinusin enne kümmet.

      

Hommik saabus juba kella 4 ajal. Magasin jube hästi. Sõin piruka ja kodujuustu torbiku.
No mida enam passida ja sõitsin ranniku poole, Esimesena jäi ette Heinaküüni aare. Kell 5 hommikul aaret otsida ja looduses konnata oli kogemus!

Teisena sõitsin Nõmmeveskile, kus kevadeti saab näha Eesti suurimat vetemängu kärestikel. Täna aga on vett vähe ja isegi üks astang paistab silma mida muidu üldse ei näe. Tulin otsima Kärestiku aaret mida olen üks kord juba otsinud. On kuskil järsaku serval ja ma arvan, et puuõõnes. Aga selle puu juurde ma küll ronida ei julge. Aga ehk ei ole mul õigus.

 

Ja olingi rannikul väljas. Meremeeste tõotuse oli vahva aare mille teksti tasub aardekirjeldusest lugeda. Kuna ei teadnud peitja soovitatud auto parkimiskohta, sõitsin läbi külakese ja peatusin pisikese männituka sees. Igal pool olid majad ja eramaad. Siit sai lõpuks ranna äärde. Aardeni jäi 460m. Aga oligi hea jalutamine mööda rannakive. Aarde asukoha leidsin kähku aga kohalikvarahommikune  koerajalutaja segas. Kui too oli randa läinud, logisin ära. Hetk peale topsi tagasipanekut saabus ka koeraomanik ja vestlesime. Tuleb välja, et see kabel on hävinud ja sel kohal on kell (pilti ei ole). Ja see suur kivi minu pildil on külavanema poolt tehtud kui viimane Vene sõjaväelane siit poolsaarelt lahkus.

 

Juminda poolsaare tipust tagasi sõites jäi teele Kolga-Aabla aare.  Lihtsalt ilusa ranna tarvis oli aare pandud. Oli ilus liivane ujumisrand ja kohalike külaplats. Aare oli käimla seina serva all klaaspurgis.

Majakivi on Eesti suuruselt kolmas rändrahn ja selle poole suuna seadsingi. Olin juba Juminda poolsaare idaservas näinud silti matkarajaga mis viib Majakivini aga tookord otsustasin oma arust läänepoolse teeotsa kasuks. Vist saigi lähemale. Aga ees ootas ilus matkake, seda näitas juba liivakünka ja männimetsa loodus. Autos väike snäkk ja teele. Kohe oli puidust vaatetorn, mille otsa mina ronida ei tihanud, üks jalg oli päris pehkinud. Vaevalt miskit juhtunuks aga teise korruse vaatest mulle piisas üle latvade.

Aarde esimene punkt oligi vaatetorni taga puunoti sees. Sealt sai lõpu koordinaadid mis viisid majakivi juurde.

Gepsu vaadates pidi kivi nüüd juba lähedal olema. Nägingi eemal mürakat kivi – kuid Eesti kolmas? no ei või olla! ja isegi laudteed ei lähe sinna? Peagi märkasin aga oma eksimust kui edasi kõndisin, sest õige majakivi hakkas puude tagant kõrguma. Ja see oli võimas! Tõeline kalju kõrgus pea kohal. Isegi redel oli sinna üles pandud. Aare oli kivist mõnekümne meetri kaugusel. Tagasi auto juures märkasin männiladvas mutatsiooni, mis oli väga tihedate okastega moodustis. Kunagi Muuga pargis Eesti esidendroloog Aino Aaspõllu juhtis minu tähelepanu ühele kuuseoksale mis oli samamoodi tihe nagu saunaviht. Seletas, et sellistelt mutatsioonidelt võetakse pistoksi ja saab aretada ilusaid kunstpuid. Nüüd on siis ka männi liigi jaoks puu olemas minu jaoks. Kui peaksin kunagi tahtma pistikuid teha.
 

Juminda poolsaare aarded olid sellega läbi ja suundusin Kuusalu poole. Tegelt jäi teele veel Pudisoo-Leesi Great HWY aare. Esimese punktis võtsin edasised koordinaadid. Aga nagu arvata oli, juhatasid need Juminda poolsaarele tagasi. Ei tahtnud enam sinna sõita ja jätsin selle suviseks tarbeks kui Kolga-Aablale ujuma läheme.

Valisin järgmiseks Tsitre puude raja. Oli vaja loodusrada läbida ja uurida numbritähistega märgistatud puid ja leida põlised pärnapuud. Erinevaid liike oli palju, no mina leidsin igasugu puid, sealhulgas pärnasi. Aardekarpi aga ei leidnud. Tõsi, osa rada jäi ka käimata, sest see kadus lihtsalt ühel hetkel ära. Tundub, et pole seda rada paar aastat hooldatud. Koht muidu ilus. Saab telkida ja grillida ja ujuda.

Soomepoiste aarde esimene punkt oli Muuksi linnamäel, kus olid peale muinaseestlaste mälestusmärkide ka soomepoiste kivid. Vaade oli siin tõesti vägev – kõrgelt paekaldalt merele. Topsikut aga ei leidnudki ja nii jäi ka see aare leidmata.

Hundikangru on huvitav koht. Sellise tihedusega kivikalmeid pole kuskil mujal. Aarde leidsin ühe kangru lähedalt. Kogu alaga aga ei viitsind tutvuda, sest ilm oli juba väga külm tuuline. Eks suvel kindlasti tagasi siia.
 

Kuusalu juures oli kaks uut aaret. Kuusalu kolhoosi aare on pandud kauaaegse kolhoosiesimehe mälestuseks. Ilus pink. Kahjuks kaua otsida ei saanud, sest taamal jäi seisma G4S patrull ja jäigi seisma ilma liikumise kavatsusesta. Loobusin, sest siia saab kingaga ka tagasi tulla suvalisel hetkel. Ei taha uudishimulike pilkude all võimelda.

 

Kuusalu pajulinna juurde oleks saanud justkui minna – olin ju üksinda just raske maastikuga aardeid otsimas, aga kõht oli tühi ja Kuusalu market kutsus nii ootavalt õhtusööki valima. Nii-et jätsin järgmiseks korraks.

Keerasin autonina ida poole tagasi ja noppisin ühe lihtsa Liivakarjääri aarde. Oli tuhaploki all karbi sees. Ümbruses midagi vaadata polnud. Aga oli see ju 11 aasta tagune aare kui peideti lihtsalt põnevusest. Aga tore, et siiani säilinud ilusti!

Viitna kõrtsis sõin ühe hea seljanka. Seal on 2 aaret. Ühe jätsin koos Ruthiga otsimiseks/matkamiseks, teise otsustasin ise võtta kui raskema. Matkasin siis mööda järveäärt Aastavahetuse aarde poole ja kompass näitas muudkui järve peale. Aru ei saanud enne kui vaatasin aerofotot täpsemalt! Pagan, aare on ju järvesaarel. Aastavahetusel saaks vist tõesti ligi aga suvel ujudes ainult. Nii sain mõnusa jalutuskäigu, aga ma polnud üksi, autosi tuli ja inimesed suundusid loodusesse.

Nüüd juba mõtlesin ööbimiskoha peale ja mis aare sinna lähedale võtta. Mõtlesin Palmse ja Vihula vahele kuskile. Palmse lähedal oli juba kord otsitud Õhkulastud ausamba aare. Tookord sai pikalt otsitud juurikate seest aga ei leidnud. Täna aga leidsin mõne hetkega. Vist oli päike tookord valest suunast ja pimestas nägemissuuna?

Üks uus aare oli veel. Oruvana aare oli Muike järve paisu taha peidetud. 2-meetrise kaevurakke sees metsa all. Ilus metsatee viis sinna. Oligi kogu emotsioon.

 

Ja nagu sõitmisest juba vähe poleks, sõitsin nüüd Vainupeale uue Entide aarde juurde. Lootsin siinkandist ka ööbimiskohta leida. Jätsin auto kiriku juurde ja kõndisin aardeni mis oli infotahvli juures. Selgus, et saab ka siia autoga sõita aga vahet pole, ongi hea kõndida. Uurisin seda tahvlit mõni minut ja sain jälile kahele liigsele lauajupile katuse all. Esimene oli tüngaks tehtud ja teise alt leidsin edasise juhendi, kuhu lõppaare on peidetud. Täna seda otsima ei tõtanud, sest pidin seda arvutis oma aerofotodega võrdlema et õige koha saaks täpselt määratleda. Lisaks oli siin lausa külm tormituul, lained rullusid randa. Ööbimist siin ei tahtnud küll ette kujutada

Seepärast otsustasin sõita kodule lähemale imeilusa Tudu rabajärve kaldale matkaonni. Ja oligi õige otsus. Tuulevaikus ja küttepuudühelt poolt ja minu poolt magamiskott, küünlad, liha ja tikud. Tahtsin juba selle pärast siia tulla, et üle kontrollida oma enese aare “Mutionu pidu”. Sellega oli ses suhtes kehvasti, et kas keegi oli selle suvaliselt leidnud või mõni leidja jätnud laokile aga seis oli selline, et aardekarp oli onni akna peal ja logiraamat laua peal. Sinna oli tehtud hulk sissekandeid peitusega mittepuutuvate poolt. Õnneks on raamat heas seisus ja läheb aardesse tagasi.
Muidu oli siin suur kaustik külastjate kirjutistega aga seda ma ei leidnudki. sealt oli alati hea lugeda, kes ja kuna käisid.

Kui pliidi olin soojaks saanud, hakkas ka korsten tõmbama ja sai sees olla. Muidu pidi väljast mängu jälgima.  Magada oli jällegi ülihea. Hommikul  panin aardekonteineri omale kohale tagasi ja käisin ka eelpunkte kontrollimas. Loomad olid omal kohal.