Enne kui hakkasime Kalina matkaraja kaardistamisega pihta, sõitsin kahest kohast läbi.

59. ja 27. kraadi ristumispunkti oli jäänud võtmata, et on eemal ja nagunii seal midagi ei ole. Ja nii oligi, lihtsalt koordinaatide ristumispunkt ja “täpi” värvimine. Ida-Viru kaart on üha rohelisem juba.

Võrnu oli mul aasta tagasi 11.mai külastatud. Siis oli ta just kaduma läinud. “Linnupesa küll leidsin aga karpi polnud. Täna oli logimise vaev. Aga maastik on seal küll sissevarimiste tõttu künklikuks läinud.
 

Registreerusin sellele üritusele juba mõnda aega tagasi. Kogu pere seiklusmäng toimus Taagepera lossi juures Läti piiri ääres.

Loomulikult oli päev täis ka geopeitust! Väga mõnus päev oli! Minu mobiil piuksus sõnumit, et mul on nüüd täis saanud andmemaht (ehk kaartide allalaadimine looduses) elisa läti võrgus. No mida infot? Mul oli telefon automaatse võrgu valimise peal ja too valis juba ammu läti võrgu, ja loomulikult ka tolle hinnad. Ehk 3 tundi olin lätist kaarte alla laadinud. Arve tuleb vist kosmiline! Igatahes lähen seda vaidlustama.

Päev algas Rutu mäe aardega. Rutu mägi on Sakala kõrgustiku kõrgeim punkt. Kaasa kutsusin Aini ja Riinu. Aini maasturiga saime üsna tipu lähedale. Aarde leidis varsti Ain, algaja õnn, mis muud.
 

Taagepera loss on lõuna-eesti üks ilusamaid. Seetõttu polnud kahtlustki kui kutse tuli siin üks päev veeta. Läbida tuli kontrollpunktid kus pidi midagi tegema ja sai punkte selle eest. Kätte anti kaart punktidega. Kaarti on näha reklaami taustal

Lossi tornist pidi silmaga kaugust mõõtma erinevate objektideni. Näiteks moblamastini, lossiväravani. 2 tükki panime pihta. Torni ronides oli joonistatud ka üks tore kummitus.
    

RMK lõkkeplatsil tuli kaardilt ära tunda erinevad puhkekohad Lõuna-Eestis. Kõik 24 kohta tundsime ära!

Järvekesel tuli poide vahel kanuuga sõita. 2 videot: Kanuusõit1  Kanuusõit2

Ja püüda kala. Video: Kalapüük

Jahitalus arvasime loomade luid, hambaid, jälgi ja määrasime linde. Õhupüssist lasime märki.
 

Rattaga tuli sõita mäkke lossi juurde ja nii 2 ringi. Video: Ratas

Veel tuli hoidiste koostis ära arvata. Oli 2 erinevat sibula-paprika-porgandi hoidist ja üks moos. Aega kokkuvõteteni oli ja paljud olid veel rajal, siis läksime  Suure lossi aaret otsima. Pidi olema lossi taga kiviaias. Ikka lõpp kaua kobasime seal neljakesi. Naised loobusid varsti. Ainiga ei tahtnud alla anda. Ma küll ütlesin juba, et vist ei leia või on kadunud, ehk loobume. 2 korda aga pöördusin tagasi, et mõni koht üle vaadata. Teisel korral pistsingi käe õigesse kohta. Meie lehel oli viimane leid eelmisel sügisel, logiraamatus oli aga ka 2 lätlaste logi. Üks 20. jaanuarist. Kuna minigripp oli lõhki kistud ja tükid maas, siis arvan et lätlane sai jäässe külmunud aarde kätte ja murdis logiraamatu jää seest välja. Pliiats oli samuti kivide vahel maas.
 

Aega oli veel üle ja läksime lossiga tutvuma mida lahkelt lubati.
        

Kokkuvõttes tuli välja, et olime mängu võitnud! Jess, saime medalid kah kaela.

Nüüd tagasiteele. Kohe jäi ette Taagepera kiriku juures aare Mats Erdell. Kabeli juurest pidi tähti kokku lugema ja lõpp viis arvatavalt kiriku juurde. Aardekarp oli katuseräästa all. Õnneks saime ka kirikusse sisse kus just oli lõppenud laulatus. Kased olid ukse ääres ja lilled pingiridade vahel.
  

Olustvere teeotsa juures vaatasime üle aarde Illusioon. Eelmiste logide järgi arvasin, et tuleb laua otsa ronida, ronisin ka aga seal küll midagi polnud. Ain juba turnis reklaamtahvli otsas. Ma küll arvasin, et sinna küll kedagi ronima ja lõhkuma ei saadeta aga juba tal tops pihus oli. Kehv koht aardele kui peab niiviisi ronima ja kogemata võib mõne tähe ära lõhkuda.
 

Oligi lõbus seikluspäev läbi. Nüüd koju sauna!

Juba hommikul oli selge, et puhtalt sünnale minekust ei tule midagi välja! Ees ootas üks uus aare ja mitu huvitavat aaret tee peal. Hiljem võib torti süüa.

59. ja 26. kraadi ristumiskoha  oli puhtalt vormistamise asi ehk geokaardil täpi värvimine. Muidu poleks siia tulnud. Pilti kah ei teinud.

T6rvikmehe I tops karjääris kuivand männi küljes sambla all.

Nüüd suundusime põhieesmärgi poole. Tammsaare paiga taga on RMK Simisalu loodusmaja ja Simisalu-Madisemäe matkatee alguspunkt. Sel matkarajal ongi 2 aaret, üks neist värskelt pandud. Tammsaare talumuuseumi juures oleme kunagi vaadanud fantastilist vabaõhuetendust “Vargamäe kuningriik” ja Simisalu matkatee alguse lähedal soosaarel Rakvere teatri etendust “Põdernaine” kell 4 varahommikul.
Matkateele ehitatakse uut laudteed, 0,4km oli valmis, ülejäänu ootas paigaldamist, lõpus oli ainult vanad lauad ja pidi kummikud seljakotist välja võtma. Jalutada oli mõnus, palavus oli talutav 26 kraadi auto juurest lahkudes, 28 tagasi jõudes. Sääski polnud. Rajal mudasel kohal nägime täitsa värskeid karu jälgi, nii tulevaid kui minevaid. Ikka mõni hetk kõhklesime, kas üldse edasi minna. Otsustasime kõvasti rääkida ja jutustada omavahel ja karule tünga teha.
 
Teerajal märkas Ruth ka ühe loomakese väljaheidet mis oli kujunenud number neljaks. Selline lõbus vahepala

Soost välja jõudes tuli kõrgendikul lagendik, millel onn ja selle lähedal metsa all mitu mitu kuuseokstest ja roigastest metsaonni, milles arvatavasti talvel mingit poistelaagrit tehti. Olid kuuseokstest lavatsid, kuuseokstest onnid, vooderdatud mustade kilekottidega ja kaetud kuuseokstega. Aga imelik oli see, et kõik see oli jäetud siiani vedelema ja tuulte meelevalla. Poistele õpetati arvatavasti looduses olemist aga looduse vastu austust üles näitamist vist ei õpetatud.
      

Aare Õnn on katusega onn ise Kollasaare lagendikul oli natuke eemal metsaservas kuusekese okstes metalltopsi taguripidi pööratud põhjas magnetiga.
  

Edasi matkasime mööda matkateed Seli järve poole. Kadusid ka RMK rajatava laudtee materjalid. Siiani polnud jõutud. Enne Ohusilla aare künkaveerule jõudmist vahetas Ruth kummikud jalga. Mina ei viitsinud ja ega hullu polnud. Siin kulges rabade vahel liivakünkake, kunagine ojake arvatavasti jää-ajal. Aardeni jõudnud, libistain seljakoti seljast ja asusin ümbrust uurima. Otsisin mis otsisin, aaret ei kusagil. Too oli peidetud 2001, ehk geopeituse esimesel aastal. Nonii, järelikult kuskil juurika või kivi all. No ei olnud, ka sarapuupõõsa südamikus polnud. Kaks korda ütlesin, et loobume. Otsustasin ka eelmiste logisi lugeda. Sealt tuli igast sodi aga ka, et vaata ringi, silmadega leitav. No ei ole leitav! Tahtsin selle peale hüüda! Enne lõplikku loobumist panin näpud ühe kuuse juurikate juurde ja aardekarp oligi seal. No see oli ainuke puu, mille juures vist ei saanud otsida. Ülejäänud puud 25m raadiuses said kõik läbi katsutud. Ma ei saa aru, miks ma SEDA puud ei silitanud, vist selle pärast, et seal all oli kuhjas kuusekäbisi. Ikka tõsiselt palju. See orav või tõenäolisemalt rähn, on ennast väga paksuks söönud. Igatahes rõõm oli suur ja maalisin oma nimetähed uhkelt logiraamatusse.
 

Tagasitee oli loomulikut tuttav ja rõõmsam. Muljetasime valjult, et võimalikku karuga kohtumist peletada. Ega ei tahakski silm silma vastu otiga kohtuda. Tagasiteel, Kollasaare künkakesele jõudes, kohtasime ka teisi matkalisi, meest, tütart ja naist. Tervitasime rõõmsalt, mees veel küsis, kas sealpool karujälgi on? Rahustasin teda edasimineku suhtes. Ise aga laskusime just karujäljega soorajale. Nagu näha, jõudsime ilusti pärale ja ohh kui hea maitses saiaviil omletisiiluga! Igavesti vahva matk ja igavesti hea koht auto juures (matkamaja, telkimiskoht, vaatetorn, 3G).

Ööbisime siin telkides, enne eelpoolmainitud põdernaise etendusele minemist. No päris ööbimiseks seda nimetada ei saa aga lõbus oli täiega.

Nüüd suund tagasi Järva-Jaani peale, et juubelile jõuda. Aega 1,5 tundi. No loomulikult jõuab ennast sel ülikuumal päeval kuskil loputada. Mul oli kaasas ka 3L pesuvett aga J-Jaani paisjärve ääres paistis vastaskalda juures nii hea privaatne koht, et ma sinna kohe aadamaülikonnas sisse hüppasin. Ohh kui hea oli pärast pikka higistamist(paganama autoremontijad olid mu konditsioneeri tuksi keeranud) vetevoogudesse sukelduda. Ma isegi ei katsunud vee soojust, kuigi olen üsna kõrk vee temperatuuri suhtes, lihtsalt vajusin järve vahele!

Nüüd võis valged riided selga panna, Ruth silmad värvida ja 75 juubelile astuda. Toreda nimega pubi oli Õlle31. Aga enne veel, oli üks aare mida ükskord siit läbisõidul otsisin. Johannese aare on kirikuaias tööriistakuuris laetala vahel mikro, filmitops. Selle aarde logide juurest alla kerides näeb ka minu logi, et “mina nii ei mängi”. See tähendab, et sellises avalikus kohas koguduse või kiriku poolt hallatavas kuuris otsima hakata ei ole minu huvi. Täna aga oli pool tundi juubelini aega ja tahtsingi Ruthile näidata kohta, kuhu ei peaks aaret peitma. Leidsin kiiresti, logisin ja jalutasime lilli ostma. Kahjuks ei saanud ka täna kirikusse.

Lillede ostmisega oli üks tore seik: nimelt läksime pubi lähedal A&O kauplusse lilli ostma, seal aga neid ei näinud ja küsisin kassapidaja käest, et kus J-Jaanis ka lilli võiks osta? Too väänas mõtliku näo ette, pidas 5 sekundit mõttepausi ja ütles, et vist ei saagi aga vaadake Grossi poodi, seal vahest on. Tatsasime siis poest välja ja esimene silt mis eemalt paistis, oli “Lilled”. Sellest ilusast ja tõesti suurest lillepoest saime juubelile väärikad lilled ostetud.

Juubel oli ilus, Tagasi sõitsime äikesevilus. Pani maasse vasakul ja paremal. Aga loodus lõhnab, ahh kus lõhnab! Vaesed allergikud.

Olin lubanud Kastani aaret kohendada ja oli ka muud asja Rakverre. Esimese asjana läksingi tiigi äärde parki, ennem olin autos riided vahetanud matka omade vastu. Käes kott abivahenditega (grillitangid karbi välja õngitsemiseks, kilekott ja teip prundi tegemiseks) astusin aarde poole. Pargiteel, pingil peesitas aga üks paks vanamees ja ei plaaninudki lahkuda. Istusin siis tiigi äärde maha ja hakkasime “kes ennem ära läheb” mängu mängima. Kaotasin. Korra juba paistis, et võidan aga vanamees tõusis ja istus järgmisele pingile.
Nüüd sai mul siiber ja sõitsin vaatama Vinnika aare aaret, mida ei ole tahtnud koledate logide tõttu vaatama minna, et eramaa silt ja jala minna ja miskit ei saa aru ja prügi igal pool. OK, peidetud tõesti aastal 2003. Tegelikult ei olnudki midagi hullu. Natuke ekslesin karjääri serval võsa vahel ja oligi suur kivi vastas mille laia serva all karp, nagu oleks eile pandud.
 

Rahulolu käes, suundusin uuesti Kastani tänava parki. Nüüd kedagi polnud kui välja arvata üks salaja suitsu tegev koolipoiss, kes kiirelt lahkus kui mind passimas nägi. Sain karbi kätte, logisin, keerasin kilekoti puntraks ja tõmbasin teibiga kinni ja surusin posti sisse alla prundiks, et karp enam tühjusse ei kukuks. Vahest on kellelegi hea ka teenet teha.

Kuna hiljuti tekib L-Virusse aardeid üha juurde ja oli mitmeid otsimata aardeid sealkandis, võtsime sõidu jälle ette.

Vine on toreda looga aare. Lugege kindlasti aardekirjeldust! Koht oli mul monument.ee lehelt juba teada. Mälestusmärk oli täitsa nõukaaegne aga mingis mõttes stiilne. Kuused istutatud ümberringi. Eks tops seal pidigi olema. Ruth leidis varsti.
 

Tapal polnudki saanud otsida Vana Auruveduri aaret. Kas ta oli kinni või ei tea. Igatahes nüüd võtsime järjekordse veduri ette. Avinurmes käisime kolmel korral otsimas veduri küljes aaret – ei miskit. Türil ronisime terve veduri läbi ja tulemus null!. Nüüd, nähes, milline hiiglane meie ette ilmus, tuhandete ja tuhandete peidukohtadega, tekkis lootusetuse tunne. Tegime tiiru ära ja ei proovinudki ronima hakata igalpool. Otsustasime vihjet vaadata – räästa all. Siis leidis Ruth kohe, ka mulle hakkas siis pisike maitseaine plekktopsi alumine külg silma. Oli teine nii särav puhas.
Kättesaamisega oli raskusi, sest oli lükatud väga kõrgele, otsisin oksakese allatõmbamiseks, logisin, ootasime et rahvast poleks ja tagasi ta oligi.
 

Eit teadis oli täitsa uus aare. Kirjeldus oli juba keeruline ja ootasimegi pikka tiirutamist nagu Iisakuski. Nii ka läks. Kodus oli reisijuht, millest saime mitu vihjet ausammaste kohta ja vaatamisväärsuste kohta. Seda infot kokku pannes tuvastasime kohad, mis tuleb läbi käia.
Nullis ootaski aiapostis tops kus veelgi konkreetsemad juhised. Nüüd sai otsimine konkreetsema piirde, aga ka tunnistuse, et raskeks läheb. Vihjeid oli aga kõik kohad tuleb läbi sõita ja üle vaadata.
  

Lääne-Viru reisijuhist lugesime mitu asja välja kalmistute ja mälestusmärkide kohta. Läksime siis uuele kalmistule, et vennashauda leida. Suurem koht jäi silma aga see oli invaliidide plats.
 http://www.monument.ee/tapa-linn-ja-vald/tapa-vabadussoda-imastu-invaliidide-kodu

Otsimise peale ühe betoonjuraka leidsimegi surnuaia piirest veidi väljas. Seal aga kirjasid peal ei olnud.
 selle kohta siin: http://www.monument.ee/tapa-linn-ja-vald/tapa-vangilaager

Küsisin siis ühelt hauda korrastanud perelt, näitasin nutikast pilti kah. Peretütar ei osanud küll midagi kosta, papi aga ütles kohe, et too on staadioni kõrval. Selge, olime vales kohas, suundusime nüüd vanale surnuaiale Judenitshi armee risti vaatama. Tähemärgid olidki ilusti näha. See surnuaed oli nagu mahajäetud. Arvatavasti ehitati siit kunagi raudtee läbi ja see pisike serv jäigi ainult järele.
 

Järgmine koht – lennuki postament. Meenus, et olen siin otsas ka lennukit näinud aga ju on pihta pandud või ongi maha võetud kui sobimatu. On ju siin vanad sõjaväe barakid maha tõmmatud ja üks uus elamu arenduski kõrvale tekkinud.
   

Nüüd siis liikusime vennashaua juurde staadioni ääres. Ma olen ju siin jooksnud! seda sammast aga pole märganud. Siit lugesime nimed ja auastmed kokku ja lõppkoordinaat hakkaski ennast avaldama. Küsitavust tekitas nimede ja auastmete arv, sest osa oli tuhmunud. Aga õige tulmuse jaoks tuli arvestada ainult nähtavaid sõnu.

http://www.monument.ee/tapa-linn-ja-vald/tapa-vennashaud

Nüüd olid kõik vajalikud arvud käes, toksisime need gepsu ja see näitas tagasi alguspunkti juurde, sama aia peale. Seal, aiaposti sees tops oligi.

Võtsime kaubandusest kehakinnitust kaasa ja sõitsime Kadrina poole kus samuti uus aare ootamas.  Liivaku poiste kodutee aarde eeltöö tegime juba kodus ära ja mõistatasime välja, et üks bussiliini variant on Undla ja Vohnja suunal, kus esimeses on vanadekodu ja teises kool. Undlas, kunagises Floora tehase väravas ei pidand palju otsima aga seda väravat pidime küll tiba otsima. Esimese hooga põrutasime siit mööda.
Miskipärast on pildid Undlast kadunud, vihjetops oli vana Flora sildiga värava hinge taga. Seal oli esimene koordinaat. Vohnjas pidime otsima maakivist hoonet ja silti sellel ja naaberhoonel. Saime suht kähku õigesse kohta. Ja nagu sel päeval tavaks, leidis Ruth jälle kähku vajaliku vihje, markeriga koordinaadi elektrikapi all. Siin oli teine koordinaat.
 
Lõpp suunas päris kaugele metsa vahele, Samas loogiliselt poiste arvatavasse kodupaika. Õnneks sai sõiduautoga siia vingerdada.
 Oli huvitav konteiner sarapuupõõsas.

Tagasiteel, läbi Rakvere, tahtsime otsida veel üht uut aaret Kastani. Ruttu sai selgeks, et aare on tiigi ääres elektriposti sees. Seal seda aga ei olnud. Oli ainult toigas posti õõnsas süvendis ja seal all kobises karbi moodi. Helistasin aarde omanikule ja too kinnitaski, et karp oleks pidanud olema ülevalpool avaust aga nüüd on siis alla kukkunud. Käega välja võtma ei ulatunud.
  

Nii jäigi see aare leidmata ehk peitu. Lubasin peitjale, et tulen homme ja proovin karbi kätte saada. Omanik ei saanud enne kahte nädalat Rakvere kanti. Asi mul siis aaret päästa!

Tegime ühe mõnusa tiiru Ida-Virus. Alustasime Rannapungerjalt ja lõpetasime Ida-Viru nõiakaevu juures.

Uus aare oli pandud Mustveesse Kuldkalake nimeks. Väike tops oli peidetud ranna lähedal kiviaia sisse. Nii vara veel päevitajaid polnud ja kiikedel lapsi mängimas polnud. Jõesuudmes oli mitmeid õngitsejaid.
 

Teine üsna värske aare oli Rannapungerja majaka juures: Pungerja
Kirjelduses seisis magnet. Saigi siis metalseid kohti otsitud. Natuke sai otsida kah, päris kavalalt oli serva all peidus. Jõesuudmes olid ka siin kalamehed. Siinsamas kalda peal, miljonivaatega kohas oli kaks nõukaaegset asutuse suvilat. Üks oli enamvähem korda tehtud, teisest ainult kest järel. See pildil oleva seinal oli kiri “aidu karjäär”. Suvel toimuvad siin majaka juures kontserdid.
  

Edasi suundusime põhja poole Iisakusse kuhu [irokas] oli aarde teinud hävinenud aarde asemele vaatetorni juures. IISaku on multiaare kus vahepunktides on vihjed järgmise punkti kohta. Esimene punkt oli asula sildi külge kleebitud ja seal kirjas, et “vaatetorni eelviimane korrus”
 

Ronisimegi siis vaatetorni ja asusime eelviimasel korrusel detektiivitööd tegema. Ega väga julge tunne ei olnud nii kõrgel kõõluda. Mõne aja pärast leidsingi sildi knopkadega tala otsa peal. Alt ei ulatunud hästi vaatama, tuli ülevaltpoolt lamades piiretest pea läbi pista ja silti uurida ning pildistada. Andekas koht oli.
  

Sildil oli ainult valge taustaga asula märk, Iisaku tekstiga, nagu need sissesõidul ikka on. No selge, et tuleb sissesõiduteed Iisakusse üle vaadata. Võtsimegi kõige lähema ette, Jõhvi suunal. Ja seal järgmine kleeps sildi tagaküljel oligi. Oh mis rõõmu!

Sildid saadud koordinaadid viisid kiriku juurde. Seal geps pillutas hästi, sest kirik varjas satelliite ja ka suured puud. Aga kokkuvõttes suunati ikka kiriku ukse juurde. No mis seal saab olla, oli küsimus? Uurisin siis teadeye vitriinikest ja nägingi tulemust – siin oli TÜNG – sinine kurva näoga ikoonike. OK, järelikult peab veel sissesõitudel olevaid asulamärke minema vaatama.
  

Järgmine oligi Tudulinna mineva tee peal. Seal oli uus koordinaat saadaval. Ma seda ei viitsinudki pildistada. Uus koht oli Iisaku laululava. Samuti suurte puude läheduses ja otsimisraadius oli ca 20m. Seal on aga istepingid ja nende alla saaks samamoodi knopkaga panna uued juhused. Nii me roomasime seal pinkide vahel ja tänasime varast hommikutundi, et publikut ei tekkinud. Viimaks tegin nagu kiriku juures, et lähen lagedama alale ja hakkan tulema kuhu kompass näitab ja nii mitme ilmakaare poolt. See viiski lauluväljaku ääres olevate puude juurde. Seal, ühes vana puuharuõnaruses, tops oligi. Uhh, minut varem heietasin juba loobumismõtteid.
  

Huulepulgatopsis olid järgmised koordinaadid, mis viisid Iisaku muuseumi juurde. Ega seal jällegi valikut polnud, oli puidust infotahvel, mille külge annab ikka midagi peita. No aga ei olnud seal midagi. Siis koitis, see on jälle tüng, ning paar meetrit eemal olevalt parkimismärgilt leidsingi tagaküljel kleepsu uute koordinaatidega.

Need juhatasid jällegi vaatetorni juurde, matkaraja algusse. Seal oli mingi maa-alune pumbajaam või mis iganes aga selle ühe koonilise katuse all aardekarp oligi. Vaat selline mõnus tuuseldamine oli mööda Iisakut ja nägime ju selle käigus ära kõik olulised kohad siin. Väga mõnus aare oli!

Käisime kohalikus marketis ja varustasime ennast võileivade ja tomatimahlaga ja põrutasime edasi põhja poole. Kunagi kui Kuremäe kloostrit käisime vaatamas, otsisime ka Serviti serviti! aaret. Tookord aga nutikat polnud ja kogemus oli ka nullilähedane. Henriga käisime siiski kivi juures ära aga midagi mõistlikku ei leidnud. Täna, 2aasta võrra kogenenumana, oli leid kuusekese küljes, kiire. Sealt saime lõpu koordinaadid. Kalevipoja haud ise aga peaks ju olema küngas, kuhu suunab ka pruun viit. Aga miks kivi siin on? Ehk on mõne ammuse koduloouurija poolt pandud. Karp oli üsna kõdunend männi sees, ei tea kui kaua see vastu peab. Siin sai ka pikalt otsida, gepsust polnud palju kasu. Aga nii, rondi vahele, ta oli torgatud.
  

Matkasuund ju liikus itta, Kuremäel sai peatust teha ikka. Siin kloostris mõni aasta tagasi käisime, kui oli kas püha tulemas või? igatahes oli kõik avatud ja sai ringi käia. Tol korral tundsin, nagu ka mõnes muus üksikus kohas, kuidas see konkreetne koht on väga hea auraga. Siin tekib nagu mõnutunne ja tahaks pingil istuda ja lihtsalt olla. Need vanad pärnad tookord, õitsemiseootes, lõhnasid nii hästi.
Täna käisime pühal allikal, kus tookord oli ummik inimesi ja sinna ei trüginud. Siin on allika kohal tareke ja maa sees auk torukesega, mida üks nunn seal püüdis ka puhastada. Nii ma vähemalt arvan. Igatahes ta seal sebis. Meie tulles riietas end üks viiekümnendates naine abikaasaga taamal suure kivi najal. Ei osanud sest midagi arvata. Kui aga olime sisenenud teise katusega osmikusse, nägime seal vettemineku kohta ja too on siis vettekastmise, supluse kohaks. Eks ta siit tuli. Pluss kuus kraadi vesi, mis maa seest tuleb, on ju jube külm aga usk on tugev kui sinna astud!
Võtsime isegi aura vee pudeli kaasa ja täitsime selle. Ka kaks päeva hiljem on see hästi maitsenud. Miks aga käiakse siia seda vett viimas tuhande kilomeetri tagant – ei tea. Tänagi oli läti numbrimängiga auto ja mees tassis 5L iitreseid kanistreid autoni.
Ses kohas peab midagi olema, kuigi ma ei usu mingit püha vett. Aga seal üleval kloostripärnade all jalutades saabus sihuke rahu, mida polnud enne tundnud. Lihtsalt maailmast sai ükskõik. Oluline olin mina ja mu kaaslased siin elus!

Nüüd uuesti me põhja liigume, Ruth,(kes alati mul kaarti loeb) kas nüüd jälle lähme sinna kus eelmine suve eksisime?  JUST! Otsime aaret Kurtna.  Eelmisel korral tahtsime liig palju järvi näha. Kuna neid on vist sadu, eksisime seal põhjalikult ära. Nutikat siis veel ei olnud. Täna keerasime alla suure tee pealt kus ka silt suusakeskusesse näitab. Nüüd juba tuttav koht, talvel sai talvepealina ürituse raames siin käidud. Aga aare, no siin jäime ikka tõsiselt hätta. Lugesime kirjeldust, lugesime vihjet (käbi kukub kännust kaugele). Geps juhatas suure kuuse juurde, selle oksad said kõik läbi uuritud. Veidi eemal ca 15m avastasime, et ühele noorele kuusele on traadiga seotud käbid külge. Selge et inimese töö, aga kas ka peitja oma? No võta kinni. Kui vaadata vihjet käbi kukkumise kohta siis tõepoolest võiksid need käbid siia kukkuda aga mingit vihjet lõppaarde kohta ei leidnud. Uitasime ja päevitasime siin tükk aega. Sõitsime isegi vahepeal 600m eemale Pannjärve keskuse juurde netti teiste logisi lugema. Ei aidanud. siinseks kõik, lõpp, schluss, end. Eks kunagi tulen jälle mõistatama.

Veel ei andnud alla, tormasime edasi virumaa teedel. Kunagi jäi leidmata Ida-Viru nõiakaev aare. Vailiga sai seda otsitud suure kuuse alt ja okstest, kuigi juba siis geps näitas teispoole oja. Tookord ei saanud nõiakaevu mõistest aru, sest kaevu kui sellist ei näinud. Täna ütlen: oleks ainult viitsinud paarkümmend sammu eemale astuda ja oleks näinud igavest nõiakaevu, aastaringi vesi tuleb maa alt välja.
 video siit… Nõiakaev

Sammusin siis ümber “nõiakaevu” ja olingi gepsu järgi nullis. Siin enam kahtlust polnud, känd on hea peidukoht. Aga pagana mõnus peitja[irokas] oli siia tünga teinud jälle. Kõige väiksem tupperware karp, mida näinud olen, oli just selle kännu sees. Sees kiri – pilt siin:
  

Olin üsna nõutu seal kui otsustasin näpud vähe sügavamale lehesodisse pista. Ja seal ta oli! Aardekarbike. Jälle ühe riuka võrra rikkam ehk kogenum.  Minu mõtte mägedele turnima minna, mattis Ruth ruttu maha ja vurasime rahulikult Muuka tagasi.

Mõnus päev oli!!!

Ega ma teadnuki, mis see draft on.
Et sinna mahub kümme ja rohkem inimest,
Et sinna nii palju häid inimesi tuleb!
Ja kõik minu paati!

Otsin pildid ja teekonna ja panen peagi siia…

 Esimene päev…

Teine päev…

Ilusal kevadpühal otsustasin võtta 2 aaret, kuhu Ruth ei tahaks ronida, üks oli pealegi uus ja veel leidmata.

Punasoo laugas on sama raba teises otsas, kus Mutionu pidu asub. Autoga sai päris lähedale, ca 1,4km peale. Edasi läks mööda metsasihti mis kraavi ja purdega rabaks üle läks. Soojas kraavivees oli suur hulk konni kudema tulnud. Konnad

Jalutuskäik oli üsna lühike, alla kilomeetri sinna ja tagasi. Kõige raskem osa oli ujumiskummi täis puhumine. See tehtud, võiski ennast jahutama minna. Ega väga külm ei olnudki, tegemist oli aga mõlemil pool kaldale saamisega. Põhja ju laukal ei ole kuhu jalga toetada. Mingit imeharjutusi tehes see siiski õnnestus. Karbiks oli taskulambi kest mis rippus oksa küljes. Rätikut ei taibanud kaasa võtta ja nii ma siis seal porgandpaljana tuulekese käes päevitasin. Mõtlesin, et mida teha kui korraga järgmised otsijad välja ilmuvad. Aga kuivaks sain ja kõndisin tagasi auto juurde, nautides esimesi pisut soojemat päeva.

Karjase on ammu meeles mõlkunud aga ei julenud minna, sest teiste logid olid hirmuäratavad. Kes võitles parmude, kes veega, kes ristirästi langenud puudega. Täna otsustasin ikka vaatama minna seda sulase majakohta sooserval. Praegu on ku looduses liikumiseks parim aeg – putukaid pole nõgeseid pole, lund pole, lehti pole mis vaadet piiravad.
Ja ega algus raske polnudki, piki sihti, siis tuli keerata tuulemurru peale. Siin oli ragistamist küll. Tuulemurru puud olid kõll koristatud aga kahe aasta tagune võsa langetus oli kõik sinnapaika jäänud ja tuli üle kaigaste turnida, mõnel pool ka pool kummikut vee sees.
Kuna üks otsija oli läinud jooksutrenni tehes ja tema trajektoor oli netis näha, arutasin, et ta ju ei saa joosta siin risu vahel põlvini vees ja see sulane pidi ka ju oma maja juurde pääsema mingitki teed või rada pidi, mitte kuskil jõelammil pokude vahel koperdades. Metsa veerest leidsingi kõrgema koha kus täitsa kobe tee sees. Tagasi tulingi juba seda mööda ja turnima polnudki vaja minna.
Aare ise oli padrunikastis kase ja kuuse all. Sõin seal kaasavõetud võileivad ära mis maitsesid nagu oleks söönud põdrapraadi koos ahjukartulitega! Põtru ja karusi õnneks ei kohanud kuigi nende tegutsemisjälgi oli kõikjal. Mõnus matk oli ca 6,7km.

Võrguvõistkond sõitis Haapsalusse finaalturniirile ja ma kasutasin kohe ära selle hea võimaluse kaasa sõita. Kutsusin kampa Einarti ja Urve, et nende autoga väike tiir teha.

Paliveres oli kohapeal 2 aaret ilusti ootamas.

Pikajala mägi on Läänemaa kõrgeim punkt, seal on terviserajad ja vana suusahüppemägi. Geps pillutas raskelt ringi ja sai pikalt otsitud. Lõpuks avastas Urve anomaalia kännust lõigatud ketta näol sarapuupõõsas ja sai kirja oma esimese aardeleiu.
 

Ürgtaim oli Palivere künnapuu juures. See palju üle 500 aasta vanune puu on küll oma eluea lõpul kuid siiski muljetavaldav. Aaret otsisime ikka eemalt puude küljest kuid paljastus sama petmisviisi äraarvamise järel nagu Kas juba Tallinnas käidud? Niiviisi saab mõnusalt kuivalt peita.
  

Järvekivi oli kindel siht mida otsima minna. On see ju aasta aarde kandidaat ja kõik leidjad kiidavad seda. On üks pirakas kivi vesise metsa all, ümber männid, kadakad. Kaks infosilti ja üks pink. Vist terve tunni otsisime siin, isegi kõik kivi praod katsusime läbi, otsekui lootes, et sealt uks avaneb. Kõige kahtlasemana jäi meelde pink mis on värskelt pandud, kahtlustan, et peitja poolt. Sealt aga peidukat ei leidnud. Kui ongi pink siis on tõesti väga kaval avamine sellel aardel, ega muidu kõik ei kiidaks!

Rohkem ei olnudki aega, Haapsalu aarded jäid muud aega ootama.

Enne Jürisse minekut tegime väikse tuuri loode-virumaal. Ilm oli ilus kevadine ja loodus juba päris kuiv. Suundusime Palmse kanti ja soov oli lõpetada Nõmmeveskil võimast vetemängu vaatamas.

Õhkulastud ausamba juurde oli 2km metsateed. Kohati raskelt läbitav aga kohale saime ilusti. Ausammas ise oli peitunud metsatuka vahele ümber mille oli lageraie ja tuulemurd. Kirjelduses oli, et mahakukkunud puu juurestikus ja konteiner on nähtaval. Seal oli mitu juurtega ümber murtud kuuske aga aaret ei leidnud sealt kuidagimoodi. Päris kua turnisime ja piilusime. Nüüd, eelmiste logisi ja nende pilte vaadates selgub, et peitmise hetkel veel raiet ega murdu polnud ja ehk on peidetud mõne vanadusest ümber kukkunud puu juurtesse, mida seal paar tükki oli aga mille välistasime kuna ülepeakõrgused juurepuhmakad olid palju paremad peidukohad. Ei tea, kas tagasi viitsib siia kunagi kolistada, koht ju nähtud kah juba.

13 on koht Palmse kõrtsu taga kus legendi järgi üleannetud nunnad kivideks muudeti. Läksime kõrtsu nurga tagant mööda, mõtlesin, et see on vast eramaa, sest kogu mõis on erastatud. Kuna seal oli ka suur pargi plaan ja pargi poole läksime, ei teind sellest numbrit. Vahepeal ronisime ka üle elektrikarjuse, lootes, et loomi pole veel välja lastud. Ja olidki seal vägevad kivimürakad koos. Sellist kooslust polegi mujal kohanud. Aarde leidmine oli lihtne – suund kätte ja õigel kaugusel karp peidus oli.
 

von der Pahlen on Palmse mõisa taga järve kõrgel kaldal paviljon. See on vist hiljuti taastatud. Iöus vaade järvele kus talvised autorataste jäljed veel sulamata. Muidu oli metsaalune juba päris kuiv ja hea jalutada. Aare trepi alla kruvitud lauajupi peal. Korralik teostus.
 

Hiieniinepuu  juures olime mõni aasta tagasi käinud ja selle vägevust imetlenud. Vana mitme tüvega pärn, lindid ja nipsasjakesed küljes. Aaret pidi otsima põhja poolt. Ikka väga lähedalt otsisin esmalt. Kui aga koordinaadid telefoni panin, nägin, et tükk maad eemal. Puutüvede pesas ta oligi. Vahtrale oli mitu toru mahla võtmiseks sisse taotud juba eelmistel aastatel ja polnud viitsitud välja võtta.
 

Hauakivi aare oli Ilumäe kirikuaias. Ka seal olime käinud ja väga korras aeda hauaplatsidega imetlenud. Terve suguvõsa Pahleneid on sinna maetud, mõned ka lapse hauad, kõigil suured kiviplaadid kirjadega peal. Aare tuli jälle lihtsalt, no mida seal peita ongi, eesmärk ongi ju ilusat kohta tutvustada. Just oli maha võetud ka üks vana, seest tühjaks kõdunenud puu. Väljast paistis väga ilus aga vaat mis sees toimub. Peabki sellised, pealtnäha ilusad, aga ohtlikud puud maha võtma ja ega kirikute juurde suured puud ei sobigi. Kirik peab ikka kaugele paistma, mitte igasugu “põlispuude”  nagu vahtrate ja kuuskede ja pärnade vahele ära kaduma.
     

Kuueristi oli vahva kuue tee ristumisega metsateede pundar kust läksid ka matkateed läbi. Kogemata vaatasin valesti maastiku raskusastet, et 3,5 see oleks siis nagu puu otsas kuskil. Täpsustades oli maastik siiski 1,5 ja peidukoht 3,5. Siis oli selge, et kuskil varjualuse küljes. Ronisin kohe tagakülje aluse läbi kui kõige loogilisema. Oli hoopis andekalt peidetud puhkekoha sildi külge. Peitja oli sildi kruvinud oma kohalt maha ja paigaldanud siis oma toodud prussijupi külge.
     

Kärestiku aare oli peidetud Nõmmeveskile. Nii Joaveskil kui Nõmmeveskil oleme ikka kevaditi käinud. Siin kärestikel on tõeliselt võimas vetevool. Aare ise oli järsu kaldanõlva peal aga leidmata ta jäi. Üks tõenäoline puuõõn järsaku serval jäi küll silma aga sinna piiluma ma minna ei julgenud ilma köieta. Oli tõsine libisemise ja kukkumise oht.
karestiku video

Autol suurt viga polnudki. Sain juba enne 8 linna ja auto kätte. Et oli ehituspoe avamiseni aega, sõitsin kahte uut aaret vaatama.

Siitau aarde õige lõpp-punkti asukoha arvasin kohe aarde avaldamisel ära, sest olin Hulja kandis hoolega pärandkultuuri kaarti juba varem uurinud. Lõpp oli Sita-augu mäel ja seal on kivirist nii vanast ajast, et igasugu pärimused selle päritolu kohta lähevad lahku.

Seal ongi üks tore kivirist, mida olin ennegi imetlenud. Täna probleeme polnud. Aardekarp oligi kohe selle taga kuusehekis PVC toru detailidest tehtud konteineris.
 

Teine uus aare oli Parun Dellingshauseni reisid. Nuputasime mis me Ruthiga nuputasime aga kindlalt õiget jaama ei osanud paika panna. Google street viewiga proovisin Kadrina jaama vaadata aga seal ei ole tänavat ja midagi ei näe.
Jäi see kord sinnapaika. Nüüd võtsin ette, et otsin selle mälestusraamatu välja. Kobisin siis ülemisele korrusele, et raamatukogust mälestusraamat välja otsida. Raamatukogutädi tahtis kohe raamatu laenutusse panna, ma jõudsin ainult öelda, et mul vaja ainult lehitseda geopeituse asjus. Tädi hakkas muhelema (ta teab minu geopeituse tegemistest) ja küsis, kas ma äkki lk. 70 pealt infot ei otsi? Minu lahtist karpi vaadates seletas ta, et just oli ühe teise raamatukogu inimene tal palunud sellest raamatust ühe lehe sisse skannida ja talle saata. Siis oli asi selge, üks eriti kaval geopeitur oli lasknud oma “tädil” minu “tädilt” koopia tellida, sest L-Virus ongi siin see raamat ainukesena. Uurisin mis ma uurisin seda lehte aga midagi mõistlikku sealt välja ei lugenud. Viimases hädas otsustasin vihjet vaadata. Seal oli lk. 170.  No muidugi oli seal kirjeldatud, et krahvi veeti Kadrinasse rongi peale.
Täna sõitsin vaksalisse. See on kunagi olnud ilus puithoone, annaks veel päästa küll. Otsisin siis dr. Jänest, kelle selja taga pidi aare peituma. Jaamahoonel oli grafiteid igasuguseid, jänest ei tuvastanud nendel ühtegi. Hoone tagaküljel oli aga markeriga kiri dr. Jänes. Selge, Jänes leitud, aga kus on aardekarp?

Piilutuid sai nende laudade taha, ennem juba ka kõiksugu kohti katsutud. No pole. Hoone eesküljele tulles lootsin, et see ongi “jänese selja taga”. Juba külm hakkas. Siis hakkasin lähemalt uurima lipuvarda aluseid, sest Tartus oli üks aare ülikooli ees samuti lipuvarda sees filmitopsis. Ja ennäe imet! Täpselt nii oligi – peitja oli varda alusest traadi läbi vedanud, et filmitops välja ei kukuks. Välja sai kui kasutasin oksakest ja altpoolt surusin ülevalt välja. Väga mõnus. Oligi samuti filmitops.
 
ll hakkaski 9 läbi saama, nüüd poed lahti ja siis koju.

Autol kadus sidur ära ja koperdasin ilma sidurita varahommikul autoga töökoja platsile. Et avamiseni oli poolteist tundi, käisin aaret Rott viljasalves vaatamas. Leid oli lihtne. Ega seal palju kohti peitmiseks polnud. Konteiner oli kah liiga erinev muust taustast – huulepulga kest magnetiga.

Bussini oli 2,5 h aega. Kolasin natuke aga kõik kohad olid kinni, läksin bussijaama, ostsin EE ja kakao ja jäin lugema.

Omaette kogemus oli õlidega bussijaamas.

8.30 Kui saabusin, oli neid 2-3 tükki aega veetmas. Varsti saabus klaasseina taha 2 ratturit, pakiraamidel puuviljakastid kolaga. Ringi käis Isostari pudel, mille sisu paistis nii meeldiv olema, et ka ruttu juurde kapanud habetunud õlid selle järele kämbla sirutasid. Politsei hirmus oli neil ka liikumas Aura “kirsimaitseline” vesi.
9.00 Juba säraga silmis tegelased laekusid bussijaama kõige parematele pinkidele, kust neid regulaarselt käis ära ajamas üks gargobussi leti taga olev töötaja. Selle mõju oli aga lühiajaline. Varsti oli sumisev, haisev, röhitsev, odekolonnine seltskond tagasi bussijaamas. Tõmbusin kahe istmerea võrra jaama sisemusse.
9.30 Õlide liiklus trassil pingid-väljassuitsetamine-kuskilmujal läheb üha elavamaks. Saabub juurde üha uusi nägusi, keda rõõmsalt tervitatakse. Loomulikult sätivad nad ennast mugavatele seljatugedega pinkide tsooni.
Liigun viimasele äärmisele pingireale. Rõvedaimad isendid ajab see sama töötaja tagasi tänavale.
9.50 Tekkimas on browni liikumise sarnane tegevus. Saabumas on alkoholimüügikeelu lõpp. Klapitakse raha, määratakse, kes mida toob.
10.10 Saabuvad muulad pudelitega. Käib mingi imelik jaotamine. Varsti on enamus on lahkunud. Haisema on jäänud vaid need kel raha polnud või on veel miskis uimas. Mina koos ülejäänud bussiootajatega olen juba ammu eraldunud püstiseisjate tsooni kassade juurde. Bussini on veel 20 minutit. Köhatades arutlen, kas see on nüüd äkki mõne õli kopsudest pärit jäänuk või lihtsalt midagi muud.

Kes on mida tegemata jätnud? See on ikka väga raske küsimus. Me peame nendest õnnetutest õlidest aru saama. Aga minu, “normaalse” kodaniku ootus on avalikul alal oodata normaalset võimalust oma bussi oodata.

Osalesin täna Tartus, Dorpati konverentsikeskuses “http://www.targaltinternetis.ee/2013/01/konverents-minu-jalajalg-internetis/” konverentsil.

Jõudsin pool tundi varem ja vaatasin üle aarde “Siili”. Eelnevalt olin selle asukoha kõikvõimalikke otsinguid kasutades välja peilinud. Ei leidnud seal ühtki mikrot. Osa kujust oli ka lume all ja nende rauakolkarate vahel poleks ka puhastamine tulemust andnud. Eks soojal ajal tagasi.

Konverentsi enda kava oli paljulubav. 1. esineja Hõbemägi aga teemani ei jõudnudki. Jahus ajakirjanduse tekkest ja toimetuste tööst enne ja tänapäeval. Oma põhiteemani – lapsed internetis, ta ei jõudnudki. Kahjuks olid ka teised esinejad sama umbluused. Õnneks olid töötoad asjalikud, sai teistega vestelda igasugustel teemadel.

Käisime Jüris toidukraami ja suusavarustust viimas. Tagasiteel põikasime läbi Maailmalõppu oodates aarde juurest. See on Rebala kaitseala muuseumi juures. Kindlasti läheme sinna suvisel ajal tagasi ekskursiooni nõutama ja asju uurima. (koduleht on neil ikka kohutav küll!)

Aare oli algul teises kohas, arvatavasti muuseumimaja juures kiviaia juures elupuu läheduses. Sest logides oli lugeda hoolimatust otsimisest ja puu räsimisest.
Meie jõudsime just päeval, kui aare oli uude, paremasse kohta tõstetud. Seda ma aga otsima minnes ei teadnud. Geps pihus, suundusin kompassinoole järel. See aga vedas mind kiviaiast 40m kaugemale. 15m läheduses oli ka üks pihlakas, mille varju võiks karbi peita, aga seal ei olnud. Kirusin juba mõttes peitjat, et nii valesti aarde asukohta määrata ei ole ilus. Kuigi, on olnud mitmeid aardeid, kus koordinaat ka 15-20m mööda näitab.
Aga siin? Kas teised siis gepsu järgi nullis ei otsinudki ja tuhnisid kiviaias ja puu kallal? Minu gepsu näidu järgi nulli kohas oli ainult üks põhurulli hunnik. No see ei saa ju midagi olla. Mingi hetk tuli ka Ruth sinna ja avastas, et pole miskit põhk vaid suur kivi, mille külgedel ma lumekooriku peal kõikudes seda põhuks pidasin. Hetke pärast oli karp tal käes. Oli teine tegelt päris avalikult kivi külje all, paetükike katmas.

Kuna suvine Otepää-Valgamaa reisi logi oli ainult sisukorrana, panin nüüd teksti ja pilte üles.

Esmaspäeva õhtul käisime Ugalas vaatamas “Meeste kodu”. Lahe tükk oli.

Järgmisel hommikul võtsime uuesti ette Viljandimaa kirikud 1 aarde. Selleks tuli Jaani kriku tornist vaadata tornikuke sabasulgedes olevat aastaarvu ja Pauluse kiriku ukse kohal olevat aastaarvu. Nüüd oli binokkel kaasas ja kukel olev arv on 1988. See on siis järelikult pandud viimase restaureerimise käigus. Arvutused näitasid lõpp-punkti samasse kohta kuhu ka üleeelmisel korral kui otsisime. Ka nüüd sai ikka natuke otsida. Tookord ma veel okste tipurägastikust ei taibanud otsida. Nüüd olen juba tiba kogenenum.

Tagasiteel pöörasime ka Saarepeedile sisse kus on uus aare Taskulambi 2. Esimeses punktis oli kan torudest tehtud suur taskulamp kuhu tuli patareid panna ja läks ka põlema. Siis aga oli mõistus otsas mis sellega peale hakata ja kust sealt lõpu koordinaadid välja võluda. Seisime veel mõnda aega nõutute nägudega ja jalutasime tagasi autoni.

Ostsin spordihoonele 10 Molteni GG7 palli. See on Molteni kõige parem pall mida kasutab ka Balti Liiga oma mängudel. Otsisin pikalt maaletoojat kui juhuse tahtel ta leidsin. Sai kõvasti säästetud kaupmeeste arvelt.
Kuna pallidele pidi järgi minema Tallinna ja muklitele Jürisse kardulast vaja viia, oligi päevaplaan paigas koos enesestmõistetavalt aarete otsimisega.

Esimene põige Leningradi maanteelt oli Kupu aare. Endise nõuka sõjaväebaasi territooriumil, mitmekodselt okastraadiga piiratud territoorium. Okastraat väänles kaitsvat siiani küll mööda poste või lihtsalt maad mööda, püüdes tähelepandamatuid oma püünisesse. Sain ka ise mõne komistuse. Aga loodus ise on siin kaunis. Liivapinnasel männimets, inimese tehtud kõrgendikud ja rajatised. Sai nuputada nende eesmärgi üle ja imestatud “inseneride” leidlikkust betooni valamisel kasutatavate meetodite ja abivahendite üle. Tuleb nagu tuttav ette.
Aare ise ühe putka vast õhutoru sees.

Järgmisena oli teel Tülivere aare. Auto tuli jätta parklasse, mis tegelt oli hooldatud paepealne heinamaa serv. Aga see oli ilus, seal oli ka üks talumees oma kinnistu piirid tähitanud kiviaia nurgaga. Ka piirikivi oli nähtaval, mille juurest aed suunda näitas. Jalutasin Tülivere tammeni kuhu sai “kõhtu” astuda, sest üks külg oli väga ammu puruks. Ime, et siiamaani kasvab. Legendid aarde lehel. Ise seisin seal sees päris pikka aega ja manasin silme ette kõiki neid aastasadu mida see tamm on näinud. See oli lahe. Väljas oli uduvihm või tibutas, vaikus, turiste pole, ainult enese mõtted. Sügis on MÕNUS!
Aare oli mõned sammud enne tamme silla all.
  

Kahe aardega oli juba energialaks käes. Mis siis veel? Otsisin üles Kõnelevate kivide aarde esimes punkti. Uskumatu kivi! Sellised massiivsed ristid sisse raiutud. Nimeks nelja kuninga kivi, infot aga selle kohta muud ei olnud välja pandud. Tuleb ise otsida. Kivi juures oli vihje teisele punktile. See oli veel vägevam koht. Arvatakse, et piirikivi kahe võimumehe vahel, ühe sümbol kaks võimukeppi, teisel praadimisrest(nii uskumatu tundub see). Eks näeb, mis ma välja uurin. Kuusalu enda info selle koha pealt on null peaaegu.
Lõpus oli peale selle veel vana asulakoht. Konteiner sildi posti torus konksuga.
      

Ja ikka edasi, Tallinna poole. Järgmine aare Siia maani ja mitte kaugemale. See on tähtis aare minu jaoks, sest tahan panna aarde mälestusmärgi juurde “siia maale ja mitte enam”. See on mälestuskivi 20 km lõunapoole samal joonel. Leidsin sell ühe matka käigus. Ja samal teemal ja sama asja mälestamiseks.
See aare aga oli lihtne lahendada, ainult numbrid kivilt võtta ja lõpp kivikalmesse välja arvutada. Kalmes kaua ei läinud. Tegelt oleks lõpp võinud temaatilisemas kohas olla.
  

Nii, ja nüüd Tallinna poole, aeg pressib peale. Saan Ivoga kokku ja pallid kätte, nüüd edasi pealinna aardeid avastama! Mustamäe kaunitar on hiljutine aare, ilusa prgi ja tiigi serval. Aarde koht aga rõve, esmapeitjale kohane. Isegi pilti ei teinud. Liikusin kohe edasi, mööda mulle tundmatuid tänavaid (tänan gps) aardeni Lõvi 2. Tsarinna Katariina poolt eraldatud tühjadele kruntidele ehitasid soosikud mõisad. See on nüüd ainukesena alles. Või midagi sellest. Minule oli üllatus, sest siin kõrval on maa-amet kus korduvalt käidud ja seda pargikest pole märganud!
Aare kolmikpuujuurte lähedal karbis, kaetunu suure puu tükiga.
  

No üks veel enne Henri juurde minekut.  Kommunaar, kes ei teaks tema puukingi. Aga ka kõike muud VASTIKUT mida ta tootis. Fotot vaadates asukoha suhtes kahtlust ei tekkinud. Sutsti välja puude võra vahelt. Oli 20cm puujupp, sees uure logiraamatule. Panin tagasi nagu oli. Emotsioone ei tekitanud, et miks kommunaari. OK, PUU otsas, PUU konteineri sees. Aga edasi? Igatahes kuivatasin autos kuivaks ja panin tagasi.

Veel enne Henri juurde minekut, läksin aarde üks päev… juurde. Oi-kui-ilus park istumiseks, jalutamiseks ja kõigeks muuks. Aare imselt kadunud, leidsin ainult traadipaelad.

Otsustasin täna teha üksi üks retk, üksinda, võttes ette raskemini ligipääsetavad kohad, kuhu turistina matkates teised ei viitsiks tulla. Sekka ka mõni tavalisem koht.

Alustasin kohe hommikul, valget aega niigi vähe ja kellakeeramisest ei ole kunagi aru saanud. Igatahes 10 olin teel, et võtta andmeid Struve aarde mõne punkti kohta. Ebavere mäel oli infotahvel kus on Erich Meerja luuletus selle mäe kohta ja küsiti salmide arvu. Siia mäkke andis ikka tõsiselt astuda. Minu jaoks oli see mitu korda raskem munamäele tõusust. Võrrelda võiks Kiviõli musta tuhamäe otsa minekuga kuigi väiksem oli aga libe ja savisem.
Ebavere mägi ja üldse see koht on aga üks neid, kus mina end hästi tunnen. Ei ole ma nii palju legende ja lugusi lugenud kui Ebavere mäe kohta. Neid on mõned siin: http://www.v-maarja.ee/?part=html&id=116 . Põhilisem on see, et saarlaste jumal Tharapita on siin sündinud ja lennanud tulihännana Saaremaale. Nüüd seostatakse seda Kaali kraatri sünniga. Kõige köitvamalt kirjutab sellest Lennart Meri oma Hõbevalgemas. See selleks. Täna oli vaikne, uduvihmane ilm ja kõndida mõnus. Ka Meerja omapoolne legend-luuletus oli mõnus.

Tee läks edasi värske aarde Üle võlli juurde. Pelgasin, et tuleb mingi sõnnikupatarei sees uitamine. Tegelt oli andekalt endise silohoidla või siis sõnnikuhoidla kahe patarei vahelise seina paneelide vahelisse ruumi peidetud konteiner. Ise mahtus täpselt sealt kolmnurgast läbi pugema. Oli, pagan, täpselt keskel. Väljusingi teiselt poolt.
  

Tapalt läbi, oli vaatamata Rauakõrve aare. Seda just teiste soovimatusest kuskile võsa vahele minna. Tegelt oli jõekallas, tõsi uuristatud kopraaukudega, täitsa kõnnitav. ATV-d olid ilusa tee sinna sõitnud ja augud kaselattidega kinni katnud. Niisiis ilus jalutuskäik 300m edasi-tagasi. Näha oli kobraste langetustöid. Vist tuleb külm talv, et nii palju “talvepuid” varutakse. Aastast 2001 !!! peidetud aare oli nüüd vist uuemas kestas kuiv ja korras. Logiraamatud nüüd juba üle 10 aasta kõik sees. Vägev! Mõnus jalutuskäik tuulevaikuses ja pisukeses uduvihmas.
  

Sipelga otsimine algas juba aasta tagasi kuid siis ei leidnud esimest punkti ja ei uskunud, et peabki keldrisse minema. Eriti väljastpoolt vaadates, et varisemisohtlikku. Sees nii hirmus ei tundunudki. Neljas uks paremalt oli keldrikoridoris neljas uks ühte boksi, mille uksepiidal lipik numbritega. Need peaksid olema abiks lõpp-punkti leidmisel. Tegemist Lehtse lossi varemetega.
   

Järgmine punkt viis kunagise turbatööstuse servale ja selle soojaku katuse alt sain järgmise numbri.

Edasi oli aga täitsa viltu. Teetruup,  mille külge või kuskile oleks mingid numbrid pandama, jäi minu jaoks tühjaks. Veetsin siin pika tunni ja realiseerisin sihtotstarbeliselt kaasavõetud pirukad ja õunamahla. Tulemus ikka null.

Igaks juhuks käisin veel neljandas punktis aga sealgi ei märganud midagi kivi või kaksikpuu juures.

Sai sellest sipelgast küllalt ja sõitsin minema. Nüüd loen, et peitja vist arvabki et punktid on vaja taastada. No tule taevas appi! Kui on miskit puudu, tuleks muuta ajutiselt kättesaamatuks. Muidu võiks ju tore aare olla, algus oli põnev.
Suundusin tagasi Tapa poole ja proovisin Kuru kääru aaret vaadata. Probleem oli nats teekoha leidmisega.  Ehmatus oli raudtee ülesõidukohal, lasin seal läbi paremalt poolt tulevat rongi. Viimane vagun möödas, panin ajama, silmanurgast aga nägin, et vasakult läheneb teine rong. Too oli juba täitsa lähedal, nii 60m, kummagi rongi kiirus oli aga õnneks 30km/h. Olin aga juba hooga keset teed ja polnud mõtet pidurdama hakata ja panin gaasi. Ma polnud vaadanud, et on 2 rongi rada. Rong möödas siis ju relss tühi. Nüüd sain kogemuse kogu eluks.
Auto jätsin peitja soovitatud kohta ja läksin vaatama. Ega midagi vaadata polnud. Koprad olid üles paisutanud terve metsaaluse, tuleb tulla külmal talvel.  Siis otse mööda jääd.
  

Üks aare kummitas veel tükk aega. Vast on tegemist Tõrma hiiemäega kuigi seda looduses pole sildistatud. Õnneks on arhiivides hulgaliselt materjale nii hiiemäe, kultuspaikade kui kivikalmete kohta.  Battery aare küll sellest midagi ei jutusta ja ei tea. Õnneks meie oskame teisiti vaadata. Karp ise oli peidukast eemal. Arvatavasti metsloomad. Panin tagasi oma kohale ja maskeerisin pisut. Karbis oli 2 logiraamatut ja mõlemisse oli logitud. Kas just siin, ei tea. Logisin suuremasse, aardenimega raamatusse.

Seda võiks isegi saagaks nimetada. Multiaarde Pikk alguspunktist pidi saama juhendi edaspidiseks lahendamiseks. Mitu korda olen nii gps kui kaardi järgi nullis käinud aga peale tammiku looduskaitse märgi seal midagi polnud.

Eemal oli küll üks vana, seest pehkinud känd, aga seal, pealtnäha loogilises kohas, ei olnud midagi. Nüüd siis saatsin peitjale kirja, et kas ma üldse õigest kohast otsin? Kiirelt tuligi vastus, et ju siis juhendid jälle kadunud, pidid olema märki hoidva posti sees nööriga. Olin ka sealt uurinid aga kordagi polnud seal. Saatis peitja mulle juhendi ja sai otsima hakata neid maju:

…
Tee väike rännak ja tutvu linna ajalooga!
Kõik otsitavad objektid asuvad Pikal tänaval.
Kasuta majade numbreid!
a- siin avati Rakvere esimene kino;
b- siin sündis Rakvere eesti teater;
c- siin asus linna 30. aastate üks peamisi peosaale;
d- siin olid raamatukogu, telegraaf ja postkontor;
e- Rakvere esimese fotoateljee asukoht;
f- Rakvere esimene trükikoda;
g- siin oli kübaraäri.
Aarde koordinaadid saad arvutades (dd mm.mmm)
59° f-e. (a+g) · (g+b)
26° d · b. 2 · (c+f)
…

Sõitsin teosammul tänava läbi ja sain majanumbrid lihtsasti kätte. Need olid linnavalitsuse pandud ühesuguse kujuga mälestustahvlid. Ainult trükikojal silti polnud. Oli värskelt renoveeritud ja äkki omanik viskas vana minema ja uut ei ole veel pandud? Igatahes see ei seganud lõppkoordinaadi arvutamist, sest oli minutit tähistav number mis Rakvere linnas on 20. Seega majanumber 61.

Lõpp oli vallimäele viiva metalltrepi küljes. Natuke ikka otsisin kah. Suvel on siin vist palju rahvarohkem, täna kedagi ei näinud.