Ilus ilm jätkus ja kuna oli kutse disc-golfi mängima minna siis kahtlusi polnud. Kutse oli ka algajate koolitusele, mida ma tahtsingi läbida. Kohale jõudes selgus, et kohal on võistlejad üle Eesti, kes tegid hooajalõpu üritust, mille raames ka algajate koolitus. Ega midagi, üks kord olin liikumisega “Mehed liikuma” juba siin mänginud, et päris võõras asi ei olnud. Profid tegidki üle tunni meiega koolitust ja siis võistlesime kõik koos.
10 punktise raja läbisin pea-aegu 2 tunniga, teisele ringile ei jäänud.

Läksin siis edasi veel leidmata Uljaste matkarajal oleva aarde Uljaste II – Mädajärv (A06) otsingutele. Rada oli märgistatud lintidega ja kulges raba serva mööda. Väga ilus matk oli üles alla kulgeval rajal. Aardetops oli päris järve veerel ja sai peaaegu kuiva jalaga kohale. Tagasi tulin rohkem metsa seest ja voore ülevalpool, et ka sealset loodust vaadata, aga oli igavam, raba ääres oli ilusam.
 

Ilus soe päikseline ilm ja mis ikka kodus passida. Mõni uus aare oli kah vahepeal üles tulnud.

Alustasin Vadi koolimaja lähedal vana lauda nurgas olnud aardest Laudaka.  See oli peitja esimene aare aga oli täitsa hästi tehtud, pakule oli õõnsus sisse tehtud ja ots naela otsas keerama pandud.
 

Vasknarvas olin kord käinud aga muulist ei teadnud midagi. Parklas oli palju autosi noortega, läksid paadiga matkale, magamiskotid ja õlled kaasas. Paningi algul nende järel ajama, siis sain aru õigest suunast ja keerasin muuli poole. Algul oli ilus metsatee, mis läks üle jubakivist ja pinnasest ehitatud muuliks.
     

Aarde Vasknarva muuli leidmine raske ei olnud, sest vihjepiltidel antud suur paju hakkas kohe silma. Jätsin sinna ka minu käes olnud ränduri ja nautisin vaateid. Edasi-tagasi 3km. Paras jalutuskäik.

Nüüd läbi Kuremaa Jõhvi poole. Tee ääres oli seeneliste autosi. Piilusin siis kah metsa alla aga midagi ei näinud. Enne Jõhvit keerasin veel vaatama siiani leidmata Ulothrix Zonata  aaret. Juba 2 korda olin siin otsimas käinud ja mitte midagi neil kordadel silma ei hakanud. Kuna peitja on [irokas] siis pidigi hea peidukas olema. Aga ka täna ei paistnud midagi silma. Kobasin kõik arvatavad kohad läbi. Viimaks vaatasin teiste leidjate logisi ja üks rääkis maskeeringu kontaktist konteineriga. See lihtsustas otsingut tunduvalt ja varsti oligi peidukas leitud. Maa sisse oli kaevatud kanalisatsioonitoru, selle sees konteiner ja korgi küljes puunott. Väga hea maskeering.
 

Jõhvis tiirutasin loomulikult ringi ja püüdsin aru saada kuhu peab sõitma, et keskusse autoga jõuda. No sain lõpuks selveri ette. Tahtsin kiiret kõhutäit ja lootsin selverist või kaubanduskeskusest söögikohta leida. Ei leidnud aga nurga taga oli ukraina söögikoht. Räpane ja kole küll aga söök oli odav ja hea.
Pagarid olid peitnud 2 uut aaret. Võtsin suuna Kukruse mõisa peale ja täitsa umbes keerasingi õigele teele üle viadukti. Nii hõlpsalt polegi mul siin kiirteerägastikus läinudki. Mõisa juures pidin leidma aarde Kabelimetsa järgmise punkti koordinaadid. Esimese hetkega ei leidnud ja vaatsin ümber mõisa, et pilti teha. Teispool oli mõisa uks lahti ja oli veel 20 min aega, et sees ringi vaadata. Lahke neiu tegi mulle siis kiire ekskursiooni, suur tänu talle! Pärast leidsin koordinaadid kiirelt magnetiga lintidelt keldrisissekäigi katusekonstruktsiooni küljest.

Koordinaadid viisid Kabelimetsa Tollide kalmistule. Kuna aga aare Kukruse vulkaan oli siinpool kiirteed, siis ronisin ka kohe mäe otsa, tegin pilte ja trepi juures toru seest leidsin ka aarde. Vulkaan ajas tõesti mäe seest suitsu välja. Õnneks täna purskama ei hakanud.

Von Tollide kalmistul kaua ei läinud. Suur õõnsus puus hakkas kohe silma.

Tagasiteel keerasin veel Järuska sillale. Ka siin olin 2 korda juba käinud aga segase aardekirjelduse tõttu ei õnnestunud lõpp-punkti välja peilida. Arvutused viisid kaugele metsa. Seal, kuhu lõpuks pagarite abiga jõudsin, olin ka ise lootnud lõppu näha.
 

Enne, kui muud asja kirjutan, panen vahele, et toimus väga ilus rattasõit koos ajalooliste kohtde vaatamisega

http://sport.laekvere.eu/muuga-rattasoit

Juba järgmisel päeval võtsime ette reisi Peipsi järve äärde, et sibulaid varuda. Juba Mustveest sai üks 10L kott ostetud aga tahtsime ikka edasi minna kuni sibularestoranini välja. Sõitsime meelega kõige väiksemat järvepoolset teed, mis oli kunagi peatee. Sest siin on näha see õige kultuur – ridaküla, algul üle 7km pikk läbi Raja ja  Kasepää Omeduni välja. See on elamus, ei ole vaja mööda suurt maanteed sõita.
Põikasime sisse ka Kadrina mõisa, sest ka L-Virus on Kadrina aga Kadrina mõisast polnud kuulnudki. Ja hopsti, siin on mõisast tehtud külalistemaja ja sinna ette muinasjututegelaste park puukujudega. Lahe! Vaat siia peab lastele ekskursioone tegema. Tegin ka paar pilti.
      

Alatskivi lossis olime käinud mõni aasta tagasi kui restaureerimine oli algusjärgus peale seda kui soomlase käest vald lossi kätte sai. Juba siis sai sees ringi käia ja vaadata kuidas taastamine käib. Tänaseks on kõik valmis ja väga ilus. Peale selle on seal restoran, keraamikakoda, tekstiilikoda, Tubina muuseumitoad, keldrikorrusel väga huvitav vahakujude muuseum, kus on vana aja erinevate elukutsete esindajad. VÄGA hästi teostatud! Seda kõike peab ise nägema.
 

Lossiparki on tehtud ka disc-golfi rada. Samuti on seal juba kunagi mainitud National Geographic’u kollane raam.
 

Alatskivi külje all on ka Kalevipoja säng, kus oli ka aare 2004. Enne kui mina mäest alla jõudsin oli äi juba teerajal vastas, karp näpus ja suu kõrvuni. No taadil hakkab juba kogemus tekkima, ta isegi ei teadnud, kus on aarde koordinaat või kus on. Ma üleval ainult ütlesin, et seal allpool kuskil näitab kompass. Vana paju sees oli karp. Ka säng, ehk võib-olla vana maalinnuse koht oli vaatamist väärt.

Nüüd jälle Peipsi äärde: Varnja – Kasepää – Kolkja, jällegi kitsas tee ja kalurite ja sibulakasvatajate majad. Kõikjal lauad tee ääres ja müüakse õunu, sibulaid, tomateid. Hinnad ühtlased. Korraga oli restoran tee peal ees ja astusime sisse. Ei kirjuta pikalt, sinna tuleb ise minna. Igatahes road on head, kuigi kõvasti üle hinnatud. Minu väga maitsev kalasashlõkk 9€, teistel snitsel juustuga 8€.
Ukse taga tänaval tahtis mees sibulakilo eest 2.5€. Tolle mehe saatsime kohe pikalt, sest kõikjal oli 1,5€. Ettekandja käest saime tema kodu aadressi, et ostke sealt. Aga kohale jõudes just sõitis sealt auto ära ja sibulad kõik peal. Polnud probleemi. Teispool tänavat oli järgmine müügilaud ja saime noormehega nii hästi kaubale, et tassis meile igasuguses suures sibulatega võrke ette. Me tahtsime nimelt väiksemaid, et oleks hea pannile lõigata ja marineerida. Saime täpselt meie soovitud võrgutäied sibulat. Mõni pilt ka praest:
  

Kuna oli teade minu Aegviidu RMK aarde kohta, et võib olla oma kohalt lahkunud, ei olnud reisisihi valikul kahtlust. Nagunii tahtsime ilusat ilma kasutada ja ringi sõita.

Aardekarbi leidsin viimase leidja sõnade kohaselt looduskeskuse trepi ees olevast lillepotist. Karp oli korras ja kuiv, peidukas aga vildakil. Asetasin karbi jälle peidukasse ja aare jälle korras. Käisime ka väikse ringi loodusrada läbi, see on ka ratastoolile läbitav. Ise pilti ei teinud täna, võtsin vanad pildid.
 

Otsisime Aegviidus ka üht aaret ja Nelijärve raudteejaamas teist aga kumbagi leida ei õnnestunud. Teised oleks seal veel pikemalt oma näppe kõikjale toppinud ja ringi roomanud aga ma rahustasin nad maha, et ju ei ole täna leidmise päev. Läksime siis Nelijärve puhkekeskuse söögikohta sööma. Väga head ja taskukohased praed toodi kiirelt lauda. Mõnus!

Edasi liikusime Albu ja Vargamäe poole teele jäi minul juba leitud aare, mida tahtsin teistele näidata. Ämm ja Äi läksid ikka äksi täis otsimisega. Pidin siiski ise osava peiduka paljastama. Üks uus aare oli Albu mõisa juures Albu Mõis Oli lihtne aare elupuu sees. Aga eks eesmärk oligi mõisa tutvutada. Laupäeval oli mõis kinni aga me olime siin mõisakoolis juba ennemalt käinud.
   

Siinsamas lähedal Vargamäel on üks aare mis oli mul kevadel läbi tehtud, matkates Järva-Madise kiriku juurest üle Kodru raba Vargamäele aga siis ei olnud karpi alles. Nüüd oli karp taastatud ja sai logima minna. Vargamäele oli juurde ehitatud sauniku koht ja juba 1993 aastast alates rajatud kultuuripark, kuhu iga aasta istutatakse puud Järvamaa kultuuriauhinna saanud isikutele ja kollektiividele. Tänaseks on puid juba palju, seal on ka laululava ja Karjapoisi seiklusrada. Täna pidurdas meie hoogu seal jalutada metsa all laiuv kuuseriisikate väli. Terve poekoti saime täis.

Viimasel seenelkäigu korral sain ka tubli portsu pilvikuid. Otsustasin neist teha ühe pajaroa sarnase asja. Otsisin netist retsepte aga midagi sellist ei leidnud. Tuli siis ise pea tööle panna.

Retsept tuli selline:

kausitäis pilvikuid
4 sibulat
6 küünt küüslauku
4 porgandit
5 väiksemat tomatit
väike tops tomatipastat
200g maasuitsusinki
150g piknikukurki

Keetsin seened kuni need põhja langesid, siis pannil 1 kuumuse peal kuivatasin veidi ja siis praadisin rasva sees pruunikamaks. Praadisin kõik koostisoasad eraldi pannil läbi. Suurel pannil panin kõik kokku, lisasin tomatid ja tomatipasta ja ohtralt tüümiani ja piprasegu, soola panin ainult seente keeduvette. Väga hea sai.
  

Esmaspäev, 18 august. Avastasin pilviku väga hea maitse. Tegelt ei avastanudki, sest lapsepõlves sai igasugu seenepraade süüa.
Igatahes, peale kukeseent on ka palju muid maitsvaid seeni.

Nüüd tean, et pilvikut saab keeta, siis praadida ja ta ei kaota 90 protsenti oma massist. Saab maitsestada ja kasutada erinevates roogades.

Käisin jällegi seemi vaatamas. Neid ikka leidub, on pirukat tehtud ja sousti tehtud. Nii palju aga ei ole, et viitsiks marinaadi keetma hakata. Täna nägin karurada ja sellel tema hunnikut viljateradega. Oli juba kasvama läinud.

See reis oli ammu plaanis. Tallinnas jätsime kesklinna liikluse vahele ja läksime järvevana kaudu mustamäelt läbi. Väravas oli üks vana tuttav ja too lasi meid tasuta sisse – võit 29€ puhtalt. Jalutasime siin 3 tundi ringi, nägime ära ka kaugemal nurgas oleva uue alpinaariumi igasugu kitsedega. Väga mõnus oli, natuke ikka jõudumööda arendatakse seda loomaaeda. Inimesi oli palju, väravas kogu aeg järjekord.

Söömas käisime vastas olevas kaubanduskeskuses www.chopsticks.ee siin olime ka enne käinud ja on väga maitsev. Siin tuleb kõik võtta kahe inimese peale, sest suured portsud. Mina võtsin traditsiooniliselt lambaliha 2 pipratärniga. Nutsin ja nuuskasin selle maitsva roa alla ja edasi vabaõhumuuseumisse.

Rocca Al Mare vabaõhumuuseum on väga suur. Väga mõnusad kaardid on ristumisteedel väljas ja saad oma käiku planeerida. Siin on mitu kihti – on põhja-eesti talud, lõuna-eesti talud, saarte talud, järgmine kiht – väga vanad talud pärisorjuse algusest tänapäevani, ja veel üks kiht – inimese eluring – sünd, pulm, surm ja muu eluolu. Need kihid on laiali üle terve muuseumi. Kui viitsid tahvlitel kirjutatut lugeda ja erinevad kohad läbi käia, on väga huvitav. Meie jõudsime vast väikse kolmandikuga tutvuda. Astusime sisse ka sajandialguse poodi tolleaegse kaubavalikuga. Siia tuleme kindlasti tagasi, mul jäi siinne aaregi võtmata.

Tagasiteel ostsime Aldarist värsket lesta ja lasime suitsuahjust läbi. Imehead said!

Ühel eelmisel retkel jäi Jääaja keskuses käimata. Täna võtsime selle reisisihiks ja loomulikult ka lähedalolevad aarded.
Esimese aarde Hermine Jürgensi juures kirjutasin nii:
Mul on vedanud, kuna spordihoone, kus ma töötan, on raamatukoguga ühes majas, või on hoopis raamatukogu spordihoonega ühes hoones. Mine võta kinni. Aga mida pikkadel pimedatel talveõhtutel ikka teha, kui raamatukogus huvitavaid teoseid lehitseda? Nii oli mul lahendus ammu käes, eelmisel suvel lõpus kohalgi käidud. Arutlesime, mis see 3.0 maastik võiks olla. Ainult üks võimalik peidukas jäi silma. Aga siin oli vaja abivahendit.
Täna oli see kaasas(redel). Ei aidanud, oli ainult abiks puhkamisel kui abivahendil istusin. Ruth leidis eemalt ühe teise võimaliku peidiku. Põgusal vaatamisel midagi ka seal ei avastanud.
Nüüd oli aeg anda hallidele ajurakkudele väike energiasüst, sõitsime mööda tolmust teed ühte väga heasse söögikohta – Äksi motelli kohvikusse. Olime siin ennegi lõunatanud ja muljed väga head – kiirelt toit lauda, odavad aga samas väga maitsvad toidud, mänguasju täis lastetuba – kui korra käinud, tuled jälle. Lauas sai aardeteema osadeks võetud ja lauale laiali laotud. Kõige ebatõenäolisemad sai üle serva maha pühitud, kahe allesjäänu vahel oli lihtne valida – kui üks on vale, peab teine õige olema. Logisch!
Kimasime siis lõppu tagasi, Ruth ei jõudnud autost väljagi kui ma elegantse liigutusega aarde tema pesast välja võtsin. Olin siit ka enne otsinud aga ju mitte hoolikalt. Maastiku raskusastme viiks mina küll 1,5 peale. Tänud aarde eest!

Jääaja keskuse väljapanek meeldis meile väga! See on kaasaegne muuseum, kus on väga erinevate meetodite kaudu tutvustatud külastajale näidatavat. Imestasime mitmel korral – no pidi ikka ideid olema, kuidas teemat huvitavaks teha ja tutvustada. Tulemus on vägev! Meile väga meeldis. Vaatasin piletilt millal sisenesime ja väljusime 1.55 tundi hiljem. Ja kogu see aeg oli põnev, tuleb muidugi kõik pakutava läbi vaadata.

Isanda ja emanda. Aarde nimest ei saanudki aru. Suvel tegime esimese poole ära, lõpu lähedal viskas rihma maha kõikjal laiutav eramaa silt. Tuju oli tühja kõhu pärast niikuinii nullis ja sõitsime Jääaja keskusesse sööma. Aga tutkit, brat! Nii suure külastatavusega koha juurde ju ei saa normaalset söögikohta teha. Meie saabumise ajaks ca kell 15 oli letil üks võileib ja 2 viineripirukat. Sooja süüa siin ei saagi. Samal ajal oli parkimisplatsil 7 bussi ja mitukümmend autot. Ei saa aru, siin oleks käivet küll võimalik saavutada. Sõitsime siis Äksi motelli kohvikusse. See on väärt koht, just kiitsin seda eelmises postituses.
Täna tegime nii pohhuistlikud näod ette kui saime ja lihtsalt jalutasime aardeni. Isegi nii ülbe olin, et läksin ilusaid hooneid lähemalt pildistama. Suur tänu, Saadjärve ümbrus on kohe väga lähedaseks muutunud aarete külastamisega.
  

Ma ei oska seletada miks see koht mulle kohe meeldima hakkas TK5 Püha Brigitta , loe sealt logist.
  

Välgi . Poleks aaret, poleks siia sattunud. Nii võiks paljude aarete kohta kirjutada, just heas mõttes loomulikult. Vaatasime kaardilt, et pikk kruusatee. No mis ikka, kaarti vaadates arutlesime, et nii sügavate laante vahel, eks see mingi soosaar ole. Kuigi palju majakohti on kaardile märgitud. No mida nad teevad siin eraldatud paigas?
Kui kohale jõudsime, avanes aga võimas vaatepilt silmapiirini ulatuvatest metsadest. Olime tõusnud kurvilist teed pidi kõrgele voorele. Ma veel mõtlesin sõidu ajal, et kas sai sodi bensiini tangitud viimati, et auto ei taha viienda käiguga kruusateel sõita. Aga ju ma vist ei märganud kurvilist teed sõites, et kogu aeg on paras tõus. (Tagasi sõites ei pidanud pedaali kuigi palju vajutama)
Kõrgendiku tipus kroonis väike puukirik. Kirikuaed oli üsna hõre, suurte puude varjus. Ilus koht! Nüüd saan aru küll, miks siin ikka veel nii palju elu on.
  

Sirelililla aare ilusas kohas. Aarde nime tähenduse sai teada infotahvlilt

Lähenesime aardele Lutikajärve poolt. Ühel hetkel oli tee kinni. Nüüd teame aga see-eest ilusaid matkaradu ja telkimiskohti Saare järve ääres.
Põhja poolt tulles nägime muidugi ilusat alleed. Mina pole nii tihedasti istutatud puualleed näinud, tundus aga väga huvitav ja omapärane.
Aarde juures lugesime infosilti ja arutlesime tolle aja kommete ja inimeste saatuse kohta. Siis hakkas müristama ja tuli kiirelt logida, et varju jõuda.

Soe ilm, uusi aardeid on, soov meres supelda on – no mis peaks siis veel kodus passima! Sihiks võtsime Käsmu poolsaare. Seal autoga liigelda ei tohi ja jalgsimatk oligi meil plaani võetud. Ööseks Purekkari neemele telkime – ka see oli kindel soov, sest eelmine kord oli siin väga mõnus.

Enne Võsu oli täitsa uus aare Metsaoti seif. Polnudki veel keegi leidnud. Tuli mõistatada lõppaarde asukoht. See oli ühe suure kivi lähedal. Auto jätsime tee algusse, sest kehvaks läks tee koheselt. Uksi kinni pannes vuras meist üks pere autoga mööda. Nemad seda teed ei peljanud. Aga meil polnud midagi 2+2km matka vastu “Ojakivi” juurde. Ilus metsaalune, päike paistab – väga mõnus! Enne kivi ei hakanud koordinaate uurimagi. Kivil ronisid perepojad ringi. Teretasime, nemad asusid minekule, mina gepsu uurima. Ruth kuulis kui nad järgmisest aardest rääkisid. Oleks ma kuulnud, oleks tutvust teinud. Selge oli ka see, et meie matka ajal on nendel aare leitud. Nii oligi, olime isegi kolmandad, hommikul oli keegi prantslane juba jõudnud esmaleiu teha.
Aardepaku leidsin kohe, oli teine pleekimata ja kuidagi värske ilmega. Lähemalt vaadates sai selgeks, et ongi karuotil seif metsas. Pakul oli uks ees, millegi üleskeeramisnupp ja vajutamise jaoks nupp. Mida mis teeb, oli segane. Ühel hetkel aga uks avanes ja ukse sees paljastus kellamehhanism mis tiksus ja vahel lasi ust avada ja vahel mitte. Väga andekalt tehtud ja palju nokitsemist on olnud selle aarde meisterdamisel. Meile väga meeldis.
   

Võsust lõunasse olevas metsas oli kohe järgmine Lemuselja aare. Vaja oli leida filmitopsikuid juhistega järgmise punkti leidmiseks. Mõnes kohas läks kauem, mõnes kiirelt. Metsa vahel ikka hea jalutada. Tagasiteel kohtusime [ikside] tiimiga. Rääkisime karuoti seifi mõistatusest ja mida läheduses veel põnevat on. Nende autoni jõudes nägime, et nad on käinud vist kõikidel suveseiklustel, isegi kõrvalistuja koha ees oli statsionaarne lauake kuhu lehti ja kaarte kinnitada. Profid!
  

Sama liivast metsateed edasi oli Sadulpe aare. Koti aardekirstuga leidsin kohe. Kirstul oli lukk ees, teada oli vaja koodi luku avamiseks. Koodi sai aga teada, kui panid üksteise peale kaasasolnud kileribad numbrite fragmentidega. Jällegi tore aare!
 

Käsmus kohtusime poeg Henriga, kelle kutsusime Käsmu poolsaarele matkama. Oligi väga mõnus rännak piki ranniku metsaveeres ja kaldaklibul teise poolsaare otsa. Aare Palganeeme oli vene sõjaväe mingi ehitise laepaneelis. Hea poiss ronis sinna üles. Tagasi läksime poolsaare kesmist osa pidi ja nautisime ilusat metsaalust ja kivikülve.
   

Vana Jüri aaret ei viitsinud täna enam otsima minna, tähendas see ju veel väikest matka. Mõtted olid juba ilusal õhtul Purekkari neemel. Käsmu kiriku juures leidsime veel Kabelimäe aarde.
   

Üllatavalt vähe oli autosi Purekkari neeme otsas olevas parklas. Saimegi auto kõige põhjapoolsemasse tippu panna ja 20m kaugusele rannakünkale ka telgi püsti ajada. Lebotasime, grillisime lambasooles vorstikesi ühekordse grilli peal ja mõnulesime niisama. Õnneks ei olnud siin lärmavaid seltskondi ja sai rahulikult laineloksu ja ritsikate saagimist kuulata, mitte mingit nõmedat tümpsu. Hämara saabudes läksime ka neeme tippu välja, et jätta Purekkari aardesse Pärnumaalt Võistest kaasavõetud rändur.
 

Hommikul külastasime Pärispea kalakasvatust. Nüüd on siin vist mingi muu äri käimas. Pärispea aarde leidsime kiirelt, lugesime infotahvlilt veel põhja-Eesti kalakasvatuste ja -tööstuse kohta.

Poolsaarelt tagasi pöördudes jäi teele veel üks uus aare Turbuneeme külaplatsil. Ilusti on korda tehtud. Tasub lugeda aardekirjeldust, kuidas küla selle platsi omale sai.
  

Koju veel ei tahtnud minna, siis võtsime ette eile loobutud Vana Jüri aare. Täna olid jalad värskemad ja tõotas tulla ka mõni ujumisvõimalus. Sõitsimegi Käsmu tagasi ja suundusime Kuradi saarele. Et veeseis on madal, sai täitsa kuivalt kohale. Rahvast vooris palju Käsmust randa ja ka edasi poolsaare tippu. Kõik olid venekeelsed, ainult üht eestikeelt kuulsin ja paari hollandi ja ingliskeelset. Aarde leidsime kenasti ja tagasi tulime teist poolsaare serva pidi. Ujumiskohta ei leidnud kivide ja madala vee pärast . Vette läksimegi enne küla liivarannal.
  

Peale Valgevenet tahtsime Ruthiga ka Eesti sooja maitsta ja lõuna pool ühe tiiru teha. Õhtul leidsin, et nädalaga on kukeseeni metsa juurde tulnud.

Alustasime tuuri  kolmapäeva õhtul suveteatris, Jõgevamaal, Kääpa külas, Kalevipoja kojas “Lambasööjad”. Väga naljakas ja improvisatsiooniline tükk. Meeldis väga. Ööseks läksime juba tuttavasse Tartu motelli. Hea, et toas vähepalt puhur oli, muidu ei oleks kuuma pärast suurt magada saanud. Hommik algas vara ja 8 olime juba esimest aaret püüdmas. Tähetarga multiaare. Esimene punkt Tähetorni juures, lõpp arvatavasti Tõraveres. Aru ma ei saa – kõik leiavad aga minul jäi esimeses punktis lõpu koordinaat leidmata. Ok, pole midagi, küll Tartusse veelgi tuleme.

Edasi aga juba lõuna poole ja esimene peatus Pikassillas. Siin olime juba üks suve käinud aga kaks uut aaret oli vahepeal peidetud. Esimene oli sarjast “Võrtsjärve väravad” Võrtsjärve Väravad 3. Siit teeotsast 150m kaugusel on mu kursavenna kodu. Head mälestused on sealt aegadest. Ühel talvel tegime siin väikest äri, tegime metskonnas jõulukuuski ja müüsime Tartus kaupluse juures maha. Selle raha eest ostsin ülikonna, sai sellega ka pulmad tehtud. Kursavend Ain aga võttis naiseks kursaõe Piia ja pulmade aeg istutasid siia tamme. Täna läksime ka tamme vaatama – oli teine ilusaks suureks sirgunud. Aare ise oli topsis katusekese all. Sealt pidi kirja panema ka lõppaarde jaoks numbrid. Et kui kõik väravate 7 punkti leitud, saab leida ka 8-nda boonusaarde.
 

Võrtsjärve Väravad 4 oli II m.sõja mälestussamba kõrval puuokstes. Üldse on siinkandis palju ausambaid hukkunud venelastele. See on ka arusaadav, sest Sinimägedest ei saanud venelased läbi ja siis tungisid lõuna poolt peale.

Tõrva linnas polnud kumbki käinud, mina vast ainult läbi sõitnud. Seda huvitavam oli seda linnakest avastada ja seda aarded ka pakkusid, sõitsime mitmeid kordi edasi tagasi. Esimeseks valisima Mususilla mikro, mis oli silla-aare. Üldiselt igasugu silla-aarded mulle ei meeldi, sest ma ei leia neid. Ja siin nii läkski – otsisin magnetiga konteinerit, no ei jäänud pihku. Aga noh, koht oli ilus ja vesi kastis higist nägu.
  

Kaarsilla II Tõrva veskijärve juures on samuti park ja laululavake ja tantsuplatsimägi. Oskasime auto jätta valele poole jõge ja jalutasime 400m sillani. Aarde leidsin kohe, juba oskan selliseid lisandusi märgata, mis silla konstruktsiooni järele aimavad. Oligi tehtud silla värvi pruss ja sinna sisse karbile pesake.
  

Üks aare oli veel Tõrvas Nelja järve jooks. Siin olid aga lähteandmed (tuli lugeda ühe suure hoone nähtavaid väikseid aknaid) nii segased ja seda väärtust tuli ka järgmise nelja punkti leidmisel kasutada. 2. punkti leidsime, 3. ka võib olla aga neljas oli juba päris mööda vist, sest arvutasime mis arvutasime aga lõppu ei saanud välja arvutada. Aga jällegi üks ilus park ja liivane järverand. Ilus koht, eks kunagi hakkame uuesti aknaid lugema (võibolla ka neid mis puude taha jäävad, või mis on kinni ehitatud.
 

Helme ordulinnuses oli põhjust peatuda kuna siin on Eesti kõige esimene geopeituse aare HE-aare. Häbi küll, aga leidmata see jäi. Nutika geps pillutas mööda linnusevalli üles ja alla ja sinna ja tänna, jalas olevate sandaalidega oli väga ebamugav. Oma 20min siblisin seal ringi. Mitte ühtki mõistlikku kohta ei hakanud silma. Kahju. See-eest sai aga pugeda jahutavasse koopasse. Oleks suurema valgusjõuga lamp kaasas olnud, oleks ka kaugematesse käikudesse läinud. Lohutuseks aga leidsin eemalt allika juurest Helme ordulinnus aarde. Ka linnuses sees käisime ära. Palavust oli ikka üle 30-ne. Hea oli koopas ja allikas jahutust otsida.
   

Karksi-Nuia keskel on tore ämblik

Irokas oli Mõisakülla peitnud 2 uut aaret ja loomulikult läksime ühe oma lemmikpeituri aardeid vaatama. Mõisaküla on ikka väga tilluke linn. Kuidas tal küll linnaõigused anti. Kuigi omal ajal oli siin tugev raudteesõlm ja depoo. Sellest annavad veel tunnistust vanad tööliste elamud, nüüd vist suurelt jaolt tühjad. Leidsime ühe poe ja kui küsisime tädikeselt, kus siin süüa saab, oli vastus, et 12-14 on üks sööklataoline asi lahti. Vaat niipalju siis endisest hiilgusest. Suletud teedel me enam ei kohtu on väga mõnusa taustaga aare. Irokas oli leidnud selle üksiku vaguni ja mõnedsajad meetrid liipreid Viljandi poole minemas. Ja tõepoolest, vagunid enam ei kohtu ja see vagun seisabki kurvalt Mõisaküla vahel. Oli küll mõistatusaare aga lahenes lihtsalt, läksin kohe vaguni trepi taha uudistama ja seal karp oligi.
 

Teine mõistatus oli juba raskem. Õpetaja aarde puhul tuleb lugeda kirjeldust, siis sai liiklusmärgi tagant uue juhendi. Kuni liiklusmärgini korjasime igasugu peidetud numbreid. Kas olid need kilomeetripostil km tähise numbrid, valgete teeäärepostidesse peidetud numbrid, nendesamade postide külge isoleerpaelaga tehtud numbrid – valgega valgele ja mustaga mustale jne. Panime kõik saadud numbrid uude juhendisse aga miskit ei klappinud. Jäi seekord leidmata.
   

Tihemetsal Voltveti mõisahoone trepil on kuldsed lõvid. Siit ka aare Kuldsed lõvid. Sillakese all pargis. Karbi nägin kohe ära aga läheduses oleval verandal istusid kaks vanataati ja üks neist jälgis mind kogu aega pilguga. Kas ta pudelipõhjaprillidega ka midagi nägi, ei tea. Igatahes aarde väljasikutamist ei sooritanud. Nüüd loen ka teiste logisid, et vanakesed on kogu aeg verandal ja ei saa otsida. Siin päev hiljem otsinud Hannese humoorikas logi: Nagu Itaalia filmis. Istub vanapaar verandal. Liikumatult. Ees klaas või tassi. Nad on kas a) ärkvel ja fikseerivad kõike; b) uinunud; c) surnd. Kuna võimaluste b ja c kontrollimiseks vahendid puudusid, jätsime katki. Kunagi jälle.
 

Vahepeal leidsin Mulgiraudtee seeriast aarde Mulgiraudtee 2. See on vana kitsarööpmelise raudtee Mõisakülast Viljandisse sari. Leid oli lihtne, mis seal ikka väga peita.

Allikukivi koobas aardele lähenesime altpoolt orgu, niiet koobas jäi varju. Oli allikas, kus olid ka kruusid joomiseks riputatud. Ruth jäi jooma ja mina otsisin aaret. Tiba kaua otsisin, sest Ruth oli juba orgu laskunud aga mina leidsin õige koopasuu ka üles. Sees oli jällegi meeldivalt jahe.
  

Ka Õhulaeva aare oli kohustuslike nimekirjas kiituste tõttu. Ootasin küll suuremat mõistatamist aga tegelt oli väga vahva kogemus. Paat pandud pea kohale parkimisplatsi ääres. Milleks, kes teab, ehk oli kunagi mingi reklaamimõte vms.

Reisi kindel eesmärk oli leida Viimane kolhoosi konn. Seda on pandud aasta aarde kandidaadiks ja pidi midagi erilist olema. Ja oligi. Alguses oli tõesti ilmekas kolhoositraktoristi või taoline kuju. No kust see siia sai?  Kas oligi siin või keegi tõi siia? Igatahes lõbus. Sealt saime lõpu koordinaadid.  No siin sai lõuaga naerda. Väga kihvt teostus!
  

Päeva viimaseks aardeks oli X-pointi Kõige raskem oli siia kohalesõitmine. Tihedalt maju ja tänavakesi. Ilma gepsu kaardita poleks saanudki. Nautisime õhtupäikest ja sääski. Karp oli puunoti külje all.
 

Ööseks plaanisime jääda kuhugi ranna lähedale kas telki või autosse. Leidsimegi ilusa koha. Autost välja tulles selgus aga, et sääski on tohutult, paigal ei saanud sekunditki olla. Telgi panekust ei saanud juttugi olla. Ettenägelikult olin sääsevõrgu kaasa võtnud ja suure siplemise peale kleepisin selle ukseakna kohale. Kinnise aknaga ei saanuks ses palavuses magada. Juba tagasi autos sai selgeks, et ka autos magamisest ei tule midagi välja, sest aseme tegemine nõuaks ikkagi uste ja luugi lahti tegemist ja siis oleks miljon sääske autos. Hädaga võtsin netist majutusasutused välja ja leidsin lähedusest kodumajutuse-hosteli – 10€ nägu. Kell oli juba 24 läbi aga pererahvas oli õnneks üleval ja näitas toa kätte. Siin võis vene ajal küll ilus ja tolle aja kohta mugav majutus olla aga nüüd on ju 30 aastat mööda läinud, aga sisustus ja kõik muu ikka sama. Lisaks haises allkorrus kassi või millegi sellise järgi. Kes küll siin ööbida tahaks? Aga teisel korrusel oli üks Moskva pere, olla juba mitu nädalat siin olnud. Ei kujuta küll sellist puhkust ette. Ja hoovimaja näis inimesi ööbivat.

Igatahes öö saime ilusti magatud ja hommikul panime varakult ajama. Nüüd siis Läti piiri poole. Tahtsime Jõulumäe suusakeskuses 2 aaret võtta aga seal olid laskevõistlused ja kogu ala kinni. Võiste kiriku juures oli esimene peatus. Seda on mingil hetkel renoveerima või konserveerima asutud. Nüüd seisab niisama. Aare oli laululava juurde mineva trepi all. Võtsime sealt kaasa ränduri Saksamaalt. Oli teine ka Hiinas käinud ja pikalt Lätis. Nüüd viime ta põhja poole (Etteruttavalt ütlen, et panime ta Purekkari neeme aardesse)
  

Tolkuse raba matkatee ääres on Sookolli aare. Oli teine samblamätta alla pugenud. Ilus matkarada oli. Raba peal üleni laudtee ja üleval oosi peal ilus mets. Lisaks suur vaatetorn üle puude latvade. Hea jahutav tuuleõhk liikus üleval. All oli jällegi üle 30C sooja. Raba pool oli veel Ida-Saksa turisti aare. Sai pikalt otsitud aga peitu see jäigi.
          

Järgmisena peatusime RMK Kabli looduskeskuse juures. Lähedal pidi ka aare olema. Jalutasime siis piki randa ja jõudsimegi päris Kabli randa. Ruth jäi vette solistama, mina tõin auto ära ja otsisin ka väiksest vaatetornist Kabli aarde üles.
 

Kuskil metsa vahel oli veel Majaka aare.

Nüüd juba päris piiri ääres Iklas. Üks vahva aare Kimamis camera oli puu otsas. Oligi nagu miskit elektroonikat aga kast tundus nagu poolik või lõhutud, siis ei hakanudki rohkem edasi otsima. Nüüd peitja ütles, et nii peabki olema. Aga noh, eks järgmine kord vaatame, mis seal tegema peab

Saame öelda, et käisime Lätis kah, sest Ikla rändrahn aarde juures ei saanud parkida, see oli piiripunkti kaamerate all, siis parkisime Läti poole parklasse. Otsisime aaret küll teadetetahvli küljest ja kivi alt. Kui oleks aerofoto pilti vaadanud, oleks vast taibanud eemale põõsa taha otsima minna, nüüd jäi leidmata.
 

Tagasi Pärnu poole oli veel üks kiita saanud aare 2xAA. Nagu nimigi ütleb, peab kaks patareid kaasas olema. Silla alt leidsin karbi kus oli patareide pesa ja siis läksid numbrid põlema lõpu koordinaatidega. Lõpp oli ühe teise silla all. Sai natuke otsitud kah.
  

Pärnusse jõudsime juba peale keskpäeva. Kesklinna ei viitsinud sellise kuumusega otsima/jalutama minna ja vaatasime aardeid kodutee lähedalt.  Enne Pärnut oli veel Uulu aare. Ei viitsinud seda pikalt puude ja võsa vahelt otsida ja läksime Uulu söögikohta sööma. Rahvast oli palju. Aga põhjus ikka sama – maitsvad toidud, odavad ja kiirelt saab kätte. Pärnu suure silla peal on aare Pikanäpupäkapiku. Nimi on tabavalt pandud, sest oli silla käsipuu alumises osas pikema toru sees, et pidi oksakesega tõukama ühest otsast, et väike konteiner kätte saada.
  

Kohe lähedal oli Uuemetsa aare. Tuli välja, et see on ilus RMK puhkekoht. Oleks me seda teadnud eile kui ööbimiskohta otsisime!!! Otsisime netist Pärnu maakonnast aga linnast otsides oleks ka selle koha leidnud. Aare käes, läksin ujuma, sest sellise palavusega olin üle keha märg ja kleepuv. Ei viitsind autost riideid tuua ja hüppasin täitsa paljalt vette. Kõik möödasõitvad paadid lehvitasid mulle. Ega ma kade poiss ei olnud, lehvitasin vastu kah.
 

Et Tori kiriku juures selline liivapaljand on, polnud enneteadnud. Aga ega ma polegi ju Toris enne käinud. Ilus sõjameete kirik. Jalutasime aardeni ja piki paljandit tagasi, Põrguvärav aare oli posti sees. Ruth leidis kohe, ma poleks seda posti leidnudki. Märki või viita sel otsas polnud.
  

Ka Vändrasse põikasime sisse. Vändra karu aare Vändra pargis oli tamme juurikate vahel. Suured ja vanad tammed on siin kõik! Teine aare Vändras on Eesti Skautlus 100 kiriku ja kalmistu juures.
   

Viimaseks aardeks sel reisil jäi Lydia Koidula sünnikoha juures olev Lydia Koidula. Aimasime võimaliku koha ära suurte keskelt kõdunevate pajude sees. Seal puru sees aga palju ei tahtnud sobrada. Võimalik, et tegelt hoopis kuskil mujal.
 

Väga mõnus tripp oli! Ja sooja sai kõvasti. Talvel saab sellest puudust tunda – nii-et me ei virise palavuse pärast.

Unustamatu reis. Annan meilile teada kui reisikiri valmis on.

Juba eelmine päev oli näha, et täna on vihmavaikne päev. Võtsin ka äia-ämma kaasa ja läksime Narva tuurile. Kõigepealt tegime Jõhvis nendele ekskurssi promenaadil ja kontserdimaja juures.
 

Olles juba Peterburi maanteel, oli üks peidukas Perjatsi rahvamaja.  Ämmal olid ka mingid mälestused selle kohaga ja äi läks ka pöördesse aardeotsinguga. Puges igale poole. Ma kogenuma geopilguga vaatasin ikka võimalikke peidukohti. Päris tükk aega otsisime aga ühest orvast karp välja tuli.
     

Põrguaugumägi aare on ühe mäe peal, kus on memoriaal II maailmasõjas hukkunutele, ja mitte ainult sõjas. Kaevikud on tõesti siiani veel hoomatavad. Aaret ise otsisime päris kaua. Lõpuks leidsime maa sisse kaevatud toru, millel oli paekivi katteks peal.
  

Teine mägi Pargimägi oli Sinimägede torni juures. Ka siin pidi olema kivi all aare ja oligi sama lahendus mis eelmisel aardel Järsu mäekülje tõttu otsisime visalt ja kaua. Sinimägede ja muuseumi ja torniga olime juba varem tutvunud.

Narvas läksime kõigepealt sööma, sest kõhud nõudsid seda. Ainuke koht, kus olin varem söönud, oli Šveiki kelder. Tookord maitses ja maitses tänagi mulle pastaroog. Teised võtsid liha aga see oli veits kõva ja friikartulid kõvaks friteeritud. Muidu hea.

Teised tahtsid Kreenholmi näha. Tegime siis tiiru Aleksandri kiriku, Kreenholmi, raudteejaama ja linnusega. Üks leidmata aare oli seoses Kreenholmiga aga jäi tänagi leidmata. Teine aare Eesti hommik algab siit oli jõe ääres poolsaare peal ja see andis võimaluse linnuse juurest alla laskuda. Väga ilus kaldapealne valmib siin. Ja puhkekeskust ehitatakse ja promenaadi jätkatakse ja Pimeaeda ehitatakse. Jõe ääres aga aaret ei saanud otsida, sest inimesi oli palju. Igast ambaalid olid aardeputka ümber koos. Hiljem lugesin, et see ei olegi alajaam vaid neil ongi seal tõstekangid ja värgis ja käivad seal trenni tegemas.
  

Tahtsime ka bastioneid vaadata (ka seal oli aare mida ei leidnud). Sattusin juhuslikult autaga täitsa jõe äärde sadamasse ja sai bastionite renoveerimist uudistada.

Kindel eesmärk oli külastada ka Narva uut kolledžihoonet. Kuna olin siin juba kalli sõbra Vailiga varem käinud, tegin teistelegi ekskurssi maja peal. Sõitsime liftiga kõik korrused läbi ja näiyasin ka WC-bosides olevaid tahvleid kuhu saab kriidiga kirjutada, et ei peaks noa või pastakaga tekste kraapima. Ainult raamatukokku sinna noka sisse ei saanud. All kohvikus tegime kõik cappuchinod. Ja uskumatu – kohvikus oli müüa 8 erinevat sorti kooki, lisaks tordid ja pirukad! Üks värske aare Uus ja vana oli ka seal lähedal. Uus oli kolledž ja vana oli raekoda. Mõlemad ilusad hooned.
 

Tahtsime ka Äkkeküla terviseradade juurest läbi käia üht aaret vaatama aga lähenesime Narva-Jõesuu tee poolt ja see üritus lõppes prügimäel. Ei hakanud suurt ringi Peterburi maante poolt tegema, eks kunagi hiljem, nagunii tahtsime Narva-Jõesuusse jõuda. Teele jäi Riigiküla mälestusmärk. See oli just äsja paigaldatud.

Ei mäletagi, miks me Narva-Lõesuus ringi ei jalutanud, ainult poes käisime. Igatahes tagasi sõitsime Voka kaudu, kus oli uus aare Voka traktor poe ees oleva traktori küljes. No ei leidnud meie seda aardekarpi. Igalepoole sai käsi ja näppe topitud. Äi ja ämm olid kõige agaramad otsijad. Mina ütlesin korduvalt, et loobume, nemad aga ei lasknud ennast sellest häirida. Vaatasin üle ka staadioni, kus olin koolinoorena võistlemas käinud. See männik seal ümber oli toona 2-meetrine vast.

Ilus päev oli jällegi!

Tartu lähedale oli tekkinud uus aare, mis kangesti oma ülesehituse ja mõistatuse poolest meenutas aaret, mida ma ise olen ette valmistanud ja tahtnud teha. Aga sarnast ideed ei tahaks ju kasutada, tunduks see siis ju plagiaadina. Et lõplikult kindel olla, võtsime selle aarde peaeesmärgiks ja siis loomulikult ka kõik ilusad teele jäävad kohad.

Punasega teekond, ja leitud aarete nimed kui mahtus kirjutada. Esimeseks aardeks oli Sadala küla piirkonnas Tibina aare. Olen siit läbi sõitnud mitmel korral ja teadsin, et ilus koht, mitme tee ristumiskoht. Mõistatuse olin küll juba kodus ära lahendanud lõpuni välja, sest aimasin mõne koha ära ja siis sai lahenduse lihtsalt kätte. Kui aga alustada [hpalangu] tehtud mõistatuse lahendamist Sadala rahvamaja eest, nii nagu ta mõelnud on, siis on pusimist küll tublisti. Sõites Sadala poole näitasin Ruthile, et näe kui pirakas paju, ainult üks haru järgi jäänud. Hetk hiljem panin gepsu sisse, et vaadata, kus see Tibina lõpp siis on? Hops! Olime juba mööda sõitnud. Keerasime ümber ja selgus, et aare oligi selle paju küljes. Ikka hirmus jäme puu on. Ei mõista, miks teda loodusega seotud andmebaasides pole ja vastavalt tähistatud. Aarde nimi on tulnud lõpus oleva talu nimest.

Möödusime ka Laiuse linnusest, peatust ei teinud, sest oleme siin käinud.

Peale Laiuse küla, Laiuse mäe tipu lähedal oli Allika aare, nagu nimigi ütleb, Laiuse Siniallikas. Huvitav oli see, et Laiuse mägi on kõrge tipp kõrge ja suure vallseljaku peal aga samas on allikas. Siin peavad põhjaveekihid väga uskumatuid teid mööda siia üles jõudma. Aga eks see allikas seepärast vaatamisväärsus ongi. Aare ise oli võsa ja kivide vahel vedelemas. Ei saanudki aru kus peidukas võis olla. Jätsin ta sinnasamasse, sest selline umbvõsa oli, et inimene sinna küll ei lähe. Minema sõites läksime üle Laiuse mäe tipu, sest oskasin siinseid põlluradu kasutada, sest olin siin kunagi maamõõtmist teinud. Uskumatult ilus ja kõrge vaade on Jõgeva poole. Muide, jõgevlased teevad talvel siit mäe otsast minu pildistamise suunas oma kelgusõite. vaata fotosi siit…

Jõgeval otsisime üht aaret liiklusmärgi seest aga võib-olla ei olnudki see seal vaid mujal. Igatahes leidmata jäigi. Teine Jõgeva aare oli Jõgeva veebikaamera. Valmistusin selleks juba ette ja võtsin portsu pabereid kaasa. Idee selles, et iga otsija peab veebikaamera ees moodustama mistahes vahenditest täht. Sõna on GEOPEITUS. Kui näiteks eelmine leidja kuvas tähe T, siis järgmisel peab olema U. Minu puhul pidi täht olema E. A4 paberitest ladusin siis auto katusele E tähe ja asusin veebikaamera pilt vaatama. Oligi kohe nutikas olemas aga salvestada ei lasknud. Mida teha, helistasin tütrekesele, too vastu ei võtnud nii varahommikul (11 paiku), poisile polnud mõtetki helistada, öine jalgpalli MM lõppes ju vastu hommikut. Nii jäi see aare võtmata. https://jogeva.kovtp.ee/ilmakaamera

Jõgevalt võileivamaterjal kotis, sõitsime Kassinurme mägedesse. Siia linnamäele on rajatud jupp palkidest linnamüüri, puutööpäevadel meisterdatud kujusi, rajatud turistile varjualuseid. Viimati olime siin Rakvere teatri suveetendusel. Nime ei mäleta aga meile meeldis. Nüüd on etenduspaik mädanemas aga vist on uued plaanid tulemas, sest usin pinkide tegemine näis käivat. Lingukivi aarde leidsime suht lihtsalt, no mida sa vaatamisväärsuse juurde suurt mõistatust teedki. Hea oli jalutada.

Edasi Palamusele! Ruth mäletas, et oli klassiekskursioonil siin käinud. Mina ei suutnud küll midagi meenutada. Vaevalt, et ei käinud, sest see oli ju populaarne sihtkoht. Kahtlustan, et olin sel ajal spordilaagris (tõepoolest, sel ajal spordikooli õpilased tegid nädalasi treeninglaagreid, kus õpikud pidid kaasas olema. Loomulikult keegi ei õppinud seal.) või see ainus kord haige olla kui olin mumpsis. Palamuse tervitas meid ilusa, tagasihoidliku külana. Parkisime kiriku lähedale ja liikusime aarde poole. Kukla taga tõusis tinamust äiksepilv, see sundis natuke takka. Aare Bruno Benno Bernhard oli parve põhjalaskmisega seotud. Karp oli lihtsalt käes ja juba tabasid meid rasked äiksevihma tibad. Jooksime kirikusse, kuhu niigi oleks läinud. Ilus! Vihma ajal tegin ka mõne pildi.

Viimase pildi kohta loe siit…

Palamuselt lahkudes läbisime veel Luua, kus on metsanduskool. Leidsime ka dendaariumi aga selle külastusest loobusime ajapuudusel. Pildi valgete lehtedega puust tegime

Tee viis meid läbi Elistvere loomapargi. Lootsime seal lõunatada. Populaarse looduspargi huvides loodan, et me ei leidnud õiget söögikohta. Tee ääres olevast kohast oli saadaval friikartulid ja viinerid. Aidaa. oli kohe meie hüüe – olgegi ilma külastajateta sellise menüüga. Hoopis teine tera oli Vudila lastepark. Siin lastele meeldiks – loomad, veepark, miniATV jne. mida aknast nägin

Kohe paistis järgmine aare – Hingetundja. Lootsin siit lihtsat skoorimist nagu aardekirjelduse järgi arvasin seda ära arvavat. Aga läks risti vastupidiselt. Kolasime puidust asja otsides kõvasti ringi, mis oli vihje, samuti  terav kivi või vaata ülevalt. Torni turvalisus oli kahanevas roostetamises ja ei tahtnud kõrgele minna. Aga piisas teisest korrusest kui Ruth näitas kaldast alla ühte teravat tippu. Sinna minnes selgus, et oli RMK lõkkeplats teravatipulise peldikuga. Tükk aega sai otsitud, ka peldiku seina alt. Enne loobumist sai ka teravatipulisi kive vaadatud lõkkeplatsi ümber, ja neid oli seal palju. Ühe all aare oligi.

Kõht üha tühjenes ja järgmine võimalik koht oli Jää-ajakeskus. Ma ei saa aru toitlustusäri tegemisest. Meie saabumisel oli kaks bussi, ca 60 autot parkimisplatsil. Ja kohvikus polnud toekamat süüa üldsegi. Ainult võileib 1.50. Siia sattusime viimast korda. Saadjärve ääres nägime suurt kollast raami, teadsin, et see on üks projekt – National Geographicu kollased raamid. Nende esiküljel ongi ju kollane raam ja selle sees üks ilus koht maailmas. Nüüd selle projekti raames on Eestis neid kollaseid raame püstitatud FÜÜSILISELT loodusesse. Mine raami juurde ja tee pilt, see võib olla NG kaanepilt. Siit saab lugeda projekti algusest…

Äksi kiriku juures aaret otsides märkasime silti: Äksi motell, kohvik, paadilaenutus. Kaks korda ei pidanud kohvikut mainima, kõht oli seks ajaks korralikult tühjaks läinud. Toit toodi kiiresti lauale, oli tubli ports ja maitsev. Saalis oli palju sööjaid, juba väljas vaatasin, et kole palju autosid on parklas. Arvasin, et on kirikus või kuskil mujal aga tuli välja, et kõik söövad. Ja pole ime – kalleim praad oli 3.90 maitsev ja kiire teenendus. Nii tasub kohvikut pidada. Ka lastetuba oli mänguasjade ja multikatega, muuseas oligi palju lastega peresi. Väga tore koht. Jätan edaspidisekski meelde. www.aksimotell.ee/ Aaret aga ei leidnud, sest pidi puu otsa ronima. Tartu maanteel oli Lähte külas uus aare Fordi poeg. Magnetiga mikro. Ruthile jäi silma.

Telliskivisilla aarde puhul pidi ühe taastatud silla juurest andmeid koguma, et teine sild üles leida. Andmed sain kätte, teise silla juurest aaret aga mitte. Tubli pool tundi otsisin. Siis sai siiber. Esimesest sillast unustasin pildi teha.

Tartus oli esimene aare SHA256. Lõpu teadasaamiseks tuli üks jada dekrüpteerida. Henri lahendas ära. Fotolt vaatasin, et Emajõe kaldaoru servas. Kohale jõudes avanes suur liivakivipaljand. Ruthile oli uudiseks, et selline paljand keset linna on, mina midagi ähmaselt mäletasin. Arvasin, et on paljandi jalamile peidetud, tuli aga üles ronida ja seal surnuaia servas kivide all oligi. Natuke imelik koht peitmiseks oli, sest need kivid olid lagunenud või unustatud haudadelt hauakivid. Mina oleks mujale peitnud.

Raadil polnud veel kunagi käinud. Nüüd, tänu aardele, oli põhjust. R aarde lahendus tuli lihtsalt ja tegin ta vist lohakalt ära, sest otsisime valest kohast, nii 40m eemalt. Eks inimesed ka segasid. Kuidas sa otsid kui pargipingil istuv inimene vaatab, et kui kaua sa seda ühte jämedat pärna imetled igast ilmakaarest. Aga ega me pahandanud, saigi vahepeal ringi jalutatud ja vana lossi imetletud. Haljastustööde pealt võib öelda, et ilus asi kujundatakse siia, muru niidetakse aga see peenem töö – majaääred, kõnniteeservad olid umbrohtus.

Arvestades, mis siin vene sõjaväe lennuvälja ajal oli, on ikka jupp maad ilusam. Õnneks hakkasin oma lahenduses kahtlema, liig keset muruplatsi näitas koordinaat. Tegime kiirelt uue lahenduse ja nüüd tuli ainult puupraost topsik välja õngitseda. Nägime, et vana veetorni otsast tuleb turiste alla ja läksime uudistama, ja õigest tegime, sest seal oli kolmel korrusel fotod Raadi ajaloost tänapäevani välja. Ülimalt põnev! Ja kõige tipus sai vaadet nautida.

TK3 Püha Georgi on aare sarjast Tartu Kirikud. Siin sai tõsiselt otsida, sest geps ei olnud tasemel ja olin liiga vihjes kinni, mis oli: (lõpust) kuues või üheksas. missugusest lõpust? loendasime kõikvõimalikke asju puudest aiapostideni. Viimaks siiski võtsin topsi välja elupuuhekist. Vihjest ei saanudki aru.

TK2 Katoliku oli siis teine kirik. Kirikusse sisse polegi veel kunagi pääsenud, ilus on ta küll. Aardeleid oli kiire, sest peidukas alajaama seinas oli ilmne, poolik tellis augu ees.

Hurda tänav ristub Taara puiesteega, mis oli meie tudengiaja üks liikumissuundi. Vahva oli seal jälle olla. Aare oli imelik. Minigripis logileht lihtsalt märgi sisekülje kinnituse peal lebamas. Tuulgi puhub selle minema. No ei tea, kaua see niimoodi püsib

Laululinnu aaret pelgasin, sest logid ei olnud kõige paremad, et prügi seas. Tegelt hullu polnud, tuli ainult Tartu laululava ühe käigusilla all pugeda.

Kohe kõrval oli Maaülikooli torni aare. Sai isegi üks aasta tornis elatud. Parkimiskohti on juurde tehtud, nüüd ju tudengid kõik autoomanikud. Aaret sai tiba otsida, enne kui paneeli ühest avast pihku jäi.

Päike oli laskumas ja liikusime plaanitud ööbimispaiga poole. Kohapeal selgus, et seltskond grillib ja niipea ära ei lähe. Otsisime netist teisi RMK kohti aga neid Tartu ümbruses suurt ei olegi. Siia sõites jäi silma aga üks motell ja uurisime netist mis maksab. 34€ öö kahene tuba. Saigi kohe see tuba võetud, hea koht, dušš, telekas, köök maja peale. Tuuri eesmärk, Telefoni aare, oli aga hinge peal. Oli ra ju 6km kaugusel siinpool linna. Otsustasime veel täna selle üle vaadata. Koha leidsime kiirelt ja vastu vaatas suur linnupuur. Sarnaseid peidukaid olin ennegi näinud ja netist vaadanud. See oli aga ekstra suur. Väikse pusimise peale sai ka esisein alla lastud. Ja minu pettumus oli suur! Oligi samasugune telefoniaparaat, millesarnast tahtsin ise teha. Aga olgu, nüüd mõistatama. Oletasin, et tuleb mõistatuse lahendamisel saadud numbreid kasutada. Kolm neid oli ja kolmas oli õige. Luuk vupsas lahti ja saime logid kirja. On mõnel mehel taipu, et voolu tarbiv telefoniaparaat linnupuuris töötab, ütleb, et vali number ja pärast õnnitleb kah! Tase. Tegin pärast filmi kah kuidas kogu kaadervärk töötab. Motellis sõime kõhud täis ja vaatasime jalgpalli.

Magasime hästi, sõime kõhud täis ja jälle teele! Raadiost kuulsin, et täna on laulupeotule saatmine Tartust ja 11 paiku on Raekoja platsil. Jätsime meelde.
Seljasirutuseks sobis Dendropargi aare, mis on metsamaja taga luhal. Metsamaja on Maaülikooli metsanduse ja maakoralduse õppehoone. Kuna siin on terviserajad, eeldasin, et need on korras ja kuivad. Sattusime aga üsna pea allikate alale ja pidime tiiru tegema, et aardeni jõuda. Dendropargist siin suurt juttu ei ole. Võib-olla ongi siia luhale midagi istutatud aga tähistatud nad ei ole ja mis siin vee sees kasvab. Arvatavasti on enamus puid ikka kaldast üles metsamaja poole pandud. Aare suvaline karp kõrgepingeliini jalamil. Aga jalutada sai ilusti ja vanu aegu meenutatud kui mina siin hoones õppisin ja üldse tudengiaegu.

Ajalehe aaret käisime juba eile õhtul peale Hurta otsimas. See on bussipeatus ja siin sain aru sõnademängust – aja lehe, lahkukirjutatud – tähendab bussi sõiduplaani. Igatahes eile otsida ei saanud, sest kohe hoones on restoran ja seal laudades inimesed. Täna hommikul oli vaid mõni jalakäija. Aare tuli lihtsalt katuseserva pealt välja.

‘

Noore peitja esimene aare Nimetu oli lihtne tops A.Le.Coq parklas. Vaade supilinnale oli hea.

Sellest siilist kirjutasin juba ühel eelmise talve blogidest. Siis ei leidnud, ka täna poleks leidnud aga Ruth märkas siili silma siseküljel topsi. Väga kaval! Siili vend elab Jõhvis, olen ka teda silitanud.

Kell ligines 11-le ja läksime Raekoja platsile tule toomise asja vaatama. Külm tuul lõikas ja eeskava venis, võtsime siis hoopis Musumäe aarde ette. See oli esimeste aarete seas mida 2011 otsisime ja ei leidnud toona. Vaatasin, et oligi tol korral kadunud. Täna kiire leid.

Tagasi alla. Üles tulles nägime ka tule enda ära. Hirvo Surva hoidis tulda ja rahvas astus Toomemäelt alla. Inglisillal orkester veel mängis.
Platsil venitati aga kummi edasi, igaüks tahtis kõnet pidada ja kõik tahtsid laulda ja tantsida. Kuna kõik oli sisuliselt nähtud, läksime sööma. Vaatasime Raekojaplatsi hindu – sööge ise sellise raha eest! Valisime vana mugava järeleproovitud koha Ruunipizza. Soovitame soojalt. Hinnad mõistlikud ja toidud head. Me pitsat polegi kunagi jõudnud võtta, sest oleme pajaroogade juurde jäänud. Need on väga head, tulevad otse ahjust selle sama kausi sees küpsetatult. Istusime jällegi akna peal ja vaatasime sagimist tänaval.

Soojast kohvikust väljudes tundsime, et ka väljas on soemaks läinud. Raekoja ette oli veetud koormate kaupa liiva ja peeti mingit rannavõistluse võistlust. Päris hea tase paistis olevat, Eesti tasemel mehed mängisid ja ka teistest riikidest.

Kesklinnas hetkel rohkem ringi ei vaadanud ja läksime Karlova linnaosa poole. Seal oli jälle uus aare Rattatee noorte peitjate poolt. Ähvardas olla samasugune kotike nagu Hurda juures oli. Aga ei! Väga korralik aare oli. Spets geopoest oli ostetud poldi ja mutri konteiner. Ehk polt on seest tühi ja seal on logiraamat, poldi peas on magnet, millega kuhugi raua külge kinnitada. Ainult fantaasia seab piirid kuhu selliselt peites võib otsija ära petta.

Leidmata jäi aga üks aare Tartu loodusmaja juurest. Arvan, et aardekännule olid ehitajad aia ümber teinud. Aga eks kunagi tagasi, sest aed on ilus.

Leidmata jäi ka aare silla juures. Kõik kohad turnisin läbi, rohkem ei viitsind.

Nüüd nina kodu poole ja tee äärde jäi Kääpa aare. Tagasiteel koju arvestasime ka ühe matkaga. Foto ja maastikupildi järgi vaatasin, et saab ka sandaalidega. Auto jätsime ühte lõkkepunkti (neid on km raadiuses suisa 5tk). Ja mõnus matk võis alata. 10min sammumist viis järgmise telkimis/lõketamis kohani kust algas laudtee üle luha kõrgema liivakünkani.
Rõõmsalt asusingi teele kui kogu 3-prussiline rada vee alla kadus. Selgus, et luhal on veeseis niivõrd kõrge, et teerajad ujuvad pinna peal.
Õnneks oli tase siiski niisugune, et rada mööda käies langes too alla kuni poole sääreni ja uppi ei kaldunud.
Hea seiklus ja varvaste kuivatamine seljataga, matkasime aardeni ja leidsime kiirelt. Nüüd tagasi autos ootavate pirukate manu.
Luha alguses pastlad jalast ja püksisääred üles, minek. Ruth minu ees tegi vahest mõne kiljatuse, et vajub. Tegelt polnud ju häda midagi, üksäkki kiljatas ta aga küll valusalt – rästik!
Ja oligi rasvane põidlajämedune rästik ennast kerra keeranud veest üles tõusnud tee peale. Kas puhkama või hingeldama. Vaatasin teda eemalt – oligi suur rästik, pea püsti ümbrust jälgimas.
Asusime eemalt teed kõigutama, põrutama, igal viisil häirima. Ussil oli pa parabanu, laiskles oma rõngas, pea püsti. Meil ju kummikud autos ja lahendust pole. Mingi hetk sai ussil vist meie trampimisest villand ja libistas end vette taimede vahele. Edasi ei tihanud sellegipoolest minna, äkki on kohe raja kõrval ja suskab ära. Ruth hakkas lugema loitsu, et kui ilus sa oled ja ära meie juurde tule ja pani minema. Minul viskas küll julguserihma maha, käärisin püksisääred alla, et kui ujub juurde, ampsab ehk kangast ennem. Kahlasin kiirelt sest kohast läbi. Läks õnneks. Kindlal pinnal tagasi, kuivatasin püksisääri. Heast materjalist püksid on, juba varsti olid kuivad ja kõndisime auto juurde tagasi. Jätsime need mitmed lõkkekohad meelde kui võimalike puhkepaikadena.

Kuna jooksu (8. juuni Simuna-Laekvere 12. rahvajooks) korraldamisest oli pea paksuks läinud ja tegelt oli kõik vajalik juba tehtud, sai ette võetud üks väike tuur uute aarete manu. Kaugele ei oleks viitsinudki sõita. aga siinsamas oli paar uut tekkinud.

Alustasime Avinurme raudteesillal oleva rongi juurest. Siin oli kunagi enne ka aare Susla olnud. Olime ka otsinud aga leidmata too jäigi, kirjelduse järgi kuskil rongi küljes. Nüüd oli uus aare, Sonda-Mustvee raudtee ja koordinaat juhatas rongist eemale. Ses kohas oli semafoori post ja see tundus igati mõistliku peidukohana. Pikad otsingud aga tulemust ei andnud. Vaatasin siis netist aarde suurust ja see oli väike. Tähendab, et semafooriposti see ei saaks mahtuda. Laiendasin siis otsimispiirkonda ja kohe jäi silla all silma kividega varjatud peidukoht.

Tee peale jäi ka Tudulinna kalmistu, kus ma olin käinud, näitasin siis teistele kah mida ma seal näinud olin. Edasi Jõhvi poole. Iisakus vaatasin üle veel iroka pandud IIsaku aarde lõpppunkti, mis oligi tööde käigus kaduma läinud. Saatsin irokale ka foto praegusest seisust.

Jõhvi tervitas meid uue viaduktiga ja uue kesklinnaga. Kui ennem oli võõral keeruline aru saada, kuhu autoga sõitma peaks, et jõuda Rakvere või Narva suunale või ka bussijaama või keskplatsile, siis nüüd oli esmasõitja jaoks kõik jälle uppis ja pidin paar tiiru tegema, et auto promenaadi lähistele parkida. Takkajärgi mõeldes tundub Jõhvi olevat just niipalju suur, et saab jala kõndida kuhu iganes, vajamata transporti. Sama mõnusad on minu jaoks Viljandi ja Tartu.
Aga nüüd aarde juurde. Aktiivsed peiturid [pagarid] nagu nad ennast nimetavad (ja vist elavad kuskil Pagari pargi lähedal) olid peitnud Jõhvi ühe multiaarde Jõhvika, kus pidi piki promenaadi otsima vastuseid küsimustele. Alustasime tagant otsast, ehk kontserdimaja juurest, sest lootsime siit kohvikust head kohvi saada. Kahjuks nädalavahetusel on see kinni. Kontserdimaja juurest pidime otsima ruuporiga kuju. No ei olnud seda siin. Ka pargis käisime ära ja ennustasin, et lõpp peabki pargis olema (ja tegelt oligi). Kaljo Kiisa kujule teist korda tagant poolt lähenedes avastasime ka ruupori. Midagi pole öelda – hästi tehtud mõistatus.

Maja ees olid veel tuhaplokkidest kujud. Meenus, et olin raadiost kuulnud et neid tehakse kuskil mingil üritusel. Edasi vaatasime jalakäiate tunnelit ja lugesime sealt reklaamiaknaid ja keskplatsilt jõhvikakujulisi pinke ja laternaposte. Meile selline promenaadi lahendus meeldis väga. Tahaks seda ka õhtuhämaruses näha kui kõik valgustid põlevad.
Kuna hakkas tibutama, läksime kohvikusse, mille seinal oli silt et selles majas oli Eesti üks esimesi apteeke. Võtsime omale eri sorti kohvi. Maitses hästi. Kribasime paberile juba leitud numbrid.  Ka õues oli sadu üle jäänud ja suundusime aarde ülejäänud punkte otsima. Nagu heas filmis ikka, tabas meid peagi paduvihm, millest päästis ainult autoni jooksmine. Viimase punkti, hirve ringtee keskel, võtsin juba läbimärjana. Neid kuju autorite nimetähti andis ikka seal kokku lugeda.

Kõik arvud käes, sai ka lõpu koordinaat välja arvutatud. Nagu arvata, oligi see Kontserdimaja taga pargis. Tervitasime teist korda Kiisa poissi ja nutikas peos suundusin oma arust lihtsat lõppu võtma. Aga ei olnud midagi lihtsat. Taevas oli tinapilves ja satisignaali läbi ei lasknud. Nii pillutas geps mind mööda parki ringi, ja üsna suure kaarega. Tükk aega sai otsitud, ei midagi. Läksime autosse pirukaid nosima ja järele mõtlema. Avastasime ka ühe vea arvutustes. Kahjuks oli see aga koordinaadi viimases numbris, mis juhatab 5 meetrit eemale. Geps pillutas aga pilve all 30 meetri kaupa. Ühel hetkel jäi silma seest tühi puu. Olin seda ka enne piilunud, ka lambiga sisse piilunud aga seal oli ainult praht kuhu kätt ei tahtnud toppida. Nüüd pistsin käe sisse ja näppu jäi purk. See osutus aga peitjate tüngaks, et otsige veel. Käega kobades tundsin aga kõrgemal ühte konksu. Järeldus oli üks – siin pidi olema aare. Helistasin peitjale [pagaritele] ja sain kinnituse, et konteiner on konksu otsast kadunud. Lubasid kohe korda teha. Läksime vahepeal tegema eurokalkulaatori aaret, mille alguspunkti olime juba eelmisel aastal võtnud.

See on täitsa huvitav aare. Esimeses punktis oli leht millel trükitud hunnik eurokupüüre. nii viiesajasi, kahesajasi kui viiekümnesi. Mingi loogika järgi võlusime sealt välja mingi koordinaadi, kas see aga üldse järgmise punkti oma on? Samas oli seal ka lihtsalt suvaline koordinaat antud. Nüüd juba 2 koordinaati! Teises punktis oli sama lugu, saime jälle mitmeid koordinaate. Aga mis edasi?  Helistas Heinar [pagarid] ja ütles et saame nimed logiraamatusse panna ja võiks kokku saada. Kohtumisel siis ääriveeri sai uuritud, et mis asi see kalkulaator on. Pagarid läksid selle peale põnevile, nemad olid seda 4 kuud lahendanud. Meenutasid teineteise võidu, mis teooriaid olid nemad lahendamiseks aretanud. Sain ainult niipalju aru, et [iroka](aarde peitja, kelle võimet teha jube häid mõistatusi) selle aardega läheb meil raskeks. Aga tegelikult ei läinud. Saime ühest punktist juhised ja neid järgides jõudsimegi lõppu. Ilus aare!
Meelde jäid aga need lõputud viaduktid, mahasõidud, ringteed. Paaril korral nägime kohta kuhu peame sõitma, aga kuidas sinna saada, ei saa aru. Tegime vast 15km tiire, et kõik läbida. Jube raha on siia maha pandud! Ja milleks? Oli siin Berliini viiva tuiksoone sarnane liiklustihedus või?

Tagasi sõitsime läbi Rakvere, et vältida Avinurme taga teeremonti. Ei meenunud aga, et Sämi sild on kinni ja tuleb läbi Kunda sõita. Nii saime veel pikema tiiru teha. Kokkuvõttes ilus päev oli!

Esimene päev algas Ohepalu aardega Ohepalu järve ääres. Parima lähenemistee leidsin kaarte kasutades. Ühel hetkel oli teel kivimürakad ees ja pidi jala minema. Aga see oligi mõnus, sai liikmed lahti. Linnud laulavad mis kole varahommikul. Tee kulges mööda vallseljakut, ühel hetkel tuli järve poole pöörduda. Langesin 9m allapoole rabasele pinnasele ja polnudki järveni palju maad. See on L-Viru suurim järv, kaldani jõudmiseks võtsin siiski tossud jalast ja läksin lõpuni paljajalu. Olen ka ennem sellist asja teinud. Igavesti mõnus – päike on sambla sees vee soojaks kütnud ja sammal ja okkad kõditavad jalataldu – fantastiline!. Aare oli järvekaldal männitüve küljes. Oli pingutamist, et ise mitte vette kukkuda ja karp ilusti kätte saada. Noppisin seal ka jõhvikaid – üle talve elanud ja nüüd päikse käes küpsenuna on see parim maiuspala! Mõnus hommikune suts oli.

Järgmiseks sihtkohaks oli üksik talukoht soode keskel. Nimelt siin on Friedrich Robert Faehlmanni vanaisa kodutalu, kes sündis siin Väälma talus 1725.
Aarde nimeks oligi Faehlmanni vanaisa. Sinna sõita tuli pikka jubedat metsateed mööda. Jõudes metsa vahelt suurele lagendikule, sain aru, et siin olin juba olnud. Nimelt Liivaku poiste kodutee aarde leidmisel. Ja jällegi tuli vingerdada metsateel kivide, aukude ja takistuste vahel. Nüüd aga tuli veel edasi sõita. Õnneks palju ei saanud ja sai jala edasi minna. See oligi väga mõnus – mõteldes kuidas omal ajal siin liiguti ja kui tihti? Kas iga nädal kirikusse mindi? Vaevalt. Pigem vastavalt vajadusele.

Kaks matka seljataga, tundus Radikaribi aare puhkusena. Aga ei, tuli palju ülestähendusi korjata vana maantee äärest. Kõik ei saanud vast korrektselt ja täpselt märgatud, ka viimane osa teest jäi mulle üldse peitu. Nii palju on muutunud 70 aastaga. Tuleb tagasi tulla. Pildid tegin Läsna rahvamaja juures.

Aeg sundis peale ja hakkasi otsima aaret õhtuseks otsimiseks. Selleks sai Loobu jõe ääres olev Uhti uhti uhkesti. Sinna andis ikka sõita mööda RMK tegelt normaalset teed. Kohapeal oli arvatavasti isetegevuslik puhkekoht, sest RMK-le iseloomulikke lõkkekohta ja prügikasti ei olnud, Järelikult lihtsalt käiakse kauges laanes ja tehakse pisike lõke kah. Riisusin lõkke ümbruse 2m raadiuses käbidest ja okastest ja otsustasin siia ööbima jääda.
Aare oli siit 120m kaugusel teisel jõe kaldal. Sildu ei olnud, ka purret mitte. Oli ainult lähima 200m ulatuses üks üle jõe kukkunud puu. Usun, et see oligi peitja arvates see õlekõrs mida mööda pidanuks üle jõe saama. Esialgu viskasin küll selle mõtte peast välja kui olin arvestanud vettekukkumise võimalust ja läksin õhtugrilli tegema.
Kogusin metsa alt kuiva kraami, mida siin oli külluses, mitte nagu Kauksi telklaagri ümbruses. Tule tegemisel ja toidu ettevalmistamise ajal tuli raadiost laul “Uhti uhti uhkesti” Ma pole seda laulu kunagi raadiost kuulnud, ja nüüd, täna, siin aarde juures, tuleb see laul raadiost!!! USKUMATU! Selline kokkusattumus on vägev saatuse sõrm. Ja nii otsustasingi ikka jõe ületuse ette võtta. Väga lubinal läks ületamine ja logimine. Ei mingit pabinat või kartust.
Liha oli kohe väga maitsev pärast seda. Uinusin enne kümmet.

Hommik saabus juba kella 4 ajal. Magasin jube hästi. Sõin piruka ja kodujuustu torbiku.
No mida enam passida ja sõitsin ranniku poole, Esimesena jäi ette Heinaküüni aare. Kell 5 hommikul aaret otsida ja looduses konnata oli kogemus!

Teisena sõitsin Nõmmeveskile, kus kevadeti saab näha Eesti suurimat vetemängu kärestikel. Täna aga on vett vähe ja isegi üks astang paistab silma mida muidu üldse ei näe. Tulin otsima Kärestiku aaret mida olen üks kord juba otsinud. On kuskil järsaku serval ja ma arvan, et puuõõnes. Aga selle puu juurde ma küll ronida ei julge. Aga ehk ei ole mul õigus.

Ja olingi rannikul väljas. Meremeeste tõotuse oli vahva aare mille teksti tasub aardekirjeldusest lugeda. Kuna ei teadnud peitja soovitatud auto parkimiskohta, sõitsin läbi külakese ja peatusin pisikese männituka sees. Igal pool olid majad ja eramaad. Siit sai lõpuks ranna äärde. Aardeni jäi 460m. Aga oligi hea jalutamine mööda rannakive. Aarde asukoha leidsin kähku aga kohalikvarahommikune  koerajalutaja segas. Kui too oli randa läinud, logisin ära. Hetk peale topsi tagasipanekut saabus ka koeraomanik ja vestlesime. Tuleb välja, et see kabel on hävinud ja sel kohal on kell (pilti ei ole). Ja see suur kivi minu pildil on külavanema poolt tehtud kui viimane Vene sõjaväelane siit poolsaarelt lahkus.

Juminda poolsaare tipust tagasi sõites jäi teele Kolga-Aabla aare.  Lihtsalt ilusa ranna tarvis oli aare pandud. Oli ilus liivane ujumisrand ja kohalike külaplats. Aare oli käimla seina serva all klaaspurgis.

Majakivi on Eesti suuruselt kolmas rändrahn ja selle poole suuna seadsingi. Olin juba Juminda poolsaare idaservas näinud silti matkarajaga mis viib Majakivini aga tookord otsustasin oma arust läänepoolse teeotsa kasuks. Vist saigi lähemale. Aga ees ootas ilus matkake, seda näitas juba liivakünka ja männimetsa loodus. Autos väike snäkk ja teele. Kohe oli puidust vaatetorn, mille otsa mina ronida ei tihanud, üks jalg oli päris pehkinud. Vaevalt miskit juhtunuks aga teise korruse vaatest mulle piisas üle latvade.

Aarde esimene punkt oligi vaatetorni taga puunoti sees. Sealt sai lõpu koordinaadid mis viisid majakivi juurde.

Gepsu vaadates pidi kivi nüüd juba lähedal olema. Nägingi eemal mürakat kivi – kuid Eesti kolmas? no ei või olla! ja isegi laudteed ei lähe sinna? Peagi märkasin aga oma eksimust kui edasi kõndisin, sest õige majakivi hakkas puude tagant kõrguma. Ja see oli võimas! Tõeline kalju kõrgus pea kohal. Isegi redel oli sinna üles pandud. Aare oli kivist mõnekümne meetri kaugusel. Tagasi auto juures märkasin männiladvas mutatsiooni, mis oli väga tihedate okastega moodustis. Kunagi Muuga pargis Eesti esidendroloog Aino Aaspõllu juhtis minu tähelepanu ühele kuuseoksale mis oli samamoodi tihe nagu saunaviht. Seletas, et sellistelt mutatsioonidelt võetakse pistoksi ja saab aretada ilusaid kunstpuid. Nüüd on siis ka männi liigi jaoks puu olemas minu jaoks. Kui peaksin kunagi tahtma pistikuid teha.
 

Juminda poolsaare aarded olid sellega läbi ja suundusin Kuusalu poole. Tegelt jäi teele veel Pudisoo-Leesi Great HWY aare. Esimese punktis võtsin edasised koordinaadid. Aga nagu arvata oli, juhatasid need Juminda poolsaarele tagasi. Ei tahtnud enam sinna sõita ja jätsin selle suviseks tarbeks kui Kolga-Aablale ujuma läheme.

Valisin järgmiseks Tsitre puude raja. Oli vaja loodusrada läbida ja uurida numbritähistega märgistatud puid ja leida põlised pärnapuud. Erinevaid liike oli palju, no mina leidsin igasugu puid, sealhulgas pärnasi. Aardekarpi aga ei leidnud. Tõsi, osa rada jäi ka käimata, sest see kadus lihtsalt ühel hetkel ära. Tundub, et pole seda rada paar aastat hooldatud. Koht muidu ilus. Saab telkida ja grillida ja ujuda.

Soomepoiste aarde esimene punkt oli Muuksi linnamäel, kus olid peale muinaseestlaste mälestusmärkide ka soomepoiste kivid. Vaade oli siin tõesti vägev – kõrgelt paekaldalt merele. Topsikut aga ei leidnudki ja nii jäi ka see aare leidmata.

Hundikangru on huvitav koht. Sellise tihedusega kivikalmeid pole kuskil mujal. Aarde leidsin ühe kangru lähedalt. Kogu alaga aga ei viitsind tutvuda, sest ilm oli juba väga külm tuuline. Eks suvel kindlasti tagasi siia.
 

Kuusalu juures oli kaks uut aaret. Kuusalu kolhoosi aare on pandud kauaaegse kolhoosiesimehe mälestuseks. Ilus pink. Kahjuks kaua otsida ei saanud, sest taamal jäi seisma G4S patrull ja jäigi seisma ilma liikumise kavatsusesta. Loobusin, sest siia saab kingaga ka tagasi tulla suvalisel hetkel. Ei taha uudishimulike pilkude all võimelda.

Kuusalu pajulinna juurde oleks saanud justkui minna – olin ju üksinda just raske maastikuga aardeid otsimas, aga kõht oli tühi ja Kuusalu market kutsus nii ootavalt õhtusööki valima. Nii-et jätsin järgmiseks korraks.

Keerasin autonina ida poole tagasi ja noppisin ühe lihtsa Liivakarjääri aarde. Oli tuhaploki all karbi sees. Ümbruses midagi vaadata polnud. Aga oli see ju 11 aasta tagune aare kui peideti lihtsalt põnevusest. Aga tore, et siiani säilinud ilusti!

Viitna kõrtsis sõin ühe hea seljanka. Seal on 2 aaret. Ühe jätsin koos Ruthiga otsimiseks/matkamiseks, teise otsustasin ise võtta kui raskema. Matkasin siis mööda järveäärt Aastavahetuse aarde poole ja kompass näitas muudkui järve peale. Aru ei saanud enne kui vaatasin aerofotot täpsemalt! Pagan, aare on ju järvesaarel. Aastavahetusel saaks vist tõesti ligi aga suvel ujudes ainult. Nii sain mõnusa jalutuskäigu, aga ma polnud üksi, autosi tuli ja inimesed suundusid loodusesse.

Nüüd juba mõtlesin ööbimiskoha peale ja mis aare sinna lähedale võtta. Mõtlesin Palmse ja Vihula vahele kuskile. Palmse lähedal oli juba kord otsitud Õhkulastud ausamba aare. Tookord sai pikalt otsitud juurikate seest aga ei leidnud. Täna aga leidsin mõne hetkega. Vist oli päike tookord valest suunast ja pimestas nägemissuuna?

Üks uus aare oli veel. Oruvana aare oli Muike järve paisu taha peidetud. 2-meetrise kaevurakke sees metsa all. Ilus metsatee viis sinna. Oligi kogu emotsioon.

Ja nagu sõitmisest juba vähe poleks, sõitsin nüüd Vainupeale uue Entide aarde juurde. Lootsin siinkandist ka ööbimiskohta leida. Jätsin auto kiriku juurde ja kõndisin aardeni mis oli infotahvli juures. Selgus, et saab ka siia autoga sõita aga vahet pole, ongi hea kõndida. Uurisin seda tahvlit mõni minut ja sain jälile kahele liigsele lauajupile katuse all. Esimene oli tüngaks tehtud ja teise alt leidsin edasise juhendi, kuhu lõppaare on peidetud. Täna seda otsima ei tõtanud, sest pidin seda arvutis oma aerofotodega võrdlema et õige koha saaks täpselt määratleda. Lisaks oli siin lausa külm tormituul, lained rullusid randa. Ööbimist siin ei tahtnud küll ette kujutada

Seepärast otsustasin sõita kodule lähemale imeilusa Tudu rabajärve kaldale matkaonni. Ja oligi õige otsus. Tuulevaikus ja küttepuudühelt poolt ja minu poolt magamiskott, küünlad, liha ja tikud. Tahtsin juba selle pärast siia tulla, et üle kontrollida oma enese aare “Mutionu pidu”. Sellega oli ses suhtes kehvasti, et kas keegi oli selle suvaliselt leidnud või mõni leidja jätnud laokile aga seis oli selline, et aardekarp oli onni akna peal ja logiraamat laua peal. Sinna oli tehtud hulk sissekandeid peitusega mittepuutuvate poolt. Õnneks on raamat heas seisus ja läheb aardesse tagasi.
Muidu oli siin suur kaustik külastjate kirjutistega aga seda ma ei leidnudki. sealt oli alati hea lugeda, kes ja kuna käisid.

Kui pliidi olin soojaks saanud, hakkas ka korsten tõmbama ja sai sees olla. Muidu pidi väljast mängu jälgima.  Magada oli jällegi ülihea. Hommikul  panin aardekonteineri omale kohale tagasi ja käisin ka eelpunkte kontrollimas. Loomad olid omal kohal.

Teist aastat järjest võtsin osa Avijõe kanuuretkest. Sel aastal kanuul, eelmisel aastal drafti peal. Otsustasin läbida esimese päeva, et näha maastikku oma valla piires. Muidu sellistesse kohtadesse ei satu. Oli põnev küll. Kokku olime teel 3,5 tundi, 13,8km.

Video saab siia ka üles pandud.

Teekond on ka siin.