Ilusat sooja päikselist putukavaba puhkust võtan nüüd täiega. Alustasin Koeru taga Norra allikatega. Kunagine Norra mõis on lagunenud aga uue Eesti aja algul keegi rikkur hakkas seda taastama ja tegi hulga betoonitöid ja pani kivikatuse. Praegu seisab aga pikemat aega tühjalt ja ilma akendeta.

Mõisast edasi on aga ilusad sügavad, värvilised allikad, vist Eesti ilusaimad. 2 aaret oligi nende lähistele pandud. Norra aare oli lihtsalt metsarägastiku taga allika taga. Imeks pani, et oli kohti kus metsa all oli veel jää ja hea kõndida. Kuivatasin logiraamatut ja panin toikaid kaitseks juurde ämbrile.

Jaanipäeva aare oli väga vana aare ja leidsin väga ilusa allika tagant. Auto parkisin väikse puhkekoha juurde, ka gps näitas, et siit on otsem tee aardeni. Murdsingi siis otse läbi sooniku ja hiljem metsaaluse allikani. Sinna jõudes nägin, et sinna läheb ka laudtee. Vahet pole, asusin aaret otsima. Oli ümberkukkund puid ja geps pillutas mööda metsa. Nüüd võtsin appi vihjepildi mis näitas, et aare on kuivand puu juures. Mõni minut hiljem leidsin puujäänustega kaetud peidiku kuivand puu sees.  See allikas seal on aga väga ilus! Milline värvide mäng päiksepaistega – fantastiline.

Tagasi läksin laudteed mööda. Seal üllatas mind saarmas. Laisalt loivas ta oma uru poole. Tee viis aga matkatee purde alt läbi ja ta jäi sinna ootama. Et kas viitsib urgu minna või läheb see totakas turist minema ja saab oma tegemisi jätkata. Mängu, kes kauem kannatab, võitis saarmas. Ei näinud ma teda purde alt välja tulemas.

Seal kandis oli veel üks silla-aare.  Mirdi. Pilti ei jõudnud teha. Lihtne koht aga kohvikonservipurgi avamiseks pidin abivahendit otsima.

Siinkandis kõik, liikusin edasi. Esna vallamaja oli tee peal. Seda aga ei saanud otsidagi, sest naabri peni tuli ligi ja jäigi haukuma. Ei tule siia tagasi enam aarde pärast. Vanast vallamajast pildi ikka tegin.

Nüüd liikusin Järvamaal põhja poole. Hulk aardeid ees ootamas.
Dzungli oli aare kraavide taga. Pidin otsima kohta üle minemiseks. Aarde konteiner oli ribadeks. Eelmine mitteleidja ütles, et ei saanud talvel kätte. No anna mõistust – ära kanguta külmund karpi. Kas lõhkus tema või juba eelmine – vahet pole. Mina leidsin ja koha suhtes ütleks, et mõttetu koht. Suvalises metsas kraavi ristis. Ei ole ka matkamets.
 

Nüüd tuli selle retke parim aare. Jaapani ime. Ei osanud oodatata, et kaugel metsas on selline objekt. Nimelt on üks jaapanlane ehitanud tuumavarjendi, kus 3 korrust maa all. Seda maa alla minemise kihte on ka pildil. Millegi pärast jäi see tal pooleli. Aga see on keset suri laani. Siia andis tsemendiautodel sõita ikka jube palju kordi ja mis see maksma läks?. Kogu hoone suurus on ju tohutu.
OK aaret ikka otsisin. Koordinaadi järgi käisin nii esimesel korrusel kui katusel. Siis lõi lambike põlema, et aare on õhutussahtis. Ja sinna minekuks sain redeli hoone teisest otsast liftisahtist. Siis oli lihtne. Karp paneeliõnaruses.

Laeksaare rabas oli veel käimata Laeksaarel. Simisalu poolt oli matkatud kahe teise aardeni ja aastaid tagasi Rakvere teatri suveetendusele, mis oli kell 4 hommikul Ööbikusaarel. Täna proovisin mööda suveteed minna lääne poolt Laeksaarele. Eksisin aga teeotsa valikul. Mobiililevi oli kah olematu ja kaarti ei kuvanud. Tegin siis üle tunnise ringi kui auto juurde tagasi sain. Jääb järgmiseks korraks.
 

Ühel teeristil avastasin metsa all kivi

Edasi jäi tee peale Kautla aare. See on suur memoriaal kus on mitmete lahingute ja hukkunute mälestussambad. Memoriaalist saab lugeda siin. Aardeleid oli lihtne, karp puutüve all.

10 aastat tagasi on peidetud Põdraraja aare, ju siis peitja põdrajälgi nägi. Tükk aega otsisin, valelt teepoolelt. Täitsa hästi oli kuuseokste all peidus.

Voose küla oli tuttav koht. Matkasime siit 2 a tagasi läbi kui tegime retke Kakerdaja rabasse. Tol korral kohtasime mälestussammast “Siiamaani ja mitte enam”, mis on pühendatud vabadussõjas hukkunutele. Juba tol korral tekkis plaan siia aare panna. Aga näe, üks peitja jõudis ette. No loomulik ju, 2 aastat juba haudusin mõtet. Voose aarde puhul pidi külas infokaardi pealt objekti, ehk ausamba, leidma ja sealt 20m lõuna pool on aare. Nii oligi, tops kuuseokste vahel rippumas.

Päeva viimaseks jäi Pimeduse rüütel, mis on Valgehobusemäe suusakeskuse mägede nõlvadel olev multiaare. Point selles, et leida saab ainult pimedas taskulambi valgusel. Valgusvihuga tuli leida järgmine punkt kus helkurriba helendas ja sealt omakorda edasi otsida. Kohati tundus, et jääb pooleli, sest oli tormikukkunuid puid ja muud sodi metsa all. Õnneks suutsin kõik punktid siiski leida. Mõnus! Jäin sinna ka ööbima, et hommikul jätkata aarderetkega.

Peale kuut oli uni läinud ja kell 7 olin juba Tammsaare Vargamäe taga Simisalu loodusmaja parklas. Kui enne oli siin kitsas kruusatee siis nüüd avar parkla.

Eesmärgiks Laeksaare, nüüd siis ida poolt. Valisin lühema talitee, mis osutus valeks valikuks, sest enamjagu aega tuli kummikuga vees kahlata. Eilne variant oleks suvetee otsana parem olnud. Saanuks vist ka kuiva jala ja tossuga. Igatahes kohale jõudsin. Linnud tegid kõik oma hääletorud lahti ja vägev kontsert käis kogu aeg.

Laeksaarele jõudes uudistasin kõigepealt niisama ringi ja siis vormistasin ka aardeleiu ära. Hoonete vundamente oli siin ikka mitmeid. Laeksaare raba suve- ja taliteedest saab lugeda siit.

Kodru raba on pisikeste järvekestega raba Tammsaare ja Järva-Madise vahel. Siia tõi mind aare 25 krooni, mis on pühendatud Tammsaarele, 25 kroonise tagaküljel on Vargamäe. Multiaarde algus oli Järva-Madise kiriku juurest algava matkaraja infotahvli juures. Seal oli kirjas järgmise punkti koordinaat. See näitas raba keskel oleva vaatetorni juurde. Sinna siis liikusingi. Poole tee peal heitsin särgid seljast ja nautisin päikest. Vaatetorn oli pisike metallist aga paistis üle männilatvade. Sealt lugesin välja koordinaadi mis näitas Vargamäe juurde.

Ei olnud tahtmist 3km Vargamäele ja siis 5km tagasi auto juurde marssida. Läksin tagasi kiriku juurde ja sõitsin Vargamäele.
Siin on eelmisest külastusest saadik palju muutunud. Valmis on saunikute talukompleks, lattaiad ja metsaservas Järvamaa tublisid inimesi tunnustavas puude pargis. Sinna on istutatud juba vist 1996 aastast alates puid parimale koorijuhile, aasta teo tegijale jne. Varasemad puud on juba võimsad, uuemad 2m kõrgused. On rajatud seiklusrada maapinnal igasugu atraktsioonidega. On ka laululava ja piknikupingid. Väga mõnus koht. Aaret aga ei leidnudki. Otsisin kiviaia vahelt pikka aega, mujale siin peita polnud. Aga ehk ka eksisin ja vaatasin valesti. Igatahes tasub tagasi tulla küll.

Ega läheduses palju leidmata ja käimata kohti polnud jäänud. Rava tammepuude pargis olin juba käinud, kuid siis oli aare kadunud. Nüüd oli omal kohal tagasi. Vägevad suured tammed seal, üks pink oli paigaldatud mehe mälestuseks.

Selleks korraks kõik, nüüd koju tagasi.

Ilusad ilmad juba väljas – tuleb liigutama hakata. Looduses, ma mõtlen. Muraka raba leidmata aarded olid just hooaja alustamiseks parajad. Sõitsin Oonurme kaudu Muraka raba servale. Oonurmes on näha kunagine külaplats, kiik, laululava, pingid sambla all. Aeg on siit läinud. Kaardilt on näha unustatud raja sihtkoht punasega ja Muraka raba aare rohelisega.

Unustatud rada. Geopeituriks hakkamisest saati võtan pool puhkust kevadel. Lund ei ole nõgeseid ei ole putukaid ei ole, ühesõnaga ideaalne geoaastaaeg. Algus oli kehva – metsa ülestöötamise platsi jäägid, läks üle vesiseks metsaaluseks. Õnneks suundusin risti üle raiesmiku metsa alla kus oli juba parem astuda. See, et olen kohale jõudnud, sai selgeks kui 30 aastase kuusiku keskel leidsin õunapuud. Samas oli ka küüni viimaste palkide serv, eluhoone vundamendi nurk. Varsti oli ka karp pihus. Mulle meeldib selliste vanade majakohtade juures istuda, võileiba närida ja lugusi välja mõelda, et kuidas siin elu käis. Tagasi läksin metsatuka teist serva mööda. Teele välja jõudes nägin ka RMK silti matkarajast. Millal see oli pandud küll. Ei ole ei rada ega tähistusi enam metsas.

Natuke eemal oli ametlik Muraka raba matkarada, mis viib metsaonnini. Rada oli tähistatud, alguses oli ka infotahvel ja rajal infotähised looduse kohta. Mõnus matk. Aare oli metsaonnist veel 400m eemal raba peal. Sinna minnes sai ka jalanõu märjaks. Aga sest polnud miskit, sest soe rabasamblavesi oli kui massaaz. Tossud kuivavad ära, aga mõnus tunne jääb!

Nii mõnus, päike on rabasambla soojaks kütnud ja kogu raba on sooja vett täis.

Varessaare talukohale pühendatud aaret, Varessaare, olen ammu tahtnud otsima minna. Segas aga tugevasti eelmiste matkajate pildid lõputust veest ja porist talukohani (vastavalt aastaajale muidugi). 2. märtsil oli aga peitja ise käinud aaret kontrollimas ja teatas, et praktiliselt kuiva jalaga sai kohale. Ainult ühe õhtu mõtlesin ja täna sain Ruthi kaasa meelitada väiksele matkale Muraka raba veerele. Iisakust keerasime kruusateele, mis viib läbi Metsküla Mäetagusele. Sõitsime Mustassaarele ja sealt näitabki silt Varessaare talu poole, kus nüüd on RMK metsaonn. Jalas matkasaapad, seljakotis kummikud ja kapsapirukad, hakkasime liikuma. Tee oligi meeldivalt jäine, vähese poriga. Näha oli, et kui kõik ära sulab, on vaja kõrgeid kummikuid ja kannatust sellest läbi murdmiseks. Suvel vast saab kergemini. Praegu olid RMK ATV-d aga oma hooldusretke käigus tee tallanud ja sai enamus kohtades üle jää kõndida. Mõnes kohas otsisime metsa all paremat kohta. Tagasi tulles saime aru, et kõik kannab ja tulime otse teed mööda.
 

Viimaks paistis metsaonn. Onni kõrval oli varjualusega söögilaud, lõkkekoht, kilesaun ja piisavalt küttepuid. Onnis sai allkorrusel köögis pisikese pliidi peal sooja sööki teha ja ülakorrusel natuke kütta, et talvel magada saaks. Olid lavatsid ja nendel penosoojustused. Põnev oli lugeda külalisteraamatut, mis juba 2006 oli sinna viidud vana, kadunud asemele. Sel aastal oli juba palju seltskondi seal matkanud ja mõned ööbinud. Eelmine nädal olid ühed juba grillihooaja avanud. Üks “hull” matkaja kirjutas, et tuleb Tartust suuskadega aga ööbima ei jää ja läheb edasi põhja suunas. Sõime oma pirukat ja sättisime ennast aarde suunas raba peal.
        

Suusataja jäljed suundusid sobivas suunas ja mööda neid läksimegi. Ühel hetkel tuli siiski aarde poole keerata. Kohtasin ka peitja jälgi, oli too vist sama radu käinud üleeile. See andis kindlust minu suuna õigsuses. Lageda raba servani jõudes oli aga paarikümnemeetrine lõik vesist ala suurte mätastega. Ruthile selline maastik ei meeldi ja jäi mind sinna ootama, kuni aarde juurest naasen. Vahetasin saapad kummikute vastu ja ületasin vesise ala. Tegelt oleks ka natuke uurides ja tiirutades saapaka saanud. Igatahes olin nüüd raba servas. Algul näitas geps valesti ja sumasin kõrkjate vahel aga hiljem sain suuna kätte ja külmunud samblavaibal oli lust astuda. Aare oli suures plastikämbris  kaetuna okstega.
      

Tagasiteel enam metsa alla ei põiganud, sest tajusime jääkirme tugevust. Üks vaatamata koht oli Järuska sild, mille MTÜ Vanaajamaja oli teinud. Peale mõnusa vaatamise tekkis kohe mõte, et nii mõnusa silla juurde võiks aarde peita. Selliste mõtetega seal siis pool tunnikest olin. Sillal on ka fotod sildadest üle Eesti.

Käisime Aegviidu-Nelijärve-Jäneda Presidendi matkal. Põnev oli see, et Aegviitu ja Nelijärvele olid just uued aarded peidetud.

Kõigepealt vaatasime üle minu enese pandud aarde Aegviidu matkaraja väravas. Ja enne starti uurisin uut aaret Aegviidu. No mitte ühtki mõtet ei tulnud pähe. Kohti, mida uurida, kah eriti polnud. Loobusin ja matkasime Nelijärvele. Teised keerasid teepeatusse sisse, mina läksin raudteepeatusse Nelijärve aaret otsima.

Uued peatused igal pool

Pikalt sai ringi luusitud ja kõik kohad järgi katsutud. Viimaks jäi üksainus koht järele aga see oli perrooni all. Otsustasin siiski sinna alla ronida ja metallkonstruktsiooni tala sees tops oligi. Vaja oli aga leida ka teine tops 4m kauguselt, et saada terviklik järgmise punkti koordinaat. Leidmata teine tops või äkki ka lihtsalt numbrid kuskil jäidki. Matkasin nüüd teistele järele Jänedale Musta Täku Talli, kus kõigile hernesuppi pakuti. Hea päev oli kokkuvõttes, mis sest, et aaret ei leidnud.

Viljandisse on tekkinud hulk uusi huvitavaid aardeid. Ja nüüd, sünnipäevale minnes, sai mõned linnakad ka välja trükitud. Looduses, linnalähedal, lörtsiga ei tahtnud tuhnida. Kohe linna jõudes läksime lossimägedesse, kus 3 aaret ootamas.

Esimesks oli Menore. Mulle tuttava liivakivipaljandi juurest tuli võtta info lõpp-punkti kohta. See oli kogenud silmale koheselt leitav tunnusmärgi posti sees. Seal oli punktkiri. Ei tahtnud külmaga hakata mõistatama, tegin pildi, et pärast lahendada.
  

Teiseks oli Laulupesa. Sügisel sai valmis Viljandi lauluväljaku rekonstrueerimine ja laulukaare ehitamine. Selle auks see aare oligi tehtud. Tuli loendada ja arvutada. Vaidlusi tekitas aga üks arhitektuuriline küsimus, et mitu eenduvat nurka on vasakul seinal. Kui vale numbriga tehtud arvutus viis lõpp-punkti mõttetusse kohta, siis õige andis kohe koordinaadi lauluväljaku kõrvale orgu uue ühisgümnaasiumi vastu.
 

Ei hakanud sinna minema, sest lähemal oli Viljandi rippsilla aare lossimägedes. Sinna liikudes meenutasin aegu, kus lossimägedes sai kõik talvised nädalavahetused veetud. Suusatades, suusakulli mängides, vaprust proovides järskudest nõlvadest alla sõitmises. Peale selle nädala sees jooksutrennid vallikäärudes. Ehh, olid ajad!
Rippsillal sai mõni aeg otsitud aga kaua ei viitsind, sest pidevalt ilmusid inimgrupid “Kuldkalakese” võistluse tõttu Viljandi suureks paisutanud inimestest. Külm hakkas kah juba.

Lossimägedest lahkudes logisime siis ka Laulupesa aarde ära. Uudistasime veel uut riigigümnaasiumi hoonet mis ehitati endise Valuoja põhikooli külge. Täitsa mõnus arhitektuur Ugala teatri vastas.
   

Õhtul lahendasime Menore mõistatuse aga geokontroll (saab kontrollida oma lahenduse õigsust) rohelist tuld ei andnud. Kuigi eksinud ei olnud lahenduses ja fotol näitas täitsa loogilist kohta. Hommikul võtsimegi topsiku pargipingi jala seest välja. Hiljem peitjaga suheldes rääkis too, et ongi mingi jama selle kontrolliga selle aarde juures.

Ka rippsilla aarde leidsin üsna kähku, pidi ainult jaapanlaste trupi lahkumist rippsillalt ootama.
 

Igati vahvad aarded olid kõik!

Ilusal vaiksel -3C talvepäeval otsustasin minna Avinurme taha Maetsma raba keskel olevale künkakesele, nimeks Kukelinn.

Kukelinn olevat iidne pelgupaik. Ja kohalikud plaanivad sinna matkarada- Lugemist: siit
Hetkel seal küll midagi ei ole ja minu teekond jäi katki juba alguses. Algul oli ilus männimets aga peagi läks vesiseks ja matkasaabastega ei tahtnud lobistada seal. Kummikud unustasin kaasa võtta. Loodus paistis ilus olevat. Kindlasti lähen tagasi. Ja lähiajal, ka ilma laudteeta!

Igaks juhuks proovisin kummikud osta. Avinurme poes kummikuid ei olnud ja sõitsin Tudulinna poodi. Ups, seal ka ei olnud. Tegin siis tutvust selle kandi vaatamisväärsustega. 2 kirikut – üks kivist ja teine puidust, mäe peal mõlemad. Välja sõites tabasin surnuaia, mida pole kordagi märganud. Nii pisike on ta seal väikse künka peal.

Väga rahulik, lahke, mõnus tunne oli siin jalutades. See on sama auraga koht kui Kuremäe klooster – noo too on ikka tipp inimese enesetunde mõjutamisel. Siin Tudulinnas oli vähemalt üks pulk rahulolu sellel pügalal.

Selline oli aarde Taevamanna  nimi. Rabasaarest saab lugeda SIIT ja SIIT

Sompus ilm pillutas gepsu 20m sinna-tänna, kuid siiski mingi koha ümber. Henri leidis nöörikera ja pakkus välja, et see ehk ongi aare. Kuna olin lugenud, et vahva konteiner, järeldasime, et see ongi aare. Harutasime kera laiali, lootes sealt seest karpi leida. Aga oligi lihtsalt kera – suvaliselt kuuse all. Aga edaspidiseks mõte aarde peitmiseks jäi mällu.

Leid tuli pärast mõningast otsimist Ruthi poolt, kes avastas damiilinööri kasetüve pealt üles jooksmas. Ja seal üleval oli ehtne tuultepesa. Damiili alla tõmmates saime aru aarde teostusest: topsiku ümber oli elektrikaablite kinnitustest tehtud sasipesa, mis nägi tõesti tuuleluua moodi välja. Väga mõnus teostus! Üks parimaid peitmisviise. Logiraamatus oli külastus alles eile. Grete joonistas sinna ka meie jõulutervituse.
  

See aare ja see koht oli meie tänase päeva eesmärk. Olin siin eelmine aasta käinud aga siis segasid majade vahel võsa koristajad ja nulli lähedal sae vingumine.
Täna oli kõik vaikne ja saime ringi konnata nii kuis tahtsime. Nii aarde juures kui majade vahel ja sees. Tõesti – oli elu siin ju üsna hiljuti. Ja mis nüüd? Inimeste elud elatud ja jäänud ainult mälestused. Sellist mõtet heietades kondasimegi Gretega ringi. Ruth ja Henri olid kuskil mujal.
    

Lasteaia määrasime tänu ronimisvahendile.
 

Seal juures oli aga üks kivi, mille ümber maapind täitsa maha tallatud. Kivi peale oli laotud kompositsioon kividest, käbidest ja okstest. Arvasime, et lapsed on mänginud siin. Aga mis lapsed, kust nad tulid? Siin ei ole ju kedagi. Vastuse saime kodus artikleid lugedes. See on Energiakivi, mille ümber käies saab energiat koguda. Ju siis on keegi käinud siin.
  

Jõulude ajal oli keegi käinud ka veel ühe kivi juures ja küünla ja mündid pannud

Väga mõnus sõit, otsing, kondamine oli!

Tagasiteel läksime läbi Tamsalust, kuhu vana-aegsesse lubjapõletus tehase juurde on tehtud lubjapark. Etteruttavalt ütlen, et jällegi väga mõnus paik.

Tamsalus on vana lubjapõletus ringahi, suure korstnaga ja muude põletuskohtadega, nagu üle Eesti, sest lupja oli vaja.

Aare Tamsalu lubjapark oli ühes väikses lubjamurrus, kust käsitsi paekivi murti. Infotahvli taga topsiku sees. Traadist aas ka taga, et ulatuks näppudega kätte haarama.
     

Käisime täna hooldustuuril. Tudu järve ääres “Mutionu pidu” aarde peidikut varjav pvc-plaat oli ühest kõrvast ära murdunud. Nüüd oli uus kaasas ja vahetasin ta välja.
Uskumatult ilus  oli kogu päev – tuulevaikus, -3C, väga mõnus. Onnist oli hommikul seltskond lahkunud, sees oli veel soe ja jäljed värsked. Enne ära minemist märkasime teisel kaldal matkajat onni poole liikumas, ju oli järgmine ööbija või niisama looduses liikuja. Laudtee on aga juba päris väsind ja mäda, aga liikuda saab veel. Ehk võetakse remont varsti ette.

Edasi liikusime Peresaarde. Kuna ühes logis oli koolimaja aardest nagu aru saada, et lähteandmeid ei leitud, siis kahtlustasin, et pink on minema viidud. Kõik oli aga nagu peab – pink olemas ja sildid sellel ka. Ei tea, mis udu see otsija ajas. Kontrollisin ka lõpp-punkti kase küljes üle. Kõik korras. Samamoodi oli korras teine Peresaare aare.

Tagasiteel otsisime jõulukuuske tuppa. Valikut nagu oli aga pidasime kehvaks. Mõne aja pärast tasus kannatus ära – ilus tihe 2,5m kuusk kraavi lõunakaldal . nagu kompu. Ei olnud kahju ka maha saagida, nagunii oleks järgmine kraavipuhastus ta hävitanud. Õhtul tõin sisse ja kinnitasin alusele. Väga ilus, nii head pole olnudki varem.

Käisin Mõedakul disc-golfi mängimas. Enne võtsin aega natuke ümbruskonnas ringi konnata. Healt lehelt monument.ee leidsin huvitava ajalooga kivi ja krooni skulptuuri sellelt. Ei hakka siin pikalt jutustama. Lugeda saab siit: http://www.monument.ee/someru-vald/kaarli-kreutzwaldi-kroonikivi

Kroon on selle pärast, et karjapoisist kuningaks. Kroon on väga ilus ja suur. Väga palju infot piltide ja tähtede näol on kroonil. Tekkis idee sellelt pinnalt aare teha. Lugesin kõik koerad ja lambad ja mesilased kokku, et mõistatust teha. Maastikul 2km raadiuses aga ei leidnud kohta kuhu lõpp-punkti karp panna. Eks otsin veel, sest idee on olemas.

Käisin kondamas Lebavere metsades, et leida vanu kohti.

1. Lebavere looduse tempel. On täitsa ilus küngas kus noored käisid istumas ja romantikat nautimas. Praegu on kahjuks tee künkast läbi aetud. Lohutuseks sain kukeseeni sealt.

2. Taaraoru lohukivi. Siia andis ikka marssida. Eriti ärevaks tegid karu liikumise rajad.  Rohi oli maha tallatud ja värsked jäljed näha. Ka maamõõtmise aegu olin siinkandis palju jälgi näinud. Egas muud polnud kui hakkasin hästi valjult mõtlema. Ei tahaks väljaspool loomaaeda selle elukaga küll kohtuda.
Kivi leidsin ja lohud leidsin, lohkudes on mitmeid ja mitmeid münte annetatud-ohverdatud. Väega koht!
 

3. Siin lähedal pidi olema ka metsavendade punkri koht aga seda ma ei leidnudki. Otsisin aga vist mitte piisavalt pikalt. Tahe juhtis auto poole, metsaotist eemale.

4. Nende samade metsavendade teine punker. Leidsin aga midagi ilusat sellises padrikus ei ole, mida näidata. Augud on.

5. Metsavensdade 3. punkri asukohta ei leidnudki. Auku ei pidavadki olema. Ega siis leiagi

6. Lõpuks vaatasin Lebavere küla asju. Lubjapõletusahi on kohe tee lähedal ja üle tee perenaine oli varmas mulle seda näitama. Nii ilusti säilinud lubjapõletusahju pole mina veel näinud! Väga kihvt!
 siin on ainult kütmise koht näha

7. Lebavere tõrvaauk, ehk tõrva ajamise koht. Samuti väga hästi säilinud.

Mõnus päev oli, kukeseened ka jätkuvalt saadaval.

Henri meil töömees ja soetas enesele auto. Mis siis muud kui kõik kampa ja uue autoga matkale. Olimegi pooleli jäänud põhjarannikuga, Altjalt läände. Ah kui hea oli kuumadel päevadel kulgeda kliimaautomaatikuga autos. Olime selle juba unustada jõudnud, hetkest, kui meie külm tuksi keerati.

Mustoja lõkke- ja telkimisplatsi lähedal rannas oli uus aare Jussikese seitse sõpra. Oli silla all. Alul katsusin ka muid kohti. Väga mõnus aare, sees 7 kambrikesega anum, kus igaühes logiraamat. Ja logida tohtisin selle päeva raamatusse, mis päeval sa aarde leidsid. Väga teemaga kokku käiv ja mõnus aare.
 

Edasi Vergi poolsaarele.  Älvi , Natturi neemel, oli kaua plaanitud. Eelmisel sügisel tahtsime tulla aga kaarte polnud vaadanud ja ei teadnud, et vahest võib ka kuiva jalaga saada. Tol korral oli jääkülm. See kevad oma matka käigus jõudsime siia. Aga vahetult enne aaret, sadama juures, tuli mulle meelde, et sii on ka liikumispiranguaeg. Oligi kuni 15. juulini. Meie aga 10. juulil.

Täna aga piirang läbi ja murdsime läbi pilliroovõsa mere äärde ja sealt edasi naksti Älvi saare peale. Tegelikult praeguse mere taseme juures on see kuiva jalaga mindav koht. Sügise mõtlesin küll, et peab mööda vett minema aga kaarte uurides paljastus ka madalam riba, mis praegu ongi kuival. Rannikul tuli läbida ca 25m pilliroovõsa ja olimegi sääre peal.
   
Väga mõnus jalutamine ja Älvi saarel on uskumatult kõrge küngas. Ka väga suured puud on siin kunagi kasvanud. Kännud olid igatahes päris jämedad. Kännu sees aare oligi, ilusti maskeeritud.

Üle väikse Koolimäe lahe oli Ulkari poolsaare peal uus aare. Lobi ma ei hakka pikalt seda õudust kirjeldama mis seal oli. Eelmised leidjad (logi põhjal uued noored mängijad) olid karpi pannud juba meres lagunema hakanud kala korjuse. See oli nädal tagasi. Soojas oli kala ja kogu karp täis vaklu. Pesin kõik ära ja ka ennast pärast kõike seda vastikut protseduuri kõrvalolevas rannas.
   

Edasi sõitsime Pärispea poolsaare poole. Võsult läbi, küll seal oli laupäeval palju rahvast ja pood umbes. Jäätise ostmiseks läks üüratum aeg. Huvitav, mida nad pressivad sellesse koledaks lastud randa?
Käsmu poolsaare jätsime vahele oma 2 aardega mis nõudsid poolt päeva ilusat matka. Meie tibi oleks selle peale otsad andnud ja ega aeg pressis ka peale kui tahtsime õhtuks kuhugi telkima jõuda.
Enne Pärispea poolsaarele keeramist  jäi Tammispeal ette Mänguasja 2 aare mis on tegelikult hirmsuure kivi juures. Mina pole teist sellist Eestis näinud. Tegemist Tammispea rändrahnuga, suuruselt teisega Eestis. Metsa all geps pirtsutas aga leid oli lihtne, sest geokuhi oli aimatav ilusti.
  

Jaani- Tooma kivi juurde Kasispeal tuli tiba jalutada ilusat teed mööda.Sipelgatel oli siin radu ja siblimist palju. Teel kivini nägime ilusat mitmeharulist mändi.
 

Mööda Eru lahe serva sõites nautisime merevaateid ja olimegi Viinistul, kuhu Jaan Manitski on teinud suurepärase kultuuri-näituse-teatri koha koos restorani ja kõige muuga. Mohni saar on ka tema oma. Seal 2 aaret aga selleks vaja leida paat!
Aare Reisikohvri on ühe installatsiooni juures kus on palju kohvreid, mõnedel ühe ja sama inimese nimega aga erinevate reisisihtkohtadega. Ei tulnud mõtet pähe mida see võis kunstniku meelest tähendada. Aga igaühel ongi oma mõte kui seda vaatab. Igatahes aare oli ühe kohvri all topsis. Kui poleks olnud vihjet, et Reykjavik’i nimelise kohvri all, siis oleks seal pidanud palju kehaharjutusi tegema ja mugusi vaatama.
 

Jõudsimegi Purekkari neemele, Eesti mandri põhjapoolsemasse tippu. Siin telkimisalal plaanisimegi ööbida. Alul jäime paiga otsingul hätta, sest laupäevaõhtuselt olid kõik head kohad juba kinni, mõni pime metsaalune oli vaba. Ringi kõndides leidsin aga mereäärse suure parkla, mille veeres oma telgi ka püsti panime. Ja hea, et ma ringi käisin ja otsisin, sest siin oli liivaluited, päike loojumiseni ja hommikul tõustes, õrn tuul mis sääsed peletas, imeilus vaade, jne.
Tegime grilli ja lobisesime niisama.
   
Minul läks juba pool 6 uni minema ja läksin Purekkari tippu kondama, oli ju sealgi aare Purekkari. Gepsu ei olnud, oli ainult meeles aarde kirjeldus, et suure põhjapoolseima kivi kõrval. No kive seal oli, ainult kivid olidki. Vaadates aga adrupiiri, sai selgeks, et vee alla jäävasse kohta aaret ei pandaks. Silmasin siis ka kivihiiglast tipust tagasi tulles. Ja siin see oligi, vihjes ju oli selgelt kirjas sõna “suur”. Kaks teist suurt kivi olid juba mandrile lähemal. Igavest lahe looduslik “istepink” oli aarde kõrval ühet kivist vormunud.

Hommikuses ärasõidutuhinas läks meelest vaadata veel üht aaret selle poolsaare tipus. Aga tagasi ka ei hakanud pöörama vaid sõitsime teispoole Hara lahte Juminda poolsaarele. Tapurla külas on Titekivi mille tagant käidi lapsi toomas. Olen ka mujal kohanud sama nimega ja legendiga kive. Ilusad luited on seal. Väga ilus kõik.
 

Edasi põhja poole piki pisikesi teid poolsaare tipu poole on Ravitseva mere aare. Imeilusa vaatega koht kõrgel liivseljakul. Miks muidu siin istepink on pandud ja noored telkidega metsa all veel magasid. Olin aerofotode pealt vaadanud täpse peidukoha asukoha. See oli rannas 20 meetrit mahakukkunud puust. Randa aga ei saanud, sest kallas oli jube kõrge ja teid ei läinud. Seisime Henriga nõutult ja vaatasime merele. Nüüd otsustasin ikkagi lugeda logisi ja kohe esimene kirjutas, et järsakust alla hüppama ei pea. Ja kuna vihje oli ” Betula ja kolm käbi”, oli leid lihtne, Järsaku ääres ainus kask samblal kolme käbiga.

Juminda põhjatipus on telkimisplats ja tuletorn. Selle taga Sünnipäeva aare. Leitud, sääskede kiuste. Polegi neid kuu aega kohanud. Vist sattusin aardele lihtsalt peale, sest sarnast kividega maastikku oli seal palju.
  

Nüüd kodu poole tagasi. Henri vaatas, et tal Jürisse NII vähe maad aga ega ta nurisenud, et peab enne Muuka sõitma. Ma isegi oleks poisina uue autoga muudkui sõitnud.  Teele jäi Kolga mõisa juures Kolga sild. Ega siin raske otsida ei olnud. Uus värske aare, jäljed kõik sisse tallatud aarde juurde, mis oli sildi ühe posti sees topsis. Teise posti sees oli tüng tühja nööri näol.

Sõitsime Tänassilma jõe äärde suvilasse. Enne käisime teist korda Taskulambi2 aaret uudistamas. No ei saanud ka sel korral sotti, mis moel aardekirstu koordinaadid välja võluda. 29 korda on leitud ja mina ainuke mitteleidja. See ajendas pikemalt mõtlema. Ei süttinud ühtki tulukest peas põlema.

Veel sirutasime jalga Parika rabajärve ääres, kuhu oli uus vaatetorn ehitatud. Seal oli ka 2 aaret aga see eeldanuks 2-4h pikkust matka.
  

Järgmisel päeval suvilast tagasi sõites leidsime Kadunud hiilgus – Meleski aarde. Siin on kunagine klaasitehas. Aare oli saksa sõdurite mälestusmärgi küljes kiivri sees magnetiga. Olen isegi siiakanti plaaninud aaret teha klaasipuhumisega seoses.  On jäänud tehniliste vahendite taha senini.

Seekord oli eesmärk Ida-Viru tuuride sarjaga Narva välja jõuda. Nii ka läks.

Esmalt läksime teist korda Pannjärvele Kurtna aaret otsima. Geojaanil saime peitjalt kinnituse, et olime õiget asja otsinud. Seega need traadiga seotud käbid olid õiged. Ühe käbi allotsa oligi uuristatud auk, kuhu liimipüstoliga koordinaat kleebitud.
 

Kuidas küll eelmine kord see märkamata jäi? Koordinaadid näitasid kaugele eemale, seikluspargi kanti. Sõitsime siis kohe autoga Pannjärve keskuse juurde ja jalutasime seiklusparis ringi. Ohh – oleks minu poisikesepõlves selliseid kohti olnud! Ma oleks seal elanud arvatavasti.
      

Aare ise oli trossilaskumise teises otsas mäe otsas, karp kännu sees.

Hea jalutamine oli metsmaasikate seltsis, hirmsa palavusega.

Enne Jõhvit oli veel Ulothrix Zonata, mis jäi aga leidmata, sest äike oli tulemas ja esimesed piisad kukkusid juba. Ega seal pika taimestiku vahel ei olnud suurt näha kah midagi. Siia peab kevadel tulema.

Jõhvi külje all, Tammiku kaevanduse aherainemäel oli aare Kivikõrb. Oli teada soovituslik auto parkimise koht ehk hea koht mäkke minekuks. Kõigepealt ootasime autos äikse üleminekut. Pool tundi sisustasime toiduainete manustamise ja raadio kuulamisega. Leid oli lihtne, no kelle eest siin ikka väga peita. Aga vaated olid toredad.
  

Edasi Toila poole. Teel olnud Magnetanomaalia aaret ei hakanud otsima, sest peale vihma metsas ronimiseks isu ei olnud.

Toila oru pargis oli aga kaks aaret. Kuna oleme siin käinud, oli ringiliikumine lihtne. Parkisime karuväravate juurde,
kus oli ka Presidendi aarde nullpunkt. Infotahvlilt tuli pildid kokku lugeda, see arv valemisse panna ja olid lõpukoordinaadid käes. See oli kunagise lossi juures. Vihma hakkas tibama vaikselt. See aga jalutuskäiku ei seganud. Mõnus pärnaõie lõhn oli igalpool. Väga hea pärnaõie aasta on vähemalt ida- ja lääne-virus. Puud on paksult täis. Kodus juba hulk kuivamas.
       

Lossi juures nautisime pargi kujundust ja lillede ilu. Aarde asukoht viis müüri äärde. Sai ikka natuke tiirutatud, sest äiksepilved satelliidisignaali ei taha läbi lasta. Lõpuks tabasin ära ainuvõimaliku peidukoha müüri õhutusavas põõsa varjus. Sellise ilmaga segajaid polnud. Ilusa ilmaga oleks vist päris raske seal toimetada.

Pargis oli veel teinegi aare. Kaevurite päeva aare see oli tegelt kalmistu taga.

Kaevurite päevaga sidet pole. Hulk aastaid tagasi sattusime siia parki uudistama, see oli päev pärast kaevurite päeva. See segadus, prügi oli kohutav. Hunnitu arv koristajad tegid tööd. Kui kaevurite päeval rääkida hukkunud saksa sõduritest, pole ellujäämislootus just suur. Täna aga oli mõnus jalutuskäik läbi oru sinna ja tänna. Väga mõnusaid vaateid suutsime nautida.
   

Türsamäe pank oli ka meie sihiks. Kõrge astang enne Sillamäed. Aarde null näitas päris astangu servale. No ei julge sinna minna. Raskusaste ka näitas väga väikest vaeva. Mina otsisin ikka pikalt. Ruth ei tahtnud tulla, et peab kummikud panema. Aga just tema leidiski just sealt kust mina otsisin.
 

Edasi sõitsime Sillamäele – linna mis kunagi oli suletud ja keelatud. Siin sai tõelise nõukaaegse nostalgia laksu kätte. Arhitektuur oli ajastukohane, ülevoolav ja pulbitsev.

Aarde Odessa null oli pandud loomulikult kõige ilusama koha peale -treppide juurde. Sealt pidime linnaplaanilt tuvastama objekti nr.3 mis oli kinoteater “Rodina”. Jalutasime siis sinna. Aardepaiga tuvastasime kiirelt hoonet tutvustava metalltahvli küljes. Meie hämmastuseks oli siin inimeste ja autoliiklus nii suur, et suur tegu oli passida hetke, et kopsik välja võtta.  Ühel hetkel aga see õnnestus ja saime oma pootstaagid logiraamatusse kirja. Aardetopsiku tagasipanekuga oli aga sama jama, ei olnud tühje hetki inimestest ja autodest. Tegin siis hoonest ja selle nikerdustest ja kaunistustest pilte, kui nurga tagant ilmusid 2 jummala täis jorssi. Nähes mind kui turisti hakkas üks oma rinnakorvi puruks peksma ja karjuma, et see (osutas kinoteatri nimele) on TEMA RODINA! Ei hakanud suhtlema vaid eemaldusin kuni tiblad kadusid. Sai ka aare tagasi panna.

 siit paistab aardekoht.

Sorro kosk, ametliku nimetusega Langevoja juga, oli enne ööbimist üks sihtmärke. Siin sai otsitud ja juba mõteldud, et kas siia ööseks mitte jääda? Ees ei paistnud puhkekohti olevat. Aaret sai otsida ikka ka tiba. Oletasin kohe ühte kaugelt märgatavat pärnapuud, millel oli palju keerdusi ja avausi. Esimene suur (noolega) auk ei olnud õige, tops oli ühe väiksema koha peal.
  

Parkla oli aga liialt teele lähedal ja otsustasime ikka rannikut mööda itta sõita ja esimest ettajäävat puhkekohta otsida. Esimene ja tegelt ka viimane koht oli vahetult enne Narv-Jõesuud, enne Puhkova risti mere poole keerates. Ei ole ametlik RMK koht aga rahvas käib. Õnneks oli ainult üks telk enne meid. Prügi küll oli aga rand ja metsaalune oli ilus. Kell oli suure otsimise peale juba hilisesse õhtusse veerenud, tegin kohe ühekordsele grillile tule alla ja liha küpsetama.
Polnud enne ühekordset kasutanud, ikka olime kas RMK koha leidnud või oma gaasipliit kaasas vokipanniga. Liha üks külg särises küll, siis jäi vaiksemaks, söed ei hõõgunud enam. Korjasime männikäbisi peale ja platega vehkides sain kuuma jälle üles. Sai ka maitsev liha valmis. Kõhud tüis, läksime rannale jalutama. Miski silt paistis jõesuu poolt. Sinnani läksimegi, tuli välja, et nudistide rand hakkas peale. Nii hilja keegi oma pekke ei veeretanud ja nii siis istusime rondijupil ja nautisime ilusat ilma, vaadet ja omaenese seltskonda.
    

Magasime autos, all kaks vatimadratsit. Nüüd oli küll inimese tunne pikutada. Järgmine kord peab aga sääsevõrgu kaasa võtma, et akna ette kleepida, et õhku hingata ja palavust välja lasta.
Narva-Jõesuus oli 2 aaret. Supelvankri reklaamis endisaegset suplemise viisi vankritel. Ilus koht, kuigi maja akende all, aare rattarummu telje sees.
Parkisime auto juba enne seda Maxima ette, ega mujalt polekski parkimiskohta leidnud. Nüüd sai nautida erinevaid vaateid: nõukaaegsed puhkekodud – korras ja mahajäetud, eramud – rikkurite ja inimeste omad, spaad – ilusad ja valmis, ja unistuseks jäävad varemed.
  

Teine aare Jõesuu oli Narva jõe suudmes. Nii sinna kui tagasiteel kohtasime seda vene värki igal sammul. “Sadamas” oli igasugu urkaid mingi imeliku tegevusega. Aardeni jõe suudmes läksime ranna äärt mööda. Tagasi tulime  mööda rada, mis viis läbi sadama. Auto poolt tulles ei oleks küll siia julenud siseneda, märgid igalpool üleval.
       

Edasi Narva! Teel nägime tanki kivimürakal. OK, las need mälestussambad olla, nad ju jutustavad mälestusi. Narvas tahtsime pikemalt ringi vaadata ja see ka õnnestus. Paha ainult, et bastionite ala oli remondis (tegelt väga hea uudis!), vaatasime siis uue kolledzihoone üle, loomulikult ka raekoja. Kahjuks sisse ei saanud  kolledzisse aga minu jutt sellest hoonest Ruthi rahuldas.
 
Narva linnuses polnud mina käinud kunagi, Ruth kunagi tirtsuna. Tundus täitsa võimas paik. Hiljutine Haapsalu piiskoplinnus oli aga veel suurem pindalalt. Selle tegi mu maamõõtja silm selgeks. Sees suurt vaatamist ei olnudki, lunastasime pileti ja asusime linnust uurima. Kõike ei viitsi kirjutada, aga siia oleks Ants Leemetsa vaja Virumaa Muuseumidest, kes linnuse käima lööks. Tundus, et eksponaate on pandud saalidesse nii nagu neid on kuskilt hangitud, mingit korrapära ei ole. Ühel korrusel on moe ja juuksuri ajalugu, teisel spordi ajalugu, kolmandal veel midagi. Ükski ekspositsioon ei jutusta mitte midagi. MÕTTETU!
Kõrgel tornis oli aga ka üks normaalne väljapanek – linnutee rahvad, Lennart Mere nägemuses.

Kõige kõrgemal sai ka käia tornikuplis ringi müüri väliskülje peal. Seda ei tahtnud küül kui elu armas. Juba alt nägime kui seenetanud seal puitmaterjal oli. Oma nina pistsin välja kauba ülesvinnamise luugi juures. Asetasin jala ettevaatlikult tala peal ja tegin pilti venemaa poolsest Ivangorodist. Korraga käis jube pauk ja minu värisev jalg seal talal hakkas väga värisema. Alt linnusehoovilt tehti kahuri pauku. Kahur oli jube pisike – nii 70cm pikk aga paugu tegi piraka.
     

Tornist tulles käisima ka õue läbi, seal oli käsitöö kohtasid mitu. Hoovist väljudes tervitas meid aga Lenini kuju. Minu EPA aegade mälestuses on see kuju seisnud Riia mäe peal EPA peahoone ees. Nüüd on seal kaitsejõudude õppeasutus. Omal ajal sai nalja visatud, et näe, kui riia mäe poolt tulla, siis paistab kuju profiilis nii nagu kuseb kogu rahva peale. 25 a tagasi oleks mind sellise kirjatüki peale kaugele maale saadetud. Aga see võib vabalt olla ka kuju Rävala puiesteelt Tallinnas.

Linnusest väljas, hakkasime lahendama aaret Kreenholm. Käisime palju ilusaid kohti (vaata ise aardekirjelduses) läbi ja kogusime numbreid. Lõpus aga midagi peale pikka otsimist ei leidnud. Teel nägime:
       

Lahendades tuligi lõpp sellesama direktori residentsi juurde järsaku servale. Ühtegi topsi sealt ei leidnud.

Üks kauge aare oli ammu mõttes. Pustoi konets oli SEJ taga veehoidla alumises servas. Tee lõpus oli hunnik pisikesi suvila moodi putkasi, mis olid muide väga ilusti ja värviliselt viimistletud. Ma küll ei saanud aru, miks nad peavad seal elektrijaama korstnasuitsu sees olema. Aare ise tõesti täiesti tühja lõpu juures. Siit edasi ei saa kuhugi.
  

Tagasiteel lääne poole külastasime veel Sinimägesi ja lootsime seal miskit näha. Infotahvlid ja teeviidad olid aga nii segased, et miskit me ei näinud. Käisime hoopis hirmkõrges vaatetornis.

Jõhvi kandis uurisime veel aaret Eurokalkulaator, mis tiirutab viaduktide süsteemis. Esimese leidsime aga rohkem ei viitsind, sest vahemaad olid seal 2-4km punktidel ja aega pidi minema 2h.
 

Saka mõisa juures olime aaret käinud otsimas, kuid tulutult. Geojaanil saime vihje, et päris alla treppe mööda ei pea minema. Siis tuli leid kiirelt. Eelmine kord jäime 10m eemal pidama.

Nüüd tuli jälle ööbimiskoha peale mõelda. Ei tahtnud eilset korrata, et sõidad ringi ja kohti ei ole. Tiba Sakast läände oli küll üks rannaniit, mida omanik 3€ eest kasutada lubas aga seal oli laupäevaõhtuselt autosi juba küll ja tahtsime rohkem vaikust. Kalvi mõisa tagant teadsin aga teed alla minevat ja sinna randa jäimegi. Tegime rahulikult grilli – nüüd juba käbisi starditurbona kasutades – ja nautisime ilusat ilma ja kohta. Öösel mingil hetkel sõitis mitu masinat metsa alla ja jätkasid kuskil alanud pidu. Õnneks väga ei seganud.
  

Hommikul sõime ülejääke ja plaan oli võtta aardeid Võsu taga neemedel. Älvit olime juba kord käinud piilumas aga siis oli vesi külm ja polnud tahtmis laiu peale sammuda. Rannaribal meenus äkki, kas ei ole praegu liikumiskeelu aeg laidudel? Ja nii oligi – kuni 15. juulini. See jäi siin katki tänaseks. Sõitsime Võsu poole. Võsu rannas tahtsime ka ujuma minna aga pilt mis avanes oli masendav. Räpane, kinnikasvanud rand. 20a tagasi oli siin ikka väga tore koht. Nüüd oli aga korraga tuul ka jahe ja tahtmine kadunud ja kohvikut kah ei leidnud ja panime siit minema. Kohe nii minema panime, et sõitsime suisa koju.
Kokkuvõttes väga mõnus puhkusesuts oli.

Esimest korda geoajaloos võtsime osa geojaanist, mis toimus läänemaal Kiige talus, Linnamäe lähedal. Nädala algul lubas küll laussadu aga juba reede õhtu olid kõik prognoosid positiivsed. Ja nii oligi. Ei saanud piiskagi.

Jüris panime Grete ratta maha, et saaks sõpsidega ringi sõita. Et huvitavam sõita oleks, valisime vana põhjapoolsema tee läbi Keila, nii sai ka lähemale aasta 2012 aardele Järvekivile. Keila Rõõmu kaubamajas tahtsime täiendada grillitarvete asju aga hinnad ehmatasid võrreldes Jüri konsumiga täitsa ära. Ühe resti ostsime ainult. Edasi nautisime sõitu ilusal maastikul Järvekivi poole, Hara lahe lähedal.

Arvasin, et kui rahvas koguneb Järvekivi aardest 15km kaugusele geojaani pidama, on siin rahvast liikumas ja vaatamas. Aga ei olnudki kedagi. See, et pink on kõige lahendus, mõtlesin juba eelmine kord koduteel välja. No sai ikka pikalt teda silitatud, logistatud, paitatud. Igasugu raketiteooriaid juba mõtlesime välja, et peab ju miskit vägevat olema, et aasta aarde tiitli sai. Pingi ümbrus oli päris poriseks tambitud. Nippi aga välja ei mõelnudki ja loobusime raske südamega.

Läksime auto juurde kaasavõetud produkte manustama ja sättima geojaanile minekuks. Varsti tuli üks auto, suure tõenäosusega nii üksikus kandis peale peiturite keegi ei sõida, ja nii oligi. Saabus [muhujan] ehk Jan Muhu saarelt, nagu hiljem tutvumisel selgus. Läksime siis koos uuesti otsima, et ehk on teisel inimesel teistsugune nägemus ja vaade. Ega kohe talle oma teooriast ei rääkinud, lasime tal endal otsida ja mõistatada. Ilusti tiirutas ümber kivi ja mõistatas ja istus lõpuks pingile täitsa nõutu näoga. Lõpuks rääkisin oma teooriast mis Janile meeldis. Puurisime siis koos edasi. Panin tähele, et pingil kasutatud ümarpea poldid on samasugused kui infotahvli kinnituse poldid. Kuigi toru otsas olev tahvel oma väsinud puitosaga ei tahtnud olla samast ajast pingiga, sundisid need poldid mind asja tähelepanelikumalt vaatama. Ühel hetkel keerasin kivi tutvustava sildi, mis oli raudtoru otsas,  esikülje tahapoole. Hetkeks kuulsin nagu mingit kõlksu. No kohe läks peas pirn põlema – see peab olema maa-alune sulgursüsteem, mida juhib toru otsas olev silt ja avab pingi luku. Nüüd sai pingiplaadi üles tõsta ja välja tuli imeliselt teostatud süsteem. AGA MA JU OLIN KEVADEL SEDA TAHVLIT JU KEERANUD! (Nagu õhtul aardeomanikuga vestluses selgus oli see sellest, et siis oli maa-alune osa tsipa jääs ja ei plõksunud.)

Peitja on pingijalgade valamisega vaeva näinud, et sinna sisse süsteemid teha, samuti kangisüsteem infotahvli vahel. Kindlalt aasta aarde vääriline asi!

Jan tunnistas, et arvatavasti ei oleks ta ise leidnud. Kes teab. Igatahes plaanis ta veel ühe lähedaloleva aarde üles otsida ja leppisime, et läheme koos.

Rooraja on multiaare, ehk alguses on vihje järgmise punkti kohta. Seekord oli esimene punkt linnuvaatlustorn järvekeste ääres. Kahjuks me sealt midagi ei leidnud. Nüüd vihjet lugedes (ja õhtul peitjaga rääkides) saan aru, et tuleb korruste vahelt otsida kuskilt ülevalt. Ja peitja reetis, et ei ole koordinaat kuskile kirjutatud vaid tops kuskil. Midagi sellist ei hakanud silma. Vist päris kavalasti peidetud.

Peopaigal Geojaanipäeval oli enamus juba kohal ja nagu selgus ka autasustamised tehtud. Panime nimesildid rinda ja tutvusime peagi [algaja] ehk Lauriga, kes on paras lõuapoolik, ajasime mõnusat juttu. Lauri logisi saab alati mõnuga lugeda, nii mahlakad on need.
Mingil hetkel tuligi Lauri, kes tänast üritust ka organiseeris, ja surus diplomi pihku.

Tänu Laurile see sündmus suuresti ka nii hästi sujus. Miskipärast ei viitsinud see aasta keegi sündmust korraldada ja viimsel hetkel noored läänemaa poisid võtsid asja enda peale. Aga ju Lauri varsti nägi, et jääb kogemusi vajaka ja läks appi. Lauri enda sõnul viimane kuu aega ta ka sellega tegeles. Kes midagi korraldanud, see teab, mis kõikvõimalikke pisiasju on vaja läbi mõelda ja paika panna.

Meie liitusime ühe pundiga suures telgis kuhu oma grill-liha sööma läksime. Sattusime seltskonda, kus oli aasta aarde omanik ja lääne-viru aktiivsed peitjad. See oli meile justkui Jackpot, sest ega me kedagi ei tundnud. Laua otsas istus ainuke peitur, keda ma üldse olin kohanud otsingutel – Ain [irokas100] – teda üle aasta tagasi Puna silla juures kohtasin. (Ta on peitnud suure osa ida-viru kvaliteetaardeid). Samuti oli Mart [marlai] aasta-aare peitja ja nagu ma aru sain siis tema naine Piret [sylli], Pireti ja Mardi tütar [punnv6rr] koos peikaga.

Jutt oli mõnus, kes kirjeldas oma emotsioone ühe või teise aarde juures, kes naljakaid juhtumisi, muidugi kui kõik olid selle leidnud, et mitte rikkuda teadmatuses peitja otsimisrõõmu. Irokas panigi ühel hetkel minema. Aga kohe oli ka aeg öö-aardeks. See on geojaani tava, et 24.00 avaneb öö-aare, ja see on tehtud lõbus-huvitav öine sündmus.

Pikalt kirjeldamine polegi mõtekas aga vaja oli juhtmeid, patareisid, taskulampe, loogilist mõtlemist, toimivat gepsu ja head seltskonda. Meil oli kõik olemas ja seltskonnaks sylli ja punnv6rr. Küll olid laserid metsa vahel suunda näitamas, küll pidi kellukesi helistama, olid helkureid puude küljes. Igasugu virr-varr käis. Tüngasi oli ka tehtud. Lõpuks jõudsime vapralt logiraamatuni, mis oli suur vineertahvel, kes viitsis veel tuhlata, sai boonuseks karastavaid jooke.

sylli saadab pilte juurde, ise ei taibanudki muust kõigest teha

Hommik algas valusate kontidega vale aluspanu tõttu meie autos. Oleme ennegi mugavalt auto tagaosas maganud, nüüd aga oli vale alus kaasas. OK, sättisime end korda ja läksime Haapsalu peale laiama. Et võtaks mõne lihtsa aarde ja jooks hommikukohvi. Parkisime lossiplatsile ja läksime Haapsalu piiskopilinnuse aaret vaatama. Pidi olema trepikonstruktsioonide küljes minu arusaama järgi. Ei leidnud. Nüüd loen, et kättesaamatu, selge, et kadunud või hoolduses. My bad, ei vaadanud ennem seisukorda. Viimati käisin siin kui lapsed olid pisikesed. Oli palju asju euroopa ja kiki toel juurde tehtud. Palju mõnusam näis see koht nüüd. (Oma lapsepõlves sai siin valge daami etendust vaatamas, siis ehitisi ei osanud mällu panna ja aru saada ajaloost, aga sodi ja lagunenud müürid on meeles. Täna hoopis teine tera)

Nüüd võtsime aja maha ja läksime promenaadile jalutama. Rahvariides daamid ja härrad kulgesid kesklinnas ringi, ju oli midagi toimumas, ja seda kell 10 hommikul. OK, tõusime linnutorni, kus on aare Linnu aga hoiatati, et seda peab väga hoolikalt otsima. Nii oligi, leidsin arvatava peituskoha torni tipus, kõrgel maa kohal ja tõesti pidanuks ronima. Riskida mingi aarde pärast eluga, nein danke.

Et rohkem aardeid ei teadnud, jalutasime ja nautisime mereäärset promenaadi. Ilus oli, oli tehtud laste mängukohti, vaatekohti, istumiskohti. Kuigi ka enne oli ilus, on nüüd korralikum, puhtam.

Kõik sai selgeks ümaras maeiteagimisrajatises vee kohal, kus oli näitus promenaadi ajaloo ja viimatise üleujutuse kohta. Nimelt on peale suurt üleujutust kogu ala renoveeritud ja seda väga põhjalikult. Soovitan. Möödusime ka Ilon Wiklundi imedemaa majast, kus hakkas laste etendus. Pilet 10€ nägu või 36€ pere. No andis ikka sellist hinda välja mõelda!

Tagasi autos gepsu näppides selgus, et mitu aaret on siinsamas. Batjuška 11 tõi vene õigeuskliku kiriku lähedusse. Praegu on seal tantsuplats. Pühapäeva hommikul oli see loomulikult tühi.

Teise batjuska poole sõites tegime kohvipeatuse. Mõnus hommik, vanalinn, tänavakivid, vaikus, korvtoolid – ei olnudki muud valikut.

Kohviku seintel on ilmatusuured fotod sellesama Eestiaegse kohviku aegadest. Vägev! Väga mõnus oli ära oodata kella 10 kohvikute avamist, Energialaks käes – edasi.

Batjuška 12 on täitsa tegutseva kiriku juures. Siin oli täna pühapäevateenistus ja raske oli leida otsimiskohta. Alul arvasin ühe suurema kojakese aarde omaks, hiljem sain aru väikese sarkofaagihoone õigsusest. Oligi magnetiga uksepiida taga.

Aare raudteejaama lähedal. Unustatud harutee oli lihtne võtt, enne häiris vaid ühe tondi paigaltvõtt, ta küsis suitsu.

Nüüd tagasi kodu poole, et tee pealt mõned aarded leida. Ristil oli esimene aare Raudteerööpad mäletavad. See on mälestusmärk küüditatule, kes siit jaamast peale laaditi. Ja neid oli palju – terbe läänemaa, saared ja osa pärnumaast. Aaret aga ei leidnudki, kuigi omanik oli veel eile käinud ja kontrollinud aarde olemasolu.
  

Kunagise tammi peale on rajatud tervisetee, mis algab Rohuküla sadamast ja lõpeb Riisiperes Harjumaal, kokku 64km! Ristiga on mul väga soojad mälestused, sest enamus lapsepõlvesuvesi möödusid siin vanaema juures. Meist möödusid jalgrattamatkajad, mees ja naine, rattad matkakotte täis.

Risti kooli juures on vilistlastele rajatud kiviaed, kuhu iga lõpetaja omanimelise kivi müürib. Lahe mõte. Aare Tuult tiibadesse oli peidetud ühe kivi taha.

Ellamaal ristus meie tee NKT seeria aareteriviga. See on nelja kuninga auks tehtud seeria, aga eks lugege ise. Neid topse on praegu juba 460 tükki paika pandud. Kõik enamvähem 160-200 meetriste vahedega. Õnnistus neile, kes tahavad leidmiste skoori kasvatada. Täna vaatasime siis 2 tükki neist üle. Konteineri teostusega on vaeva nähtud – vastava puuliigi tüvest on tehtud konteiner, auk sisse, saetud pilu ja pandud plekitükk pilu vahele liikuma, et filmitops välja ei kukuks. Sellist nikerdamist on vist mitmeks õhtuks olnud. Mulle idee meeldib aga kõike otsima küll ei viitsi minna, kuigi seal vahel pidi ka mõistatusi ja multikaid olema.
  
Suurele teele keerates andsime teed neilesamadele matkajatele, keda Risti jaamas nägime.

Maantee ristus varsti jälle terviseteega ja seal oli ka aare peidus. Tervisetee sillad olid mul nutikas veel aardena nähtaval aga selle info võtsi juba aprillis Haapsalus käies. Astusin natuke, kui avastasin, et aaret pole enam saadaval. Kohe peale liikuma hakkamist möödusime juba tuttavatest ratturitest.

Edasi, Turba alevikus oli kunagi suur turbatööstus. Sellest annab ka aimu, et siin on veel gümnaasium alles. Aegade jooksul oli vahva poolekssaetud puupakk karbiga. Nüüd on tööstus ja muu olematuks muutunud.

Ellamaa elektrijaam oli väga mõnus aare täna. Nullis tuli infotahvlilt mumbreid ja aastaarve lugeda ja need etteantud valemisse panna.
 

Lugesime numbrid kokku ja saime mingi sasipusa. Kui vaatasime vihjet, mis oli ristkorrutis, et igas arvus tuleb numbrid kokku liita, läks asi selgemaks ja joonistus välja läänemaale sobilik koordinaat. See aga näitas 1,5km eemale suvalise võsa vahele. Sõitsime ikka kohale. Maanteelt jäi sinna veel 70m. Aga see oli takja, nõgese ja pajuvõsa enne paksu metsa. Ei, see on vale koht, midagi arvutasime ikka valesti, oli mõte. Läksin siiski välja “vett” välja laskma ja nägin 3m eemal üsna värskelt tallatud rajakest tihnikusse suundumas. Vaatasin, millal viimane leid oli – 2. juuni. Selle järgi ei oleks pidanud ju jälgi olema aga ehk on geojaanile sõitjad käinud ja pole veel loginud. See mõte mind toetas, lasksin enda putuktõrjevahenditega üle ja läksin metsa. Üsna pea aga muutus loodus rabaäärse puhta metsaaluse sarnaseks ja peagi olingi aarde juures. Minu vaist ei petnud mind!
Konteiner ja selle lahendus on kunagi internetist nähtud, niiet probleeme ei tekkinud. Nimelt konteiner on toru, milles on hulga õigeid ja valesi auke, ülemise kaane küljes on 2 kruvikeerajat.
  

Kuna ma lahendust teadsin, hakkasin toru sees olevat konteinerit kruvikeerajate abil ülespoole upitama. Et kui ühega oled saanud konteinerit sent või mõni mill ülespoole, pead teisega otsima augu, millega pääseb ligi konteineri põhjale, et sellega siis konteinerit kinni hoida ja ülespoole upitada. Ükskord tegin ka valesti ja tops kukkus jälle alla põhja.
Nendel, kes lahendusega tuttavad pole, on kindlasti veel huvitavam olnud.

Enne Riisiperesse pööramist möödusime jällegi samadest matkajatest. Lahe aare oli ka Riisiperes, kuhu nüüd jõudsime. Siin lõppeb tervisetee ja algavad rööpad Tallinna poole. Algus ja lõpp tähistaski ühe tee algust ja teise lõppu, või vastupidi, on mõistatusaare, kus aare on leitav ainult vihje abil: 16 ja 80. Tegelt peaks ka ilma vihjeta olema aare otsitav nupukatele. Täna piilusin küll vihjet ja see viis mõtted liipritele, mis alles jäänud Tallinna suunal. Oligi 16. liipri juures kinnitusdetailil number 80. Relsi all oli ka tops.

Veel veidi edasi oli Nissi kihelkonna keskus ja kirik. Alati on huvitav vaadata, kuhu on jõudnud oma arenguga läbi ajastuste kihelkonnakeskused. Kes ongi jäänud keskusteks, kes on hääbumas. Nissis aga elustusid mälestused Tallinna tööperioodist, kui EMT hakkas maste igalepoole püstitama, et ka muu maailm peale suurte linnade saaks mobiile lubada. Meie firma siis mõõtis maid talunikelt telefonifirmadele üle Eesti. Siinne koht tuli nüüd eredalt meelde. Ruth imestab siiani kuidas mul on meeles kõik kohad kus ma olen mõõtmas käinud, ka need, mis juba 20 aastat tagasi. Ime siis, et inimesed ei mäleta küüditamist, mis on emotsionaalselt palju kordi võimsam, nii eredalt.
Aare Au Langenuile oligi kiriku juures ausamba lähedal. Ega otsima ei pidanud. Oli infotahvli posti sees.
 

Ja veel üks aare Tervisetee sillad oli siinsamas. Muidugi tuli minna. Ja ei kahetse. Nullis oli karp vineeripulkadega, millel tuli koordinaadid paika saada.

Sellist lahendust olen netis näinud, see on üks-ühele üle võetud. Olgu, ega see rõõmu ei pidurda. Tahtsin isegi sellist asja teha, aga kuna näen, et Eestis juba olemas, mõtlen midagi muud välja. Pulgad tuleb ritta sobitada ja saab järgmise koordinaadi.

Lõpp oli väiksel raudteesillal. Vihje oli magnet. No muidugi, siin ju rauast konstruktsioone maa-ilm. Esimese tiiruga ei leidnud, teisega tuli kohe – no siia ma ju vaatasin!
 

Nüüd veel Jüris läbi ja koju!

Tuli teade, et Aegviidu looduskeskuse juures olev matka-õpperada on põhjalikult renoveeritud ja uued tähised paigaldatud. Tuligi siis sõita hooldama oma aaret Aegviidu RMK, nagunii oli tahtmine välja minna kuhugi.

Õnneks oli vana posti asemele 2m eemal uus post pandud ja ma sain koordinaadid sinna kinnitada, järelikult jäid ga grillimajas olevad koordinaadid samaks. Alustasime ka matkaraja läbimist, kui aga jala alt rästik läbi roomas ja meie olime paljaste säärtega, jätsime matka pooleli.

Tagasiteel leidsin ka 3M aarde. Aasta tagasi otsisin aga ei leidnud. Lugesin nüüd logisi ja ühes olid täpsemad koordinaadid. Nüüd oli lihtne leid.

Jaaniõhtule tulid õde ja ema külla. Väga mõnus õhtu oli. Ei mäletagi nii sooja jaanipäeva juba ammu.

Täna hommikupoole vestsime veel pikalt juttu ja sõime suitsulesta. Auto peale saates tekkis mõte näidata Baruto aaret, tahtsin ka aarde korrasolekut kontrollida. Pakkisin siis jalgratta autosse ja vurasime Rohu parki. Enne käisime veel Moora külas vaatamas, kus üks mees on teinud palju lõbusaid kujusi. Ka meil oli väga lõbus.

Rohu mõisa trepil jutustasin aardekirjelduse ette, nad olekski piki parki kammima hakanud. Juhatasin nad siis “kuusepuule” lähemale. Siis oli muie ruttu tulema. Aardega kõik korras, keegi oli isegi uue minigripi pannud.

Tagasi sõitsin mööda metsi, otsides oma uue aarde jaoks kohta, ei leidnud kahjuks sobivat. Leidsin aga kahe õhtusöögi jagu kukeseeni!