Minu vanem õde, kes elab Prantsusmaal, oli üle mitme-mitme aasta Eestis käimas. Ja täna õhtuks jõudis ta oma ringsõiduga ema juurde Viljandisse.

Teel Viljandi tegime peatuse Kärde mäe parkimisplatsil, et vaadata üle Preilikivi, mida polnud viitsinud ennemalt vaatama minna. Tasus ära, oligi kivi, millel oli ristist järgi jalg ja tükk ristikest sellel. Maakivimürakal oli välja taotud tekst ja vapp. Kõrval oli stend legendiga.

Väega koht! Kui ainult oleks 100 aasta tagused vaated, kui kõik nõlvad olid niidetud ja orud karjamaadeks ja vaade paistis kümneid kilomeetreid. Meile tundus legend tuttav ühe teise mõisniku tütrega seoses. Igatahes lahe koht ja loomulikult vaatasin ringi aardepeitja pilguga. Kahjuks häid ideid ei tekkinud. Nüüd, kaarti vaadates, leian kaardilt Peetrikivi!. Kui seal on midagi huvitavat, tasuks ehk ka aaret teha.

Viljandi järve teisel kaldal oli tekkinud uus aare, minul oli tegelikult leitud eelmine, Suurmehe aare. Nüüd oli Geokrahv pannud selle eelmise aarde lõppu lihtsalt Laidoneri aarde. Väga mõnus käsitöö oli tehtud logiraamatu tegemiseks. Nimelt logiraamat oligi ise konteiner ja peidetud(asetatud magnetiga) infotahvli peale. GK-l on silma selliste asjade jaoks.

Nüüd linna. Hobuse aarde asukoht oli loomulikult ammu teada.
Tuli mitteleid. Pelgasin kohvikuinimesi ja veelgi enamalt pelgasin hobuse põhust koostisosa. Oli see väga hõre ja pudenev. Ega seal kere, nagu traktorite aarete kõhus, sees ei peakski ringi siblima, siis mina sinna näppu ei pannud. Muid arendusi kah välja ei mõtelnud baaridaami pilgu all. Minust see vist nii jääbki.

OK, nüüd õdede juurde.

Tegime Ruthiga täna ilusa päikselise sõidu Vooremaal. Klõpsutasin palju ilusaid ja põnevaid pilte aga nutikas oskas need kas ära peita või üldse mitte salvestada. Õhtuks ühtegi pilti enam telefonis polnud. Väga kahju, sest sõitsime avastamata radadel ja paljugi oleks näidata. Kirjutan siis lihtsalt, mida nägime ja otsin netist mõne taustapildi kah juurde.

Mooritsal on mälestuskivi jõhkra kuriteo mälestuseks. Möödasõidul seda ei märkakski. Netist fotot ei leidnud. Aare on 1.0 raskusaste.

Pikkjärve hea aare, otsisime esimeses punktis kaua. Kui leidsime, kirusime ennast kah ikka natuke.

Ilvese aare on Elistvere mõisa uhke ja võimsa tamme-allee ääres. Puud on kahjuks väga vanad aga õige tunne tuleb sisse, kui seal jalutada. Enne aaret nägime vasakul nõlval puuraugu jääke – väljapuuritud kivimite silindreid. Kas aga sealsamas langeva puu poolt purustatud 2-kohaline välipeldik kah asjaga seotud oli, ei saa tuvastada. Puurimine võttis küll palju aega, aga kas selle tarbeks 2-kohaline asutus ehitati- ei tea.

Sellele alleele tulen aga tagasi – nii mõnus on siin olla ja teen uued pildid.

Maarja-Magdaleena – kirik kest Vooremaad. Oma GP logis natuke ütlesin ka midagi.
 

Siit algas meie avastusretke tagasitee, läbi Kudina, Varbavere, Voore, Jaama, Torma. Sel lõigul nägime väga palju huvitavat:  erinevaid kirikuid, surnuaedu, mälestusmärke, mõisahooneid, mtü-de tehtud platse, üldse vaatamist ja tagasisõitu väärivaid asju, näiteks Jaama kõrts:

jube kahju, et pildid läksid. Väga tore päev oli igatahes.

Siiakanti tuleme igatahes tagasi, kondamist ja avastamist väärivaid kohti on siin veel. Samuti ahvatleb suvehooajal avatud Äksi motelli söögikoht oma heade roogadega.

Täna oli eesmärk minna Pireti peidetud Mõisa alleelt aaret vaatama. Ühtlasi ka suvekummid lasta Põdrusel alla panna ning ka muid aardeid vaadata. Liikumist Kunda poole alustasin Mõedakalt Suusataja aardega. Kaarditöö olin kodus ära teinud ja kohapeal oli vaja ainult väike jalutuskäik teha. Öisest külmast oli maa veel tahe, ainult mõnes kohas pidi lirtsuvast pinnasest ümber minema. Aare liigagi nähtaval valges topsikus raja ääres kuuse oksa küljes.

Kunda lähedal Siberi külas on uus aare Siberi, mis on kinni pandud aarde Siber asupaigas, ehk kirjanik Parijõe sünnikohas. Uus aare oli linnu pesakast üpris kõrgel puu otsas. Puu harud olid aga mugavalt jala järgi ja sai üles ronitud küll.

Viitna kõrtsis üks tubli mulgikapsa praad keresse ja nüüd Palmse alleedele Krista aaret otsima. Kodus olin viie versta kaugusel oleva ajaloolise objekti juba kaartidelt leidnud. Oleme siin Kotkamäe monumendi juures juba ka käinud. Aarde peidukas paistis kohe kätte, värskelt raiutud soontega ristikivi, aga mis edasi? Toru seal sees keerleb ringi. Katsetasin ka toru pöörata ja siis suruda allapoole, ei mõikand midagi. Loksutan toru, kivi on täitsa paigal, ühel hetkel toru keerates, liikus aga kivi ka natuke. Siis oli asi selge ja silmale avanes tõeline meistriteos! No kuidas saab kivisse selliseid konstruktsioone ehitada nagu see oleks pehme puiduga mängimine. Mardil peab olema mingi röntgeni taoline masin, mis muudab kivi pehmeks nagu või ja välja lülitades jälle tagasi kõvaks kiviks. Teistmoodi pole ju võimalik sellist asja ehitada.

Ilumäe oli suht lihtne leid, siia tuleb teistega koos tagasi tulla neid kogutud asju vaatama. Muidugi ka Ilumäe kirikut ja surnuaeda vaatama. Siin surnuaias oleme juba kolm korda käinud aga tuleme veel ka kümnendat korda. Nii puhas ja rahulik on siin. Väga ilus koht aasta ringi. Kõik puhas ka korras.

Tagasiteel koju pöörasin veel asfalditehase taha sisse kus on 1424 aarde lõpp Kloodi linnamäe mäe all. Selle olin juba eelnevalt lahendanud. Kord, geojaanitulel Läänemaal ka küsisisin Mardi käest, kas mu lahenduskäik ka õige on? Vastas, et mis sa siis enam küsid kui kõik teada on. Ka pärast seda käisime siin 2 korda otsimas aga null tulemusega. Viimasel kohtumisel Mardiga tuli vihje, et kibuvitsapõõsast pole mõtet otsida ja kuna tema kivilõikuri oskusi hetk tagasi nägin, siis tuli siin leid kiirelt.

Selle päeva matk oli ammu Piretil plaanis, kutsus ta mind kaaasa, et aidata välja selgitada teekond, mida mööda ta saaks oma noorsootöötajatega võimalikult rasket rada kulgeda.
Kunagi olid nemad läinud aaret otsima just seda teed kaudu, ei võtnud veepudelitki kaasa, et mis see 2km visata ei ole aardeni. Said aga piitsa parmude, +30 päikese ja veepuuduse käest, ise kohati vööni vees sumades ja vitstesse, okstesse ja mis iganesse takerdudes. Jube!, mõtlen ma praegu selle peale.

foto: Piret
Tegemist on 2001. aasta tormikoridoriga, kus kõik elus loodus vastu maad paisati (seesama torm, mis minu maja jaoks toodud katusepleki maa peale jättis, mitte koplisse ümber kaskede ei keerutanud). Nüüd, 14 aastat hiljem on läbimatust oksa- ja tüvede džunglist saanud lihtsalt ümberkukkunud ja sammalduvate tüvede maailm. Saapanina püüab samas takistada uus põvkond kase- ja toomingapuuhakatisi.
 
Raskeks teeb retke kõrge veeseis (ilma kalamehekummikuteta hakkama ei saa). Madalamatel kohtadel kohtame arvukalt metsloomade jälgi – kitsed, põdrad, karud. Ka kõigi nende ekskremendid on ära tuntavalt maa peal laiali.
Mätastega maha kistud puud on kännu juurest siiani nii tugevad, et hoiavad tüve üleval ja lasevad meil nende peal kõõluda.

Aga ka sellisest vett täis kraavist saime üle

foto: Piret

Ja olimegi aarde juures väljas, vanas Karjase talukohas, kuhu vaesele mehele oma koht anti. Küll pidi tal siin raske olema ellu jääda. Aardekirst oli vist tänu sigadele nihkunud, panime nimed kirja ja karbi meie mäletamist mööda sinna kus ta oli ikka olnud.

Tagasi läksime rada mööda, mille mina ise seda aaret otsides leidsin. Tol korral murdsin kah, läbi vee ja puurisu aarde poole kui avastasin metsa alt veidi kõrgema oosi, mis talukohani viis. Ilus kõva rada, tormipuudega ainult tikitud. Täna liikusimegi siis mööda seda rada soo servalt välja. See ongi selle talukoha/aarde kõige optimaalsem lähenemistee, mida arvatavasti ka mees ise kasutas.

Loomade tegutsemisjälgi olime juba küllaga näinud, nüüd õnnestus näha karu talvitumiskohta. kõik kuusejuurikad olid paljaks nühitud ja mulla- ja okkapurust vabad. samas oli ka metssea pesa meenutav kuhil, ei tea, kas oli. ja veidi eemal oli suur sipelgapesa, üsna värskelt rüüstatud, et sipelgaid süüa. karu oli siin kindlalt maiustanud.
 

Autodele lähenedes liputasid saba Retti ja Melli, kes ei suutnud mõista, miks ühte metsa läinud sõbrad järsku hoopis teisest metsast välja tulevad! Ega nemad teadnud, et Mart neid stardist otse lõppu sõidutas.

foto:Piret

Tõepoolest, päev algas Kunda jõest aga päev läks pikaks aga meeldejäävaks.

Olime Sylli ja Kristaga kokku leppinud, et läheme laupäeval Kunda hüdroelektijaama jõe ja maa alt tulevat kanalit seestpoolt uudistama. Marlai ja Krista pidid veel enne seda uue aarde panema. Ega ma ei küsinud uue aarde kohta aga peitmise rahulolu lainel poetus üks fraas: “panime puu seemne kasvama”. mul tekkis kohe täitsa konkreetne ettekujutus, mis lahendusega aare on. Eks kunagi näeb, kas see vastas tõele.

Täna olime hommikupäikeses Kunda rahvamaja ees ja kohtasime seal kalipsodes süstapaari. Läksid elektrijaama tagusele kosele trenni või niisama lõbu tegema. Meie ajasime kalamehe kummikud jalgade otsa ja laskusime orgu. Kõigepealt läksime tammile, mul oli seal hiljuti avaldatud aare 1893 Gundas veel leidmata. Teised nutisid vetevooge ja mina otsisin aaret. Kuidagi ei leidnud. Polnud ju miskeid kohtasid, kuhu peita. Uurisin ka korduvalt metallkonstruktsiooniposti, mis aaret kandis, aga ei näinud lahendust. Sylli viimaks ütles, et vaatad ju aardele otsa. No muidugi, nii pime pole ma ammu olnud. Traditsiooniline peidukas, kargab ju silma, aga ei näe! No see ongi geopeitus ja seepärast ma seda armastangi. Mikro asemel on küll nano konteiner. Ju sellepärast nii pime olingi.

Edasi suundusimegi teise aarde Kunda jõe kohin juurde. Teistel oli see muidugi leitud, logisin selle veeväljavoolukanali laes oleva korraliku konteineriga aardeleiu ära. Nüüd hakkas selle päeva eesmärk ja närvikõdi põhjustav retk.
Nimelt elektrijaama enda alt hakkab maa-alune kanal, mis läheb diagonaalis jõe alt läbi ja juhtis kunagi üleliigse vee jõkke 160m allpool. Nüüd tahtsimegi seda tunnelit uurida. Loomulikult tegime eeltööd, et kas ei ole mingitki võimalust, et mingil hetkel avanevad elektrijaama mingid lüüsid ja me oleme siis vetevoolust kantavad. Kindlus käes, astusime aarde nimele vastavalt kohina sisse. Ja kohin kuuldus pikki tunnelit vägev. 160m maa ja möllava jõe all astuda kui seintest niriseb vett, kohin läheb valjemaks, ainult pealambid valgustavad ümbrust – põnev ju – samas ka natuke õudne.
Laes oli kunagi jooksnud elektriliin portselanist kannudel, et hooldemeestele valgust anda. Ülemine kaar oli nii madal, et käega sai alla tilkuvaid soolastalaktiide katsuda. Lõpus läks kohin nii lärmakaks, et oli vaja julgust kas või paar sammu edasi astuda. Ega ei teadnud ju ka, mis veevoolukeeriste jaoks tehtud süvendid on sinna valatud. Tagasitee oli juba palju julgem ja sylli vehkis pilte teha ja plaanis siia juba noorte üritust.

https://www.youtube.com/watch?v=OMg6UdRymhk

Adrenaliin laubalt maha pühitud, arutasime, mida veel ilusa ilmaga ette võtta. Esimene valik oli sylli ja krista hommikul leidmata jäänud uus aare Gustav Lokotar . Sinna suunas sõites tuli käsk auto kinni pidada, sest sylli oli teeveeres tuvastanud selle aarde peitja auto ja tahtis temalt selgitust küsida, et miks ta aaret ei leidnud. Ega sealt vist suurt vihjet ei tulnud, sest tüdrukud olid peagi autos ja meie autoga peagi mälestuskivi juures. Targalt tegutsedes olime eelnevalt poest igasugu söödavat ligi võtnud, et nälg ei pigistaks ja nüüd kivi ümber kuusepuid silitama. No kuidagi ei leidnud, ka võileib ei aidanud. Ühel hetkel krista taandus leidjate rida moodustama. Peagi olime me teised kah aarde leidnud. No kuidas sellist sädelevat konteinerit ei märganud? Ju mängis rolli õigel suunal vajunud madal päike?

Päike oli veel kõrgel ja tahtsime veel mõne aarde juurde minna. Kõigil oli käimata Viitna järvede juures Oosi aare. Krista võttis kodust paberid kaasa ja juba olime matkarajal. Aarde leidmiseks pidi ümber järve käima ja tuli leida üks kindel metsakvartali post.
Enne oli veel tee peal Aastavahetuse aare mis on saareke järves. Olin siis kunagi juba olnud aga ei tahtnud tookord ujuda. Täna oli veel paks jää järve peal ja saime hõlpsalt logitud.

Oosi peal matkates luges Krista ette mida mis punktis näha on. Väga huvitav oli niiviisi liikuda. Kvartalipostilt võtsime õige külje pealt arvud ja saime teada lõpp-punkti asukoha. Selleks oli matkaraja post 18. Posti me ei leidnud aga Krista kaartide abil määrasime õige piirkonna. Otsima pidime 5-harulist kaske. Mina tormasin alles oosi peal ringi kui Kristal aare juba leitud oli.

Tagasiteel Rakverre, oli minul veel leidmata 2 aaret, mida mulle lahkelt näidati ja vihjetega otsida aidati.
Kolmjala aare on juba aastast 2003. Oli teine kuuse okste vahele pugenud. Hea, et Anni kaasas oli ja sinna üles ronis minu upitamise peale. Üksi ma poleks vist sinna üles saanudki.

Sassi aaret siin Aaspere alleel oleme Ruthiga juba ei tea mitu korda otsimas käinud. Otsida tuli kahte eristuvat puud. Ise pidasin nendeks veidi eemal kest põldu kahte kuuske aga tuli välja, et on hoopis kadakad allee ääres. Neid olin isegi piilunud aga toona mulle tundus, et neid oli 3 ja pikemalt ei peatunud. Lõpp oli kännu sisse lõigatud urus.

Rokiškise lossis oli väljapanekud kohalikust ajaloost ja loss restaureeritud. Üks osa oli sisustatud ühe puutöömeistri nikerdustega. Mehe naine oli õnnetult surnud ja sestpeale hakkas kujusi voolima. Sai sellega üle Leedu kuulsaks. Eelkõige tegi katoliiklikke kujusi aga igasugu igapäevaelulisi asju, mõned neist on lossisi välja pandud. Mees tegi kõike isetehtud algeliste peitlite ja haamriga. Kui sakslased kord tema kunsti nägid, saatsid talle terve kaasaegse tööriistakomplekti, mille peale mees öelnud, et noh nendega oskab igaüks teha. Mina teen armastusega.

Selles Türi suuruses linnas oli hea ringi jalutada. Igal pool sai rongi vaadata. Näiteks keskplats on pikk-pikk ristkülik kus kahel pool ääres on sajandialguse-aegsed majad tänavaga ja keskel pargiosa jalakäiate alaga. Säilinud on enamus tolleaegseid majasi. Pildi rikub ainult Maxima pood, mis õnneks ainult väikest plekiga kaetud külge pidi platsi äärde trügib. Ütlemata uhked on nad oma vabadussõja monumendi üle, mis on üks kahest sambast, mis nõuka ajal alles jäi. Kas aitas kaasa metsistunud park (platsi jalakäiate alalt võeti iseseisvumise taastudes puud ja võsa maha), või samba üleosas oleva haakristi tsementeerimine, ei ole teada. Me kõik ju teame haakristi sümboolset tähendust ja selle tegelikku päritolu. Leedukatel olevat see muster kogu aeg kasutusel olnud ja ehk ka selle pärast ei hakatud seda sammast maha tõmbama. Aga ime on see ikkagi.

kohe seal kõrval võtsime ette üks lõuna teha. muide väga head söögid olid kogu reisi vältel nii pubides, hotellis kui õhtusöökidel. selle pildi tegin seepärast, et oli väga maitsev seapraad. liha oli kõige all, seal mahe juust ja selle peal 3 toorest kartulist voolitud puraviku kuju, ja need olid kõik koos küpsetatud ja üksteise küljes ilusti kinni ja ei lagunenud taldrikul laiali. ja erinev salat oli lisaks. 10 points!

Käisime veel nukumuuseumis, mis annab ka etendusi. Videolt on see näha. Käisime ka Leader projektist rahastatud pagaritöökojakeses, kus tehti kohalikku rahvustoitu – vahvli-küpsiselaadset toodet, mida vanasti tehtigi lõkke peal keerutades. Leedus on omaette litsentsiga märk, et teen toodet vanade traditsiooniliste töömeetoditega. Ministeeriumis on selle jaoks komisjon. Ja see märk on au sees.

3. day

Sõitsime Salose saarele järjekordsele kohtumisele, et vahetada kogemusi meie MTÜ-de ja nende vabaühenduste töödes. Ja eesmärk jätkuvalt – meelitada turist loodavalt Struve punktide turismimarsruudilt maha, küladesse ja huviväärsuste juurde. Seal oli meil kõige huvitavam arutelu, põhiliselt küll meie poolt kui proovisime neile selgeks teha nende loodusliku eelise. Umbes 2 Ohepalu järve suuruses järves on saar, kus on mõis, kus on majutuseks võimalik teha sadu ööbimiskohti, kus on juba käsitöökoda, huvituv kogukond. Igasugu ideed läksid lendu, ka minu poolt. Saarel on ka 2 aaret. Ühe leidsime kõik koos ja tutvustasin jällegi uhkusega saareelanikele, et näete, teil on siin juba üks turismilõks olemas.

4. day

hommikuks oli lumi maas. 5cm.
Järjekordse külakeskuse poole sõites viidi meid maalinna vaatama. Ilus vaatega küngas, nagu need meilgi on. Ja loomulikult oli ka siin aare. Trepi all magnetiga konstruktsiooni küljes.

Külamajas olid jälle toolid kaarde aetud ja ring tehtud, et vestlus saaks toimuda. Mul läks jutusoon seal lahti ja isegi imestasin, mis kõneand seal välja lõi. Ka teistel oli lobisemise tuju ja sai pikalt teemasid arutatud. Lõppeks lõigati kohalikku salat-sinki ja naabrinaise mahedat juustu. Minu esimene ütlemine oli – kas on teil ka seda kraami turistidele müüa? Ei olevat. Ma siis küsisin, kas ma ei saaks ka praegu  ühte kilo seda salat kaasa osta kellegi käest – ei olevat kellelgi valmis. See mõte jäi neile igatahes nüüd sisse, et turistile peab olema midagi pakkuda, kui selle marsruudi käima saame.
Küsisin veel selle juustunaise käest, et ma ostan selle juustu sult ära, mis siin järgi jäi, millegi pärast polnud nõus. Tagasi mõeldes kaldun arvama, et ta ehk ei saanud aru, mida ma tahan. Nimelt leedukad ei oska vene keelt. Ei vanemad inimesed ega noored. Mitmel korral tuli meid võõrustanud inimesel tõlkida meie venekeelset kõnet. Inglisest said ainult noored aru.

Sealse küla kirik on olnud ajast aega kollane.

Õhtu lõppes kohaliku veinimeistri juures veine degusteerides. Pere kasvatab ise viinamarja ja ostab ka kokku muid marju – mustsõstart, jne. Maja ise oli juba nagu veinimõis.
Tootmisprotsessis on saavutanud nad taseme, et meil oli raskusi degusteerimisel ära tunda üleüldse, millest vein on tehtud. Meile tehtigi pimekatse. Mina arvasin 2 veini ära ja ühe veini koostisosa.
Omanik oli heas tujus aga kurtis, et Leedu seadused ei taha kuidagi väikealkoholitootjat turule lubada.
   

https://youtu.be/VGhaeFSrTw4

5.day

Vana mees, nagu ma olen, läheb uni enne koitu ära. Mis oleks parem kui otsida üles veel 2 selles linnakeses olevat aaret!
Külma oli ikka veel -1 ja see tegi kõndimise nii kõnniteel kui sõiduteel uisutamise sarnaseks. Hommikusöögini oli 2h aega ja mõnus jalutada ärkavas linnakeses. Esimene aare oli kalmistu müüri sees aga seda ei leidnudki. Aga väga mõnus oli seal, sinna ja sealt tagasi jalutada. Näha, kuidas linn ärkab. Kes pühib uksealust, kes saadab last kooli.

Teine aare oli sellesama lossi taga mõisa piirdeaias. Jube suur park oli ikka sellel mõisal. Andis jalutada, aga mõnus see ju oligi.

Leetu sõitsime jätkama juba pooleli projekte Struve meridiaanikaare punktide tutvustamiseks ja turismimarsruutidega sidumiseks. Leedus on 3 punkti. Selle reisi eesmärk oli Leedu kohalike MTÜ-de ühendusega sõlmida leppeid ja vahetada meie kogemusi Struve punktide promomisel. Olime kogu see nädal “Gireišiais”  punkti lähedal Rokiškise rajoonis ja Rokiškise linnas (55° 54′ 9″ N, 25° 26′ 12″ E). Muide, suur osa Eesti piimast tuleb siinsesse kombinaati. Ja tulemus on väga hea. Imelised juustud on poodides müügil. Muud sortimenti ei jõudnud maitsta.

Esimesel päeval näidati kohti, mida ikka turistile näidatakse. Rokiškise loss. Seal olin juba eelmisel suvel otsinud, kui Valgevenesse sõitsime, aga siis oli vist kadunud ja nüüd on taastatud uude kohta. Lihtne leid. Sain jällegi geopeitust tutvustada.

Teise aarde leidsime peale imelist lõunasööki kesklinna kõrtsis. Aare kiriku taga, müüri kaunistuste vahel. Ka seda ma eelmine kord ei leidnud. Kohalik võõrustaja ütles, et tema jaoks oleks see tsupsotopsi tops prügi hulka kuulunud.

Peale kondiitrite juurest tulekut palusin auto peatada, ja kuulsin veel ütlevat, et kas NII palju aardeid on siin meie kandis ja meie midagi ei tea. Leid lihtne, magnetiga nano käsipuu all. Kuna logirull täis, piisas, GC lehel rulli pildistamisest.

Aare “üle sõnade serva” on mitmeid kordi siin peatuma sundinud.
Kaks korda oleme liiklusmärki käinud silitamas, sest see on maa-ameti kaardi järgi täpselt nullis. Millalgi suvel mööda sõites tuli mõte tiba eemalt otsida, aga siis oli kogu pargi vallutanud jube purjus kogukond.
Täna, kui sõit Leedumaale käsil, sain teha kõrvalehüppe ja sekunditega avastatud aarde logida. Oli teine elupuu võras täitsa leitavalt. Üks kord olin seda ka ju piilunud aga ei leidnud. Umbes sama kui Avinurmes mälestussamba juures.

Tule saarele sa – Nava
Syllil ja Marlail oli see aare plaanis ja mul oli jube hea meel, et nad mu kaasa kutsusid. Minule oli ette teada, et on räätsadega matk ja tuleb jõgi kalameeste kummikute abil ületada. Sain äia käest kummikud, tšehhi toodang, valmistusaeg 1975. Auto jätsin Koeru maha ja istusin ühte 3 dziibest, Hannes murdis oma spacewagoniga ise lõkkeplatsini. Ehk kohani kuhu tee meid jõudis viia, RMK Sinijärve puhkekohani.

Üks kõige põnevamaid etappe tänasel matkal oligi jõevoogude ületamine. Siit voolab mööda Linnusaare raba, Männikjärve raba, Kaasikjärve raba, Teosaare raba ja Endla raba veed, pluss Mustjõe veed. Nava jõe vetemassid saavad ka otsemalt Põltsamaa jõkke minna aga ka siit, Räägu kanali kaudu alla voolata.

Igatahes tervitas meid paras vetemöll, kuhu sisse jalga asetades pidi pikalt kaaluma, kuhu astuda, et vool jalust ei niidaks. Hea koht oli kahe suure kivi vahel. Ja ikka nii, et kolm pidepunkti peab olema kindel. Kas siis kaks jalga ja üks käsi või kaks kätt keppidega ja üks jalg peab alati kindlalt paigal olema. Kui 3 on paigas, saab neljandat edasi viia. Kui see paigas, saab järgmise jäseme vabaks lasta ja uut kohta otsida. Tahtsin kõie üleviimise enda peale võtta ja sain sellega ilusti hakkama. Kinnitasin köie puu külge ja Mart tõmbas oma auto vintsiga õhusilla pingule. Piret tuli julge sammuga ka ise läbi lainete kohale. Hannes astus suure mehe sammusid ja oli 7-me sammuga teisel kaldal. Teised matkalised ja kotid tõmbasime mööda liini üle.

Nüüd läksid räätsad alla ja liikusime rabasaare poole. Lihtne astumine oli sinna ja tagasi. Rabasaarel, ikka suurel saarel, hektareid suur, elutsesid aga metssead. Neid ili siin palju. Meid nähes panid laisalt eemale metsa alla. Kogu lageda ala, kus suvel kasvas vohav roheline taimestik, oli üles tuhnitud ja taimede juured ja varre jäänused nahka pandud. Sellega seoses tekkisid metsanotsudel näiteks nõgeste söömisest nn. pabulaketid nõgeseniine peale lükituna.

Mart jäi maha Sinijärve puhkekohas koos tütre ja Hannese Mammuga. Nende lõkke magus maitse tungis meie ninna juba raba peal. Ootus, et varsti saab süüa teha, pani kõik süljenäärmed tööle ja andis tõuke reipalt lõpuni  minna. Tagasi üle jõe läksime samatpidi kui tulime aga vastupidises järjekorras. Suur tänu Mardi proffessionaalsele tegutsemisele!

Puhkekohas tegimegi maitsvad vorstid ja vestsime head jutud!

https://www.youtube.com/watch?v=gJeQ-UrvDg0&feature=youtu.be

Sellega see aarderetk ei lõppenud, kui hammas on verel, siis tuleb ju lisa saada!
Sinijärve RMK puhkekohast sõitsime nüüd Koeru poole tagasi, kui keegi mainis, et Kirikumäe RMK puhkekoha juures on GC lehel aare Kalamees. Selge see, et läheme vaatama. Tee viis mööda Purskavast allikast, mida olime ka kunagi suvel vaatamas käinud. Autod jäidki sinna ja istusime kõik Märdi dziibesse, sest muidu enam edasi ei saanud. Jõe äärde jõudnud, nägimegi, et see on kalastajate üks meeliskohti. Aardega kaua ei läinud, sest vihjepildid olid kergelt leida.

Olimegi kambakesi uue aarde Paide juures. Paha oli küll mööda orast minna nulli poole, kus paistis linna tutvustav tulp kahel torudega jalal. Ei ole ju seal võimalik midagi leida, ei ole peidukohti. Tavapärane ülevalt damiili otsas jäi ära, sest tahvel liig kõrge. Hannesel hakkas aga idee tekkima,sest postidel oli allpool liig palju polte. Ja nii oligi, tuli polt lahti keerata, ja sealt vahelt sai damiiliga konteiner üles tõmmata.

Saime kuskilt soodsa pakkumise kolmeks päevaks Pärnusse spaasse minna. Hea pakett oli – kolm päeva, kaks ööd, hommiku, õhtu ja lõunasöök, pluss 2 enda valitud hooldust.

Juba esimesel päeval võtsime asja nii tõsiselt, et saunadest, igasugu jugadega vannidest ja jaapani vannist väsisime täitsa ära. Teisel päeval läksime ka linna peale jalutama ja aardeid otsima. Kohe kõrval oli Ammende villa juures olev Hammustava lepatriinu aare. Oligi lihtne leid kännu all.

Jalutasime edasi Ringi56 aarde poole (mida me ei leidnud) ja teele jäid huvitavad skulptuurid. Muide, Pärnus on uskumatult palju skulptuure ja igasugu taieseid üle linna igal pool.
     

Ringi 56 aare oli katlamaja juures-küljes, ei leidnud midagi peale ühe graffiti-maali

Sealt edasi jalutasime kesklinna poole tagasi Vallikääru kaudu. Pole Pärnus kunagi eriti ringi liikunud. Nüüd oli aga aega ja silma kõige märkamiseks. Ja nägime ilusat arhitektuuri ja korras linna. Väga mõnus jällegi.
    

Ja olimegi kesklinnas tagasi ja seal aare Kesklinna II, aga see on tornike eraõuede keskel kus inimesed elavad. ei taha sellistesse kohtadesse tikkuda ja nii see meist sinna jäi

Ühel nurgal avastasime veebikaamera aarde ja õnneks oli poja üleval juba ja salvestas veebikaamera pildi, mis on tingimuseks aarde logimisel. Pärnu veebikaamera

Nüüd võtsime ette ühe multika Jalutuskäik Pärnus. Kartsime, et on pikem pusimine ja võtame paar esimest punkti ära. Külm hakkas ka kontidesse pugema ja üha ahvatlemad näisid saunad, vannid ja kokteilid. Õnneks olid alguse punktid enam-vähem hotelli suunas. Nullis lugesime igasugu punkte ja täppe ja arve, panime need kirja. Teises punktis lugesime naerunägusi. Ja tõepoolest, maja kaunistuseks olid erinevate näoilmetega figuurid, otsisime sealt naeratavad üles.

Siis viis tee kiriku juurde, kus olime ka eile õhtul olnud ja üles vaadates tundus meile mõlemale, et mis lind siin Pärnus küll tornis on? Ruth pakkus parti, mina kalkunit, sest alt vaadates see nii tundus. Täna, juba eemalt lähenedes, oli küll üks väike kukeke kirikutornis paista. Sel tuli ukse kohal olevaid punkte lugeda.
 

Nüüd olid kõik andmed käes ja arvutasime autos ka lõpp-punkti asukoha välja. Seal sai pikalt 10min otsida, käisime autos ka arvutusi kontrollimas, mis klappisid. Uuesti tänaval avardasin natuke vaadet ja loogiline aga kavalalt peidetud aare käes oligi. Oli peidetud poe sildi taha lauajupi sisse.
  

Tänud Pärnule ja sealsetele peitjatele. Siia on hea tagasi tulla.

Piret, Mart ja Krista plaanisid Luusaare matka ja pakkusid mulle kaasatulemist – siis ei olnudki võimalust muud kui kahe käega poolt olla ja kaasa minna!

Kuna polnud kevadest saadik aarde juures käinud, sõitsin atv-ga kohani, kust nagunii peab jala minema, et kas sinnani üldse saab. raba peal ma põhimõttekindlalt ei sõida. aga metsatee oli täitsa korras ja muidu 3,5km pikkune matk lühenes 1,7km peale edasi tagasi.

Piret-Mart tulid tütre ja väimehega, Krista mehe, tütre ja sõbraga. Kohtusime suurema tee ääres ja istusin Mardi autosse ümber. Mina polnud kunagi räätsadega käinud ja ootasin uudishimuga tänast matka. Räätsad kinnitusid väga hästi kummikute külge ja juba sammusime raba poole.

Aarde ja aardevalvuri (saan siia teiste käest hiljem pildi) leidsime lihtsalt. Ega ei olnudki eesmärk raskelt peita nagunii on teekond siia raske. Tagasitee läks libedalt ja autode juures oli Piretil kohv ja vastlakuklid autost võtta. Väga mõnus päev oli!

Võttis minuga ükspäev ühendust [sylli] [marlai] tiimist Piret ja küsis kas ma tahaks nende matka käigus Tudu järve ääres minu aarde otsimisele kaasa elada.
Kes on näinud “armastus kolme apelsini vastu” tuvikese stseeni:
kuuldes nii staazika ja lugupeetud geopeituri poolt kutset nendega midagi koos teha, tundsin ennast kõrvust tõstetuna:

käed muutusid tiivaks, nina muutus nokaks, kõht kadus üldse ära. Aga polnudki vaja kõrvust tõsta, läksin niigi juba lendu!

Viimati käisin suvel oma mutionu pidulisi üle vaatamas ja siis nad olid kõik ilusti olemas. Onnis tegin kevadel viimati tuld, ehk proovisin tuld teha. ükski auk ei tõmba suitsu välja. siiski ööbisin tol korral onnis.
Ja nüüd tuleb terve grupp räätsadega järve ja onni juurde. Hetkega oli selge, et tahan kõik enne tulekut üle vaadata. Nii tegingi et, läksin järve äärde ilusat talveilma nautima.
Esimese loomaga oli palju tegemist, sest otsisin teda palju kaugemalt kaldast. Inimmälu tuhmub ikka jube kiiresti. Kuigi laiemalt võttes on mul just asukoha ja maastike suhtes väga hea mälu. Leidsin kõik oma loomad nende peidukohtadest.

Õigel matkapäeval tulin matkaseltskonnale külla kui nad olid saabumas järve onni juurde. Väike jutt ja läksid nad ümber järve matkale. Sel ajal jutustasin seltskonna pealiku Mardiga. Algus oli minulik konarik, ei ole ma eriline püstoltutvuja. Edenedes läks aga jutt ja tegevus käima ja tegime koos lõket ja matkajatele teed ja sooja suppi.
Matkajate saabudes elasime kaasa nende mõistatuse lahendamisele ja aarde otsimisele.

Väga lahe kogemus oli teiste peituritega kohtuda.

Ruth läks koolitusele ja mul oli kell 10-15 tublisti aega. Paak oli Põltsamaalt võetud odavat alla-eurost bentsu täis, ilm ilus talvine ja võtsin ette tiiru, et uuemaid aardeid otsida.

hpalang oli hulga aardeid jõulukuul peitnud ja üks siin lähedal 15km. Lavi mänd on vana mänd tee ääres, mida olen kordi ja kordi sõitnud aga seda puud pole märganud, isegi seal juures olevat valget tahvlit. Tee on käänuline ja kitsas, vast on tähelepanu sõitmisel olnud.
Aardetopsi leidsin selle sildi toru seest. Lihtne leid.

Viru-Nigulas olin küll kirikut imetlenud ja nüüdsel ajal ka tuulikuid, aga Maarja kabelist aimu polnud. Jääb see ka veidi eemale.
1. Arvatakse, et kabel rajati tähistamaks venelaste üle saavutatud võitu 1268 Liivi ordu ja venelaste vahel toimunud lahingus. Pärast luterlikku reformatsiooni jäi kabel hoolduseta ja muutus rahvaliku ebausu keskuseks, mis 17. saj keskel põhjustas osalise lammutamise ja järgneva lagunemise. Täna näed endisest kabelist säilinud otsaviilu. Kabel on haruldane, kuna erineb samal ajal püstitatud hoonetest idast tulnud ehituslaadi poolest. Huvitav teada: kabel on teada olevalt vanim kivist sakraalehitis Virumaal.
2. Viru-Nigula Maarja kabel on pühitsetud Neitsi Maarjale. Kabeli ehitamise põhjused on jäänud selgusetuks. Oletuslikult on kabelit peetud mälestustähiseks lahingule, mis toimus 1268. aastal Liivi ordu ja Vene vägede vahel Viru-Nigula lähistel. Pärast luterlikku reformatsiooni jäi kabel hoolduseta ja seda hakati seostama rahvaliku ebausuga, mis juba 17. sajandi keskpaiku põhjustas kabeli osalise lammutamise ja järgneva lagunemise.

Ega siin lihtne ei olnud. Lumi oli müüri ääred täis tuisanud ja tundus mõttetuna kõik puhtaks kaevata. Ühel hetkel tulin mõttele vaadata maa-ameti wms kaarti, mis on väga täpne, sealt saingi aardetopsi asukoha 20cm täpsusega kätte. Logimise ajal saabus künka juurde vanaisa plikatirtsuga, et kelgusõitu teha.

Nüüd mere poole. Kundas oli kunagi aare, mida 3, juuli 2011 juba otsisin aga selleks hetkeks oli see juba kadunud. Nüüdseks on aare Omataoline Euroopas taastatud ja täna logisin mööda sõites ära. Lähedalt leidsin ka tühja kõhu kutsel söögikoha “Põdra pubi” kus sõin imehead kartuli-hakkliha suppi. Kas pubi nimi on metsloomas tingitud või mitte, aga koos minuga sõi lõunat vähemalt 3 põhjanaabrite esindajat.

Merevaht on aare Toolse linnuse juures. Siin oleme mitmeid kordi niisama käinud. Vägeva ajalooga koht, seda tunnetab, kui nati pikemaks müürile istuma jäädes, vana elu ette kujutades. Tops oli mere ääres astangu sees.

Kundast ostsin söögimoona kaasa ja autos juba nosisin seda. Ees ootas mõistatus Rutja rannas, kuhu vene väed, nagu ikka, oma pesa olid ehitanud. Täna pole kedagi valvata ja hooned tühjad. Eks seda peitja ära kasutaski kui pakkus otsijatele välja mängu, et otsige snaiper 100m kauguselt üles. Suuna pidi ise ära arvama. Ringi vaadates tuvastasin ühe väikse betoonbunkri, kus võis olla ka laskeavad. Sumpasin mööda lumist reljeefi sinna ja ootamatult kiiresti sealt ka aardetopsiku ka leidsin.
Meri aga oli väga ilusat rohekas-halli värvi ja lained kohisesid parajalt. Väga ilus oli.
  

C2 nagu Chateau Migraine aare, jällegi palangu poolt. Lahe kirjeldus Hanneselt,
Sain kohe aru, et see peaks olema Võhu veinitootmise koht. Ruthiga kodu poole sõites otsustasime seda kontrollima minna. Leidsimegi postkasti alla kleebitud pildi asulamärgist. Ühe sellise küljest logiraamatu karbi leidsingi.

Kõik algas sellest, kui sporditöötajatele öeldi, et teie kolmapäev ja neljapäev on Tuksis.

Tõepoolest, “Jõudi” spordi sügisseminar oli Tuksi spordbaasis Läänemaal. Loomulikult vaatasin juba ette valmis võimalikud aardeotsimise rännakud. Veetsime seal mõnusad 2 päeva ja kasutasin võimalust Janele (Väike-Maarja spordihoone juhatajale) tutvustada geopeitust.
See Rooslepa aare on selleks puhuks väga sobiv – saab rääkida konteineri suurusest, raskusastmetest, vihjetest ja loomulikult mängu eesmärgist.
Väga mõnus, usun, et üks “haige” on nüüd juures. Seda kinnitas ka ülejäänud 3 aaret, mille Jane leidis juba enne kui olin seletamisega ametis, et mida peaks vaatama ja mis märke jälgima. Tõeline talent on mul autos kaasas.
Rooslepa kabeli ümber olev surnuaed köitis tähelepanu sellega, et oli väga korras ja puhas aga ennekõike sellega, et ei olnud haudadel piirdeid ehk tehtud hauakujundust oma lähedasele. Kõik platsid kandsid ainult risti pügatud rohumaa peal. Väga ilus. Ja ei olnud seal igivanad hauakohad ainult. Ka mõne aasta tagused matused olid tasandatud murukamaraks.

Lõunapausil saime veel teisegi aarde ette võtta – Dirhami.
Rooslepa aardest innustust saanud, tulime siia. Nullis oli bussipeatus ja siin pidi olema info järgmise punkti kohta. Ka siin oli hea seletada erinevaid peitmisvõimalusi. Minu jutuvadina keskel teatas Jane, et mis sa seletad, tal on lõpp teada.
Egas midagi, lõime atlase põlvedel lahti ja hakkasime sihtkohaks märgitud objekti otsima. Atlasest leidsime ühe kivi aga looduses oli seal tühi koht, alles peale õige kivi leidmist tuvastasime, et meie atlas ajab pada.
Atlase pakutud kohast loobudes vaatasime ringi loogilisema mõtlemise ja avarama pilguga ja käes see koht oligi. Jälgisime seda 1.8km ja suure tee lähedalt kivi leidsimegi. Nagu arvata võite, oli Janel tops kiirelt pihus.
 

Teise päeva hommikul ärkasin varakult, et rahulikult mõni aare enne hommikusööki noppida. Esimesena jõudsin Uuejõe aarde juurde. Aare peaks vist olema betoonist ja palkidest silla sees kuskil. Aga tükk aega otsimist tulemust ei andnud. Ei tahtnud väga hullult ronida kah ja ennast ära määrida, tiba pime oli kah veel. Jäigi leidmata. Läheduses oli RMK katusealune kus saaks ööbida, puudki olid olemas. Jätan tulevikuks meelde.

Käisin hommikusöögil ära aga kuna esimene ettekanne oli jube igav, otsustasin sinna üldse mitte minna ja sõita Põõsaspea neemele, kus on 2 aaret. Sõjardi aare oli vene piirivalve rajatise sees. Rajatise pealt avanes imeline vaade, siia on ikka palju suvilakrunte müüdud. Mõned on juba majadega.
  

Neeme tipus oli Mänguasja aare. Aare lihtne, loodus ilus, jube tuul oli ainult.
 

Tagasi sõites köitis tähelepanu vene sõjaväe hoone friisi kujundus. Mis hoone see oli, ei viitsin uurima hakata, külm oli.

Peale loengute lõppu sõitsime kõik Haapsallu, rehebilitatsioonikeskusesse. Sealne arendusosakonna juhataja Kadri tegi meile väga huvitava ja proffessionaalse ülevaate keskuse tööst. Mida kõike ei ole välja mõeldud inimese funktsionaalse liikumuse taastamiseks! Imeline, minge vaadake ise kohapeal, soovitan.
     

Peale ringkäiku ootas meid gateringi poolt lõunasupp. Aga see ei olnud supp, see oli midagi enamat! Võtsin endale esimeseks kartulipüreesupi, ma ei oska seda kirjeldadagi. Niivõrd maitsev ja kreemjas, samas ka oli tunda porrutükke ja maitseaineid. Niivõrd tasakaalus oli kõik. Võtsin prooviks ka teist pakutud suppi – peedisuppi. Väga hea oli, ei oskagi kirjeldada. Kartulisupist oli aga emotsioon nii hea, et võtsin ka teise portsu ja proovisin ära arvata, kuidas see tehtud on. Küsisin ka valge põllega poisi käest aga too olevat lihtsalt kelner ja koka saladusi ei tea. Tuleb ise hakata proovima seda kartulisuppi!

Plaanisin ammu mingit võistlust või turniiri vaatama minna, et näeks tasemel mängu. Kutsusin ka teisi kaasa aga keegi ei võtnud vedu. Mina siiski läksin ja ühildasin loomulikult ilusate kohtade külastamisega, ehk aardeotsinguga. Vaatasin, et Kuusalu kandi aarded jäävad tee peale.
Esimene oligi Kuusalu kolhoosi, olin seda juba 7. mail käinud otsimas aga kirjutasin seal, et ei saanud otsida. Täna oli õhk puhas ja leid kiire.
Kiius olen varem palju käinud, sest siis kui maamõõtmisega E.O.Mapis olin, mõõtsime palju Kuusalu vallas ja valla valitsus asus Kiiu mõisas. Seepärast ei läinud palju aega, et välja mõelda Kiiu aarde lõpp-punkt. Ei tea, miks, aga mulle oli meelde jäänud, et veski asub teisel pool teed. Tänasel sombusel varahommikul oli hea oma logi kirja panna.

Edasi võtsin suuna Kaberneemele. Vahetult enne neemele jõudmist käisin ära Augu suurkivi juures. Nagu nimigi ütleb, nägin oma teel ka väiksemat kivi, mida alul selleks õigeks pidasin. Aga juba see oli mürakas. Õigele kivile oli isegi redel tehtud. Väga ilus jalutamine männimetsa all. Soovitan kõigile!

Ja nüüd olingi juba Kaberneemel, möödusin poest, mis paistis võrreldes külapoodidega kobedam välja. Oli mõistatusare Rannapiiga I. ehk oli vaja kindlal suunal minna kindel arv meetreid ja see viis ilusasse randa. Koos laia männimetsaalusega. Ideaalne puhkamise paik!

Kaberneeme tipust algavat aaret ei leidnud, kuna ei leidnud numbreid mida oli vaja koordinaatide arvutamiseks. Jube külm tuul oli kah ja ei viitsind seal pikalt tuuslata.
 
Suundusin siis Tallinna poole, sest mängude ajad tulid juba lähemale.
Kalevi_Liiva jäi tee peale. Kui suurt teed mööda sõites kompassi nool teega risti pöördus ja kauguseks 200m näitas, tulin autost välja ja takseerisin lähenemisteid. Kisus ebameeldivaks metsaaluseks. Ja nagu õige eesti mees kunagi loeb manuaali alles siis kui on kümneid kordi proovinud poest toodud vidinat käima saada, nii lugesin ka mina nüüd alles aardekirjeldust.
Ja hea, et lugesin, sest hiljem liivaküngastel turnides nägin all looklemas just nii laia ojakest, millest ka karjapoissi tehes poleks üle saanud. Koht on ajalooga jah. Ruth teadis kohe sellest rääkida, minu lugemus on selle koha peal auguga olnud, tuleb välja.
Minu ajalugu Kaberneemega kandub 90-kümnendate algusesse, kui hakati talusid tagastama. Käisime siin pärijatele ja ka vanahärradest omanikele talumaid välja mõõtmas. Juba toona kadestasime, et kui heas kohas neil talukohad on – milline mets, milline avarus, milline rand!
Täna, siin ringi sõites, ei tundnud kohati maastikku äragi. Tuleb välja, et oligi miljonine mets, miljonine avarus ja miljonine rand.
Õnneks on veel ilusat loodust ja puutumata paiku küllaga.
 

Tallinnas jõudsin veel Lasnamäe Prismast võtta pagarite lihapirukaid ja üles otsida hall, kus võistlused toimuvad. Ega mingeid viitasid ei tasunudki oodata. Tuli välja, et see on Tondiraba jäähall, mille harjutusväljakul ei ole jääd (ainult MM korral) ja seda kasutavad kõikvõimalikud muud spordialad. Täna siis tähtis EM valikturniir sulgpallis.
Olen tänulik iseendale, et ennast siia kohale vedasin. Väga võimas kogemus näha eesti kõige kõrgemaid tippe mängimas. Eesti poolt siis Kati Tolmoff ja Raul Must. Vaatasin kõik mängud ära ja mõned võtsin ka omale vaatamiseks videosse.

Jällegi mõnus laupäev oli!

Tegime täna tiiru veel läbikäimata teedel. Avinurme – Vadi – Kärasi – Piilsi – Jõemetsa – Kõrve – Sälliksaare – Avinurme. Kaarti vaadates tundub, et suurte metsade vahel olev unustatud kant. Suur oli aga üllatus, kui nägime haritud maad, uut laudakompleksi ja palju talukohti. Mõni üksik maja oli tühjaks jäänud, paljud olid aga ilusad renoveeritud elamud korras õuedega. Elu käib seal külades.
Selle kõige jätkuks leidsime Piilsi külas eest raamatukogu, mis tegutseb endises koolimajas. 2008 on eurorahadega vahetatud aknad ja tehtud fassaadi soojustamine ja katmine.
Nägime ära ka Piilsi jaama uue raudteehoone ja vana tsaariaegse reisivaguni säilmed, mis kunagi oli kasutuses jaamahoonena.
vaata infot siit lingilt: Piilsi jaam

Ka kivi juures käisime ära aga näpu vahele miskit ei hakanud. Otsisime pikka aega. Arvestades, et aarde suurus on mikro, ehk filmitopsi suurune, siis oli pehkinud puude urgastes miljon peidukohta. Lõpuks kahtlustasime, kas koordinaat on ikka õige. Minu geps viskas 15 meetriseid ringe. Peale poolt tundi loobusime.

Õhtul kodus nägin, et üks mees ikka leidis samal päeval.
Mõnus tiir oli ikkagi ilusal laupäevasel päeval!
   

Oligi siis Viljandi sõit ees. Sõitsime seekord Mäeküla kaudu sest oli taastatud Mulgimehe aare. Midagi otsima ei pidanud, oligi selline turistikas. Praegune mulgi mees on taastatud vana, tormist murtud asemele. See nüüdne 12mm rauast kuju peab küll kõik tormituuled vastu.

Imaveres on piimanduse muuseum ja selle kohta on ka aare Piima. Otsisime ja arvutasime aga otsustasime tagasi tulla soojemal ajal, sest kogu ala tasub külastamist!
 

Arkma külas Paia ristist Viljandi poole sõites, on kunagi ammu pandud propagandakivi J.V.Stalini tsitaadiga ja sinna ümber istutatud kuused. Tänaseks on sest saanud kuuskede vahel olev lagendik kiviga, mida ei näe ei maanteelt ega külateelt. Aga sellepärast see aare meid siia kutsubki.
Kivil polegi mingit muud eesmärki kui Jossifi sõnu kanda. Aardekarpi andis pikalt otsida, eks pildilt näha, miks!
 

Võhma on linn, kus olin käinud viimati keskkoolipoisina ja sealsel söepurustaadionil jooksuvõistlusel osalenud. Peale bussijaama ja selle vastas oleva kaubamaja ei olnud midagi meeles. Selle aardega aga pidi tiirutama erinevates kohtades ja infot koguma. Nüüd on Võhma täitsa selge! Väga mõnus vaatamine oli, andmed saime kätte ja lõpp tuli linnast välja kuuseheki sisse.
No ja seal ta oligi: igavesti toredasti teostatud aardekarp – kingakarbi suurune – kunagise seatootmise meenutuseks üks pisike seasulg kõige juurdekuuluvaga ja katusega laudaga.
 

Püstijalabaar on minu lapsepõlveajast juba teada vee võtmise koht. Seene juures tegi isa mulle esimese peatuse, kui olin vast 6-aastane. Auto oli siis Moskvitš 402 ja sõitsime maale vanaema juurde. Isa läks niisama emale külla. Sellest ajast jäi mulle eluks ajaks meelde esimene raske sõna – arteesia kaev ja kuidas vesi täitsa ise sealt torust välja voolab. Selle sõna ja teadmisega sai lasteaia rümas edevalt uhkeldatud.
Küll aga tundus täna mulle, et seen oli teele lähemale kolinud, kuid arvatavasti oli lapsesamme toona seeneni rohkem vaja teha.
 

Juba Viljandis olles sain näpud taha iroka aardele Elektripakett. Esimeses punktis leidsin kavalalt magnetiga peidetud tahvli, kus oli lõpp-punkti koordinaat. Lõpus siiski ära käia ei õnnestunud. Ehk teine kord.
 

Käisime ka Sukavarde aarde asja uurimas. Aga kuna see idee oli mulle tuttav ja sünnipäevalaps juba ootas, ei hakanud siin kuduma

Tühine 3 aastat läkski ainult selle aardega. Esimesel korral võetud lugemid viisid peale arvutusi Pika tänava hoovi, kus kindlasti puid ega mälestuskive pole. Nii palju ma Rakveret juba tundsin.
Järgnes mitu aastat aega, kus aare oli kuskil kuklas kogu aja valvel, et kui muude rakvereskäikude ajal märkan midagi sobivat, saan uuesti arvutusi teostada. Proovisin ka kirvetada, loogiline oleks ju kui kogu multi kulgeks vallimäel. Läksin tuuliku kõrval oleva numbritega kivi juurde ja asetasin neid arve ja numbreid valemisse. Tulemus viis Ussimäe sohu.
Täna oli aega ja kondasin linnas ringi, sealhulgas Vallimäel. Avastasin, et tuuliku juures enam kivi polnudki, ka nõlvast alla polnud lükatud. Plats puhas. Läksin silitasin siis need nimetähed Tarva juures veel üle, no peab õige olema vähemalt see tulemus. Lasin peast läbi kõik selle pikkuskraadi läheduses olevad mälestuskivid, kuid neid olen kunagi juba vaadanud ja arvutusteks ei sobi.
Kõht tühi, läksin uude grillburgeri kohvikusse “Grillers“. Soovitan soojalt, kotlett segatakse koha peal hakklihast ja maitseainetest kokku ja küpsetatakse vastavalt soovile, lisandid head, pole mingit hapukoorekastmega ülevalamist. Niisiis ootasin oma jalapeeno burgerit ja silmasin laudadel linna turismikaarte. Ja mida ma näen – kaardil on kivi, mida pole leidnud ei netis otsides ega muid kaarte ja atlaseid sirvides. Burger käes, silmad rõõmsalt jalapeenost vett jooksmas, jalutasin kivini. Naksti olid numbrid sobivalt valemis ja c:geo näitas loogilist kohta.
Lõpp on hästi valitud, peiturile arusaadav kuhjake paistis kohe silma. Tänud hea aarde eest! Klaviatuuri summaarsetest kombinatsioonidest aretasin välja 3 tükki, mis kirjeldusega sobivad. Nüüd tagasiarvutusi tehes, leidsin veel ühe, selle õige.

Ilus laupäev paistis aknast sisse ja kutsus kohe jälle kuskile loodusesse. Valisin Kõrvemaa oma sadade rabade ja järvekestega.

Esimene, Oru aare. Esimeses punktis oli mälestuskivi Oru talule ja sealt sain järgmise punkti koordinaadid mis viisid väsinud palksillani. Sealt aga midagi enam ei leidnud, mis edasi aidanuks.

Sama tee ääres oli maasturite meeste poolt pandud aare 4×4 Help. Nimele kohaselt pidin lõpu jalgsi minema.

Nüüd keerasin otsa tagasi ida poole ja sõitsin Kakssilla parklasse, kus oli palju autosi ees. On siin ju suured seenemetsad, matkateede algused, lõpud ja vahepunktid. Olen siin varemgi mitu korda olnud ja matkanud. Täna ühtki seent ei leidnud. Uus aare Konsuli oli pandud Ümarjärve kaldale, kus oli olnud Soome konsuli suvila. Lugemist tahvlilt. Väga ilus matkake oli.

Et täna oli ka Kõrvemaa rattamaraton, siis kulgesin mitut puhku ka maratonitrassil. Võistlus oli vist läbi, sest rattureid ei näinud. Jällegi ühe puhkekoha lähedal oli samanimeline Venemäe aare.

Et järgmise aardeni jõuda, tuli keerutada metsaradu mööda aga kohale sain. Aare Riistakõrve oli mitmeharulise puu pesas.

Nüüd tuli liikuda teispoole soist ala aga otsem tee oli täitsa tüma. Võtsin kõik kaardid appi ja leidsin pisikese ümbersõidu mööda kõrgemaid oose. Väga mõnus sõitmine jällegi. Aarde nimi oli Aukjärve, kuigi järv jäi tiba eemale. Tegemist siis vana talukohaga soode vahelisel künkal. Ka vana vundament oli veel näha. Lõppu tuli loomulikult jala minna ca 1km. Sisenesin ka kaitseväe polügoonile, kus mõnes kohas tohib viibida kui õppusi ei ole.

Katkise silla aare oli nüüdseks taastatud ja hea, et hommikul kaarti täpsemalt vaadanud ja näinud, et aare on põhjakaldal ja sild ületamatu. Nii ei hakanud lõuna poolt lähenema kuigi olin seal juba päris lähedal. Nüüd tegin pika ringi üle teise silla ja sisenesin jällegi polügoonile kus nüüd oli ka täielik keeluala vasakul pool kuhu ei tohi minna. Aare oligi katkise silla juures. Auto juurde tagasi minnes leidsin selle päeva ainsa seene, suure puraviku.