Kuna oli plaan Viljandisse sünnipäevale minna, valmistasin ka mõne aardeotsimise ette.

Ammu kibeles Lõhavere linnuse juures olnud aare  ja nüüd ka vastavaldatud aare Suure-Jaanis.

Lõhavere linnus ehk Lembitu linnus oli kõigi Viljandi rajooni laste kohustuslik ekskursiooni koht. Ega meil polnud selle vastu midagi. Sai ronida linnusevalli mööda ja muidu mängida. Teadjamad õpetajad nautisid suurt kivikompositsiooni ajalooliste kirjadega. Täna lugesin isegi seda juba huviga ja hoopis teise teadmiste taustaga. Jälle üks mõnusa energiaga koht Eestimaal leitud. Siia võib rahus tulla ja niisama olla, või telkida, või pikniku pidada, või matkata.

Siin siis on Lembitu aare. Eelmine aasta, värskelt nutika omanik, proovisin seda Viljandisse sõidul leida. Jäi aga toppama selle taha, et ei osanud nutika kompassi kasutada. Uhh! Vaja on kivide juurest minna kindlas suunas kindel arv meetreid. Täna sai õige suund kohe kätte ja koht tundus ka loogiline. Otsimine aga venis pikemaks. Eeldasin hirmus varjatud peidukat, enne loobumist viimaseid tiire tehes leidsin kohe metsaserva äärmiselt puult üsna nähtava purgi. Pime olin lihtsalt!

Kuna siin oli ka üks multiaare Metsavaimud, mis tahtis meid metsavaimude juurde juhatada, otsustasime ka selle ette võtta. Vaja oli käia kolmes etteantud kohas ja seal üks number üles kirjutada. Käisime need koordinaadid lehel olnud järjekorras läbi ja pidime mööda metsa ja radu edasi-tagasi uitama. Oleks ennem kaardi pealt need asukohad valmis vaadanud, oleks kohe otsemalt saanud. Aga ega hullu polnud, vahemaad olid 200-250m. Vahepunktid olid krõlli moodi vaimukesed ja lõpp-punkt samuti, mille sees konteiner. Täitsa mõnus jalutamine oli.

Uus aare Lembit 1217 oligi üheks põhjuseks miks siitkandi aardeid vaadata ja Viljandisse jõuda. Kogusime kiriku ja surnuaia läheduses vajalikud numbrid kokku. Kahtlesime Lembitu ausamba juures relvade arvus, et kas kilp on rel või mitte. Jätsime selle välja ja saimegi õige koha lõpp-aardeks. Oli peidetud tegelt veidi kehva kohta ja maskeeritud musta prügikotiga kivide taga. Arvan, et ühel hetkel koristaja võtab selle koti kaasa. Aga siis olekski korralikum teostus aardel.. Ilus koht see Suure-Jaani. Seda aurat oli kohe tunda nagu mõnedes harvades paikades. Siin elaks küll. Kõik on korrastatud. Samas on linn, samas on vaikne. Samas on rahvast, samas keegi ei sega.

Tsementsõdurit olin juba üks kord otsinud. Sain arvutused ristmikule kuuseheki-aia äärde. Tookord ei leidnud kuigi tükk aega otsisin. Kahtlesin kas olengi üldse õiges kohas. Täna keerasin auto siia ja konteiner paistis juba kaugelt. Vist ikka just sellest kohast ei otsinud või ei tea. Paistis täna aga sellepärast, et eelmine leidja või mõni juhusölik oli aardekonteineri konksuga pannud suvaliselt traataia külge mitte sinna kuhu peitja oli spetsiaalse aasa teinud.

Viimasena, enne Viljandisse sisenemist, põikasime Viiratsist läbi, et Taskulambi aaret kaeda. Midagi kirjeldusest teadsin, aga ei taibanud, et nullis midagi ei ole ja tuleb kaugemalt, arvatavasti taskulambiga otsida. Meie aga tuhnisime nullis, kossurõnga all, lolli näoga ringi aga õnneks miskit ei leidnud ja läksime minema. Nüüd juba teaks, mida arvata.

Ka Toidutänav on uus aare. Järgmisel hommikul läksime seda vaatama. Samal ajal oli Viljandi Linnajooksu start ja melu küll. Folgiaegsel toidutänaval kedagi polnud, mõned üksikud liikusid pärimusmuusika aida poole ainult. Leitud lihtsalt, mis oli ka loogiline.

Tagasiteel läbi Kolga-Jaani jäi enne teele ette Parika Järve aare. Kuna täna oli täisvarustuses kummikud kaasaas, suundusime otsima. Leid lihtsalt. Parika järve vaatetorn on aga lammutatud ja laudtee üles korjatud. Pidid uue tegema. Seepärast ei saa ka jalutades mitut teist siinset aaret otsida. Aga ootame selle ära. Muidugi saaks ekstreemsemalt räätsadega ja talvel lumega. Nii “hulluks” pole veel otsimisega läinud. Eelmisel talvel siiski ühe sellise põlvini lumes matka tegin.

Viisime muklid Jürisse koos moonaga tagasi ja tagasiteel oli aega ja ilusat ilma mõned aarded otsida.

Ivan Ivanovits sõidab traktoriga oli päris pika lahendusega aare. Eelmise aastal kodus lahendasin niipalju ära, et sain õige koha kätte ja see oli Jüri kirik. No mis muud veel saakski olla. Väravas oli ka infotahvleid neetidega aga vajalikud asjad? Mis need võisid olla. Arvasin, et kirikuaknad. No ei. Tuiasin seal veel ringi ja loobusin.

Mingi aeg hiljem sattusin kogemata kiriku vastas teispool teed mälestuskivi ja tahvli juurde mis tähistasid rauasulatuse kohta. Ehk siis kirveste tegemise kohta. Nüüd oli õige. Lahendasin seal koordinaate, need viisid metsa. Proovisin kirvetada – ei miskit.

Kui muklid esimest korda Jürisse viisime, võtsime asja uuesti ette. Lugesime kirveid kivil ja neete tahvlil. Saime igasuguseid valesi kohti. 2 nädalat hiljem uuesti lugema ja nüüd saime koha Lehmja tammikusse, mis tundus tõesti usutav. Seal aga sisestasin koordinaadi valesti ja otsisime suvalist ala pargist läbi.

Kodus lahendasime veelkord läbi ja saime pargis 50m eemale, palju paremasse kohta. Täna siis läksimegi “võtma”. Aga meie “ilus” sügis näitas jälle mingit padukat, siiski leidsime, geps jooksutas palju ringi. Isegi pilti ei teinud.

Tühi oli samuti üks esimesi aardeid mida vaatasin Jüri ümbruses otsimiseks. Vedasin ikka arvutijoonestuses neid numbreid ja pikkusi. No ei taibanud. Nüüd oli küll lihtne, tuli aardesekunditele ainult need numbrid liita.

EGG tavaline aare tavalises pargis tavalise puu sees. Meenusid sööklaminutid Hannesega Loo sööklas odavat ja head praadi nautides ja ületee sovetlikku kaubamaja külastades 1996.

Ummy no ma ei tea miks peaks sellistesse kohtadesse aaret peitma. Suurelt teelt enam ei saanud (Peterburi tee 110km tunnis) ja Loo poolt lähenedes üle tühermaa, keldri juurde. Miks? Lihtne leid oli. Täpp värvitud.

Conraduse küla oli väike multikas. Esimest punkti elupuude vahel otsisime tubli mitu kümmeminutit. Juba tekkis loobumise mõte kui koordinaat nähtavale ilmus.
Lõpus, silla juures aga midagi silma ei hakanud. Sai pikalt uuritud, kõrval lapsed läksid ka tuppa juba ja ei seganud. Jääb edaspidiseks.

Jalutuskäik rabas oli tegelt plaanis juba siiasõites, aga nagu ühel eelmisel korral hakkas 5 min ennem tugevalt sadama. Grete pääses kerge ehmatusega ja matk jäi ära. Nüüd, tagasiteel, võtsime ikka ette. Ilus ilma ja viimased soojad sügispäevad.
Esimese ringi mõistatusobjektide külastamiseks olime juba aasta tagasi teinud (koos Gretega, kes ikka ära väsis, elavnes siis kui rebasekorjuse leidsime) siis aga ei olnud gepsu ja kodus sai välja arvutatud. Koordinaadid nüüd olemas, tormasime lõppu vallutama. Pikad hoovihmad olid aga seadnud väga märgi takistusi meie teele. Ruth juba hakkas torisema. Lõpus aga tema just leidis ja tagasitee oli kah ilus.
 

Hommik paistis väga ilus. Pisut päikest, vähe tuulekest. Siis tuleb ju ära kasutada võimalust loodusesse matkama minna.

Ruth jäi üsna kohe nõusse. Henri eelistas magamist ja nii kahekesi läksimegi. Vana pind -I nagu Isamaa ei saanud ka täna paremat lahendust. Lugesime täna logisi. Sealt tuli välja, e6t surnuaia müüri tuleb vaadata. Seda arvasin ka ise varem aga ei tahaks küll lammutama hakata. Loobusime ikkagi.

Põhieesmärk oli ikka loodusmatka aarded. Lähenesime Lihtsalt ilus  aardele oma arust parimast küljest. Lõuna poolt on see ka parim lähenemisviis. Tallinna poolt võib-olla ka, ei tea kui palju lompe  seal ees on. Kepslesime siis ümber suurte aukude, et mitte öelda lompide, ja tegelt nautisime ilusat sügisilma. Tuul küll puhus puudelatvades aga minu hõlma ei hakanud ja päris palav oli vahepeal.

Aardele lähenedes leidsimegi sissetallatud raja mis suundus moreenseljandikult alla raba vahele. Laskusime sinna aga pidasime seda ehk valeks ja tahtsime otsida ehk põhja poolt tulijate radasi.

Neid me aga ei leidnudki ja jõudsime Maailma äärel aarde juurde Suurjärve äärde. Oli ilus koht küll ja 100m enne seda oli kalastuskoht kus keegi oli vana vene 80. aasta atlase maha jätnud. Kuivatan seda saunas praegu.

Tagasiteel võtsime ikka ka ilusa koha ette. Ruth jäi oma kummikutega eemale, sest 10cm jäi 10m ületamisest puudu. Mina küisin ilusa rabametsa all aarde juures ära. Mõnusa nina peal vana männi oksa küljes. Natuke pidi ronima. Ilus oli!!!

Parim aare aga ootas. Valmistusime sekkeks Kadrina selvepoes. Tankisime just ennast Kalevipoja kolhoos aarde jaoks. Oli ka põhjust sest üks vanamees tolgendas üle ala. Tema läinud, ilmusid aga 3 noorsanti kohale ja aeglaselt jalutasid. Pakkusid meile, et kas otsite karpi siis näitame teile. Selge, et olime paljastatud. Noorsantide abi aga vastu ei võtnud. Uskumatu juhusena ronisin aga just õige koha juurde ja avastasin peidiku.

Käisime täna Jüris. Ostsime sinna veel triikraua, triikimislaua ja pesukuivatusresti.

Plaanisime sinnasõidul vaadata Jalutuskäik rabas ja ShunXin aardeid. Aga just hetkel kui autoga Viru raba lähedale jõudsime, hakkas ohjeldamatult sadama. Nii jäid need järgmist korda ootama.

Jüris läksime Lehmja tammikusse, sest olin kunagi aarde Ivan Ivanovits sõidab traktoriga lõpp-punkti sinna arvutanud. Oli palju kände ja juurikaid. Eelmiste logidega aga see kokku ei läinud ja loobusime. Vaatasime veelkord kirveste kivi üle aga midagi mõistlikku pähe ei tulnud. Sõime siis veel lihapoe kohvikus, kus olin viimati 1997 einestanud. Sama head ja odavad söögid ja sama perenaine.

Koduteel peale Valgehobusemäe teeristi oli uus aare Kas juba Tallinnas käidud? Väga vahva mälestuskivi koos tahvliga. Alul otsisime tuhandet peidukohta samba ümber elupuudes. Arutlesin, et selle peitja aarded on ju tegelt alati hea teostusega ja jätsin puud ja kivid välja. Keskendusin tahvlile. Ja õigesti tegin, sest tahvli kirjaplangu taga konksudega see oligi.

Alustasime uue aarde Tuuleke otsimisest. Olid juba head logid ees, siis tegimegi põike sinna enne Oandule minekut. Esmalt ei saanud otsida, sest 2 peret olid seal matka lõpetamas. Kui nad lahkusid, oli leid kiire. Teostus väga vahva. Peitja oli leidnud tuulemurru männikännu, sinna juure alla pesa teinud ja sulgurmehhanismi meisterdanud. Seal oli kaasa aidanud ka looduslik kulgemine puu vormimisel. Vaja oli tõmmata aasast,  mida alul näha polnud, ja avanes aken-auk karbi juurde. Kõik see oli kaevatud sügavale maa siise nagu olekski see puu seal olnud ja murdunud. Kogenud silm märkas aga kaevetööde maskeerimiseks paigaldatud sammalt…

Edasi liikusime Kopraraja poole. Ei olnudki pikalt vaja astuda aardeni. Matkata saaks siiski pika ringi . Ilus koht ja seeni palju.

RMK Oandu oli mõnus jalutuskäik keskuse maadel. Siin peab peatuma pikemalt, sest oli väga mõnus koht:

Mõistatamiseks pidi mööda looduskeskust liikuma ja infotahvlikesi lugema. Samas avastasime seal ka väga mõnusa loodusrajakese, kuhu oli välja pandud kasvavad seened ja sildid nende juurde. Väga mõnus. Kuidas ainult nii palju erinevaid liike seeni siia ühte kohta kokku saadi? Uskumatu!
Pikalt jäi leidmata karjamõisa osa. Õnneks vaatasin netist pilti ja saime ka viimase numbri. Lõpp oligi loogilises kohas lehtlas pingi all puidust sahtlis.

rada

vergi sadam

pedass

rakett

Ära kiirusta 2 oli aare, mis tuli hommikukohvi ajal üles. Nagunii oli linna plaanis minna ja otsustasin seda vaatama minna. Üllatus – oligi FTF ehk first to find. See toru moodi asi oli kuuseheki sees ja pidi ikka roomama, et seda kätte saada.

Vinnali ajast: http://eag.vanatehnika.ee/ewesindused.html#winnal

Läksin Struve aarde lõpp-punkti otsima, aga seal istus ikka piiga kes raha tahtis torni laskmise eest. Arvan, et karp on kuskil torni astmete all. Tegin siis pilte valmivast MTÜ-de alleest. Vägev asi.

Enne Mäetaguse aladele saabumist jäi aega külastada Settebasseiniaaret. Põnev koht oli, vesi muudkui voolas mingitest torudest. Vihje, et, tundlad tundsin kohe ära ja ei pidanudki kaua otsima. Tundlad olid betoonbloki sarruse metallivardad.

Vahepeal avastasime kohalikke asku: sepa proovikivi. Siin proovis siis sepp või klient sepa tehtud kivipuuri, et kas kestab ja on terav. Mees, kelle maa peal kivi oli, jutustas sellest lahkelt ja näitas koha kätte. Hiljem andis ka head mett maitsta mis just oli vurritatud ja purki nõristatud. Enne vaatasime veel kurisuud.

Väljapurske oli juba teel Jõhvi spordihoone poole. Vanakooli aare. A4 suurune päevik-logiraamat oli seal. Võtsin jalgrattamärgi ja jätsin spordiühing “Jõud” parkimiskella.

 Raudsiili on kolkaratest kokku keevitatud siili kuju. Kiirelt läks sealt mikro välja võtta ja autosse logima minna.

Juba ammu plaanisime Aegviidu kandis matka koos telkimisega. Lõpuks leidsime ühise sobiva aja esmasp hommikul ja suundusime Aegviidu lähistele. Esialgne plaan oli jätta üks auto Venejärve juurde telkimisalale, sõita teise autoga starti, käia Venejärvele, minna teise auto järgi ja tagasi Venejärvele.

Õnneks otsustasime teha ikka matkaringi ja stardiks ja ööbimiskohaks valisime Järvi Pärnjärve.

Matkasime siis mööda punaseid täppe Jussi järvedeni, seal otsisin Jussi aarde, ja tagasi mööda rohelisi täppe vaatatorni juurde tagasi ja laudtee uuesti telkimiskohani. Paukjärve kaldal oli suur vaatetorn, mis oli ka 7.b aarde nulliks. Kevadel seal olles kirvega aaret ei võtnud, tuli ikka kõik kodus ära lahendada. Nüüd oli ainult ujumise vaev saarekesele. Seal pisut otsimist ja käes ta oligi.

Jussi aardega oli natuke sebimist, sest hakkas tibutama ja nutikat ei tahtnud kõikse aeg käes hoida. Suund oli aga teada ja rühkisin aga edasi, esmalt taimestikku vältides, kui aga tossud ja püksid märjad olid, jumala otse.  Maastik oli väga vahelduv – üles-alla ja mets-nurm. Oli mahakukkunud puu juurte varjus klaaspurgis. Sinnani hirmutas natuke ka karude kartus, oli kohe selline maastik.
    
Tagasiteel silmasime tee ääres kukeseeni. Tegelt olime juba siia tulles mõned korjanud, et ehk õhtul natuke seeni praadida. Nüüd aga oli neid aga üha rohkem ja kilekotid said otsa, pidi seljakottigi toppima.
Tagasipöördepunktis oli aga metsavaba ala, mis oli kaetud kanarbikuga. Meenutas Põhja-Inglismaa nõmmesi. Väga mõnus vaatepilt!!! Mina sellist pole Eestis näinud.
Õhtul tegime siis neljandiku seentest vägeva lisandi praekartulite kõrvale. Nagu ikka, oli mul voki-prae pann kaasas. Lõkke kohal sai hästi seeni aurutada ja värskest kartulit praadida.
Väga mõnus oli Uut’ega juttu ajada! Pugesime enne keskööd põhku ja nautisime pool ööd päris tugevat äikest ja vihma. Telki õnneks midagi ei tulnud.

Ruth oli ammu Otepää kanti minna tahtnud, nüüd siis vurasimegi sinna poole, ühtlasi tõime Grete laagrist ära. Esimesena jäi ette Luunja, kus Luunja hobune. Ilus hobuse kuju. Henri leidis kivil oleva metallist tähe tagant pisikese mikro.
 

Taevaskojas olime ju ennegi käinud aga ei teadnud siis veel, et seal on ka Saesaare aare. Geps näitas küll vaarika- ja tormimurru sisse. Eemal paistis siiski suurem kivi ja seal oligi karp väga ilusti sambla alla peidetud. Ega ei leiakski mingit karpi sambla alt, siis kaevataks ju kõik üles. See oli aga inimkätega sätitud samblaga koht.
Ka “Lonni” tuli parajasti sadamasse, tiirult mööda pikka paisjärve ehk jõge. On siin ka ju töötav elektrijaamake. Vee peal võis päris mõnus olla, kraadiklaas näitab ju 30 alla.
 

Otepääle jõudes pöörasime kohe suusastaadioni parklasse ja suundusime K90 aarde poole. Ilm oli kohutavalt palav ja samm ei tahtnud astuda. Suusahüppetorn oli ikka kõrge. Parajasti harjutas seal mingi kamp. Mina loobusin kohe sinna üles ronimast – aare oli ju tipus. Tähendab mitte mööda treppi minna vaid mööda ronimisseina köiega julgestusega. Vaatasin kohe, et füüsiliselt ei jõua ja kardaksin ka kohe kindlasti.
Siit läksime suusaradu vaatama. Pole kunagi kõige järsemat tõusu näinud, kus MK etapil alati kaamerad on. Läksime Henriga seda otsima aga ei leidnudki. Oli jube palav ka ja ei tahtnud naisperet ootama jätta.
 

Pühajärve poole jäi veel Energiasammas teele. Ei saanud kohe otsima hakata, sest üks mees mediteeris seal parasjagu. Tegelt imelik koht energiasamba jaoks. Aga äkki siis ongi õige koht kui pole kuskil ilusa järve kaldal turistilõks? Aarde leidsin lihtsalt puuõõndest. Oli konks aga naela ma ei leidnud mille otsas oleks võinud rippuda.
 

Sellise palavaga oli ju vaja ujuma minna. Pühajärve juures oli ju Pühajärv. Aga vesi oli nii paganama külm, et mina läksin parem aaret otsima ja priimusel suppi keetma. Isegi Grete lõdises vette minekul. Aarde juures istus matkaja ja uuris atlast. Tegin siis aega parajaks aga too ei tahtnud lahkuda. Otsustasin siis vaikselt logida. Õnnestus. Piltigi ei märganud teha. Kunagi oli siin mäeveerel vaateratas ja “Pühajärve restoran”. Mis suppi tegin, ei mäletagi enam.

Harimäe oli huvitav koht Tartu maratoni raja ääres. Siin olla krahv Bergi jahitorn olnud. Mäele endale oli aga võimas vaatetorn tehtud. Ma kõige tippu ei viitsinudki ronida. Teised juba ootasid all. Ma sel ajal otsisin kui nemad käisid. Tuul kõigutas ka torni, võttis jala värisema, nii jäigi punnitamine ära. Siit läheb Tartu maratoni rada mööda ja on vist ka üks söögi või joogipunkt. Veel on tehtud igasugu põnevaid puunikerdusi.
  

Sangaste loss is saime meeldiva naeratuse eest tasuta sisse. Oli vahepeal kõvasti restaureeritud, käisime ka tornis. Viimati olime siin kursakaaslaste pulmas. Ööbisime teise korra peal. Seal oli olukord sarnane. Esimene korrus oli aga kõvasti värskendust saanud. Jahisaalis on nüüd restoran, fuajees, kus oli pulmade ajal suur õllepunsu, nüüd ilus vastuvõtt-tsekin-turismivärk.
Otsisin ka aarde sellest ilgest võsast üles. Parmud tahtsid mind tükkideks kiskuda. Teel sinna aga üks koer mind rajalt maha võtta. Karp murdund puu kännu sees.
        

Tagasiteel koju jäi veel ette Lendava lehmaraha aare. Ma alul lugesin valesti, et lehmareha. Oli aga ilus roosa lehmapildiga tops aida varemetes.
 

Reisi keskel jäi meie teele Pikajärve mõis ja sinna juurde tehtud, ma ei oskagi öelda millega tegu, lõbustuspark, vaba-aja koht. Kõik kokku Cantervilla loss. Räägin sellest kuna siin on tehtud tõsist tööd lossi kallal, infotahvlite kallal, ajalooliste asjade, sündmuste, pärismuste tutvustamise kallal ja mängumaa rajamise kallal. Meie, nagu turistihuvilised ikka, alustasime lossi juurest ja sattusime kuidagi poolkogemata tasulise mängumaa territooriumile. Aga seal ei olnudki mingit vahet ees. Pärast vaatasin mängumaale sisenemise kohta. Oli isegi kassa moodi asi ja pilet väga kirve hinnaga. Üldiselt paistis tasemel asi olevat. Lastele oli ikka väga palju asju välja mõeldud, paljusi pole ma kohanudki.
         

Panime telgid, kotid autole ja startisime varakult Põlvamaa poole. Valgemetsas läks Grete laagrisse, meie aga esimese punkti juurde Vastse-Kuuste raudteejaama juurde. Vastse-Kuuste Aardetops oli laohoone estakaadi serva all magnetiga. Lihtne loogiline koht. Eriti mõnus oli vana jaamahoone. Meenutas nagu natuke muinasjuttu või Pipi-pikksukka või mingit lastejutustust. Sees vist ei elatud. Uudistasime Eesti Raudtee uusi platvorme ja lootsime, et kas ka mõni rong tuleb. Ei tulnud. See raudtee värk on tegelt päris huvitav oma enda logistika ja toimimise süsteemiga. Ära sõites aga rong tuli, lasksime ta vilkuvate tulede eest läbi. Oli 4 vaguniga “kapsauss” nagu elvakad vist nimetasid oma rongi millega Tartust koju saada. Aga liikus kärmelt. Mõnus algus oli päevale.

Valgesoo on mõnus pisike matkarada. Seal pidime alul lahendama mõistatuse, et missuguse infotahvli juures peatuda ja edasisi juhendeid lugeda. Pidi otsima matkaraja kaardilt numbreid ja need sobitama mõistatusse.  Õige oli post NR.7(järjekorras vist kümnes) aga me möllasime algul seitsmenda posti juures, mõnel tahvlil polnudki numbrit. Õige posti lähedalt leidis Henri peale piskut otsimist. Pärast käisime ka puidust tornis 24m. Ma polnud nii kõrget puittorni veel näinud. Vaade oli üleval ilus. Ja tuuleke tahtis seda ka juba kõigutada.
Seal saab varikatuse all ööbida, telkida ei või, lõket saab teha. Üks noorpaar siiski ei saanud aega oodata ja oli telgikese püsti pannud.

Kassimäe aare Jällegi üks RMK koht, natuke väsind ainult. Onn oli lammutatud aga jalutada sai ja aaret puujuurika alt üsna pikalt otsitud. Mulle meeldis joonistatud raja skeem. Rajalt võtsin idee ukse sulgemiseks puidust vahendiga. RMK laud, lõkkekoht ja puud olemas.

Puhkuse Just oli sadanud ja see paik tundus siis trööstitu. Ilusa ilmaga võib siin mõnus olla. Saab ujuda ja onnis magada ja katuse all süüa. Puud olid kõik otsas ja nii me jätsime selle paiga võimaliku ööbimispaikade nimekirjast välja. Aarde vihjet otsisin kohe õigest kohast, ma kohe aimasin seda ette. Lõppu sai teispool järve pikalt otsida. Geps ei näidanud seal metsa vahel midagi õieti, pilved segasid ka.
Puhkekohana täiesti kena koht.

Põrguhaua on meteoriidikraater. Peale Kaali oma mina nii suurt ei ole näinud.  Aga mõjub palju võimsamalt kui Kaali oma. Väga tore on juba sinna minemine. Parklast ilus laudtee RMK info-onnini. (seal saaks ka magamiskotiga ööbida). Ja kogu teel palju lõbusaid puukujusi – kuradid, nõiad, loomad-keda peeti miski mõju kandjaks. Väga ilus! Aaret sai ikka otsida.
Kuna ma vihjeid ei vaata, oli raskem. Aga mulle nii meeldib kui ei hakka vihjeid vaatama ja eelmiste leidjate logisi lugema. Nii on ju huvitavam, olen täpses ses seisus kui peitja aarde tegemisel avaldas. Aardekirjeldus ja kõik. Miks peaksin otsimist eelnevalt kergemaks tegema? Tihti otsija tahabki mingeid knihve sellega kaasa panna. No las ma siis teen selle kõik läbi. Nii ongi huvitavam, ei ole mingi statistika, palju keegi leidnud on.
Minu meelest on palju põnevam peale eelnevat mitteleidu tagasi tulla ja uusi teooriaid arendada, mitte reetvaid logisi otsida. See teistvärvi täpp geopeituse kaardil mulle küll meelehärmi ei tee.

Peale Puhkuse ja Põrguhaua külastust läks juba natuke kiiremaks ööbimiskoha otsimisega. Tee pealt leidsime sel aastal nagu ikka palju kukeseeni. Esmalt sõitsime Valgejärvest ja Mustjärvest mööda Laho metsaonni juurde. See on väga ilus koht puhkamiseks ja ööbimiseks. Kahjuks oli üks suurem seltskond seal juba magamiskohad onnis kinni pannud ja ei soovinud ka söögikatuse all maid jagada. Kuigi olid vist norm. inimesed.

Otsustasime edasi otsida ööbimist. Teelt jäid jälle kotti kukeseened. Tegime pika ringi sealkandis, otsides ööbimiskohti. Suure ringiga jõudsime Mustjärve äärde, kus on mõnus puhkepaik. Sinna ei saanud, sest seltskond oli seal kõik blokeerinud.

Sõitsime siis tagasi Valgjärve äärde, mida olime just vaadanud ja hinnanud kui võimalikku kohta. See oli samuti RMK infomaja. Seal otsustasimegi ööbida ja mitte telki üles panna. Seal seda ei tohtinudki. Majakeses tegin priimuse peal vokitoitu, väljas grillisime liha. VÄGA mõnus õhtu oli. http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/rapina-varska-puhkeala/1387. Veendusime jälle põhitões, et paljal laual kotiga on pehmem kui metsa all okste peal telgipõhjal.  Kohalikud ja matkajad käisid muudkui ujumas.

Hommikul ärgates tegin priimusel kohvi ja teed, soendasin eilset sööki. Olime kõik värsked ja hästi puhanud. Võtsime siis kohe ette Päikeseloojangu aarde. Tee sinna viis mööda ilusast RMK Päikseloojangu majast. Aare oli sinna juba 2003 peidetud, laudtee alla kilekoti sisse. Ei tea kuidas ta seal küll kuiv püsib aga kõik oli korras.

Päkapikumaja aarde nimest ei saanud küll aru. Otsisin mingit juurtealust pesa või miskit taolist. Pikalt sai ringi otsitud seal kuusenoorendikus. Lõpuks leidsin 1m maast kuuseoksa küljes traadiga klaaspurk. GP lehel teiste logisi lugedes sain ka aarde nimest aru, sest seal oli üks puidust maja lähedal, mis oli sellise ehitusstiiliga, et võiks nii öelda küll.

August Sabbe oli metsavend, kes siin maha lasti. Aarde raskus oli pandud 3 aga oli lihtne leid männijuurika varjus.

Jõemuuli on mingi ehitise vana jõetamm, mille allavoolu muuli müüris üks väike tops end peitis. Samal ajal läksid vennasrahva süstad sealt vette. Meid nad ei seganud, sest otsisin tiba valest kohast. Pika otsimise peale leidsin. Krokodilli vihjest küll ei saanud aru. Ehk ainult niipalju, et müüritis võis natuke krokodillinahka meenutada, aga võib-olla on hoopis miskit muud vihjena mõeldud.

Paidra veski no ei saa ma aru peitjast, kes suvalt topsi eramaale paneb. Leidsin peiduka aga logida ei tahtnud sest maaomanik teispool jõge jälgis mind pikalt.

Koprapesa oli silla juurest mööda jõe kallast võssa sukeldumine. Tops murdund kase otsas. Voolava vee sealt natuke edasi silla all kuse haisu sees.

Toborna pettäi oli igivana mänd ilusa tee ääres. Pidi seal seisma ja miskit kätt poole minema. Olin alul valet pidi. Pärast lihtsalt.

Edasi liikusime Võru poole. Enne linna on Verijärv mille ääres Plehkupannud krokodilli aare. Pidi olema järve tammi konstruktsioonis. Pikalt otsisime siis loobusime. Tänaseni (29 aug) pole keegi leidnud. Ehk oligi kadunud?

Võrus suundusime poodi võileivade järele ja siis Tamula järve äärde jalutama. Tamula ja Vagula järvede vaheline Roosisaar on tuntud kui Eesti ühe uhkeima ning hästi säilinud kiviaegse asula paiknemiskoht. Roosisaarele viiva silla küljes oli Ikim 005 aare. Oli elektri harukarbi sees magnetiga sillatala küljes.

Mõistatusi ma ei planeerinud võtta. Aga üks oli siiski Tamula järve ääres. Proovisime siis Lauluisa lahti muukida. Pidi vaatama vee poole. No seal oli ju pinke ja riietuskabiine palju. Siiski oli veel üks koht – ujumissild, pinkidega nagu Viljandis. Sealt ta leidsimegi. Ei tahtnud küll hästi välja mahtuda.

Kirumpää linnus jäi Võrust välja sõites tee peale. Mainida võiks, et siin palju vaadata pole – nii arvab ka kohalik võim kes seal heakorra peale rõhku ei pane.

Tartusse jõudes noppisime veel Ülenurmes Belarus aarde. Oli andekalt liiklusmärki sulandunud.

Seda pidi ju ära kasutama. Mängisime minigolfi, sõitsime paadiga ja vaatasime hoonetes ringi. Pärast otsisime Violi aaret kah. Arvasin, et on viimase pildi peal olev sild ja seal kuskil. Nüüd logisi lugedes tuleb ikka kõige suurem pilt ette võtta ehk mingi puu ja juurikad.

Käisime ka veel Esku kabeli aarde juures. Leidsime kuigi geps keerutas metsa all. Sääski oli kole palju, seepärast kiire logi ja autosse.

Ruthi ja Henriga tiirutasime veidi Järvamaal ringi. Järva-Jaani kirikust sõitsime mööda, sinna kuuri me otsima ei tahtnudki minna.

Esimene oli Valge Roos ehk Roosna-Alliku mõisapargis olev puuõõs. Oli ka Unustatud mõisate päev aga sula meil ei olnud ja nii jäi käimata.    

Allikate kevadpüha aare on Pärnu jõe alguses. Oli pehme allikatene võsaalune seal lätte juures. Aardekarp puutükkide all.

Kohalikud olid ka euroraha kasutanud ja mõnusa puhkekoha teinud R-A lähedale. Aare Tõrvikmehe 2 oli järvekese kaldal. Päris hästi tehtud peidukas. Kuusk oli pooleks saetud ja uuristatud urg logiraamatu jaoks. Viga oli ainult see, et auk oli alumise jupi peal ja vesi jäi nagu kaussi. Sai soovitatud ülemise poole peale see auk teha. Ja vihje oli, et ei ole mänd aga seal ainult männid olidki, lisaks mingid lehtpõõsad. See, et kuuseroigas on, oli lahe.
    

Enne Paide poole suundumist vaatasime veel üle Purdi mõisa ja Anna kiriku. Kiriku juures on tahvel kus maanteeamet tutvustab vaatamisväärsusi Tallinn-Tartu trassil.

Kükita baari vastas on vana maantee sild ja seal Kükita aare. Otsisime silla pealt ja alt, tegelt aga oli infotahvli taga. Sinna jõudsin kui olin gepsu sisse lülitanud ja koordinaati vaadanud. Kuna aga Kükitaja aare tehti uuesti aktiivseks just sel ajal kui mul gpx juba nutikas oli, siis ei saanud seda 160m kaugusel olevat aaret otsida. Aga ega täna ei olekski sinna sääskede sisse tahtnud minna. Eks teine kord.

Mäo ristist Paide poole on Liivi sõja mälestusmärk. Iseenesest tore asi aga unarusse jäänud. Nüüd on võsa maha võetud ja paistab kaugele. Aare kuuseokstes takjatega kotis oksa küljes. Sees lahe konteiner.
      

No veebikaamera-aaretega ei vea. Tartu raekojaplatsi suudlevad tudengid ei töötanud. Täna Paides Südame kaamera ei lasknud nutikasse salvestada. Ilmselt peab keegi arvuti taga olema. Paidest Türi poole sõites peale ringteed on jalakäijatele uhke kaarsild kus aare Jossi. Otsisime kõik, mina ühelt küljelt, Henri teiselt, Ruth läks üle silla teisele poole. Kontrollides Henri poolt, leidsin, ta püüdis rohkem visuaalselt tabada. Oli aga talade vahel metallplaadi all magnetiga.
  

Enne Kirna tõusu, Kirna mõisa vastas, on vasakul sild ja seal kuskil Poaka aare, kohanime järgi. Väga turnida ei tahtnud, kätte ei andnud. Arvatavasti tuleb akrobaatikat teha ja ennast määrida.

Türile jõudes olid mõned aarded ootamas. Sireeni on linnametsas suusaradade vahel puu otsas olev linnupesa. Sinna jõudmine ilma täpse teadmise ja kaardita oli raske. Valisime ka kõige valema teekonna. Pidime 2 korda ringi tegema, sest kraavid olid ees. Kohapeal oligi olukord selline nagu logides kirjas, ehk pesa alumine luuk vedeleb maas, karpi seega pesas ei saa olla. Täna oli aga karp seotud prügikoti sisse ja oksaga fikseeritud pesa sisemusse. Omanik vist huvi ei tunne. Tagasi läksime õigemat ja otsemat teed suusaradasi mööda.

Kiriku juures on aare Ferdinand. Täitsa kavalalt prozektori konstruktsioonis. Sealtkaudu saab ka supluskoha juurde millest me midagi ei tea aga on vist populaarne.

Üks aare jäi veel – raudteejaama juures Kc-4-110 ehk vana auruvedur.  Aardekirjelduse asukoha nihkest jne ei saanudki aru. Peabki ju nullis ehk veduri juures olema. Midagi valge filmitopsi peiduka laadset ei täheldanud. Ka logisi lugesime, ei aidanud.

Alustasime Padaorust kus on Pada aare. Algul otsisime linnamäe (millest kuulnd ega näind polnud) tahvli juurest esimest vihjet. Seda leidmata panin gepsu tööle ja see juhatas linnuse sissekäigu juurde. Väga järskude kallastega linnus on see olnud. Sissekäigu juures läks päris tükk aega, eemaldades mõned nõgesed, sai ka esimene karp kätte. Teine oli kosekese juures puujuure all. Sinna oli päris turnimine. Kolmas oli võimas mänd (mina nii suurt pole näinud). Ja lõpp järsul kaldal minu arust mõttetus kohas, üle maskeeritult lihtsalt maapinna sees kaetuna sodiga. Kõik oli mõnus kuni lõpuni.
              

Mingil hetkel nägime oma teel kirikut
  

Kiviõli A03 aarde lõpetasime täna. Leidsime puuduva mälestuskivi kontori sissekäigu juurest kust olime mitmeid kordi mööda sõitnud, aga see jäi täpselt ebamugava nurga alla ja jäi märkamatuks. Nüüd tulime autost välja ja seal ta oli ja lõppkoordinaadid saime ka kohe. Olimegi lõpu lähedal kirvetamas käinud.
  

Tegime Grete ja Ruthiga väikse geopäeva põhjaranniku ligidal

Esiteks üks vanakooliaare Mäekonverentsi aare see oli justkui kandikul heki sees kuivanud siseokste peale punutud.

Edasi Kundasse. Seal oli juba mõnda aega Blücheri aare ennast peitnud. Boonusena on aga ka seikluspark avatud. Väga vahva koht. Siia tuleb julgematega tagasi tulla. Aarde lähistele jalutasime koos aga kuna lõpp läks hirmjärsuks, jätkasin üksinda ja naised läksid algusse tagasi.  Tegemist oli järsakust alla saada, sest karulaugu laiad lehed olid nagu liuväli, samamoodi segasid nad all aarde otsimist, sest katsid mahalangenud puid ja oksi. Üleüldse geps pillutas seal vihmametsa all ringi ja õiget kohta oli raske leida. Kui olin kõiksugu juurikad üle vaadanud, avastasin tegelt andeka peiduka, mida isegi olen tahtnud teha. Värsekelt mahavõetud puu sisse on tehtud pesa ja mütsiks sellesama puu ülemine osa.
      

Mahu sadamas olime eenegi käinud, aardest ei teadnud me siis aga midagi. Nüüd siirdusime Viigri 2 aaret otsima. Arvatavasti oli see ikka 2 aastat hävinud aga nüüd taastatud [sylli] poolt. Kaua otsisime. Kive ei kangutanud. Lõpuks Ruth leidiski täpselt nullist. Kuidas ma polnud seda “urgu” märganud?
    

Tursa Jüri oli arvata mõnus maastiku matk-aare.  Ei pidanud pettuma. Autoga sai sõita kõrgel astangu SERVA peal, puuladvad allpool kõikumas. Nullis leidsin puu ja hiljem vihje puu haral. Üsna järsaku serval. Ruth utsitas mind ja eriti Gretet, hiljem tuli isegi vaadet nautima. Aga kus on 650m eemal asuv abivahend? Vaatasin ortofotosi ja maastikku ja juba läbitud teed. No kiskus vägisi edasi minemise poole, kuhu aga autoga enam ei saanud. Teine loogiline koht oli tuldud teed tagasi. Sealt leidsimegi jalgraja ja sealt raudtrepi, arvatavasti piirivalvurite ehitatud-keevitatud. Mõnus laskumine oli sealt. Esmamulje oli kõhe. Rannal oli juba jalutada hea. Aare oli kahe hiidvana pärna vahel õõnsuses. RMK lõkkeplats oli samahästi kui olematu, sest tahvleid ja prügikaste polnud. Jäi tunne nagu Kalvi mõisa omanikud ei taha siia enam matkajaid.
                

Hiiemäe on Purtse Kindlustorni juures olev hiiemägi, mis on nüüd stalinismi ja muude kuritegude ohvrite mälestuspaik. Peidetud kõige suurema allalangevate okstega lehtpuu alla, maasse kaevatuna ja paekiviplaadiga kaetuna. Korralik peidukas.
  

Edasi venkude maale. Kiviõli (A03) oli minu arvates autoga paras võtta. Seda oli ka palju vaja, sest vihjete pidi tuulutades sõitsime palju ringi. Läksime kõigepealt astmeid lugema kõrgeima tehismäe juurde, ronisime ka ülesse. Kus seal oli ikka vaade.
Siis linnavalitsuse ette vappe lugema ja siis esimest kivi otsima. Leidsime suht lihtsalt, sest kõrgeimas punktis määrasin foto tegemise asukoha. Mõistatuseks jäigi teise kivi asukoht. Sõitsime ikka palju ringi selle otsimiseks, Grete juba minestas tagaistmele selle käigus. No tuli loobuda kui ikka mõtteid ei tule ja loogilised kohad, mis gps andis, ei olnud ilusad.
  

2. korda olin siin tammikus neid märke lugemas ja sain sarnaseid tulemusi. Rahu ei anna prügi mahaviskamise koht.

Panin ratta auto pakiruumi ja sõitsin Aegviidu punkte vaaatama ja oma uut punkti ette valmistama.  See on Aegviidu RMK multiaare, kus algpunkt on RMK varjualuses, vahepunkt õpperajal ja lõpp-punkt rajale viiva katusekese all sarika vahel. Selleks leidsin Vainupea rannast sobiva 20cm prussijupi mis oli viltu ära lõigatud. Just nii nagu oleks nüüd seda katusealust tugevdatud. Selle jupi sisse uuristasin konteineri pesa. Vahepunktid lõikasin plekkpurgi plekist ja kinnitasin väikeste naeltega.

Siis läksin aardeid otsima. Võtsin ratta ja sõitsin ringi. Esimene aare oli Kõrgendik 81.3 m Üsna lihtne oli, otsisin loogilisi peidukaid siis lugesin kirjeldust et kasetüvi ja kasetüügas siis tuli kiirelt.

Tuulesellide 1. aare Peale vihje lugemist leidsin: Peidetud teistega risti langenud puu alla. Kaetud samblaga

3M  No ei leidnud kuskilt. Vist otsisin liig kitsalt alalt, sest järgmine leidja kommenteeris, et kui õigelt poolt läheneda, oli täitsa näha. Veel varasemast logi: Leidsime ca 25 m kauguselt nullist, GPS pakkus 467 mõõtmise keskmiseks tulemuseks 59° 15′ 36,7″ 25° 39′ 6,5″ ja täpsuseks 2,7 m

Õhtul hilja käisin veel Pimeduse Rüütel otsimas. No ei näinud esimest punkti. Kirvetasin siis, et äkki leian mõne vahepunkti, ikka ei leidnud.

2. päev

Peale Edasi – Tagasi tagasi sündmusaaret, kodu poole liikudes leidsin veel mõned aarded.

Saabusin läbi Jäneda. Sealse linnamäe aarde võtsin ära. Talvel müttasin seal kaua ringi, geps keerutas ja peidukaid palju. Tormis murdunud kuusk oli aardekännule otsa kukkunud ja varjutas peidukat rohkem kui vaja olnuks. Talvel sinna alla ei roninud. Linnamägi ise mõnus. Kunagi ammu on sinna puitkujud tehtud. Pildid talvises logis.

Pukimäe on kõrgendik Aegviidu spordikeskuse radadel. Tee läks üsna lähedale, edasi mööda suusarada üles-alla. Aardekarp oli el. posti sees ilma luugita augus.
  

DCCLXXVII Toru tegin arvutused ja koordinaat tuli tänase päeva teekonnale. Vihje “toru” järgi ei leidnud. Lugesin siis veel kirjeldust ja pidi puu peal rist olema. No oligi mahakukkund puu peal ja seal kõrval maasse kaevatud kan.toru.

 ITi-meeste keerutasin seal puude vahel kaua ringi ja pidin juba loobuma kui kuivand kännu juures paistis must kilekott 1cm ulatuses. Ikka väga palju oli maskeeritud samblaga. Kuivatasin sisu see jäi ka pildile.

 Seitsmes be  Lahendasin mõistatuse eelkõige refrääniga – tule saarele sa, perspektiivi uurisin netist pikalt, siis aga panin labaselt selle pikkuse kaardile ja ulatuski Paukjärve saarele. Läksin ka kohale, et äkki saab sinna aga peab ikka ujuma ja tuleb suvel tagasi tulla.

Atlase kaardi järgi ja Aegviidu rmk keskuse kaardi järgi(mis on atlasest veel kehvem) on paha matkata. Parim on tee ääres olev skeem:
  

Ühel sombusel päeval otsustasin pika päeva teha. Tudu kauplusest võtsin toidukraami ja metsa poole. Teel terve päeva jooksul kohtusin kevadtormi kolonnidega. Mõnega ka mitu korda. Nägin ka rasketraktorite kolonni, mis kõik peab kaitseväes olema.

Virunurme  Metsavendade punkri juures juba kunagi Rutiga otsisime. Gepsu ei olnud ja kirjeldust lugesin valesti ja otsisime 180 kraadi ehk 80m valest kohast. Täna kiire leid. Tookord ekslesime ilma õige suunata ja uute teede peal mida kaardil polnud täitsa umbes metsast välja. Nüüd google kaardiga ja mööda õiget teed oli hea sõita.
  

Sirtsi  Mõtlesin, et on soo et kõik räägivad kui kõrged kummikud olid vajalikud. Tegelt oli teetruubis laes torus. Minu kummikutest piisas. Võtsin sealt Converse ketsi TB
  

Küttejõu aare  No ikka täiega kole koht, prügi veetakse siia hoogsalt. Aare ise vanadel slaki, või mis see jääkprodukt on, mägedel. Muidu täitsa huvitav.
  

Kiviõli kaevanduse kraavi  Suvaline aare suvalises kohas

 Uhaku karstiala aare  Lüganuse on täitsa ilus koht. Ja see karsti jõgi oli matkatav. Auto jäi pool kilti eemale, jalutasin siis aardeni.

 Kabeli  Lüganuse kirik ja kabeli varemed selle taga. Mõnus väike surnuaed oli kiriku ja kabeli vahel. Kiriku ees oli Wrangell’ile kivist rist

 Kaevur Kalle

Siia jõudmine autoga oli juba katsumus. Tahtsin Lüganuselt tulla otse läbi Püssi ja Aidu karjääri tee aga karjääri juures oli tõkkepuu ees ja pidin suure tiiru tagasi tegema ja Narva mnt. kaudu Kohtla-Järvele sõitma. Seal tanklas umbkeelne neiu tankis mulle paaki suvalise koguse, 25 asemel 20, ehk tundis ikka süna 2 ära. Ühtegi sõna ta mulle ei lausunud vaid mühatas, kui pidin kaardi panema ja mühatas kui pidin pinni toksima ja hüvastijätuks samuti. Väga mõnus tervitus koledasse ja masuudi järgi haisvasse linna tulekuks. Otsisin siis teed Kohtla-Nõmmele, mille suusaradade taga on aare. Ei ühtki silti ega viita. 2 korda sõitsin valesti. Sõber geps google kaardiga aitas ikka välja. Seal on kaevandusmuuseum ka kui huvi pakub.
Suusakeskusele lähenedes oli aga ees valvuriputka tõkkepuuga, milliseid sealkandis ikka palju oli. Jätsin auto maha ja astusin üle tõkkepuu kui mutt putkast välja tormas ja ütles: ja vas slushaju. Nii lolli ütlemise peale ei osanud muud kosta kui:  a tuda mozno? Nähes, et valdan õiget keelt, leebus mutt kohe ja noogutas kaasa – mozno, mozno. Vist oleks ka autoga läbi saanud. Otsustasin ikka matkata ja aardeni 2km.
Aardeni liginedes jõudsin transportöörini mis vuras täie auruga. Näha pole midagi sest pealt kaetud plekk-kaarega ja äärest võrguga. No mida nad veavad seal? tuleb Baskini lause meelde. Aga need aherainete mäed on seal võimsad, Ruth teadis rääkida, et võrreldakse maastiku liigenduse suhtes Norra fjordidega. Aga nii ongi – järsud mäed ja kui kaugele ka ei vaataks, ikka sama maastik. Väga kihvt koht. Vahetult mäe tippu jõudmist nägin ka ekskursantide mobiili. Oleks isegi saanud sellega kui oleks pileti ostnud aga siis poleks saanud aaret otsida. Mõnusad vaated igale poole.
        

Võrnu  Siin oli linnupesast konteiner kadunud. Vist keegi pahatahtlik, sest helistasin omanikule, see oli alles hooldamas käinud.

Kaevanduse mõju
Päris kavalalt oli kuuseokste tipu lähedale kinnitatud. Aga tee viis sinna teedelabürinti üks ainult. Proovisin küll kavaldada ja otse suurele teele saada aga ei läinud läbi. Nii 100 m jäi puudu. Teed näen aga lõpuni ei saa. Õnneks kohtasin selle käigus aga üht kaevandusest õhku väljaimevat seadeldist mis tegi pöörast mürinat nagu oleks lennukimootor käinud. Ta nägi välja ka nagu lennukimootor, suur hoone alajaamaga taga seda monstrumit elektriga toitmas. Loodus oli seal musta masuuditaolise ainega kaetud, no mida need kaevurid ise siis sisse hingavad?
    

Von Rosen
Perega käisime seda eelmine suvel vaatamas aga ei osanud läheneda õigelt poolt ja loobusime. Aaret otsisin ka, sest geps tiirutas. Olengi aru saanud, et geps tiirutab ikka kõvasti kui olla metsa vahel. Kabel aga vaatamisväärt.
          

Tuulutusšurf 2 
Estonia kaevanduse aladele tuli sisse sõita. Esimeses punktis oli vana surf kinni aetud aga loodus seal ümber oli kuivanud ja kurb. Lõpp-punktis oli surf kust õhku pumbati altpoolt, välja tuli õhujuga koos veetilkadega – tagurpidi vihm.
      

Kauksi ranna 
No suvel seda aaret on väga raske logida. Peatee mis viib randa ääres kadakapõõsa vahel lauatüki all. Need lauatükid olid küll ripakil ja karp oli kaugele näha.

Volcan 
Selle lahendasin mõne päevaga ära. Huvitav otsimine oli. Saaks ainult veel lugeda nende vanade atlaste kohta. Peaks otsima need raamatud, mida peitja mulle kirjutas.  Käisime siis ka Ruthiga otsimas. Loomulikult otsisime selle vulkaanikaatri, ehk augu kuhu linn kadus, läbi. Juba ära minnes märkasin mäe ülevalpoolel eemal moblamasti ja selle kõrval väikest tornikest. Ma ei tea kas see oli valvetorn venelastel? Ruth ei lubanud mul üles ronida.
Igatahes täna ronisin sinna üles. Tuul kõigutas ka natuke. Kõrgusekartus oli ka kohal. Pistsin pea platvormi august sisse ja ei leidnud miskit. Pidin ikka täiega üles tõusma. Ikka ei leidnud. Ainuke võimalus – kuskil tee peal redeli juures. Nii oligi – platvormi alumise konstruktsiooni küljes. Ja pagan, logimiseks pidin ikka tagasi üles ronima, sest muud võimalust kinni hoidmiseks ja tuule jaoks ei olnud. Väga mõnus aare algusest lõpuni.
  

Umbtee oli lihtne aga vihjest ei saanud aru.

Järvi Pikkjärve
 Palju mõnusaid piknikukohti. Alul otsisime valest puuderühmast, pärast oli õige. Siin saaks telkida igalpool.

Edasi liikusime raba poole

3. sünnipäeva
See jäi raba peale meie matka kõrvale. Lootsin, et saab botasega. Ei sanud. Võtsin varbad paljaks ja tahtsin ennast sundida kevadises rabavees sulistama. Aga tulemus oli sambla peal soojenenud veega pinnasel kõndimine, kus männioksad jalataldu kõditasid-masseerisid. Hirm oli ainult rästikute ees, keda nägime siia tulles rabaservas.
     

Seitsmes be 
Mõistatust veel lahendanud polnud, tulime vaatama ja kirvega vehkima. Vaade tornist on väga ilus.